Pühapäev, 16. aprill 2017

Eesti-Läti jooks 2017

Valga - üks linn, kaks riiki! Foto: erakogu
Selleks, et silmaringi laiendada ning uusi-põnevaid kohti avastada, ei peagi ilmtingimata välismaale reisima, sest olgem ausad, ka meie kodumaal on palju huvitavaid kohti, mida avastada. Millal teie külastasite näiteks Valga linna, mis asub Eesti-Läti piiril? Kusjuures, jalutades Valga linnatänavatel, võite end märkamatult leida mitte vaid uuest linnast (Valkast), vaid koguni ka teisest riigist - Lätist. Kogemus omaette. :)

Aklimatiseerumine

Paljud kaasmaalased satuvad Valga-Valka piirkonda praegusel ajal vast aina rohkem ja seda eeskätt seoses alkoholiturismiga. Kohalik hetke populaarseim vaatamisväärsus pidavat ju samuti olema too kurikuulus Alko1000 pood, mis Valkas asub. Ja tõepoolest, reede õhtul, käisime H.P-ga toda turistidemagnetit põgusalt uudistamas. Nö sportlikust huvist. Tõepoolest, mitte, et ma sooviks siinkohal niiväga promoda alkoholi liigtarbimist, siis vägijookide hinnad on Lätimaal tõesti oluliselt madalama hinnaga, kui meil. Parklaski olid enamuses just Eesti numbrimärkidega automobiilid. Hinnavahe muutub aina märgatavamaks just kangemate jookide puhul. Lahjemat kraami ei uurinud ja noh, ega ma tegelikult väga suur hinnaspetsialist tolles valdkonnas polegi, kuid mõne hinnaga olen siiski kursis. Siinkohal tasuks mainida, et meie Läti majandust tolles poes ei toetanud. Siiski, külastasime ka Valkas toidupoode. Olles võrdlemisi tihe toidupoeskäija, siis ütleks, et toidukraam Lätis umbes sama hinnaga, mis meil. Võib-olla tibake odavam valdkonniti. Olulist vahet ei suutnud tuvastada, lihtsalt valik ning maitsed on erinevad. Ilmselgelt. Ahjaa, minuealised lätlannad on päris atraktiivsed, nagu umbes meie kohalikud slaavineiud. Lihtsalt selline vahemärkus. ;)

Igatahes, Valga linna jõudsin reede keskpäeval. Varem polnud sinna sattunud, kui, siis vaid läbisõidul. Ses suhtes on Eesti ikka üpriski väike - läheb vaja vaid veidike rohkem kui neljatunnist bussis loksumist ja oledki kodumaa teises nurgas. Leidnud pärast mõningast seiklemist võõras väikelinnas oma majutusasutuse (Maria Hosteli) üles, jätsin pungil seljakoti ööbimiskohta ning asusin linna uudistama. Aega oli, kuna H.P. saabumiseni oli mitu tundi veel aega. Sihtkohaks võtsin Valga militaarpark-muuseumi, mida soovitan kindlasti sinnakanti sattudes võimalusel väisata. Tegevust on kogu perele ja inimestele, kellele meeldib aktiivne puhkus ning seda kasvõi terveks päevaks. Täpsemalt võite uurida http://www.isamaalinemuuseum.ee/. Kusjuures, eksponaatide hulka on sattunud ka (väidetavalt) inkade ohverdusnuga. Rohkem ei hakka spoilima.

Linnaruum üldiselt puhas, kohati veidike räämas. Inimesed sõbralikud. Ilm oli kahjuks jahedavõitu, päike ilmutas end üliharva pilve tagant. Samas, päälinnas oli samal ajal lumi maas, seega pole hullu. :D

Tankima otsustasime minna Valgas asuvasse Korea baar Horanisse. (Turismiinfopunkti vahetus läheduses, mõnisada meetrit vast) Mõnus hubane ja väike söögikoht mõistlike hindadega. Mina, kui ekstreemsusi armastav inimeseloom, läksin kohe elevile, kui menüüs nägin hailiha. Mis te arvate, kas asusin seda degusteerima? Of course I did! xD Portsud olid igatahes suured, kuid kuidagi mahutasin kolmekäigulise õhtusöögi ikka ära enda sisemusse. Soojenduseks miski Korea maitsev kerge supp, mis pidi olema Korea köögi visiitkaardiks. Siis asusin hailiha kallale. Mis ma oskan öelda. Võrrelda seda eriti millegi varemmaitstuga ei oskagi. Ütleme nii, et teist korda ma seda ei telliks, aga vähemalt nüüd linnuke kirjas. Konnakoibi (tea, kas kohalike isendite omi?) sõin eelmisel aastal Narvas, näis, kas sel aastal leian sealsest Aasia söögikohast veel miskit huvitavat. Magustoit oli väga huvitav - vahukoorekreem, mille sees tükeldatud kujul õun, banaan, apelsin jms. Lisaks siis ka keedetud riis. Ülimaitsev kaloripomm, mida peaks ka kodustes tingimustes ilma suurema vaevata olema võimalik valmistada. Taolise kombinatsiooni peale ise küll poleks osanud tulla.

Kõht punnis, vantsisime veel veidike ringi ja siis majutusasutusse ära, et homseks stardiks välja puhata. Ahjaa, hostelis oli mul kaasööbijateks üks mitmeliikmeline soomlaste seltskond. Nagu hiljem selgus, ühe soomlannaga vesteldes, siis oli tegemist Soome bändiga, kes toodab sellist va karmimat kraami. Ma pole muusikaalaselt, kui jutt stiilide jms peale läheb, just kõige pädevam, seega konkreetse muusikastiili nimetuse jään siinkohal võlgu. Mainstream see kindlasti pole. Linna peal oli soomlasi veel, osad olid kohale tulnud lausa suure bussiga. Ja noh, pidutseda meite põhjanaabrid oskavad ja seda muidugi rohke alkoholiga. Õnneks suurem kräu jäi vist õnneks hosteli kõrval asuvassse rokibaari, seega sain vajalikud unetunnid õnneks täis. Joppas, sest olin valmis ka magamata ööks. Hostelite rõõmud - kunagi ei tea, millise seltskonnaga kokku satud. Samas, too ööbimisvariant veidike taskukohasem. Aga vähemalt jällegi on, mida meenutada vanaduspõlves. :D

Võistluspäev

Kargud sain alla üpriski varakult. Plaanisin küll kella kümneni voodis lebotada, kuid orienteeruvalt kaheksa-üheksa ajal läks uni ära. Kerge hommikusöök ja läksin taaskord linnapeale jalutama. Uudistasin niisama ja tegin aega parajaks. Start oli ju alles kell üks päeval. Mis ma ikka niisama toas passin. Parem mängin turisti. :)

Lõpuks jõudsin ka H.P. häärberi, kus ta ööbis, ära uudistada ning liikusime siis koos Valga staadionile, et stardinumber välja lunastada. Rääkides Eesti-Läti jooksu stardinumbritest, siis need olid korduvkasutatavad ehk samu kiipidega numbreid on ka teistel võistlustel kasutatud. Pooldan küll loodussõbralikkust ja kiibid kõik kenasti ka töötasid, kuid kui järgmisel aastal kuulutakse nt Linnajooksude sarja (sel aastal oldi kandidaatjooksuvõistlus), siis võiks ikka väheke viisakamad võistlusnumbrid organiseerida, kuna kõik võistlejad ei pruugi olla nii leppivad, vaid pirtsutavad rohkem. Muus osas oli kõik OK. Meeldis soojendusvõimlemine, mille läbiviijateks olid kohalikud rahvariietes näitsikud.

Osalesime H.P-ga mõlemad 10 km  jooksul, kus tuli läbida kaks viiekilomeetrist ringi. Kavas oli ka lihtsalt 5 km jooks. Ilm oli jätkuvalt pilvine ja jahe, kuid jooksmiseks igati sobiv. Õrnalt sadas taevast alla ka lumekübemekesi.

Soojendusejärgne esesetunne oli mul jälle eimidagiütlev. Viimase jooksu tegin pühapäeval Rabajooksu raames. Nädala sees sõitsin vaid jalgrattaga. Laupäeval uuendasin Nõmme maanteejooksu raames 5 km isiklikku rekordit, mis nüüdseks 17:16. Võrdluseks - 10 km rekord enne starti oli 35:40, mille jooksin 12. märtsil Vinni-Rakvere Talvejooksul. Kuna Eesti-Läti rahvajooksu rada pidi endas sisaldama ka mitmeid arvestatavaid tõusukesi, siis polnud kindel, mis ajaks suuteline olen, seega sai taaskord eesmärgiks seatud teha tugev pingutus ning eks võistluse lõpus ole näha, milline hetkevorm on.

Stardieel. Mina number 144, kollase särgiga esireas. Foto: Lea Margus
START! Foto: Lea Margus
Kõlas stardipauk. Esialgne plaan oli küll esimesel ringil end veidike tagasi hoida, kuid jalad otsustasid teisiti. Enne piiriületust, ehk mõnisada kilomeetrit enne 1. kilomeetriposti, jooksin koos liiderkolmikuga. Riigipiire sai ületada koguni neljal korral. Läti poolel võttis meid vastu kohalik koor ja riigikaitsjad koos rahvustrikolooridega. Uhke värk! Õnneks mõistus tuli kiirelt pähe tagasi ning alandasin veidike tempot, sest nii kõvad jooksuvennad, kelle treenitus oluliselt suurem kui mul, oleks mind varsti ära küpsetanud. Tiksusin mõnda aega neljandal kohal. Õnneks tagantpoolt püüdis mind kinni üks kolmene punt, esimese ringi keskel umbes, seega võtsin neile sappa ja jätkasime üheskoos teekonda. Mõne aja möödudes koosnes grupp vaid minust, ühest lätlasest (nagu finišis hiljem selgus) ja klubi ProRunner jooksjast. Esimese ringi lõpetasin ajaga 17:37. Grupikaaslastele fikseeriti sama aeg. Hambad ristis püsisin grupis ning ei lasknud jalga sirgeks. Kuni teise ringi lõpuni, enne tõuse, jooksime jätkuvalt koos. Tõusul õnnestus mõnemeetrine vahe konkurentidega sisse rebida, kuid kahjuks viimasel laskumisel panid nad minust paarisrakendiga mööda. Rünnakule kahjuks õigel ajal reageerida ei suutnud ning konkurendid rebisid väikese vahe sisse ning pidin leppima  6. kohaga. Siiski, pingutus tasus end ära, sest parandasin 10 kilomeetris 26 sekundiga oma isiklikku rekordit - 35:14! Teise ringi jooksin samuti 17:37-ga. Nagu olen juba ka varem maininud, siis mulle meeldib tugev konkurents - paneb ka end mugavustsoonist rohkem välja tulema, nagu ka seekord. Eilne tugev pingutus annab täna jalgades ka selgelt tunda lihasvalu näol. Loodetavasti teisipäevaks olen piisavalt heas konditsioonis, et Teletorni Trepimaratonil hea etteaste teha. Nädalavahetusel Otepääl ees ootamas Tehvandi Mäejooks, kus kirsiks tordil suusahüppemaandumisnõlvast üles ronimine. Võib-olla mõni hull suudab sealt ka üles joosta. Näis. :)

Hambad ristis lõpuni... Foto: Lea Margus

Lõpuprotokollis oli esialgu mõne osalejaga seoses mähis sees, kuid lõpuks sai õiglus majja. Tegijal ikka juhtub. Rõõm on tõdeda, et II Eesti-Läti jooksul oli võrreldes eelmise aastaga palju rohkem osavõtjaid. 10km distantsi lõpetas kokku 123 jooksjat (mullu 38), Eesti-Läti jooksul lõpetas 5km distantsi 83 jooksjat (mullu 29). Auhinnafondki oli magus - nii M kui N esikolmik sai vastavalt 300, 200 ja 100 eurot. Poleee paha, tsiteerides klassikuid. :D

Saldējums!

3 kommentaari:

  1. Kõigepealt tuleb mainida, et sinu tähelepanek noorte läti naiste kenaduse suhtes on selline, millega saab ainul nõustuda :)
    Aga üks detail, mis puudutab tulemust ka: kui eile oli esimene ja teine 5 km täpselt sama aeg (17.37), siis Rakveres 17.29+18.11. Ehk teine 5 km Valgas tuntavalt kiirem.

    VastaKustuta
  2. 35 piir on juba käega katsuda. Väga võimas minek sul ikka (kui veel trennimahtusi vaadata, siis tulevik tundub roosiline)!

    VastaKustuta
  3. http://valgasport.ee/sundmused/galerii/ii-eesti-lati-jooks/

    Link põhjalikule galeriile, kus ka lugupeetud blogipidajat mitmel pildil näha saab.

    VastaKustuta