Teisipäev, 31. oktoober 2017

!!! NAISTELE KEELATUD !!!

Foto: Firmasport FB
Ei teagi nüüd, kas peaks tänama meite võrdõigusvolinikku või mitte, kuid lõpuks said mehedki täitsa oma rahvajooksu, kuhu naistel asja pole. Teatavasti on naistel juba ammu olemas oma jooksupidu Maijooksu näol, mis käesoleval aastal tähistas oma 30. toimumiskorda, pannes üheskoos liikuma tuhandeid "õrnema soo esindajaid". Ainult meesvõistlejatele mõeldud Võimatu10 täitis Eesti spordimaastikul järjekordse tühimiku.

Foto: Firmasport FB
Maarjamaad on 2017. aastal tabanud suur takistustega maastikujooksude (OCR) buum. Võimatu10, mis tituleeritud kui raskeim 10 km takistusjooks meestele, oli 12. taoliseks jooksuürituseks käesoleva aastanumbri sees.

Üldjuhul korraldatakse selliseid mõõduvõtte suveperioodil, kuid Võimatu10 toimus 29. oktoobril ehk hilissügisel, mis lisas võistlusele täiesti uue dimensiooni, sest 24 tehisliku või loodusliku takistuse hulgas leidus ka kolm sellist, kus pidi karsumdi vette hüppama ning veidike talisuplust harrastama. Seega ei tasu imestada, et 126-st registreerunud mehest julges starti lõpuks tulla vaid 79, kellest 13 finišisse ei jõudnudki, sest katkestati...

Võistluseelne treeninglaager Heteromeeste Varjupaigas
Laupäeva õhtul jõudsime naiste eest maapakku Pühajärve ja sajanditevanuse sõjatamme vahetus läheduses asuvasse ööbimispaika. Ega molutada pikalt ei lastudki, sest otsustasime kamraadiga õhtupimeduses Pühajärvele ringi peale teha. Mõnus vaheldus tavapärastele treeningutele. Nii heas seltskonnas möödusid kilomeetrid lennates ja soojendusjooks järgmise päeva hullusele oligi tehtud. Tavaliselt treenin uhkes üksinduses. Omaette kogemus oli järvetiiru tegemine rahulikus tempos, mis lubas ümbrust ja rada märksa rohkem nautida. Muidugi nii palju kui silm hämaras seletas. Võrdluseks, senised kolm ringi olen kirja saanud Pühajärve jooksu raames, mis lühidalt öeldes tähendab põrgukuumuses kannatamist. Viisakalt öeldes. :D

Väike saunatuur, mis sisaldas endas muuhulgas ka karastavaid tiigikülastusi ning nüüd jäi üle tegeleda veel viimase peenhäälestusega, sest vaim oli vaja valmis panna...

Võistlushommikul ärkasime prognoositust varem. Egas midagi, vajalikud protseduurid tehtud, pakkisime oma varanduse kokku ning asusime Otepää suurimaid vaatamisväärsusi uudistama. Kamraadid, kellest kumbki Võimatu10 ei osalenud, proovisid mind jätkuvalt ümber veenda erinevate ahvatlustega, kuid suutsin üles näidata kindlameelsust ja oma osalemisotsust ei muutnud. Kuigi, tõsi, korraks tekkis tibatilluke kahtluseuss, et kas ikka olen täie mõistuse juures, et plaanin taolisest hullumeelsusest osa võtta. Paljude arvates pigem kindel Jämejala või muu sarnase asutuse kandidaat. Samas, mulle ongi viimasel ajal ekstreemsused ja väljakutsed meeldima hakanud ning sedagi tean juba ammu, et ega ma eriti normaalne inimene ikka ei ole. :)
Foto: Firmasport FB
Lõpuks jõudsime omadega Käärikule. Sealse spordikeskuse suusastaadionilt, kust ka eraldistardid anti, võistlussärk lunastatud ning omavastutuse kinnitusvorm allkirjastatud, suundusime rajaluurele. Põhirõhk veetakistustel. Ütleme nii, et pooleldi jäätunud tiigikesed, kus ka jäätükid sees hulpimas, polnud just kõige kutsuvamad ega ahvatlevad. Vabatahtlikult ükski terve mõistuse juures olev inimeseloom taolisse kohta suplema ei kipu. Eriti nappide plusskraadide ja kohatise vihmasajuga. Vähemalt tuult polnud. Päeva naelaks oli kindlasti Kääriku järve hüppetorn, millelt tuli vette hüpata. Enne starti käisin seda niisama uudistamas. Alla tulles libastusin ja kukkusin. Õnneks haiget väga ei saanud, sest oskasin õigesti maanduda. Siiski, enesekindlust lisav hea enne see polnud...

Partei ja valitsus loodavad su peale!

Üheks tähtsaks küsimuseks oli riietus. Mina otsustasin, lähtuvalt varasemast kogemusest, võimalikult napi ja liibuva variandi kasuks, kuid leidus ka neid, kes piltlikult öeldes pool kappi endale selga toppinud. Arvan, et too variant, mille valisin, oli parem, sest imas endasse vähem vett. Kuna pingutasin, siis külm samuti ei hakanud.

Mida ma polnud seni jooksuvõistlustel kogeda saanud, oli eraldistart. Tegemist on üliharva nähtusega, üldjuhul antakse ühisstart. Kohe meenusid Andrus Veerpalu vägiteod 15 km eraldistartidega klassikasõitudelt, mis ühisstartidest palju-palju põnevamad. Eraldistart tähendab ühtlasi ka seda, et rajal end kordagi lõdvaks lasta ei saa, sest eeldatavate konkurentide esitusest puudub ülevaade. Peab pidevalt end takka sundima, pingutama. Ei saa lihtsalt grupis tiksuda, et siis hiljem, lõpu eel, võimsa spurdiga konkurente edestada. Päris põnev formaat tegelikult, kuigi harjumatu.

Esimene julge pääses rajale kell 11, viimane veidi peale keskpäeva. Stardiintervall oli 30 sekundit. Kuna minu võistlusnumbriks oli 85, siis sain omajagu oma lähet oodata, kuid lõpuks jõudis kätte minugi kord.

Adrenaliinitase oli laes. Neli ligi kahemeetrist tuletõrjeplanku erilisi raskusi ei valmistanud. Tasakaaluharjutus mööda ca 1,5 meetri kõrgusel asuvaid kitsaid ja libedaid puittalasid komistuskiviks samuti ei osutunud. Järgnes takistus nimega Vesiroosid kaasale, kus vesiroosidest polnud muidugi haisugi. Tegemist oli karastava suplusega umbes 5 meetri laiuses tiigis, kus vesi üle pea ulatus. Nüüd olin läbimärg ja lihas maha jahtunud, kuid see oli vaid eelsoojendus eesootavale.

Palkidest takistus, paar korda mudase põhjaga kraavides sumbatud, Vanapoisi mägi alistatud ja põhupallidest üle ronitud, pidid osalejad esmalt mudas roomama, misjärel suunduti Viikingi kiirkursusele - järjekordne tiik, mille peal hulpimas neli palki. Ujuda sai omajagu.

Rekkamehe eri oli omapärane kogemus. Mõni arvaks, et suure rekka alt on kerge läbi roomata, kuid eksite. Võrdlemisi kitsas oli seal all ja usun, et kui juba minusugusel kergekaallasel andis end sealt läbi pressida, siis mõni kogukam isane seda takistust nõuetekohaselt kindlasti ei läbinud. Kumm vahetatud (loe: erineva suurusega rehvidest takistusriba edukalt seljatatud), asusime demineerima - 32 kg sangpomm tuli üle lindist konstrueeritud liini vinnata. Sellega sain hakkama teisel katsel, mil tehnikat oluliselt korrigeerisin.
Takistusel nr 14 kehastusime Tarzaniks, sest mööda köit pidi üles ronima ja viie meetri kõrgusel asuv märk ära puudutada. Tagasi maapinnale laskudes asus mu privaattsoon otsekontakti ronimisköiega, mis ei olnud just kõige mõnusam tunne.

Suundusin Veohobuste võidusõidule. Põhimõte lihtne - haara üks liivakott kaasa ja jookse staadioniring. Kuna kandam palju ei kaalunud, siis kandsin seda peas, nagu Aafrika naistel tavaks. Oli tõesti mugavam.

Edasi kulges teekond mööda Seinamäe krossijooksurada, peagi rühkisin üles slaalominõlvast. Ja siis see tuli! Everest2 ehk Seinamäe sööstlaskumisnõlvast esmalt lõbus allalibistamine ja siis vaevaline ülesronimine. Kõrguste vahe 35m, kogupikkus 100m. Jube mägi! :D

Edasi kulges trass mööda Kääriku järve konarlikku kallasrada, kus ka üks korralik tõus sees oli. Tunnistan, et seda tõusu lõpuni joosta ei suutnudki, jalgadest kadus jõud. Kuidagi ähkides ja puhkides ülesse taarusin. Hingeldasin meeletult, kuid märja ja külma riide tõttu oli raske hingata. Õnneks lõpuni polnud enam palju jäänud ja Kolgata tee sai peagi läbi...

Sukeldumiskursusele  ehk Kääriku järve hüppetorni jõudes, kus kamraadid mind muigelsui ees ootamas olid, lõõtsusin meeletult. Tornis tõmbasin veidi hinge, valmistusin vaimselt vettehüppeks. Igasuguste veetakistuste ja vettehüpete ees on mul väikene foobia. Suutsin piisavalt taastuda ja end koguda ning hüppasin. Taaskord ületasin oma hirmu!

Päästva finišikaareni jäi veel veidi üle kilomeetri. Kogusin viimased jõuvarud kokku ja asusin tõkkejooksule. Roomasin läbi torude,  trepijooks ja viimaseks takistuseks oli mööda tellinguid kätejõul rippudes turnimine. Hüpe õhku ja FINIŠ!
Foto: Firmasport FB
Päevajuht soovis kohe mu muljeid kuulda, kuid kuna ma polnud mitu minutit kõnelemisvõimeline, palusin tal oodata. Lõpuks külmunud suuga miskid enam-vähem arusaadavad laused suust välja sain. Vot nii läbi olin omadega. Tegemist oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga raske väljakutsega. Siinkohal ma ei liialda. Kõik need mehed, kes raja läbisid, on võitjad. Müts maha teie ees!
 
Suundusin kärmelt kuuma duši alla ja siis kohe sauna end soojendama. Oluline oli märg riie võimalikult ruttu seljast saada ning mitte väljas külmetada. Huvitav oli muljetada.

Kuni autasustamiseni ei teadnud ma kindlalt, kas mul on poodiumile üldse sel korral asja või mitte. Selgus, et oli. M vanuseklassis sain tubli teise koha, üldkokkuvõttes olin kolmas.

Raja kiireim aeg kuulus M30 vanuseklassis võistelnud Aimar Hussarile, kes jooksis 10 kilomeetrit 54 minuti, 15 sekundi ja 45 sajandikuga. Teiseks jäi M vanuseklassis võistelnud Andres Nöps, kes muuseas asus rajale viimase mehena ja kaotas võitjale vähem kui 17 sekundiga. Üldarvestuse kolmanda koha napsas aga M vanuseklassis võistelnud Mardo Lundver ajaga 55 minutit, 12 sekundit ja 71 sajandikku.
Fotod: 2x Kaimo Puniste
Auhinnad parimatele olid üle ootuste kopsakad, aga eks mehed olid need ka auga välja teeninud.

Kripeldama jääb nii napp kaotus esikohale, sest tean, et olin suuteline võistlust võitma. Eraldistardi võlud, oleksin pidanud rohkem pingutama. Samas, ma väga ei põe, sest andsin endast parima. Vaim polnud seekord piisavalt tugev ja mitmel takistusel raiskasin liiga palju aega. Teinekord äkki targem ja suudan teha vigade paranduse. Hindeks etteastele panen koolipoisi kolme. Varu jäi sisse ja ei suutnud oma täit potentsiaali realiseerida.

Mida veel mainida tasub, on võistlusjärgne toitlustus. Nii rikkalikku ja toekat einet (kartul, kaste, kapsas, liha, magustoit jne) näeb jooksuvõistlustel harva. Veab, kui vahest supilurrigi pakutakse. :)

Korraldajatele annan samuti 10 punkti 10-st. Kiidusõnad teile kõigile ja suured tänud vägeva elamuse eest!

Lõpetuseks videokaadreid operaator Heimar "Kõps" Pehkilt:

Pühapäev, 22. oktoober 2017

Masohhism kuubis

Foto: Saaremaa 3 Päeva Jooks FB
Täna kell 11 anti Kuressaare kesklinnas start SKPJ kolmandale ehk viimasele etapile, millel kogupikkuseks 16 kilomeetrit. 

Päev 1
Päev 2

Eelmise aasta kogemusest

Kolmandal päeval õnnestus 200m (võrreldes laupäevaga) lühem distants läbida ajaga 1:02:46,8 ehk minek oli veidike parem kokkuvõttes. Viimase päeva rada meeldis väga ja ilm oli samuti super. Jooks ise kulges tõusvas tempos. Vaikselt tõusin paremusjärjestuses, loetud kilomeetrite möödudes võtsin jalad kõhu alt välja ning liitusin ühe suurema grupiga, kus mitu tugevamat naist sees, sh M. Pilli. Kuna pidin selleks esmalt väikese vahe kinni võtma, siis esialgu jäin grupi lõppu kosuma, kuid mõne aja pärast liikusin grupi esiritta, kus siis taaskord sai naistele tuulevarju pakutud. "Tiksusin" seal ca 11km-ni, kuid siis otsustasin tempot tõsta, sest minek oli üle ootuste hea ning samm üllatavalt kerge, ning eesolijaid püüdma hakata. Varsti sain ka Moonika Pilli kätte, kuigi ta oli jõudnud mõnesajameetrise vahe sisse teha. Lõpuni loetud kilomeetrid ja olin nagu kurjast vaimust vaevatud. Tõsiselt. Minek oli ikka ülihea - viimase 4km ajad Polar Flow andmetel: 3:48, 3:49, 3:42 ja 3:36! Vahemärkusena võib öelda, et vaid avapäeva esimene kilomeeter oli mul kiirem kui viimane km. Ei teagi, et kust too lisapower tuli. Võimalik, et emotsiooni pealt paugutasin ning näitasin sisu.

Kolme päeva koguajaks siis 2:44:31,7 ehk debüüdiga võib rahule jääda. Taaskord kogemuse võrra rikkam. Ütleme nii, et kui oleks end avapäeval veidike tagasi hoidnud (ca 1-2min), mitte isiklikku jahtima läinud, siis oleks tõenäoliselt ka koguajast mõne minuti kärpida suutnud. See-selleks.


Üks korralik keretäis tappa

Ütleme nii, et kui ma hädavaevu hommikul suutsin kuidagi voodist üles end ajada, siis jooksmine oli ausalt öeldes viimane tegevus, mida teha soovinuks. Võrreldes eilsega erines enesetunne nagu öö ja päev. Kere oli ülikange ja jalad nagu pakud all. Jube! Täitsa vanamehe tunne tekkis. :D

Aga polnud midagi teha. 16 kilomeetrit tuli veel läbida, siis saavad kannatused selleks korraks läbi. Jah, just nimelt kannatused, sest kui ikka kolmel järjestikkusel võistluspäeval anda endast maksimum, siis mingist erilisest jooksunautimisest paraku juttu olla ei saa ja väga tervislik too tegevus samuti pole. Tuim lõhkumine. Nii lihtsalt on, milleks olukorda ilustada. Rääkigem asjadest ikka nii, nagu nad on. Minu valik.

Soojenduski erilist optimismi ei lisanud. Parem labajalg on põrutada saanud ja jätkuvalt segab ebamugav valu. Nii juhtub, kui minimaalse pehmendusega maastikujooksujalanõuga asfaltkattega teedele tatsama minna. Leidus küll piisavalt ka maastikuelementi, kuid õigem valik olnuks siiski maanteejooksususs. Oma lollus. Teinekord targem. Loll pea on kere nuhtlus. -.-

Jooksutempo osas oli kuni stardini suur teadmatus. Alustasin rahulikult ja vaatasin, kuidas koivad reageerivad. Tervis siiski tähtsam. Ei soovi end invaliidiks joosta.

Kuskilt midagi eriti tunda ei andnudki ja võisin enam-vähem viisaka tempoga kulgema asuda. Hoidsin meelega teepervele, kus muru ja pehmem pinnas. Jalgu oli vaja säästa nii palju kui vähegi võimalik. Lõpuks sain mootori tööle ja seljad tulid aina vastu. Minust keegi ei möödunudki. Paaril-kolmel viimasel kilomeetril vajutasin gaasipedaali põhja ja lendasin finiši poole. Kordagi täna raske ei hakanudki, jõudu jätkus. Lõpetasin taaskord positiivse emotsiooniga. Lõdvestusjooksu jätsin täna tervislikel põhjustel vahele, ei tundunud väga mõistlik tegevus olevat.

Ühe tunni piir jäi täna napilt alistamata - 1:00:09,4 andis tänases konkurentsis 32. koha. Kolme päeva kokkuvõttes ajaks 02:34:36,5, mis 571 tuuri lõpetaja seas tähendas mulle 23. positsiooni. Patt oleks nuriseda. Võrreldes eelmise aastaga ajaparandus ligi kümme minutit!

Järjekordne väljakutse alistatud, nüüd olen auga välja teeninud väikese puhkuse. On olnud intensiivne ja tegus hooaeg. Siiski, mõni start sel aastal veel ees on, kuid võistlustihedus langeb oluliselt. 

Tänud kaasa elamast! :)

Laupäev, 21. oktoober 2017

Jooksuvaimust vaevatud

Foto: Saarema 3 Päeva Jooksu FB
SKPJ teine võistluspäev viis meid Iide külla Sõrve poolsaarele. 16,195 kilomeetri pikkusele jooksule anti start kell 12. Pinnakate 60% asfaltteed ja 40% kruusa- ja metsavaheteed. 

Muljeid aastatagusest ajast

Huhh, teine päevgi kirjas. Ajaks 1:05:18.9, millega võib üldjoontes rahule jääda. Alustasin meelega rahulikumalt ja enamus jooksust tiksusin sellises nö mugavustsoonilaadses olekus. Niivõrd-kuivõrd. ;) Mingi periood sai mõnele väledamale naisele ka tuulevarju pakutud. Distantsi lõpuosas sai siiski veidike tempot tõstetud ja päeva kiirem km oli samuti just too viimane. Suure hurraaga tegin isegi päris kena lõpuspurdi ja mitu-mitu selga tulid vastu. Loodetavasti homme seda ei kahetse, onju. :D

Soojendusega (sh 2km jooksu) sai jalad enam-vähem konditsiooni, aga keha oli suht kange. Joosta üldiselt kannatas. Õnneks ükski koht ei valutanud. Täna sai ka spaas veidike lõõgastatud. Näis, kas sellest ka tolku oli. Huviga jään ootama hommikut. Hetkel sääre tagaosa väga kange mõlemal koival ja trepid pole just parimad sõbrad. :)

Homse osas konkreetseid plaane-eesmärke polegi tegelikult. Tore oleks muidugi tänast aega parandada, kuid pigem olen ses osas skeptiline. Kui ikka jalad normaalselt joosta ei võimalda, siis ei hakka ka väga punnitama ning end lõhkuma. Vigaseks pole end kah vaja joosta...

Aga juba võin ära öelda, et too kolmepäevane formaat mulle väga meeldib. Viib mõtted argielust eemale ja saab omas mullis olla. Soovitan!


Lippasid nagu noor põder

Just taolised sõnad lausus finišis mulle konkurent, kellest olin rajal mööda vuhisenud. Surus koguni kätt. :)

Tõesti. Taastumine eilsest möödus üle ootuste hästi. Esialgne plaan nägi ette seda, et esimesed kümme kilomeetrit läbin tempoga 3:50 min/km ning siis viimasel 6,2 kilomeetril annan nii palju kui torust vähegi tuleb. Nagu üldjuhul ikka tavaks, mõte on hea, kuid reaalsus mõnevõrra erinev. Nii ka sel korral.

Jooksu alustasin koos kahe noore jooksututtavaga. Grupis ju ikka kergem joosta. Alguses suutsime enam-vähem tempot hoida, kuid mida aeg edasi, seda kiiremaks me edasiliikumine muutus. Järjest tulid seljad vastu, mis andis indu pingutamiseks veelgi juurde. Kahjuks me grupp lõpuks lagunes ja lõpukilomeetrid pidin üksinda tuult trotsima. Motiveerisin end konkurentide kinnipüüdmisega. Paljud olid liiga uljalt alustanud, mul aga minek ülihea, seega ei hakanud end tagasi hoidma. Küllap pean homme seetõttu lõivu maksma, aga otsust ei kahetse.

Resultaadiks 59:30,5, mis võrreldes eelmise aastaga suur edasiminek. Jooksin päeva paremuselt 21. aja. Kahe päeva kokkuvõttes asun 19. positsioonil.

Parema jala suur varvas teeb ebamugavat valu. Lõdvestusjooksu ajal pehmel pinnasel too ihuhäda endast põhimõtteliselt tunda ei andnud. Bussis olukord muutus. Hotelli kõndida täitsa kannatas. Kui jooksusussi jalast sain, siis oli mu esimene küsimus, kas varvast üldse liigutada saan. Õnneks sain. Vast mingi põrutustrauma vms. Ega mitu päeva tugevat pingutust ja füüsilist koormust pole ju mingi naljaasi. Loodetavasti homme ikka joosta kannatab, muidu jama. Katkestama küll ei hakka, kasvõi rooman raja läbi. :D

Okei, nali naljaks. Kui homme olukord sama või koguni hullem, siis pingutama ei lähe, vaid sörgin trassi võimalikult jalgusäästvalt läbi. Sandiks pole kah end mõtet sportida. Tervis ennekõike. Seda enam, et ma kõrgesse mängu ei sekku. Küll neid starte tuleb veel. Säilitagem kaine mõistus.

Täna taastun. Geelitan valulikku kohta, annan jalgadele puhkust. Võtan ka väikese spaatuuri ette.

Hommik on õhtust targem.

Reede, 20. oktoober 2017

Pauk luuavarrest

Foto: Erakogu
Täna kell 16:30 kõlas järjekorras juba 44. Saaremaa Kolme Päeva Jooksu (edaspidi SKPJ) avastart. Võistluse formaat on ülilihtne - kolme päevaga läbitakse traditsiooniline maratonidistants (10+16,195+16). Omalaadne kogemus, soovitan. Mina, Hobijooksja, osalen tol hooajalõpu jooksuüritusel teist aastat järjest. 

Tagasivaade SKPJ 2016. aasta avapäevale

Nonii!

Esimene päev kolmest seljataga. Avanguna oli täna Saaremaal kavas siis nö lahtijooks 10km näol. Olud olid võrdlemisi head, kuid kahjuks jalad ei liikunud nii kiiresti kui ideaalis soovinuks. Distantsi teine pool oli kuidagi väga kangevõitu ning polnud seda va kergust jalgades-sammus. Väsimuses ei tohiks probleem olla, sest olen neli+ päeva lihtsalt puhanud. Pigem, arvan, et soojendus jättis sel korral soovida ja lihas polnud piisavalt soe. Siiski, ajaks 36:26, mis vaid 23s isiklikust kehvem ehk pigem peab-võib rahule jääda.

Hetkel jalad suht kanged, kuid juba homme keskpäeval vaja 16,195km läbida. Homme teeb ka väikese sauna-spa tripi, täna enam ei viitsinud. Loodetavasti väikesest jooksujärgest lõdvestussörgist on-oli abi homset silmas pidades. IcePower külmgeel kah abiks taastumisel. Ja muidugi puhkus-piisav uni.

Eks homme hommikul vaatab, mis seis on. Vast mingi 4min kandis km läbin. Näis.


Enesetunne võib olla petlik

Mäletatavasti läbisin möödunud pühapäeval Eesti Maastiku Maratonil ligi 43 kilomeetrit, mis ühtlasi oli ka minu debüüdiks nii pikal võistlusmaal. Päevad, mis eelnesid tänasele stardile, möödusid puhkuse tähe all. See tähendab seda, et jooksutrenni ma ei teinud. Samas, ega selleks polekski naljalt aega leidnud, sest muud eraelu märksa tähtsamad asjatoimetused võtsid oma aja. See-selleks.

Soojenduse ajal juba tundsin, et organism pole viimasest koormusest täielikult taastunud. Üldjuhul võin võistluseelsete harjumuspäraste soojendusharjutuste järgselt võrdlemisi kindlalt prognoosida, kas täna võib mult head resultaati oodata või jääb etteaste pigem tagasihoidlikuks. Sel korral olin suhteliselt skeptiline, ei osanud väga midagi loota ega oodata, kui konkreetset lõpuaega silmas pidada. Lonkima ei kavatsenud muidugi minna, vaid ikka maksimaalselt pingutama. Küllap lõplik tõde selgub jooksurajal.

SKPJ 10 kilomeetri trass on kiire ja kui sellele olulisele asjaolule veel juurde lisada ideaalilähedased ilmastikuolud, siis võib oodata häid tulemusi. Nii ka läks. 34:56,7 andis tugevas konkurentsis soliidse 22. koha. 3. septembril Pärnus joostud isiklikule tippmargile, milleks 34:34,6, 10 kilomeetri maanteejooksus jäin alla vaid 22,1 sekundiga. Patt oleks kurta. Oma sügisese vormiga oleksin tänastes oludes arvatavasti veelgi parema aja suutnud joosta. Teoreetiliselt. Vähemalt eeldused olid selleks loodud. Jään esitusega rahule, seda enam, et käsil hooajalõpp ja vorm selges langustrendis. Seekordne positiivne üllatus tuli nö vana rasva pealt. :)

Eks peagi saate lugeda, mida homne päev endaga kaasa tõi. ;)

Esmaspäev, 16. oktoober 2017

Muljeid maratonidebüüdilt

Maratonidistantsi läbimine on mul juba mõnda aega mõtteis olnud, kuid möödunud pühapäeval haarasin härjal sarvist ja muutsin unistuse reaalsuseks. Debüüdiks valisin, usun, et siinkohal ma ei liialda, Maarjamaa raskeima maratoni - Eesti Maastiku Maratoni (edaspidi EMM).
Foto: Indrek Vendelin
EMM-i kohta olin seni kuulnud vaid kiidulaule, seega ei mõelnud ega kahelnud kaua, et just sel jooksuüritusel ma oma esimesed tuleristsed saan. Etteruttavalt võin öelda, oma otsust kahetsema ei pidanud.

Tsiteerigem korraldusmeeskonda:

Tõeline maastiku maraton, mille rada viib Sind läbi Eesti kaunite ja puutumatute metsade ja rabamaastiku. Samavõrra, kui jooksuvõistlus, on see ka ekspeditsioon läbi Eestimaa suurima asustamata kõnnumaa. Rada algab Lahemaa Rahvuspargist ja lõpeb Kõrvemaa Maastikukaitseala keskuses Aegviidus. See jooks ei ole kartlikele. Katkestamine ei ole võimalik. Kord stardijoonel, pead maksku mis maksab jõudma omal jõul finishini. Tasuks on kõige erilisem saavutus ja mälestused, mida Eesti loodus pakkuda võib.

Maastiku maratoni rada kulgeb valdavalt kitsastel metsaradadel ja pinnasteedel, kuid esineb ka ebatasaseid ja alustaimestikuga lõike, mis panevad vaimu tõsiselt proovile. Raja kergeimad ja ühed ilusaimad lõigud on Viru Raba ja Kõnnu Suursood läbivad laudteed. Kõrgustevahed ei ole Eestile kohaselt suured ja need moodustuvad põhiliselt järsuservaliste jõeorgude ja ooside ületamisest. Rada on tähistatud lintide, noolte ja RMK matkaraja tähistega. Kõik osalejad saavad alla laadida raja GPS andmed. Rada on avatud 7,5 tundi, mis tähendab, et seda võib läbida ka hoogsa matkana.

Kes ei söanda veel ette võtta tervet 42+ km distantsi, kuid soovivad siiski Maastiku Maratoni kogeda võivad osaleda ca. 24 km pikkusel matkarajal Järvi järvedelt läbi Kõnnu Suursoo raba ja Kõrvemaa metsade Aegviitu.

Kas tekkisid juba neelud? Kui jah, siis järgmisel aastal on teil ideaalne võimalus oma vaimu ja füüsise testimiseks. ;)

---

Päev algas koti pakkimisega, viimasel hetkel, nagu minu puhul tihti tavaks. Võistlusriided panin kohe kodus selga, sest stardipaika pidavat me saabuma orienteeruvalt pool tundi enne lähet, seega mida vähem lisategevusi, seda parem. Õnneks kõik vajalik sai kaasa võetud, kuid tagasitulles oli kott kergem, sest rätiku unustasin sauna maha. :D

Osalejad toimetati Ülemistelt mugavalt kahe bussiga stardipaika. Üks mure vähem. Minu imestus oli suur, kui niivõrd suurt inimmassi nägin. Ega mökutamiseks palju aega ei jäänudki. Mõnisada meetrit kõndimist pakihoiukäru juurde, kuhu oma kandami jätsin, mille hiljem finišipaigas kätte sain. 

Silmitsesin huviga kaasvõistlejaid, nägemaks, mis varustuse ja riietuse kasuks keegi otsustanud on. Pilt oli kirju ja erilist abi ma ei saanud. Leidus nii hilpharakaid kui ka kubujusse. Pigem sattusin veelgi enam segadusse. Pidin seega ise otsustama, lähtuvalt oma organismi eripäradest ja senisest kogemusest.

Otsustasin dressipluusi alt ära võtta ühe pikkade käistega spordipluusi, mis oli lõppkokkuvõttes väga õige otsus. Selga jäi veel üks käisteta alussärk ja tavaline spordisärk. Pähe peapael, kaela torusall. Jalga pikad liibuvad spordipüksid, mille peale pikkade sääristega CEP-i kompressioonisokid ja lühikesed püksid. Jalga Icebug ACCELERITAS OCR maastikujooksujalanõud. Taskutesse kindad ja müts ning veekindlalt pakendatud mobiiltelefon. Vööümber joogivöö kahe 330 ml veepudelikesega. Energiarikast toitu ega rajakaarti ühes ei võtnud. Rajal noppisin marju hoopis. :)

Rõõm oli näha mitmeid jooksututtavaid, kellest paljud samuti oma esimest maratoni jooksma asusid. Viimased muljetamised ja 
289 maratoonarit asusidki teele. Minul ja sõber Heimaril, keda ees ootamas totaalne tundmatus, otsest ajalist eesmärki oma elu esimesel maratonil polnudki. Siiski, ideaalplaan näinuks ette, et lõpetame nelja tunniga. Väga palju kauem rajal aega veeta ei soovinud. Tähtsam oli saadav emotsioon ja mälestus, mitte aeg. Kusjuures, vist esimest korda ei teinud ma enne võistlust sooja. :)

Põhja-Eesti ilusamaitel jooksuradadel valitses positiivne õhkkond, ilm oli lihtsalt fantastiline. Ei mäletagi, kunas viimati nii päikesepaistelist ilma kogeda sain. Ja need hingematvalt kaunid loodusvaated, mis pakkusid hingekosutust. Silmad lausa puhkasid. Tegelikult on kogetut ja nähtud võrdlemisi keeruline kirjeldada, sest seda kõike on vaja ise kogeda.

Algus, nagu ikka, oli paljulubav. Naljatasime, lobisesime. Siiski, ilmnesid esimesed vihjed, mis andsid märku, et kerget tööpäeva loota pole. Eks seda oligi arvata, et jalutuskäik lilli täis aasal meid ees ootamas pole. Peagi jõudsime Viru rabasse, kus mõnda aega mööda laudteed joosta saime. Omalaadne kogemus. Hilisemal laudteelõigul päästsin valla meeletu röögatuse, sest oleksin peaaegu karsumdi vette lennanud. Õnneks suutsin läbi ime püsti jääda. Piirdusin ebamäärases asendis tehtud liulaskmisega. On, mida meenutada. Näiteks kopratammi ületamist. Mõtlesime küll ka vaateplatvormidele ronida, kuid sel korral jäi see hullus tegemata. Jalad olid peagi märjad ja võin mürki võtta, et kuiva jalaga keegi finišisse ei pääsenud. Miks, küsite? No sel lihtsal põhjusel, et mõni rajaosa oligi vee poolt üle ujutatud, kust siis käepärastest vahenditest konstrueeritud sillamoodustisi mööda üle ukerdada tuli. Osadest lompidest marssisin tuima näoga läbi, kuigi jah, vesi oli jääkülm. Sekka erinevad sopamülkad ja muud toredat. Hetkeks mõtlesin, et ega ma järjekordsele takistustega maastikujooksule sattunud pole? :D

Eeskätt raja teises pooles esines mitmeid korralikke tõuse. Lihtsapoole reljeefiga algus oli petlik illusioon. Mulle isiklikult nõudlik profiil meeldis, rääkimata rasketetest rajaoludest.

Teeninduspunkte (TP) oli kokku viis, millest viimane umbes 40. kilomeetri kandis oli nn "elustamispunkt", kus pakuti soovijatele muuhulgas ka Vana Tallinna likööri, mida ma kahel korral manustasin. Väike doping aitas ja tolleks hetkes kangeks muutunud jalad muutusid veidike koostööaltimaks.  Teised TP-d asusid kilomeetritel 7.5, 18.5, 25.5 ja 32.5. Kolmandas TP-s degusteerisin ülimaitsvaid grillvorste, mis viisid keele alla. TP-des kulus mul kokku aega julgelt üle 10 minuti, sest pakuti head-paremat, mida oleks olnud patt mitte süüa. Seda enam, et energiatki oli omajagu kulutatud ja jõuvarusid pidi täiendama. Menüüsse kuulus vesi (sh keedetud järvevesi), spordijook, Peipsi kurk (, mille vedelik paljude jaoks päästerõngaks osutus), banaanid, kommid, küpsised, rosinad, pähklid, leib, sool jms. Järgmisel korral võtan kilekoti kaasa. :D

Selgeks sai ka fakt, et maratoni ei saa võtta pelgalt kui kahte järjestikkust poolmaratoni. Oo ei! Ja seda asjaolu sai sõber Heimar omal nahal tunda. Kuna me koos alustasime, siis pidime ka koos lõpetama ja kamraadi ma lahinguväljale maha ei jätnud, vaid kulgesime üheskoos võiduka lõpuni. Pidin nii mõnelgi korral lausa seisma jääma, aga pole hullu. Saingi põit kergendada ja looduskeskkonda nautida rohkem. Nägin, et sõbral oli raske, proovisin teda nii palju ergutada kui võimalik. Läbi valu ta lõpuks koos minuga finišisse jõudis. Müts maha su ees! Valu ununeb, kuid saavutus ja eneseületus jäävad! Said hakkama millegi võimsaga. Mõlemal nüüd linnuke kirjas vähemalt. Tehtud! Ligikaudu 43 kilomeetri kanti GPS-i andmetel distantsi pikkus lõpuks jäi. Mõlema netoajaks 04:36:13.

Pärast pingutust kuulus igale lõpetajale gaseeritud pudelivesi, peapael ja turgutuseks vahepala pähklitest, rosinatest ja kommidest. Lisaks supp, leib ja maitsev kook. Ainulaadset diplomitki võisid huvilised meisterdada. Mina suundusin saunalavale lihaseid lõdvestama, hiljem ligunesin ka kasvuhoonesse paigaldatud tünnisaunas, kus veetemperatuur 40 kraadi. Õhtul jõin ka ühe lahja õlunaadi, kuna olen kuulnud, et see aitavat  taastumisprotsesse kiirendada.

Täna kuulus päevakavva kuum vann. Jalad üle ootuste heas seisukorras, kuigi kardan, et enne Saarema Kolme Päeva Jooksu ma jooksma ei lähegi. Näis.


Erakogu jäädvustusi rajalt:
 
Veidi üle kilomeetri lõpuni. Foto: Riho Alla
Järgmise maratoni avang juba tuleval reedel Saaremaal, kuid sel korral läbin maratonidistantsi kolme päevaga. Seniks aga taastun. :)

Esmaspäev, 9. oktoober 2017

Pika tänava tõusul okserefleksi vältimas

Mida raskema reljeefiga jooksutrass ja ekstreemsemad olud, seda efektiivsemalt eralduvad terad sõkaldest. Tuleb välja sportlase tõeline sisu või siis selle puudumine. Öeldaksegi ju, et pingeolukordades avaldub inimese tegelik pale. Mulle tuim asfaldinühkimine ei meeldi juba ammu, seetõttu võistlemised Viljandis, kus künkaid, mida vallutada, piisavalt leidub, on mu jaoks üldjuhul alati oodatud sündmused. Pühapäeval toimunud 62. Viljandi linnajooks polnud erandiks.
Foto: Erakogu
Pika ajalooga 62. Viljandi linnajooksul osalesin kolmandat aastat järjest. Distantsiks on ametlikel andmetel 10,4 kilomeetrit. Kurikuulsaks teeb antud konkreetse mõõduvõtu trassi lõpuosas asuv Pika tänava tõus, mida mööda kõndideski vaevarikas üles rühkida, jooksmisest rääkimata. Muid tõusukesi leidub rajal veel. Tegemist on ühe minu lemmikvõistlusega.

2015. aastal oli 376 osaleja seas mu lõppkohaks 85. Aeg 44:46,1. Aasta hiljem oli lõpetajaid 349. Ajaparandus oli märgatav - 38:51,0 andis tubli 19. koha. 10 kilomeetri vaheaeg oli 37:26,5.

Tähelepanelik lugeja on nüüdseks vast juba märganud, et varem väljakuulutatud Kirna-Türi 6,5-kilomeetri pikkusel rahvajooksul ma ei osalenud, kuigi olin registreeritud. Otsustasin jooksmisest puhata ja seda koguni 7 päeva. Enne Viljandit tegin reede õhtul 18-kilomeetrise rahulikuma otsa ja laupäeva hommikul 7,5 km tempokamat jooksu. Võistluspäeval andsid need kaks trenni ka endast selgelt märku, kangete kintsude näol, muus osas oli organism võrdlemisi värske ja puhanud. Eesmärgiks seadsin eelmise aasta ajast väledam olla.
Käsil hooaja lõpp, vorm näitab langustrende. Küllap see eeskätt pingelangusest ja osaliselt ka motivatsioonipuudusest tuleb. Samas, eks ongi olnud üle ootuste edukas hooaeg ja kõik püstitatud eesmärgid saavutatud. Patt oleks kurta. Olen hoopis tänulik.

Võistlusolud olid sügisesed - vihmasadu, pilves jahedapoolne tuulepuhangutega ilm. Ehtne sügis ühesõnaga. Nii mõnigi jooksja pani külje maha. Endal õnnestus kukkumist vältida, sest otsustasin maastikujooksujalanõude kasuks, kuigi reaalset maastikku krossijooksuelementidega esines paraku ülivähe. Üks mure vähem ehk milleks teha enda elu niisama keerulisemaks.
Foto: Kenno Soo

Foto: Kenno Soo
Põhidistantsil oli lõpetajaid 276, kellele lisandud 53 kepikõndijat. 5-kilomeetrine rahvajooks tõi stardijoonele 47 tervisesportlast. Põhijooksul näitas konkurentidele taldu siinmail viimasel ajal palju leheruumi saanud keenialane Ibrahim Mukunga Wachira. Täpsemalt loe SIIT!

Väga tubli jooksu tegi nooruke Luna-Aleksandra Lagoda, kes 2004. aasta väljalase, saavutades naiste arvestuses kõrge teise koha. Üldparemusjärjestuses oli noor piiga koguni 14. kohal. Ütleme nii, et hetkeseisu järgi on kodumaal vaid käputäis naisi, kes suudavad noort jooksutähte edestada. Rõõm on tõdeda, et meite järelkasvu hulgast taoline talent sirgumas. Näis, kui kaugele ta oma jooksjannakarjääris jõuda suudab. Mina hoian talle igatahes pöialt ja soovin tarka treenimist ja muidugi ka edu.
Foto: Viljandi Spordikeskus FB
Selles ma tegelikult ei kahelnudki, et ma oma aastataguse aja üle jooksen. Ajaparandus poolteist minutit - 37:21,4, andis tugevas konkurentsis igati tubli 10. koha. Võib rahule jääda. Tegin nö oma kohustusliku programmi ära. 10 kilomeetri ajaks mõõdeti mul 35:56,2.

Pika tänava 260-meetrise killertõusu läbisin ühe minuti ja 7,5 sekundiga, mis oli päeva paremuselt kuues aeg. Kusjuures, edestasin Keenia võhmameest tol raskel lõigul rohkem kui sekundiga. Mitte et see nüüd mingi eriline näitaja oleks, sest kokkuvõttes kaotasin talle ju valgusaastatega, kuid omaette väike saavutus minusuguse harrastaja jaoks siiski see on.

Mainimist tasub seegi, et tolle tapjatõusu lõpuosas oleksin peaaegu oksendama hakanud. Tõsijutt! Õnneks suutsin õigel ajal tempot alandada ja pääsesin halvimast. Samas, ega palju puudu ei jäänudki. Oh, mis uhked kaadrid oleks sel juhul fotograafid saanud. Võib-olla mõni teine kord. :D

Elmo Riig / Sakala galerii:
 
 
 
 

15. oktoobril teen Eesti Maastiku Maratonil oma maratonidebüüdi. Otsest ajalist eesmärki pole, läheme hea enesetundega rada läbima ja loodusvaateid nautima. Hingekosutus. :)

Esmaspäev, 2. oktoober 2017

Kuu täis eneseületusi

Mõelda vaid, kolme kuu pärast on juba 2017. aasta läbi ning aastaring algab otsast peale. Ega jooksuhooaegagi enam kauaks pole, sest peab ikka kalendrisse kah vaatama, kuigi teoreetiliselt saab joosta iga ilmaga. Tean, millest räägin (loe: kirjutan), aga eks puhata on samuti vaja. Ma niigi siin pikalt erinevate võistluste vahel tõmmelnud. :)

Ei, eks ma teen trennigi, kuigi parim trenn on siiski võistlus. September oli taaskord rahulikum kuu, sarnaselt eelmisega, kui kogumahud luubi alla võtta. Laisk ma üldjuhul pole, kuigi eks meil kõigil esineb neid va kurikuulsaid laiskuseperioode, kuid jooksmine pole elu, vaid hobi, ega ei tohi elukäiku ka domineerima hakata.

Niisiis. Numbrite juurde. Jooksukilomeetreid tiksus täis 154,6 ja jalgrattaga kogunes kilomeetreid 182,5. (2016. aasta - 114,8 km/649,1 km)  Viimane näitaja tuli nii madal seetõttu, et umbes septembri keskel andis mu kaherattalise tagakumm ootamatult otsad ja ma pole senini suutnud toda riket likvideerida. Vast sel aastal enam oma jalgratast remontima ei hakkagi, vaatab kevadel seda asja. Eks näis, kuidas vaba ajaga lood on, kuid hetkeseisu järgi kuulutan rattahooaja enda jaoks ametlikult lõppenuks. Piinatud teist niigi juba piisavalt, las truu ja vähetujukas sõiduriist läheb auga väljateenitud puhkusele. ;)

Aastane jooksukilometraaž on nüüdseks 1298,1

Tarkusekuu algas öise jooksuseiklusega, millele paar päeva hiljem järgnes imeline jooks Pärnus, kus esmakordselt alistus 10 kilomeetri maanteejooksus "maagiline" 35 minuti piir. Uued rekordnumbrid 34:34,6!

Järgmisel nädalavahetusel üritasin esmalt SEB sügisjooksul 10 kilomeetri rekordit veelgi parandada, kuid polnud minu päev ja ajaks vaid 34:55. Päev hiljem aitasin heal sõbral poolmaratonis alistada 90 minuti piiri. Minu jaoks oli tegemist treeningjooksuga. Nautisin täiel rinnal melu, lobisesin, lõin pealtvaatajatele plakse, ergutasin ja utsitasin kaasvõistlejaid. Ega alati ei peagi võistlustele surema minema. :D

Kuus päeva hiljem tegin Kuressaares II Ultima Thule Maratonil tõelise imejooksu. Vast mu senise jooksjakarjääri üks parimaid etteasteid. Eesmärgiks oli veelkord proovida poolmaratonis rünnata 80 minuti piiri, kuid läks üle ootuse hästi, sest paugutasin lausa sellise müstilise aja nagu seda on 1:17:49! 

Septembrikuu viimaseks stardiks oli Pirita sügisjooks, millest võtsin osa väikese viirusevimmaga heideldes. Nüüdseks tervis õnneks korras.

Vot nii. :)