Teisipäev, 29. august 2017

Töövõit XXI Kohila Rahvajooksult

Kui laupäevasel Ülemiste jooksul sain tunda lendamistunnet, siis Kohilast anti auhinnaks ka propeller (loe: ventilaator), seega ma nüüd lennuk valmis. :D Foto: www.kohila.ee FB
Seoses pühapäeval toimunud XXI Kohila Rahvajooksuga on minu jaoks tekkinud juba omamoodi väike traditsioon. Nimelt neljal viimasel aastal olen sel jooksul osalenud 5,6 kilomeetri pikkusel distantsil, kusjuures, kolmel viimasel aastal olen päev varem tiiru peale teinud ka Ülemiste järvele. 2014. aastal osalesin vaid Ülemiste metsajooksul, mil pikkust 5 kilomeetrit. Tuleval aastal täituks mul siis juba viies juubeliaasta. Jõhker, kuidas ikka aeg viimasel ajal lendab! :)

Pilguheit ajalukku:

2014 - 25:33,9 22. koht (104 lõpetajat)
2015 - 22:41,7 10. koht (91)
2016 - 19:34,6 4. koht (91)

Sihikindlus ja järjepidevus on eduvõtmeks
Mina nr 99. Foto: 2x www.kohila.ee FB
Ilm oli 27. augustil Kohilas heitlik ning muutlik. Näha ja omal nahal tunda sai nii vihma ja tuult, kui ka päikesepaistet. Ühesõnaga, kõik jutud. Selleks ajaks kui mina soovisin tavapärast võistluseelset soojendust sooritama hakata, otsustas Ilmataat pilvekraanid lahti keerata ning meid, surelikke, maa peal veidike värskendada. No olgu, mõte vihmasajus oma napivõitu riietusega ligunemisest ei tundunud just kõige ahvatlevam, seega pidi asuma ajusid ragistama ning alternatiivi leidma. Mõeldud, tehtud. Kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhamedi juurde! Otsustasin lihased soojaks võimelda sisetingimustes. Hakkasin mina siis vaikselt koridoris edasi-tagasi sörkima, kui mu juurde tuli üks lahke habemik ja suunas mind Kohila Spordikompleksi sisejooksurajale, mille olemasolust teadlik polnudki. Aitäh teile, salapärane kangelane! ;)

Päris huvitav oli umbes-täpselt 70-meetrisel jooksurajal edasi-tagasi joosta. 10 minutit tatsasin niimoodi, pärast mida harjumuspärased võimlemisharjutused põhilihasgruppidele ja lahtijooksud. Eelmise päeva Ülemiste jooks, mille lõpukilomeetrid läbisin "lennates", andis endast organismis märku. Lihased kangevõitu ja mitte nii värsked, kui ideaalis soovinuks. Samas, olin sellega juba arvestanud. Õnneks 5,6 kilomeetrit sihuke lühike sutsakas, mille kannatab üldjuhul enam-vähem ära. Pikema jooksumaaga oleks jutt teine. Uurisin põgusalt stardiprotokollist ka võimalikke konkurente ja eesmärgiks seadsin lõpetada esikolmikus, mis oleks vigade parandus 2016. aasta etteastele samal võistusel, mil lõpus väsisin ja jäin napilt (esimesena) poodiumilt välja. Meenutusi:

Kohila Rahvajooksu 5,6km kolmandat aastat järjest läbi joostud! Täna läks ausalt öeldes üle ootuste hästi ja lõpetasin 4. kohal, kuigi soojenduse ajal olid lihased võrdlemisi kanged ja kiirendused olid päris nutused ehk polnud kindel, kas ning kui palju täna pingutada õnnestub. Poodiumikoht jäi vaid 8,2s kaugusele ja võitja Olavi Allasele, kes kolmandat aastat järjest selle jooksu kinni pani, kaotasin 20,7 sekundiga. (Usun, et tal jäi täna arvestatav varu sisse, sest kohati tundus tänane võistlus olevat nn passimisjooks, mis mulle ilmselgelt sobis. Võib-olla ma tundmatu näona hirmutasin vanad kalad ära? :D Nali-naljaks.) Samas, kiire googeldamise käigus selgus, et ka teise ja kolmanda koha omanikud minust hetkel kõvema tasemega, seega neile pole-polnud häbi kaotada. Plusspoolele võib ka selle märkida, et suutsin üllatuslikult selgelt edestada vanameister Risto Ütsmütsi, kes kusjuures mu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja ja kes mind kahel eelneval aastal sama jooksu raames edestas, noh nii valgusaastatega. :D See-selleks.

Kogemuse mõttes oli päris huvitav joosta esimest korda elus liidergrupis ja olla nö kõrges mängus sees. Ca 500m kandis sinna jõudsin ja edasine plaan oligi siis nii kaua kui vähegi võimalik seal hambad ristis püsida. Kogu aeg ootasin, et nüüd panevad vennad ees minema, aga tutkitki. Plaan õnnestus, mõnda aega sain isegi grupi eesotsas joosta, kuid ca 7-800m enne lõppu pani üks paarisrakend minust kahjuks mööda. (Veidike eespool olid veel 10,7km ehk kahe ringi liidrid ja O.Allase) Magasin selle mineku maha, samas, eks olin ka suht kapsas juba ning lisakäiku võtta polnud ja lõpusirgel vaevalt neid edestada oleks suutnud. Ja noh, ega ma vaatasin vaid ette ja ei teadnud, mis mu selja taga toimub. Lõpp oli päris raske tegelikult ja suuresti tahtejõu abil liikusin. Täna polnud lõpuni seda võitlejainstinkti tänu väsimusele, samas, eks jooksin ka põhimõtteliselt oma võimete piiril... Siiski, veidike jääb kripeldama, et esikolmikusse M vanusegrupis ei pääsenud, mida stardiprotokolli piiludes salamisi lootsin. Egas midagi, peab siis uuel aastal vigade paranduse tegema. ;)

Tänaseks ajaks fikseeriti mul 19.34,6 (5km aeg Polari andmetel 17:22, mis mu mitteametlik IR sel distantsil). Eelmise aasta aeg 22.41,7 ning kohaks 10. (samuti päev pärast Ülemiste 13,7km jooksu) ja aasta varem 25:33.9 (22.) (ring joosti vastupäeva). Km ajad täna 3:30, 3:29, 3:30, 3:27, 3:26. Ilus ühtlane tempo, kuigi 10km vaevalt sellises graafikus püsida praeguse vormi juures suudaksin...

Ei, meeldejääv päev oli!


Nonii, heietatud piisavalt. Asugem siis tänapäeva tagasi. Järgneb kirjeldus võistluskäigust minu mätta otsast vaadatuna, mis kindlasti ei pretendeeri absoluutsele tõele, sest mälu on mul just selline, nagu ta on. Lünklik viimasel ajal. Hakkan vist juba seniilseks jääma. :D

Igatahes, stardipauk kõlanud, asus kogu jooksjatevägi finiši poole rühkima. Igaüks vastavalt oma võimetele. 10,7 km (2 ringi)  ja 5,6 km (1 ring) jooksjatele anti ühisstart kell 13. Alguses olingi segaduses, sest ei saanud aru, kes osaleb minu distantsil, kes ette võtnud kaks ringi. Küllap mingi loogika võistlusnumbritel oli, kuid tol hetkel mina sellest teadlik polnud. Nagu üldjuhul tavaks, pannakse pärast starti kohe kõva tempo peale. Minu jaoks oli see liiga kiire, seega kilomeetri möödudes asusin kuuendal kohal, eespool viis võhmameest. Tõmbasin end Karol Hanga kõrvale, selgus, et ta, sarnaselt minuga, samuti ühe ringi mees. Okei, vähemalt üks konkurent teada. Noor jooksumees informeeris mind ka sellest, et eespool liduv Arvi Alamaa, kellelt XXIX Rapla Võidujooksul pähe sain, on meie võistluse hetkeliider. Selge. Tean nüüd, keda püüdma asuma pean. Esialgu vahe pigem kasvas, kui vähenes. Olukord muutus umbes kolmanda kilomeetri kandis, mil asusin vahemaad, mis tolleks ajaks oli kärisenud juba ligikaudu 100 meetri pikkuseks, jõudsasti vähendama. Pingutus kandis vilja, sest vastane näitas väsimusmärke ja neljandaks kilomeetriks olingi ta kinni püüdnud. Nüüd ei tohtinud end enam tagasi hoida, vaid kasutama pidi nö taganttulija eelist. Ehk siis, vuhisesin konkurendist mööda. Panin kõik mängu, sest kaotada polnud mul midagi. Ainult võita. Päästev lõpujoon lähenes iga sammuga. Umbes 600 meetrit enne lõppu möödusin ka põhidistantsi kolmanda koha omanikust nimega Marti Medar. Kaks liidrit Olavi Allase ja Taavi Tambur olid püüdmatus kauguses, kuid ega nendega ma ei konkureerinudki. Üle silla, peagi olin jõudnud viimasele staadioniringile. Kiikasin ka üle õla. Lähim jälitaja oli ohutus kauguses, võtsin viimased jõuvarud kokku ja ületasin võidukalt finišijoone. Oli hea tunne, sest kellele ikka end ületada ei meeldiks ja võita. Potsatasin murule, hingeldasin meeletult. Olin andnud endast kõik. Töövõit! Lamasin seal mõnda aega. Rahuloluks oli põhjust. Paarikilomeetrine lõdvestusjooks veel otsa.
Viimased meetrid... Foto: www.kohila.ee FB
5,6 km absoluutarvestuse esikolmik:

I Mardo Lundver 18:38,7
II Arvi Alamaa 19:15,2
III Karol Hanga 19:30,6

Lõpetajaid kokku 97.

Milline oli 10,7 km lõpplahendus, saate lugeda SIIT!
Vägev auhind. Vaas vist. ;) Foto: Erakogu
Kedagi siin huvitas, et kuidas mul esimesed 5 kilomeetrit möödusid, seega panen eraldi kilomeetriajad (automatic laps) siinkohal ka kirja (andmed PolarFlow keskkonnast):

1. 3:18,5
2. 3:22,1
3. 3:23,4
4. 3:23,1
5. 3:18,2

Seega, kes nüüd väheke rehkendada viitsib, siis avastab, et püstitasin viies kilomeetris oma uue mitteametliku tippmargi.

Ühtlasi on rõõm tõdeda, et seekordne võit on mul 2017. aastanumbri sees juba kuuendaks esikohaks jooksuvõistlustelt. (Vinni-Rakvere Talvejooksu I etappSaku KevadjooksRaasiku RahvajooksPajusi MudajooksMyFitness Madnes Final Race) Lisaks panin kinni ka Vinni-Rakvere Talvejooksusarja ja I Eesti Ekstreemjooksu Karikasarja. Muid poodiumikohti ei hakkagi eraldi välja tooma. Minusuguse harrastaja kohta, kes treenib nö omaenese tarkusest, ju täitsa viisakad saavutused jooksuradadelt. Näis, kas kehtib vanasõna, kus on, sinna tuleb juurde, või mitte. Üks on kindel - süües kasvab isu! ;)

Üheskoos järgmiste võitudeni!

Laupäev, 26. august 2017

See imeline lendamistunne...

Kui algselt pidi blogipostituse pealkirjaks saama "Võistlusel treenimas", siis reaalne sündmuste käik osutus veidike teistsuguseks, nagu üldjuhul tavaks. Teate seda kurikuulsat jooksjateringkonnas liikuvat legendi nn lendamistundest, lennukast kergest sammust? No vot mina sain seda täna 45. jooksul ümber Ülemiste järve omal nahal tunda ning mis siin salata, too tunne oli lihtsalt imeline. Tahaks aina veel ja veel taolisi võistlusi kogeda...
Taolise õnnestunud fototabamuse eest pole kahju 3,99 välja käia. Kiitused fotograaf Kristo Parksepale!
Puhata peab samuti oskama

Võistluseelsel nädalal tegin vaid ühe jooksutrenni ja seda alles neljapäeval LHV tervisejooks ja -kõnd sarja raames, kus looduskaunil Paljassaare poolsaarel Pikakari ranna juures asuval rajal läbisin tempokalt üle kuue kilomeetri. Tänu sellele sarjale olen enda jaoks avastanud nii mitmegi jooksuraja, kuhu varem pole sattunud. Hea vaheldus tavapärasesse treeningrütmi. Eelmise nädala laupäeval püstitasin kümnes kilomeetris Peetri jooksul uue isikliku rekordi, millele järgnes pühapäevane takistustega maastikujooks Passion Run, mida sõber Heikiga lõbusas meeleolus ja rahulikus tempos läbima läksime. 12. augustil uuendasin teatavasti Järvakandis ka oma poolmaratoni senist tippmarki ehk võistlusgraafik on olnud võrdlemisi tihe, seega usun, et väike puhkus tuli siinkohal ainult kasuks. Eks elu vajab ju kah elamist, nagu öeldakse. ;)

Veel eilegi oli mul vägagi tegus päev, sest tööpäevajärgselt läksime Heikiga Nõmme seiklusparki, kus toimus Kiirusraja võistlus Jungle Speed 2017. Senise elu esimene ja viimane seikluspargi külastus toimus loetud kuud tagasi Otepääl, kus läbitud sai kõik rajad, sh Kannatuste Rada, seega omasin mingit aimdust eesootava osas. Seekordne külastus, tõsi, nõudis veidike kiiremaid liigutusi, kuid kuna terve päeva oli sadanud ja takistusrada libe, siis ei hakanud liigselt tõmblema, vaid võtsin asja rahulikult. Nagu hiljem selgus, siis tegemist oli ikkagist ka võistlusega ehk tulin meeste arvestuses teiseks. Siinkohal väike vahemärkus - naiste esikolmikult sain pähe, kuid eks neil oli ka tahtmine suurem ja tundusid olevat ka nö vanad kalad. :D
Stiilinäiteid. Foto: 3x Heiki Rebane
Päris hea investeering 2 euro näol - seikluspargi priipääsmed, järjekordne spordisärk, kast kodumaiseid HeyDay kvaliteetsest toorainest mahemahlu. Tasus ikka vihma käes liguneda. :) Foto: Erakogu
Ühtlasi soetasin Heikilt ühe praktilise blenderi, mille laohind 27,60, kuid olenevalt poeketist tuleks muid kanaleid kasutades kukrut kergitada 10-20 euro võrra rohkem. Täna hommikul tegin ka esimest korda smuutit. Improviseerisin olemasoleva kraamiga: 200ml piima, 3/4 õuna, banaan, paar jääkuubikut, peotäis metsmustikaid sügavkülmast. Ütleks, et täitsa maitsev jook tuli välja. Kogu protsess blenderiga ise kiire ja lihtne, et ei mingi raketiteadus. Jätkan eksperimenteerimist, sest erinevaid võimalusi on lõpmatult. Nüüd hea ja mugav tervislik vahepala tööle või mujale kaasa võtta.

NB! Kel mõni põnev smuutiretsept, võib seda kommentaariumis jagada. Tänud ette! ;)
Võistluseelne tankimine. Foto: Erakogu
Rõõm on teatada, et mul ka nüüd esimene sponsor tekkinud, kelleks VARTA. Heiki, keda Varta varemgi sponsoreerinud, eestvedamisel sain tänu toetajale uue ja uhke OCR Estonia ja Varta logodega elavate värvidega võistlussärgi ning käised (vt postituse avafotolt), mis täna kohe ka oma esimesed tuleristsed sai. Aitäh!

Alguses ei saa vedama, pärast enam pidama...
Foto: Järvejooksud FB
Varasemad tulemused Ülemiste jooksult:

2014 - Ülemiste metsajooks 5 km 23:20,1 3. koht 139 lõpetaja hulgas
2015 - 1:06:46,0 (neto: 1:06:17,6) 310. koht 957 lõpetaja hulgas. 5 km vaheaeg 24:21,0 345. koht
2016 - 55:29,0 (neto: 55:24,0) 50. koht 826 lõpetaja hulgas. 5 km vaheaeg 20:30 77. koht. Järvejooksude sarja kokkuvõttes 17. koht.

Tulles tagasi tänase stardi juurde, siis sarnaselt kolmele eelmisele aastale, läksin tänasele mõõduvõtule vastu teadmisega, et järgmisel päeval on mind ees ootamas Kohila Rahvajooksu 5,6 kilomeetrit. Ehk siis, pidin sisse jätma ka väikese varu, sest soovin hommegi tubli etteaste teha ja kõrgete kohtade eest heidelda. Niisiis, otsustasin alustada rahulikult, joosta targalt ning trassi lõpuosas, maastikul, tempot tõsta.

Peab tõdema, et alguses oli end päris raske tagasi hoida. Pidin pidevalt kella jälgima, et kiirus liiga kiireks ei kasvaks, vaid püsiks enam-vähem seal 3:50 min/per km kandis. Esialgu plaanisin veelgi aeglasemalt kulgeda, kuid minek oli lihtsalt niivõrd hea, organism puhanud ja power sees. Nii mõnelgi korral pidin vägisi hoogu maha pidurdama. 5 kilomeetri vaheajapunktis asusin ajaga 18:51,2 27. kohal. Mõned kilomeetrid tuli heidelda tugevapoolse vastutuulega, kuid muidu olid olud jooksmiseks ideaalilähedased. Grupis ei viitsinud passida, jooksin lõviosa 13,8-kilomeetrisest distantsist uhkes üksinduses. Tolle maastikulõigu alguseks olin omadega tõusnud 20. koha piirimaile, kuid mulle maastik sobib, mitte niisama laugel maal tiksumine, mis ei paku erilist pinget enam, ja võtsin seal veel nii mõnegi skalbi. Finišisse jõudsin 15. positsioonil netoajaga 51:00,6. Brutoaeg sekundikese võrra kehvem. Championchip.ee andmetel keskmiseks tempoks 3:42 min/km, keskmine kiirus 16,23 km/h. Lõpetajaid kokku 806.

Asjaolusid arvestades igati viisakas etteaste. PolarFlow andmetel keskmiseks kiiruseks 3:44 min/km, maksimaalne kiirus 2:46 min/km. Täpsemalt uuri SIIT!
Foto: Indrek Mänd
DFDS Järvejooksude sarja lõpetasin 9. kohal, vahe 8. koha omanikuga vaid 6,7 sekundit. Selleks, et tollel kõrgetasemelisel jooksusarjal auhinnalisele esikuuikukohale kunagi jõuda, peaksin arengus järgmise sammu edasi astuma ehk siis lühidalt öeldes - rohkem trenni tegema hakkama. :) Samas, see nõuaks eneseohverdusi, sest kõik tuleb ju millegi/kellegi arvelt... Ühesõnaga, küllap lähitulevikus näha ole, mis saama hakkab. Elu paneb tihti nii mõndagi ise paika. Praegune omal käel saavutatud tugev harrastajatase pole ju iseenesest halb, sest prioriteet eeskätt tervis, hea seltskond ja protsessi nautimine, mitte enese lõhkumine jms.

Mida täna õppisin? Noh, näiteks seda, et pean ka edaspidi, näiteks juba 3.09 Pärnus, kus ründan uuesti kümnes kilomeetris "maagilist" 35 minuti piiri, võistlust alustama rahulikumalt, et mootor jõuaks soojeneda ja tuure piisavalt üles võtta, et end mitte (sarnaselt Peetri jooksu hullumeelse algtempoga) jälle kinni joosta. Ehk siis, sõjaplaan uueks rekordkatseks näeb ette seda, et distantsi teine pool tuleks läbida esimesest väledamalt, mis eeldab ratsionaalset jõuvarude jaotust ja tugevat distsipliini. Muidugi ka tahtejõudu, mida mul õnneks jagub. See on aga vaid teooria, peagi selgub, kuidas praktikaga lood. :D

Lisaks, treenimisega ei tasu üle pingutada. Paljud pööravad puhkusele liialt vähe tähelepanu, mis kajastub üldjuhul ka resultaatides. Võtkem asja ikka mõistusega ja jäägem mõõdukateks. End vigaseks pole kah vaja treenida, mis, paraku, paljude jaoks kurb tõsiasi. Ülekoormus pole naljaasi. Rämpskilomeetreid pole mõtet koguda!

Lõpetuseks Heimar Pehki fotogalerii:
 
 

Olge tublid! ;)

Pühapäev, 20. august 2017

Üts ummamuudu võigõlus

Passion Run ehk rahvakeeli Kire Jooks, mis täna esmakordselt toimus,  on üks omamoodi takistustega maastikujooks. Miks, küsite? Noh, kasvõi juba seetõttu, et nö traditsioonilistele võistlustele omaselt ei selgitata välja esikolmikukohti, vaid hoopis seatakse esiplaanile üheskoos muheda seltskonnaga värskes õhus ja kaunis looduskeskkonnas sportimine. Üksteise abistamine ja meeskonnatöö takistuste läbimisel ning füüsilise aktiivsuse nautimine on samuti ühed olulised märksõnad. Taolisi "võistlusi" võiks rohkemgi toimuda!
Täitsa nagu Usain Bolt ju. :D Foto: Heiki Rebane
PassionRun Ekstreemjooksu ühisstart anti kell 12:00 Ülgase külas Jõelähtme vallas Harjumaal. Rada kulges Ülgase vana karjääri ümbritsevatel aladel, kus esines nii tõsist maastikuelementi, muda- ja veetakistusi, sekka tihe kõrkjastik ning metsateed. Rajapikkuseks orienteeruvalt 8 kilomeetrit, kus tee peal ees ligi paarkümmend erinevat tehislikku takistust. Kui mõni takistus kellelegi tõesti alistamatu tundus, siis karistust trahviringi või mõne muu taolise vahva tegevuse näol ei järgnenud. Trassi umbes viiendal kilomeetril asus ka joogipunkt.
Rajakaart. Foto: PassionRun FB
Fotod: 2x Heiki Rebane
Heiki pakkus mulle lahkelt ka sel korral oma automobiiliga küüti, mis tähendas põhimõtteliselt seda, et mind sõidutati koduukse eest võistluspaika ja tagasi. Väga mugav. Tänud! Vastasel korral oleksin võinud ka jalgrattaga sihtkohta sõita, sest distants jäi mõistusepiiresse. Ma ju selline tiba aktiivsem vend, mis siis too sutsakas ka ära ei oleks. :)

Võistluskeskusesse jõudsime taaskord piisava ajavaruga, sest kellele ikka meeldib kiirustada... Saime kõik vajalikud toimingud (stardinumbri ja toidutalongi lunastamine, väike rajaluure jms) aegsasti tehtud, ilma tõmblemiseta. Ahjaa, nina ette asetati ka mahukas leping, kus kirjas palju võimalikke ohte, mis osalejaid ees oodata võivad. Mõne võis too tekst ju täitsa ära hirmutada, kuid me vanade kaladena ei pilgutanud silmigi ja andsime oma autogrammid, nõustumaks, et osaleme omal vastutusel. Ma veel naljatasin, et ega organeid ei pea panti panema vms. :D
Foto: Erakogu
Foto: Heiki Rebane
Peagi lasti ligi sadakond seiklusjanulist adrenaliinisõltlast rajale. Keegi väga ei kiirustanud, nauditi päeva ja kvaliteetaega. Kahju, et mingit korraliku fotokaamerat rajal kaasas polnud, sest näha sai tõesti väga lummavaid loodusvaateid. Rohelus, vaikus, värske õhk, toredad kaaslased, mõõdukas füüsiline koormus. Muidugi, eks tulenevalt soojapoolsest ilmast, oli õhus tunda ka erinevaid aroome, mis pärinesid taamal asuvalt prügimäelt. :)

Tehistakistused olid võrdlemisi leidlikud ja isikupärased ning mitmeid pole Eestis seni näinud. Kiitused rajameistri(te)le! Kui Heiki mingi aeg GoPro-ga filmitud video youtube`i üles paneb, siis saate huvi korral täpsemalt uurida. Mulle oli enim mokkamööda pea neli meetrit kõrge planksein, kust end nööri abil üles vinnata. Paras väljakutse mullegi. Paljud ei hakanud seda takistust kahjuks proovimagi ja andsid juba eos alla. Siiski, mõnda julgemat naisvõistlejat aitasime. Meil polnud ju kuhugi kiiret, mida tõestas ilmekalt fakt, et rääkisime juttu, naljatasime ja vahepeal isegi kõndisime. Veepeal hulpivad palgid jäid mitmelgi läbimata, sest veesügavus eeldas ujumisoskust. Ka selle takistuse läbisin edukalt, konna ujudes. Teised pidid tegema väikese kaare, kuid nemadki said teekonda jätkata. Taaskord ülistan Icebug ACCELERITAS OCR maastikujooksujalanõusid, mis olid tänaste nõudlike olude jaoks justkui loodud. Isegi ujuda kannatas nendega! Jalg sai piisava toestuse, mis kaitses jalga võimaliku jalaväänamise jms vastu. Pehmel, mudasel ja libedal pinnasel oli haarduvus ideaalilähedane. Lihtsalt super! Vaadates kogenud silmaga kaasvõistlejaid, siis võib öelda, et põhimõtteliselt kõik kandsid jalas nö tavalisi maanteejooksususse või siis muid sarnaseid antud konkreetsetesse oludesse mittesobivaid jalavarje, mis tegelikult on tõsine terviserisk.
6x erakogu fotot oma seebikaameraga. :)
Meeldis ka omapärane labürint, mis nõudis veidi mõttetööd. Sarnaselt Keilas toimunud taolisele üritusele tuli ka täna vahetult enne finišeerimist läbida vett täis prügikonteiner, kuid too oli juba kraadi võrra kangem kraam. Nimelt, kindlustamaks, et osalejad end üleni vette kastaks, olid korraldajad sellele juurde pookinud ka väikesed palgikesed. Ronida ja turnida saime mitmeid kordi, samuti ka okastraadi all mudas roomata jne. Mina end igatahes tagasi ei hoidnud ja kargasin igasse mudamülkasse, mille värvus pahatihti meenutas mõnda muud ollust, sisse. Ikka täie raha eest!
Foto: Erakogu
Suurema sopa sai võistluskeskuses kenasti maha loputada, kuiv ja puhas riie selga, edasi suundusime kõrvaltelki keha kinnitama. Mõned poseerimised, et mälestuseks vahvast päevaks ka mõni fotomeenutus jääks ja suundusime koduteele. PassionRunile annan 10-st punktist 10, sest tõesti oli tegemist üliägeda üritusega. Päriselt ka! Loodetavasti juba hiljemalt aasta pärast jälle ning siis, olen enam kui kindel, on ka huvilisi oluliselt rohkem. Suur aitäh tervele korraldusmeeskonnale! Suutsite korda saata midagi suurt ja olulist!

Heiki muljed!

Aldis Toome fotosid:
Sten Martini pilte:
 
 
Kiidan heaks! :D Foto: Heiki Rebane

Kombates oma võimete piire

Peeter, Peeter, termomeeter. :) Ehk kui tsiteerida nimikangelast filmist "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Nii kohmakat avalauset annab ikka välja mõelda, aga no mis sa teed. Kuskilt peab ju alustama. :D Ühesõnaga, kui tänasel Peetri jooksul juhtus leiduma mõni Peetrike, siis kindlasti oli uhke tunne - vähesed saavad öelda, et nad osalenud omanimelisel võistlusel ja seda veel Eesti meeleolukaimal jooksupeol, mis, kusjuures, valiti portaal Marathon100 lugejate poolt 2016. aasta parimaks uueks võistluseks ning ühtlasi ka tolle aastanumbri parimaks jooksuks. Uhke värk ühesõnaga!

Proloog

Peetri jooksuradadel võis mind silmata ka eelmisel aastal, mil võtsin ette järjekordse inimkatse. Nimelt kaks võistlusstarti kuue tunni sees. Hullumeelne, eks? :D Minusuguseid olevat olnud kokku paarkümmend. Aga jah, esmalt Tartu Suvejooksu 10,3 kilomeetrit 38:18,8-ga netos nö täisvõimsusel (10 km aeg 37:12,1), mis 497 lõpetaja seas andis tubli kuuenda koha. Järgnes I Peetri jooks, mida läksin rahulikumas tempos läbima, mis muidugi suhteline mõiste, sest 10 km netoajaks fikseeris ajavõtusüsteem mul 41:04,7. :) Sel jooksupeol oli lõpetajaid kokku 352. Tegelikult oli järgmisel päeval veel üks sutsakas kavas, kuid kuna jalad said liiga suure tambi, mis tõi endaga kaasa väikese põrutustrauma, mis õnneks kadus sama kiirelt, nagu tekkida jõudis. Joppas. Olgu see siis hoiatuseks, et edaspidi taolist lollust ette ei võtaks. Samas, kes ikka endal elu põnevamaks ja huvitavamaks teeb, kui mitte me ise, onju. :D

Üleliigne häälest(at)us sai sel korral saatuslikuks
Varustus. Foto: Erakogu
Lasnagorskist vurasin oma paugupilliga võistluskeskusesse, mis asus Peetri kooli ümbruses. Ühtlasi tähendas see 10,47 kilomeetrist nö soojendust. Samas, omast arust sõitsin võrdlemisi ökonoomselt, et mitte liigselt energiat kulutada, seega pole hullu. Kõrvaklappidest kuulasin SkyPlusist särtsakaid lugusid, mis lisasid powerit veelgi juurde. Oli vaja end üles kütta! (Muidugi, mitte et mul hetkel vähe energiat oleks, kuid see juba teine teema. ;)) Ahjaa, siinkohal oleks oluline täpsustada, et ei poolda kõrvaklappidega jalgrattasõitu vms liikluskeskkonnas, sest lühidalt öeldes, see on ohtlik nii enda kui ka kaasliiklejate jaoks. Ole sa omast arust nii hea juht kui tahes. Siinkohal ei hakka ma vohaval meeletul nutiseadmetesõltuvusel ja alkoholijoobes sõiduki juhtimisel eraldi peatumagi, sest sel teemal saaks lausa teha eraldi pika postituse. Taolise tegevuse vastu on mul nulltolerants ja rakendama peaks senisest oluliselt karmimaid karistusi. Aga noh, nagu eluke on näidanud, siis ega meil end üldjuhul varem eriti liigutama ei hakata, kui juba liiga hilja ehk laibad taga. See-selleks. Tänane tegevus oli teadlik erand. Spetsiaalselt sõitsin eriti ettevaatlikult ning olin tavalisest veelgi tähelepanelikum.
Või(s)tlusnumber. Foto: Erakogu
Paari kilomeetrine soojendusjookski ning kõik muu sinna juurde kuuluv (erinevad võimelmisharjutused, lahtijooksud jne - the usual stuff ühesõnaga) näitas, et olek on enam kui lootustandev ehk võistluseks seatud eesmärk alistada lõpuks "maagiline" 35 minuti piir tundus täitsa reaalne. Enne tänast starti olid mu 10 km rekordnumbrid 35:14, mis joostud 15. aprilli aset leidnud Eesti-Läti jooksul.

Niisis, mis siis ikka. Kõik vajalikud rutiinsed toimungud tehtud, antigi START!
Rajakaart. Foto: Peetri Jooks FB
Mõtteis olin seadnud eesmärgiks läbida distantsi esimene pool 3:30 min/per km ja siis teine pool ideaalis veidike väledamalt. Aga mis te arvate, kas suutsin plaanist kinni pidada? Oh ei! Hoopis vastupidi! Esimese kilomeetri läbisin Polar M400 andmeil koguni 3:14,5-ga, mis arvestades minu hetketaset oli ilmelgelt liiga kiire algus. Samas, sihuke purakas oli sees, et jookseks täna kasvõi uue maailmarekordi (ausalt noh, ilma naljata :D), seega mõtlesin, et miks ka mitte. Kaotada polnud mul ju midagi, ainult võita. Ühesõnaga, jooksin end kinni. Ikka oli ju vaja endast tugevamate võhmameestega kaasa joosta. Totu. Sel korral kaine mõistus ei võidutsenud ja jooks oli üks paras agoonia, punnitamine ja kannatamine. Mis siis ikka, tugeva tahtejõuga end kuidagi finišisse vedasin. Alla ei andnud ja pingutasin kuni päästva lõpujooneni. Sundisin end takka. Andsin endast enam-vähem kõik, mis sees oli. OK, päris pilti taskusse siiski ei soovinud joosta, sest tegemist siiski kogepereüritusega. Pärast saanuks mõni minu süül veel miski lapsepõlvetrauma. :D Mõnisada meetrit enne lõppu möödus minust kamraad Aleksandr Kuleshov, kellega siin viimasel ajal mõnel võistustel edukalt mõõtu võetud, ja kes viipas mind küll enda tuulde võtma, kuid paraku mul polnud enam lisakäiku võtta. Aga suured tänud sulle innustuse eest! Oleks ma suga kaasa tulnud, siis oleksin oma eesmärgi ka täitnud. Aga noh, oleks tädil emm, oleks ta onu. :D

Foto: SCULT Estonia FB
Oih, sattusin vist tiba valesse gruppi... :D Foto: Tiina Kirs

Mida lihast!? :D Foto: Tiina Kirs
Foto: Anne-Ly Palm
Foto: Kadi Jair

Foto: Kadi Jair

Tänased km ajad:


1. 3:14,5
2. 3:22,3
3. 3:35,2
4. 3:30,8
5. 3:38,2
6. 3:32,5
7. 3:35,2
8. 3:33,6
9. 3:33,8
10. 3:29,7

Lõppaeg 35:08,7 (15. koht)

Kohati pidi murdma võrdlemisi tugevat vastutuult. Minu vaatevinklist poleks ka törts jahedam ilm halba teinud. Ei teagi, et kas vihmaga oleks parem joosta olnud... Üldiselt olud siiski võrdlemisi head. Rada lauge ja kiire, ideaalne rekordite jooksmiseks. Lõdvestuseks veel paar kilomeetrit sörkimist ja jalgrattaga koju tuldud teed tagasi.

Esikohad kuulusid Argo Jõesoole (31:45,5) ja Liina Tšernovile (34:20,0), kes oli üldparemusjärjestuses kõrgel 9. kohal. Naiste võitja on viimasel ajal üldse olnud supervormis, uuendades nii miilijooksu kui ka 1000 m  Eesti rekordeid. Tänagi jooksis ta sarnaselt minuga uue isikliku rekordi. Ka naiste teise koha omaniku Jekaterina Patjuk (34:35,2) jäi mul sel korral alistamata, kuid eks nad kuuluvad ka Maarjamaa absoluutsesse tippu, seega neile pole häbi kaotada. Kokku oli põhidistantsil lõpetajaid 561, mis üle paarisaja näo rohkem aastatagusest ajast. Esialgne protokoll on leitav SIIT!
Osalejamedal. Foto: Peetri Jooks FB
Rajaäärne melu oli vägev, oodatult. Bändid, lauljad, trummarid, tantsijad, ergutajad jne. Aitäh teile, andsite rasketel hetkedel vajalikku lisaenergiat. Lõpetajakott eeskujulik, erinevat kraami jagati heldelt ja ega ma siis end tagasi ei hoidnud ning võtsin ka pakutava lahkelt vastu. Kahju ainult, et kilekotti ei taibanud kaasa võtta... Teinekord targem. :D
Sõjasaak. :D Foto: Erakogu
Epiloog

Seatud eesmärgid peavad olema suured ja ambitsioonika(poolse)d, sest siis on, mille poole püüelda. Olen kindel, et nii nagu 80 minuti alistamine poolmaratonis, mis mul nädala eest Järvakandis suuresti tänu jooksjavaenulikele ilmastikuoludele ebaõnnestus, pole ka 10 kilomeetris 35 minuti "maagilise" ajapiiri ülejooksmine ilmvõimatu ülesanne. Kerge missioon see muidugi pole, seda ma ei väidagi, kuid heal päeval teostatav. Tihti ei piisa vaid heast jooksuvormist, olud on samuti ülitähtsad. Tänagi polnud arvatavasti täielikult nädalatagusest tugevast pingutusest, mis kurnas organismi, taastunud. Pisiasjad mängivad sel tasemel juba vägagi olulist rolli.

Lähiajal on mul paar 10 km jooksu veel kavas. 03.09 Pärnus Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooksul ja 09.09 SEB Tallinna Maratonil. Usun, et kui seal suudan plaanist kinni pidada ning targalt jooksen, siis õnnestub veel käesoleva aastanumbri sees eesmärk täita. Lubama muidugi ei hakka. Kui siis vaid seda, et annan endast parima. Aga kui ei peakski eesmärk täituma, siis pole samuti miskit katki. Küll tuleb tulevikus teisigi starte. Elus on märksa tähsamatki kui jooksmine, seega no pressure. Jätkuvalt naudin protsessi ja esmatähtis siiski tervis, mitte enese mõttetu lõhkumine jms.

Elu on ilus (kusjuures just avastasin, et tagurpidi lugedes suli :D) ning loodetavasti olen sel arvamusel veel pikki-pikki aastaid. :]
Pärast värskendavat dušsi. Foto: Erakogu