Pühapäev, 30. juuli 2017

Tempo, tempo, tempo!

Lõpetajapakett. Foto: DFDS Stamina Järvejooksud FB
Suvejooksul ümber Saadjärve täitus täna neljas toimumisaasta. 16,9 kilomeetrise põhidistantsi suutis lõpetada 437 sportlast. Nii üldvõitja Raivo Alla, kui ka naiste arvestuses parim Olga Andrejeva püstitasid uued rajarekordid.

Seatud eesmärk edukalt täidetud

Vaatamata sellele, et eilse võiduka takistustega maastikujooksu läbisin sooritades võimalikult minimaalset pingutust, oli too võistlus oma tuntava jälje organismi siiski jätnud. Olek oli küll võrdlemisi värske, samas kangevõitu ning mõni lihaski andis oma olemasolekust tavapärasest intensiivsemalt märku. Kuna eilne päev venis pikale, sealhulgas hilisõhtune toidukord, siis vajalikke soovituslikke unetunde päris täis ei tiksunud. Olin loid ja uimane. Muidugi, eks oma oluline roll kuulus ka palavale ilmale. Ühesõnaga, sada häda. :D

Siiski, kontrollvõistluseks, mis kulges tõusudega asfaltteel, seatud eesmärk - vähemalt kuni kümnenda kilomeetrini hoida 3:50 per/km ning võimalusel distantsi teises pooles tempot tõsta, aga mitte end pildituks joosta ja hea enesetundega finišisse saabuda - sai üldjoontes täidetud ja seda kirurgilise täpsusega, sest lõpu(bruto)ajaks fikseeriti 1:04:36 (netoaeg kahe sekundi võrra parem), mis tähendas ühtlasi 19. positsiooni. Championchip.ee saidi andmetel keskmiseks tempoks 3:50 min/km, keskmine kiirus 15,7 km/h. Kümne kilomeetri vaheajapunktis asusin ajaga 38:28 25. kohal.
Foto: Indrek Mänd
Tollel võistlusel osalesin esmakordselt kaks aastat tagasi, kulutades 17,5 kilomeetri läbimiseks brutoajana 1:31:23,2 (netoaeg 1:30.49,6), mis 403 lõpetaja seas andis 207. koha. 2016. aastal suutsin 16,9 kilomeetrit läbida brutoajaga 1:09:47 (neto 1:09:43) ehk 449 lõpetaja hulgas olid minust väledamad vaid 37 inimest. Kusjuures, 10 kilomeetri vaheajapunktis asusin 42:10-ga alles 53. kohal. Niisis, tänane vorm oli üle viie minuti parem. Siinkohal tooks eraldi välja (tänased) kilomeetriajad. Andmed PolarFlow keskkonnast:

1. 3:50,5
2. 3:45,1
3. 3:51,2
4. 3:50,4
5. 3:50,2
6. 3:47,3
7. 3:46,3
8. 3:49,1
9. 3:55,4
10. 3:48,1
11. 3:54,2
12. 3:50,3
13. 3:46,1
14. 3:54,9
15. 3:46,4
16. 3:56,6
17. 3:25,1

03:48 min/km
Average pace
Max 02:39


Polar M400 pulsikell mõõtis rajapikkuseks täpselt 17 000 meetrit. Igas joogipunktis, mida oli kokku kolm, jõin lonksu vett, ülejäänud vedeliku kallasin pähe, et temperatuuri alandada. Enne starti tegin mütsi märjaks ja niisutasin nahka. Riietus nii minimalistlik, kui võimalik, et mitte üle kuumeneda. Viimase kilomeetri, mis kulges küll allamäge, läbimisajale lähtudes võib väita, et sisse jäi väike varugi. Taotuslikult. Muljetavaldava lõpukiirendusegi suutsin endast välja pigistada, mida viimasel ajal on harva juhtunud. Kahjuks. Eks oleks võinud teoreetiliselt ka parema lõppaja, mis arvatavasti tähendanuks ka mõne koha võrra kõrgemat lõpp-positsiooni, kuid ei näinud sel erilist mõtet. Tänane start pidi andma eelkõige vormikõverast parema ülevaate, silmas pidades 12. augustil aset leidvat poolmaratoni Järvakandis, kus soovin tolle võistlusmaa läbida esmakordselt kiiremini 80 minutist. Eeldusel, et ilm vingerpussi ei mängi ja halb päev jms ei satu. Tean-usun, et olen selleks suuteline, kui kõik klapib ja sujub. Pöidlad pihku!

Tänase mõõduvõtu parimate muljeid saate lugeda SIIT!

DFDS Järvejooksude kolme etapi kokkuvõttes asun jätkuvalt üllatuslikult kõrgel 10. positsioonil. Enne tänast võistlust oli koht üheteistkümnes. Prognoosisin, et langen paremusjärjestuses mühinal, aga võta näpust. Eks näis, mis plaanidega sarja viimasele ca 14 kilomeetri pikkusele Ülemiste jooksule, millele järgneb päev hiljem 5,6 kilomeetrit Kohila Rahvajooksul, peale lendan.

Augustikuu võistluskalender:

05.08 Saku Ekstreemjooks (takistusjooks)
06.08 Lähte Vägilase Jooks (takistusjooks)
12.08 Järvakandi Igamehe Maraton 21,1 km
19.08 Peetri Jooks 10 km
20.08 Passion Run (takistusjooks)
26.08 45. Jooks Ümber Ülemiste Järve 14 km
27.08 Kohila Rahvajooks 5,6 km

Mina koos sõber Heimariga Äksi Jääajakeskuses, taamal mammutid. Foto: keegi tundmatu turist

Hehe, kiisu! :D Foto: Heimar Pehk
Tänud tähelepanu eest! :)

Laupäev, 29. juuli 2017

Jooksuaasta viies võit taskus!

Meeste esikolmik, alates vasakult: Egon Mõek, Mardo Lundver (mina), Rauno Tiits. Foto: Heiki Rebane
Tänasel pilvisel, kuid soojapoolsel, suvepäeval toimus Keila Terviseradadel MyFitness Madness Final Race ehk rahvakeeli takistustega maastikujooks. Pöörase ja hullumeelse võidujooksu netodistantsiks oli ca 5 kilomeetrit, kuid neil, kes pidid karistusringile suunduma, kuna rajal asuvat takistust nõuetekohaselt ei läbitud, kujunes võistlusmaa kogupikkuseks peaaegu kuus kilomeetrit. Tulemuse said kirja 169 vaprat osalejat.

Tee peal oli ees 20 erineva raskusastmega takistust


Rajakaart. Foto: MyFitness.ee
Ülal asuvalt fotolt saate uurida, mis siis täpsemalt osalejaid ees ootamas oli. Stardid toimusid 10-minutiliste lainetena, stardigrupid 50-pealised, et jooksjaid rajal paremini hajutada, vältimaks suuremaid troppe ja järjekordi takistuste läbimisel. Esimene start kõlas kell 12:00.

Võistluskeskusesse saabusime Heikiga, kes õnnistas oma uue ja kauaoodatud automobiili sisse ühe pikema sõiduotsaga, paraja ajavaruga ehk orienteeruvalt kell kümme, mis jättis meile enam kui piisavalt aega väikese rajaluure teostamiseks. Hiljem liitus meite toreda seltskonnaga ka Rauno koos sõbraga, kellega koos rada uudistama asusime. Mingi pildi saime eesootavast kätte. Minu isiklikust vaatevinklist olid mokkamööda kindlasti pikad jooksulõigud maastikul ja metsavahel. Esialgu, eeskätt homset starti 16,9 kilomeetri pikkusel Saadjärve jooksul silmas pidades, mis mul kontrolljooksuks enne 12. augustil Järvakandis toimuvat poolmaratoni, oli mul plaanis tänane võistlus vaid rahulikupoolses tempos (suhteline mõiste muidugi :)) läbida, mitte minna võistlema. Mida lähemale jõudis stardiaeg, milleks meil oli 12:20, seda kindlamaks sai, et sõjaplaan läks juba eos vett vedama. Või(s)tlejahing jäi sel korral taaskord peale.
Kotijooksul, mina too liputaja. :D Foto: MyFitness FB
Niisiis. Järgneb põgus ülevaade jooksust. Esimeseks "takistuseks" oli kotijooks, kus läbida tuli mõnekümnemeetrine vahemaa. Uljamad panid ülesmäge tempokalt minema, mina võtsin asja veidike rahulikumalt. Kuna tempo ei tundunud üle mõistuse kiire, vaid täitsa kontimööda, siis otsustasin jalad kõhu alt välja võtta ning teha üks mõõdukas pingutus, eesmärgiga läbida rada võimalikult ökonoomselt. Järgmiseks põnevamaks takistuseks oli vett täis prügikonteiner, mis küll peagi lekkima hakkas, kuid kui meie grupi kiiremad selleni jõudsid, siis sisaldas see veel rohkelt vett ehk need, kes rõõmustasid, et märjaks täna ei saagi, pidid paraku pettuma. Kui seal jääkuubikudki hulpinuks, siis oleks elamus olnud täielik. :)
Karastava supluse toimumispaik. Foto: Heiki Rebane
Nagu takistusjooksudel üldjuhul tavaks, siis pidid osalejad nii plankseinu ületama, raskusi tarima (antud juhul liivakotte), mudas roomama, turnima-ronima. Ühesõnaga kõik jutud! Maastikuelementi oli positiivselt palju. Kel Jaanipäeval jäi üle lõkke hüppamata, sai täna vigade paranduse teha. Vibuga sihtmärki lasta, millele takistus numbriga 17 nagu vihjanuks, siiski ei saanud. Eks too tegevus olekski olnud tiba liiga kreisi ning mis siin salata, ka ohtlik. Reaalne lahendus oli märksa lihtsam - tennisepall tuli visata ämbrisse. Kes tolle täpset kätt nõudva ülesandega hakkama ei saanud, nende hulgas mina, pidi suunduma mõnesajameetrisele karistusringile. Tol hetkel olin pikalt liidrikohal olnud, seega kui lähimad jälitajad oleks ülesande edukalt läbinud, oleks nad saanud sisse arvestatava edumaa, mida mul kõigi eelduste kohaselt poleks enam õnnestunud kinni nõeluda. Too takistus mulle meeldis, sest lisas võistlusele põnevust. Lihtsuses peitubki tihti geniaalsus!
Lennukas samm.
Kirsiks tordil oli köiel ronimine, vahetult enne lõpujoont, enne mida said soovijad mäest alla liugu lasta. Selleks otstarbeks paigaldati künkakesele kile, mis veega märjaks kasteti. Mõnusalt mitmekülgne rada, kuigi takistusi oleks minu hinnangul võinud isegi mõni rohkem olla. Samas, maitse asi. Medal kaela ja läbi too katsumus saigi. Nagu mõne aja möödudes selgus, siis õnnestus sattuda just sellesse gruppi, kus esikolmikukohad välja jagati. Võiduka ca 5,8-kilomeetrise takistusraja läbimiseks kulus mul aega 27 minutit ja 32,8 sekundit. Naistest oli kiireim Liliana Torn ajaga 32:19,1, mis andis üldparemusjärjestuses kõrge viienda koha. Arvestades võistluse iseloomu ning asjaolu, et täiskäiguga rada ei läbinud, kuna homseks vaja energiat säästa, siis võib tulemusega rahule jääda. Mõlemal põlvelgi sain vere välja, kuna roomasin muda(vee)takistusel veidike liiga uljalt ja lohakalt. Lasin meedikutel haavad puhastada ja elu läheb edasi. Mõned kriimustused käivad taoliste võistlustega kaasas.
Puidust osalejamedal. Foto: Erakogu
Meeste esikolmik:

1. Mardo Lundver 27:32,8
2. Egon Mõek 28:24,9
3. Rauno Tiits 28:30,0

Naiste esikolmik:

1. Liliana Torn 32:19,1
2. Külli Sizask 32:30,6
3. Egle Pesti 35:54,3

Kõikide osalejate vahel loositi välja Polar V800 pulsikell!
Lennukas finiš! Foto: MyFitness FB
Mulle kuulus uhke karikas, MyFitnessi spordikott ning 30-päevane jõusaali ja rühmatreeningute perioodikaart. Kuna ma ise eriline jõusaalientusiast pole, siis tegin väikevennale rõõmu ja kinkisin kaks viimast mainitud auhinda talle. Vend Arnol oligi juba pikalt mõtteis hakata jõusaalis musklit kasvatamas käima, kuid seni polnud see võimalik, seega õnnestus ta soov täita. Andmisrõõm on ikka suurim rõõm. ;)

Korraldusmeeskonnale (sh pädevatele vabatahtlikele) kiidusõnad! Võistluskeskuses kõik vajalik olemas (WC-d, pesemisvõimalus, riietumistelgid, pakihoid, toitlustus jms). Mõnes kohas rajal oleks võinud märgistus ümbritsevast keskkonnast selgemini eristuv olla. Mõni lisalint või suunav nool ei teeks tulevikus halba. Kaldusin minagi korraks rajalt kõrvale, joostes järgi kahele näitsikule, eeldades, et nad õiges suunas liduvad. Kaotasin küll seetõttu mõneks ajaks liidrikoha, kuid tänu kiirele reageerimisele ja kaasvõistlejate spordimehelikkusele ning häälekusele naasesin peagi õigele teele. Samas, eks oleks pidanud ka ise natukene tähelepanelikum olema ja rohkem keskenduma. Pole hullu. Meeldis, et kiirematele anti sõbralikult teed. Aitäh! Näha oli ka üksteise abistamist takistustel - meeskonnatöö ongi üks selliste meelelahutuslike võistluste positiivne ilming. Üks lihtne lahendus, mida rakendada, oleks see, et enne igat takistust (nt liivakottide tassimine) välja panna info, mida täpsemalt just tol konkreetsel takistusel teha vaja on. Malli võib võtta Seiklushundi poolt organiseeritavaist sarnastest võistlustest. Üldiselt, täitsa tibens-tobens üritus!


Sõber Rauno muljeid saate lugeda SIIT!
Sõber Heiki muljed.

Takistustega maastikujooksu buumist
Võistluskalender OCR Estonia FB lehelt.
Käesoleval aastal on juba toimunud või lähiajal aset leidmas kokku koguni 12 takistustega maastikujooksu. Küllap lähiaastad näitavad, paljud neist tihedas konkurentsis suudavad ellu jääda. Jooksukalender on meil niigi tihe. Juba järgmisel nädalavahetusel saavad huvilised OCR-võistlustel osaleda, kas Sakus või Lähtel. Kusjuures, Lähtel jagatakse ka OCR-i EM-pileteid!  Mina olen mõlemal võistlusel kirjas, tule osale Sina ka! ;)

Kel teema vastu tõsisem huvi, siis spordialaga on võimalik end kursis hoida Heiki Rebase poolt hallataval OCR Estonia Facebooki lehel.

Egas midagi, (takistus)jooksurajal näeme! ;)

Laupäev, 22. juuli 2017

Meri, rand ja sõbrad

Sageli öeldakse, et ega need va "õiged eestlased" ikka korralikult puhata ei oska ning tõesti, mingit tõeterakest too väide sisaldab. Näiteks, minu jaoks on päikese käes enda naha "grillimine" ning rannas passimine ja molutamine omamoodi piin. Viibiks nagu sunnitöölaagris. No ei saa lihtsalt niisama liival lamada, midagi peab tegema. End liigutama! OK, mitte ilmtingimata puid lõhkuma, muru niitma, peenraid rohima jne... Võib ka neid töid vajadusel teha, kuid pigem muul ajal kui seda on kahenädalane puhkus meie niigi heitlikus kliimas, kus päikest peab lausa tikutulega taga ajama. Muidugi, eks ka rannas saab end soovi ja tahtmise korral füüsiliselt rakendada. Variante peaks piisavalt leiduma. Samas,  midagi jääks nagu vajaka. Seetõttu pooldan mina just aktiivse iseloomuga puhkust. Kuurortlinn Võsu külastamine polnud erandiks.
Tagasi looduse rüppe! Foto: Erakogu
Törtsuke reisipajatusi

Võsu mändide alla saabusin reede keskpäeval, kuigi esialgne sõjaplaan nägi ette õhtust saabumisaega. Kuna ilm oli vahelduseks oma lahkemat poolt ilmutamas, siis otsustasin seda olulist asjaolu maksimaalselt ära kasutada. Mõned mündid kohaliku monopolpoe kassasse loovutatud, saades vastutasuks toidumoona, suundusin liivaranda. Taevas oli sinine ja pilvitu. Päike tervitas suvitajaid rõõmsalt. Leidnud meelepärase platsikese, panin kompsud maha ning asusin päikesevanni võtma.

Oli selline nokk kinni, saba lahti olukord. Päike küll soojendas, kuid merelt puhus jahedavõitu tuul, mis kiirelt keha maha jahutas. Paras porr ühesõnaga. Rookie mistake. :D Järgmisel päeval olin tiba kavalam ja varjusin liivavalli taha, mis tuulepoiste eest kaitset pakkus. Kohe teine asi! Siiski, mõnuleda sain vaid tunnikese, sest oli vaja hakata kodu poole sättima. Eile pidasin vastu koguni paar tundi. Merre suplema ei jõudnudki, kuigi veetemperatuur oli 20 kraadi kandis. Piinadele tegi lõpu kellaseier, mis niikaugele oli omadega tiksuda jõudnud, et võis ööbimiskohta liikuda. Milline õnnistus! Vajalikud toimingud korda aetud, rentisin Peremehelt maastikujalgratta, mis omal ajal olevat ca 27K krooni maksnud, nimega "Black Beauty", et minna looduskaunist Käsmu poolsaart avastama. Ma polegi varem nii kalli kaherattalisega kondiauru toel väntadele valu andnud. Siiski, siinkohal vajab mainimist, et tõsise(ma)d rattafanatid vuravad ringi taoliste pillidega, mille hinnalipik on samaväärne mõne mehe sõiduautoga. Noh, ega rikkus ei pidavat ju häbiasi olema, onju, kuigi mõni teravama keele omanik kostaks selle peale, et lollidelt tulebki raha ära võtta. :) Õnneks jooksmine on võrreldeks näiteks jalgrattaspordiga oluliselt rahakotisõbralikum hobi.

Niisis, Võsult Käsmu vanasse kaptenite külasse on kilomeetreid kuus, mis möödus nuusates. Sõitma peab Käsmust läbi, mööda ridaküla peamagistraali, kuniks enam edasi ei pääse sõiduautoga, vaid peab jalastuma või kaherattalise sadulasse ümber istuma. Käsmu poolsaarel leidub tervele ja elujõulisele inimesele jõukohase pikkusega matkateid, mida saab mõlemil viisil läbida. Peagi, parki läbides, leiate eest suure õnnekivide kuhja, kuhu tahtmise korral võite ka oma kivi koos nime ja muuga lisada. Liikudes loetud sammud edasi, näete taamal terendamas suuri kivimürakaid - Vana-Jüri kive, millest kõrgem viis ja pool meetrit. Erinevaid rändrahne leidub ümbruskonnas mitmeid. Poolsaare tipust on mõnesaja meetri kaugusel ka rahvakeelse nimetusega Kuradisaar, kuhu tulenevalt madalast veetasemest on võimalik ka jalgsi minna. Nägin oma silmaga, et üks paarike seda ka tegi. Ei hakanud neid segama. Võib-olla mõni teinekord võtan selle vesise teekonna ette. Teatud perioodi, lindude pesitsusaegu, on too rannaala suletud. Poolsaare sõitsin risti-rästi läbi, kilomeetreid kogunes vast nii veerandsaja kanti või rohkem. Täpset kogusummat ei oska öelda, sest tehnikavidinaid vahemaa fikseerimiseks kaasa ei võtnud. Mida peab kindlasti mainima, et metsad on Käsmus marjarikkad, nägin ka mõnd seenelist, kes tühjade kätega koju minema ei pidanud. Ise piirdusin vitamiinipommidest marjadega. Kohati tundus, nagu oleksin Nukitsamehe filmi sattunud, sest maasikad olid ülisuured ja tulipunased ja oi kui magusad. Eriti need, mis päikese käes kasvasid. Mina, nähes nii isuäratavat saaki, lasin pidurid blokki ja asusin maiustama. Kahju, et ämbrit või muud anumat ei taibanud ühes võtta. Käisin ka Käsmu järve ääres, mille kaugus merest, muideks, vaid kakssada meetrit. Nägemata ei jäänud ka jäänukid nõukaajast, mis seda ajalooperioodi ehitusvaremete näol ilmekalt meelde tuletamas. Järgnevalt mõned illustreerivad fotoklõpsud erakogust:
Olen tänulik, et mul on olnud privileeg Võsut kolmandat aastat järjest külastada. Seekordne reis oli kindlasti kõige meeleolukam, kuid kahtlemata on palju veel avastamist, seega loodetavasti hiljemalt aasta pärast on mul taaskord sinna kanti asja.

Umbes neljatunnine seiklus läbi saanud, suundusime keha kinnitama, sest eks sai ka omajagu energiat kulutatud. Söögikohti Võsul jagub. Meie, lihtsate inimestena, otsustasime grillika kasuks, kus välimenüüs oli ilutsemas elevandikõrvad. Jõudsin juba äksi täis minna, et äkki saab jälle miskit eksootilist degusteerida, kuid hiljem menüüd hoolikamalt uurides selgus, et elevandist oli õnneks asi väga kaugel. Sealihaga oli hoopistükis tegemist. -.- Mis see Tarbijakaitseameti täpne kontakt nüüd oligi? :D Tellisin hoopis kanapasta ja ülimaitsva jäise toorjuustukoogi. Hiljem mahutasin nn võistluseelse süsivesikute laadimise käigus makku ka  kvaliteetsest toorainest valmistatud veiselihahamburgeri. Seda küll ühes teises söögikohas. Mõned hullud tegid veel õhtuse supluse, mina passisin kaldal. Pläkutasime hilisõhtuni ja siis põhku ära, sest homme oli ees ootamas, jah, te ei eksi, järjekordne jooksuvõistlus. :D

Raport jooksurajalt

Võistluse nimeks (Viking Line) Võsu Südasuve Maraton, kus distantse kolm: maraton, poolmaraton ja 7,7 kilomeetrit. Mina osalesin just tol viimasel sutsakal.

Varasemad etteasted:

2015. aasta -  15,4km 1:15:36 75. koht 302 lõpetaja seas
2016. aasta - 21,1 km 1:27:58 11. koht 233 lõpetaja seas

Kuigi treeningnädal möödus töökalt, oli soojenduse ajal enesetunne üle ootuste hea. Võib isegi öelda, et võrdlemisi värske, mis tõotas edukat etteastet. Nii ka läks. Kiire ja lauge 7,7 km ringi läbimiseks kulus mul aega 26 minutit ja 12,6 sekundit, mis 432 lõpetaja hulgas andis tubli 4. koha, mis teadupärast kõige halvem lõppkoht, mida enda nime eest tulemustelehelt leida. PolarFlow viide! Samas, sportlased, kes minust väledamad olid, on hetkel ka paremad võhmamehed. Kitsaskohad on teada, peab oma nõrku külgi arendama hakkama, siis võiks teoreetiliselt arengus sammu edasi astuda ning ise konkurente, kellele täna kaotasin, kimbutama asuda. Täna tegin üle tüki aja võistlusjärgse lõdvestusjooksu, mille proovin sisse juurutada, et sellest harjumus saaks. Kordan, jooksmine on aus spordiala. Resultaatides kajastub, kes on rohkem tööd teinud ja pingutanud, kes lihtsalt luuslanki löönud. Täna jäi mul näiteks lisakäigust puudu, et kaasjooksjate spurdile vastata. Eks pusin vaikselt omal käel edasi ja näis, kuhu lõpuks välja jõuan. Olen arvamusel, et kui oleksin täna jooksnud 10 kilomeetrit, siis oleks langenud ka senine isiklik rekord 35:14. Usun, et alistunud oleks ka "maagiline" 35 minuti piir. See küll antud juhul puhas spekulatsioon, kuid optimismiks on põhjust.

7,7 km esikolmik:

I Priit Lehismets 25:10,4
II Jaanus Kallaste 26,03,8
III Taavi Kruut 26:09,8

Poolmaratoni võit kuulus tuttavale Aleksandr Kuleshovile ajaga 1:16:08,2 ja maratonis oli selgelt parim Margus Luhtoja, kes sel aastal mitmel kohalikul maratonil triumfeerinud, 2:48:27,0-ga.

Täpsemalt loe huvi korral SIIT!

Maratonidistantsi lõpetas 96 vaprat. Kusjuures, kuulduste kohaselt edaspidi enam Võsul maratone lähiajal ei korraldata. Ahjaa, kolleegium võttis täna vastu ühehäälse otsuse, et minu maratonidebüüt toimub juba sel aastal - 15. oktoobril paljukiidetud Eesti Maastikumaratonil! Tõsi, läheme seda pelgalt hea enesetundega läbima, kuid ikkagi. Maitse saab kätte, äkki isegi hamba verele. ;) Poolmaratonis oli vastav näitaja 337. Järgnevalt videolõigud, kus jäädvustatud mõlema mõõduvõtu stardid:



Blogisissekandele tõmban joone alla Saksa filosoof Arthur Schopenhaueri sügavamõttelise tsitaadiga:

Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme koguaeg selle pärast, mida meil pole.
Don't worry, be happy! Foto: Heimar Pehk

Pühapäev, 16. juuli 2017

FAKT! Mudajooks pole pehmodele!

Meeste põhiklassi esikolmik autasustamisel. Alates vasakult: Indrek Roos, Mardo Lundver (mina), Rauno Tiits. Foto: Heiki Rebane
Tõstkem nüüd käsi üles need, kes on midagi kuulnud kohast nimega Pajusi? Miks ma ei näe kätemerd? :) Pole hullu! Minagi avastasin enda jaoks tolle kauni Kesk-Eesti väikeküla alles aasta eest (16.07.2016), mil osalesin I Pajusi Mudajooksul. 2017. aastalgi võis mind Pajusis kohata, taaskord mudajooksu raames. Ülla-ülla. :D

Maarahvas polegi juba välja surnud?

Väited, et kõik maakohad on inimestest tühjaks jooksnud ning massiliselt on linnadesse ja väljamaale pagetud, ei vasta õnneks täielikult tõele. Muidugi, eks on palju neid külasid, mis inimtühjad, meenutades nukralt oma hiilgeaegu. Pajusi ei kuulu kohe kindlasti sellesse hääbuvasse seltskonda. Hoopis vastupidi! On olemas aktiivseid kohalikke, kes hingestatult panustavad kohaliku seltsielu ja üldise eluolu arendamisse ning seda oskavad külalised üldjuhul vääriliselt hinnata. Ka aina enam noori peresid on leidmas teed linnakärast eemale rohelusse ja vaikusesse, mis ideaalseks keskkonnaks järeltulevate põlvede kasvatamiseks. Taoline teguviis, tundub, on viimasel ajal jõudsaid kasvutrende näitamas.
Särgivaru sai jälle lisa. :D Foto: Elmo Krumm
Kohalikud spordilembelised aktivistid ühendasid jõud ning tulemuseks Pajusi Mudajooks. Positiivne, et ka nii väikestes kohtades selliseid ägedaid üritusi, mis kindlasti kohalikku elu kamaluga värvi lisavad, korraldada viitsitakse. Elavaks tõestuseks ongi too ekstreemse kallakuga takistusjooks, mille ca 9 kilomeetri pikkuse põhidistantsi lõpetas täna 149 osalejat, millele lisaks veel 36 lühijooksu ja 51 noortejooksu lõpetajat. Kui siia nüüd veel lisada ka võistkondadena osalejad, siis tuleb osalejate koguarvuks üle 350 inimese! Protokoll! Võrdluseks, eelmisel aastal sai ca 6,5-kilomeetrisel põhijooksul aja kirja vaid 78 vaprat (kokku 187 osalejat), mis on suur edasiminek. Julgen prognoosida, et 2018. aastal kasvab ettevõtmine veelgi suuremaks. Minagi plaanin tulevikus starti tulla, kui vähegi liikumisvõimeline olen. ;)

Rajakaart koos takistustega. Foto: Heiki Rebane
Starte peab oskama valida

Esialgsed plaanid nägid ette, et mina, Heiki Rebane, Rauno ja Heddy Tiits moodustame kohapeal ühtse segatiimi nimega OCR Estonia. Võistluskeskuses saimegi vajalikud andmed kenasti papri peale kirja, kuid kui hakkasime asjale ametlikku käiku andma, siis jõudsime siiski otsusele, et tiimi kirja ei pane. Põhjus lihtne. Kuna meid pandi fakti ette, et osalete kas igaüks eraldi individuaalarvestuses või segatiimina. Mõlemat ei saa. Siinkohal aga üks oluline aga - kui segatiimina osalete, siis eraldiarvestuses tulemused kirja ei lähe, mis looks jabura situatsiooni, kui näiteks teha hea esitus ning jõuda poodiumile üldkokkuvõttes, siis too tulemus arvesse ei lähe. Vähemalt mina sain asjast nii aru. Suuresti tänu sellele asjaolule pidimegi plaane muutma, sest osalen Eesti Ekstreemjooksu Karikasarjas, kuhu ka Pajusi Mudajooks kuulub, ning mille kahel eelmisel etapil olen autasustamisele pääsenud. Seega läheksid väärtuslikud punktid lihtsalt raisku. Ega päevad pole ju teatavasti vennad ning kõiki mune ühte korvi ehk sarja viimasele etapile Sakus 5. augustil ei soovinud panna. Ühesõnaga, edaspidi võiksid võistlusjuhendid olla konkreetsemad ja üheselt arusaadavad, et taolist ajaraiskamist vältida.

Isikupärane ja kogukas osalejamedal. Foto: Erakogu
Lisaks sellele, et rada oli pikem, nagu hiljem selgus, oli ta ka märksa raskem. Esimest korda kasutati ka kiibiajavõttu. Kiip oli rangelt soovituslik kinnitada käe külge, sest vastasel korral oleks see suure tõenäosusega oma otsa mingis mudaaugus leidnud. Võistlusnumbrid maaliti (veekindla?) markeriga nahale. Mul andis Pühajärve jooks organismis tunda, seega olemine polnud just kõige värskem. Sel nädalal sai tehtud ka mõned tugevamad trennid. Siiski, vaatamata vajakajäämistes taastumises läksin täna pingutama ning kõrgeid kohapunkte teenima. Salamisi lootsin kolme kiireima sekka pääseda, kuid eks jõudude reaalne tasakaal oli juba õigepea selgumas.

Ilm oli mõnusalt suvine ja päikegi oli vahelduseks Eestimaad väisamas. Kus ta küll muudkui kondab? Mis aastaaegu ei tunne enam vä? Anyway, vajalikud toimingud tehtud, võtsin stardikoridori esireas koha sisse. Viimased ettevalmistused, niisama lobajuttu, törts tsirkust ja meelelahutust korraldaja poolt, mõned lained ja antigi START!
Foto: Eili Arula
Esimesed mõnisada meetrit kulgesid mööda rohust põllulõiku, pärast mida tuli ületada heinapallidest ehitatud takistus. Peace of cake! Edasi läks aga juba märksa huvitavamaks, sest jooks jätkus ülesküntud põlluäärel. Mõne aja pärast silkasime üle kellegi viljapõllu, kus jooksime künkakesest üles ja alla. Ja siis see algas - ca 1,5 kilomeetrit kraavi, kus vesi pahatihti puusadeni ulatumas ja põhi väga mudane ja kohati savine ehk jooksmisest polnud sel lõigul haisugi ning ega see polekski olnud eriti mõistlik, aga kui keegi vigastada soovis saada, siis pangu aga puid alla. Oma tervis, millega riskida. Lõpmatutes kraavides asusid ka mõned takistused, mille alt pidi läbi-üle end kuidagi pressima. Ei pääsenud me ka truupidest. Lõpus astusime "kuivale" maale, sest trass jätkus mudasevõitu jõeäärel, kuid seda mitte kauaks...

Järgnes üks põnev takistus. Nimelt rehvidest oli üle jõe leidlik sild konstrueeritud. Kuni selle takistuseni olin vahelduva eduga liidergrupi ninas ja nö jälgisin seisu. Tol konkreetsel hetkel veel napilt teine. Sündis esimene ja õnneks ka viimane suurem mähis. Panime uljalt mööda trossi, mis silda vee peal hoidis, edasi, võsarägastikku. Olime rajalt kõrvale kaldunud. Tagantpoolt anti lõpuks ikka märku meie rängast eksimusest, kuid kahju oli juba tehtud ja tuju rikutud. Oma meelepaha sai ka häälekalt väljendatud. Ei olnud meeldiv, sest tänu sellele seiklusele pudenesime kolinal mitmeid kohti tahapoole... Teinekord võiks vabatahtlikud rajasuunajad varem reageerida või siis too pöördekoht selgemini, nt noolega, märgistada. Võib-olla seal oligi suunaviit, kuid meie seda ei märganud.

Jõevees sai end peagi maha jahutada ning sportliku viha abil asusin ettepoole rühkima. Kargasin varsti ka sopaauku ning jalg jäi kinni. Kuidagi nikerdasin end seal mülkast siiski välja. Läbisime kuusiku, pärast mida silla alt läbi ning mööda jõge, mille parempoolsel kaldal palju kaasaelajaid, järgmise sopamülkani. Tegemist ju ikkagi mudajooksuga, onju. :)
Foto: Pajusi vald Facebook
Nüüd sai ka vahelduseks vahelduva eduga normaalse(ma)lt joosta, kuid pidevad suplused karastavas vees tõmbasid lihase kinni ning edasiliikumine vajas lisapingutust. Märkida tasuks takistust nimega Slip and Slide - suur õline kilelahmakas laugel pinnal. Jooksin sellest ettevaatlikult üle, et mitte libastuda. Edasi allapoole kaldu olevast truubist järjekordsesse kraavi. Oi, nüüd paljastus mudajooksu tõeline pale. Tere, mudamülgas! Eks neid mudaseid lõike oli ka eespool ja ka edaspidi põllupääl tulemas, kuid see oli kirsiks tordil. Kohati puusadeni ulatuvast tihedast mudast ma end kuidagi siiski suutsin edasi, hmm, pressida oleks vast sobivaim sõna. Usun, et mutta jäi nii mõnegi osaleja jalavari. Olin sel rajalõigul, mil ca pool võistlusmaad läbitud, tõusnud esikohale, mis innustas end rohkem pingutama.

Sekka mõned mudavanniprotseduurid ehk käpuli võrguall mudas roomamist. Roomamine ongi paksemas-sügavamas mudas ökonoomseim edasiliikumisviis. Üldiselt oli pidamine väga hea, sest Icebug ACCELERITAS OCR-id, mis spetsiaalselt taolisteks jooksudeks disainitud,  sobisid kui rusikas silmaauku mudasele pinnasele. Palju õnne neile, kes nn tavalise jooksujalatsi kasuks otsustasid. Seljatagune tundus juba kindel, seega ei hakanud erilist tempot, mis sellistel jooksudel niigi kõigub väga palju, üles kruvima. Ega see oleksi olnud keeruline mudasel maapinnal joostes. Jalga siiski täitsa sirgeks ei lasknud.
Foto: Pajusi vald Facebook
Tükk aega jändasin sel takistusel, kus kahe puu vahel oli maast parajal kõrgusel asuv rehvitakistus. Kolmandal katsel risti enam ette ei löönud, ning lendasin sealt jõuga üle, kukkudes peaaegu selja peale. Halvimast päästis oskuslik maandumine. Viimaseks tõsisemaks takistuseks oli planksein, mille erilise vaevata alistasin. Seljatagant kedagi ohtlikus kauguses näha polnud. Hoidsin pigem mugavat tempot, kuid eks arvestatav väsimus oli juba lihastes endast märku andmas. Eeskätt säärtes. Taamal rohkearvuline publik mind tervitamas ja ergutamas. Tänud teile! Lõpuni oli jäänud vast veel mõned sajad meetrid. Otsustasin teha tiba pulli. Lõin inimestele mudaseid plakse, sest tegemist ju ikkagist meelehutusliku iseloomuga võistlusega. Lõpujoone ületasin võidukalt romanfostiliku õhkuhüppega. Emotsioon oli laes ja naeratus kõrvuni. Värsked võistlusmuljed: http://www.jooksja.ee/2-pajusi-mudajooksu-voitsid-mardo-lundver-ja-kristel-sibul/
No tere! :D Foto: Reijo Hints
Rõõm oli näha sõber Rauno teisena lõpetamist. Tema muljeid saate lugeda ta blogist. Eraldi väljatoomist väärib ka parim naine Kristel Sibul, kes üldjärjestuses lõpetas kõrgel 5. kohal. Tubli! Veidike tõmbasin hinge ja kosusin, siis andsin ka põgusa intervjuu päevajuhile. Enam-vähem mõistlik jutt vist suust välja tuli. Vist. :D Kohustuslikud poseerimised fotograafidele ja asusime suuremat soppa ja muda maha pesema. Selleks olid korraldajad paigaldanud välidušid. Muljetasime kaasvõistlejatega. Tundus, et kõik said jooksust valdavalt vaid häid emotsioone ja elamusi. On, jällegi, mida meenutada. Pesuvesi oli külmapoolne, seega liikusime Raunoga auto juurde ära, et end kuivatada ning midagi kuivemat selga panna. Hiljem, enne autasustamist, jõudsime oma seltskonnaga veel ka läheduses asuvas tiigis, kus vesi üllatavalt soe, end pesemas käia, et viisakam välja näha. Toekat suppigi pakuti. :)
Nagu näoilmest näha, siis sai väheke ikka ka pingutatud, kuid õnneks lõpuni vaid mõnisada meetrit jäänud. Foto: Reijo Hints
Vahele ka üks mudasem pilt. ;) Foto: Kristi Sepri

Kohe hakkab pulli saama! ;) Foto: Reijo Hints
Parimate tunnustamine toimus Pajusi mõisa pargis mõnesajapealise pealtvaatajaskonna ees, kus ühtlasi toimus ka mitmekesise kavaga 10. Pajusi mõisapäev, mis kõigile huvilistele tasuta. Muuseas võis esinemas näha-kuulda Ivo Linnat ja Anne Veskit. Uhke värk!

Auhinnakott oli kopsakas. (E-piima juustud, Põltsamaa mahl, raamat "Paene Pajusi pildis", sixpack õlleklaase (aga kuhu siis õlunaad jäi? :)), Tartu Milli kvaliteetset, tervislikku ja maitsvat toodangut. Nipet-näpet veel. Koomiliseim auhind oli kompromissitult nina- ja kõrvakarvade piiraja-trimmerdaja. Noh, küllap ka see kunagi rakendust leiab. :D)

Nautisime veel veidi melu ja kinnitasime keha ning peagi asusime koduteele.

Aeg on kokkuvõteteks

Pajusi Mudajooks oli sel korral oma nime vääriline. Mudas sai nii joosta kui ka muid imevigureid tehtud. Eks mudatakistusi on kohatud ka muudel kohalikel takistusjooksudel, kuid need olid tänasega võrreldes tilu-lilu ja lapsemäng. Kiitus tervele korraldusmeeskonnale nõudliku raja eest, mis tõesti füüsiliselt kurnav oli, samas mitte ülejõukäiv, kui targalt oma jõuvarusid jagada. Võrreldes eelmise aastaga korraldusliku poole osas suur edasiminek.

Rajamärgistuse kallal nuriseda eriti ei saa, kuigi mõni koht tuleks tulevikus hoolikamalt üle vaadata-hinnata. Riietumistelk oli olemas, kuid pakihoidu ei silmanud. Kaugemalt tulijatele, kes nt bussiga reisimas, oleks taoline lisateenus igati tervitatav.

Asukoht (ja stardiaeg) ideaalilähedane, sest põhimõtteliselt igast Eesti nurgast saab soovi korral end mõistliku ajakuluga kohale vedada. Tore oli näha nii palju kostümeeritud osalejaid. Ahjaa, rajakaardi takistustega võiks enne starti osalejatele uudistamiseks välja panna.

---

Eesti Ekstreemjooksu Karikasarjas, kus arvesse läheb neljast etapist kolm edukaimat, peaks mul nüüd esikolmikukoht suhteliselt kindel olema. Täna võit, Tehvandilt kolmas koht ja Tõrvast teine koht. Loodetavasti lähiajal, enne sarja viimast etappi, avalikustatakse ka punktiseis, mis annaks parema ülevaate hetkeseisust. Võimalik, et võin õnnestumise korral isegi terve sarja kinni panna. Näis.

Suvereporteri videolõik!

Järgmiste mudaste püherdamisteni!

Laupäev, 8. juuli 2017

Totaalne tüng, mis napilt sündimata jäi!

Mina austust avaldamas ligi 400-aastasele Pühajärve sõjatammele ning iidselt põlispuult ürgset väge ammutamas. Foto: Erakogu
Kui üldjuhul tehakse, soovituslikult sõbralikku, tünga teistele, näiteks pereliikmetele ja sõpradele-tuttavatele, siis mõni Issanda Loomaaia liige on lausa nii osav tüngameister, et suudab hoopis iseendale niisuguse tünga, ning seda pahatihti tahtmatult, kokku genereerida, et hoia piip ja prillid. Minulgi ei jäänud palju puudu, et oleks ühe vägeva tillika saanud, tänu omaenese tähelepanematusele.

Oh jah, sihuke asi paneb lausa muiates ohkama. Mis siis täpsemalt juhtus, küsite? Tegelikult reaalselt õnneks mitte muhvigi, sest võimalik tragikoomiline fiasko pidi läbi elama nurisünnituse. Aga asja juurde.

On reede õhtupoolik. Tegelen kodus vaikselt argitoimingutega. Tavapärane rutiin ühesõnaga.  Pugisin kõtu täis, mõtlesin teha väikese powernapi, et siis mõne aja pärast teha üks hilisõhtune jooksutreening, ööinimene nagu ma teatavasti olen, onju. Vähkrlen siis voodis, otsides seda va õiget ja sobivat mugavat positsiooni, tehes vaikselt plaane homseks puhkepäevaks, teades, et pühapäeval pean varakult ärkama, et GoBusi eribusssiga Pühajärve jooksule vurada (loe: loksuda). Poolunes järsku kuulen, telefon räuskab. No mida, magada kah enam ei lasta! Kes siis teisel pool liini traati tõmbab? Ei keegi muu, kui vana hea tuttav, Jooksja.ee portaali eestvedaja, Ahto Jakson. Vastan kõnele. Kamraad soovis, et talle homme bussis kohta hoiaks ning bussijuhile teada annaks, et Ahto võib veidike hilineda, seega tore oleks, kui saaks nii minutit viis teda vajadusel oodata. Homme? Miks? Pühajärve jooks ju alles ülehomme, imestan. Tutkitki, uudu olen ja ajasin kuupäevad segamini, avastasin. :D

No vot, sedasi võibki täitsa juhtuda, kui võistlusgraafik niivõrd tihe, nagu mul. Kujutagem nüüd ette pilti, kui toda kõnet polekski toimunud. Olen enam kui kindel, et ma oleksingi oma kandamiga kella seitsemeks hommikul pühapäeval Ülemiste keskuse parklasse läinud ning bussi ootama-otsima asunud. Paras komejant. Ei oskagi öelda, kuidas reageerinud oleks. Vast mõne vängema sõna oleks lendu saatnud küll. :D Muidugi, küllap oleks eksimusest juba varem teada saanud, laupäeval, mil spordiuudiseid lugenud oleks. Üldjuhul olen taolistes asjades väga punktuaalne ja täpne. Kui ikka midagi organiseerin, siis teen seda detailselt ja hingestatult. Sel korral joppas. Ju siis oli ette määratud, et pean sel jooksul startima. Lõpp hea, kõik hea.

Luuludega võitlemas ja kohe-kohe pilti taskusse viskamas ehk meenutusi aastataguselt Pühajärve jooksult.

Eile 02.07.2016 sai ümber Pühajärve jooksul oma inimvõimete piire testitud, ainukese erinevusega, et sel korral läksin tiba liiale... Päris pildituks end ei jooksnud, kuid tõele au andes, ega väga palju puudu ka ei jäänud ehk nn tervisespordist oli asi ikka väga kaugel.

Otepää on ju teada-tuntud oma väga nõudlike (jooksu)radade poolest, kus üks tõus ajab teist taga ehk peab oma jõuvarusid targalt jaotama ja kui nüüd juurde lisada ka ca 30 kraadine leitsak, siis ega nalja pole, vaid tegemist tõsise katsumusega ka tippjooksjate jaoks, harrastajatest rääkimata.

Stardi eel mõtlesin küll, et alustaks natukene rahulikumalt, kuid võta näpust. Ikka oli vaja välejalgadega kaasa lipata. Õnneks mõne tõusu järel tuli mõistus koju tagasi ning sai tuure maha keeratud. Mitte oluliselt, kuid veidike ikka. Eks uljavõitu algus andis ka lõpu eel tunda (sh pärast lõpetamist). Mäkkerühkimised (sh suurim tõus) sai enam-vähem ära kannatatud, kuid too uus rajaosa oma tõusumeetritega oli siiski liiast ning edasi kulgesin põhimõtteliselt aurude peal. Võimalik, et sain ka haamri. Igatahes, tõsiselt raske oli, kuid alla ei andnud.

Finišijoone ületamise järgselt oli kuumus oma teinud ning sirgelt kõndimine oli paras pingutus-katsumus. Kuidagi ma siiski varjulisemasse kohta taarusin, kus sai siis mõnda aega istutud ja vett lürbitud. Olin põhimõtteliselt üleni märg-higine. Pea polnud kah just kõige selgem ning kahtlasevõitu mõtted kippusid korraks ligi. Lõpuks sain jälle kargud alla ning haarasin pakihoiust oma koti ning võtsin suuna duširuumi poole. Olek jätkuvalt nõrgapoolne ja eks ka märgatav energiapuudujääk oli. Jõudnud punktist A B-ni, siis ega sealgi olek paremaks ei läinud, pigem hullemaks. Peaaegu oleks isegi oksendama hakanud. Söögiisu samuti polnud, et energiat nt banaani näol tankida. Nii ma siis seal istusin pikalt. Umbes tunni möödudes tuli eluvaim sisse ning külma duši järgselt oli juba täitsa inimese tunne jälle. Isuke tuli samuti tagasi ning lisaks banaanile ja jogurtijoogile kuulus menüüsse ka väike praad ja õlunaad, et siis veidike hiljem hakata juba pealinna poole tagasi loksuma bussiga. Õnneks seltskond oli hea ja juttu jätkus.

Aga jah, taaskord kogemuse võrra rikkam. Enne starti sai küll piisavalt vett tarbitud, end järves veidike värskendatud ja mütski märjaks kastetud, kuid arvan, et saatuslikuks sai see, et kahe TP peale vast lonksuke vett jõudis suhu, ülejäänu lendas kõik pähe ehk vedelikupuudus oli tõsiasi. Teinekord tuleb targem olla, sest ega oma tervisega pole ikka mõtet riskida. Isegi, kui seda tahtmatult tehakse.

Ahjaa, päris jõhkrad parmud olid jooksjaid terroriseerimas. Enda ümbergi tiirles mingi aeg suur parveke ja mõni isend oleks peaaegu et suhu lennanud. Õnneks aadrilaskmiseks sel korral ei läinud, vähemalt minul. Mõnel teisel nii hästi ei läinud.

2017. aasta osalejamedal. Foto: Järvejooksud FB 
Varasemad jooksud:

2015.a - 274. koht (729 lõpetajat) brutoajaga 53:46,5 (Neto: 53:33,9)
2016.a - 45. koht (698 lõpetajat) brutoajaga 44:00,7 (Neto: 43:59.5)

Tugeva tahtejõuga võib korda saata imesid!

36. jooksule ümber Pühajärve, stardiga kell 12, eelnes ca kolmetunnine bussisõit, mis muutis jalad kangeks, eeskätt sääred. Tunne oli, nagu oleks just äsja ühe tugeva pingutuse teinud. Istuv asend on ikka kurjast! Sooja tehes suutsin organismi siiski enam-vähem normaalsesse konditsiooni viia. Siiski, väike ärevus oli sees, et kas ikka kannatab joosta või mitte. Peagi saabus tõehetk.

Pühajärve jooksuga on üks selline naljaks lugu. Nimelt, jooksjate ringkonnas naljatatake, et tolle jooksu võib kasvõi külmal ja lumisel südatalvel korraldada, kuid sellele asjaolule vaatamata, suudaks Ilmataat, va suslik, ikka põrgukuumuse valla päästa. OK, täna olid olud märksa jooksjasõbralikumad, kui 2016. aastal, mis kajastus ka resultaatides. Päike küll lõõmas, kuid temperatuuripügal kosmosesse raketina ei lennanud, vaid oli koostööaltim. Valitsemas oli Eesti mõistes ilus rannailm. Selgi korral kastsin mütsi ja pea-kaela-käed järveveega märjaks, profülaktika mõttes. Mõlemas teeninduspunktis võtsin lonksu vett, ülejäänu läks pähe. Eelmise aasta fiaskot ei soovinud korrata. 

Stardipaugu kõlades lõi adreka muidugi üles ning panin jälle liduma. Vaikselt hakkasid terad sõkaldest eralduma, tekkisid grupid. Kergus tõusudel, mida jagus omajagu, lisas indu. Killertõusud alistusid vaevalisemalt. Kilomeetrid möödusid lenneldes. Keskendusin täielikult enda sooritusele. 5 km vaheajapunktis asusin 20. kohal, ajaks 17:37. 10,7 kilomeetrit suutsin läbida igati viisaka ajaga 38:26,4 (neto: 38:25,4), mis 687 lõpetaja hulgas andis tubli 19. lõppkoha. PolarFlow viide! Kaotust võitja Rauno Laumetsale (SK Prorunner) kogunes 3 minutit ja 46,5 sekundit. http://www.jooksja.ee/umber-puhajarve-jooksu-voitsid-rauno-laumets-ja-kaisa-kukk/
Enam ei pea kaua kannatama... Foto: Indrek Mänd
Oli ühtlase(poolse) tempoga pingutus, suurt äravajumist jooksukiiruses ei tulnud läbi elada. Tugev konkurents andis rasketel hetkedel lisajõudu. Asjaolu, et pärast lõpetamist viskusin mõneks hetkeks murule pikali, mida tihti ei juhtu, näitab nii mõndagi, seega jäin esitusega rahule!
DFDS Järvejooksude koondarvestuses peale kaht etappi olen hoidmas koguni 11. positsiooni. Ees on ootamas kaks etappi - Saadjärvel ja Ülemiste järvel. Vaadates eespool asuvaid tugevaid võhmamehi, siis reaalselt võttes enam kõrgemale ma tõusta ei tohiks, seda enam, et kaks viimast etappi pikad distantsid (u. 16,9 km ja u. 13,8 km) ja ma pole veel kindel, kas neil võistlustel maksimaalselt pingutama lähen. Võimalik, et Saadjärvel teen tempojooksu, kontrollimaks hetkeseisu augustis eesootavat poolmaratoni Järvakandis silmas pidades, kus ideaalis võiks uue isikliku rekordi joosta, kui olud soodsad. Ülemiste jooksule järgneval päeval Kohila Rahvajooks, kus sooviks teha tugeva etteaste, et eelmisest aastast kripeldama jäänud 4. koht 5,6 kilomeetris üle joosta ning poodiumile pääseda. Need esialgsed plaanid-mõtted.

Hetkeseisu järgi kahtlen, kas osalen 12.07 (kolmapäev) aset leidval Kohila Pikamaajooksu etapil, kus kavas 5000 meetrit. Kardan, et ei suuda selleks päevaks piisavalt ära taastuda, kuid eks lõpliku otsuse võtan vastu juba stardipäeval. Kui tunnen, et võib panna puraka, siis vean end kohale ning teen oma staadionijooksudebüüdi. Vastasel korral mitte ja panustan 15.07 toimuvale Pajusi 2. Mudajooksule, mis kolmandaks osavõistluseks Eesti Ekstreemjooksu Karikasarjas, kus esikolmikukohta hoidmas olen. (Blogiautori täpsustus 14.07: staadionijooksudebüüt jäi sel korral veel sündimata.)

Oli vahva päev!

Pühapäev, 2. juuli 2017

Ületa takistusi, ületa iseennast!

Pierre de Coubertin, nüüdisaegsete olümpiamängude algataja, oli üks igati intelligente mees. Küsite, miks? Aga vot seetõttu, et tema poolt formuleeritud olümpiaprintsiip "Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt" on üks mitmetest tarkuseteradest, mis selgusid seoses tänase Tartu Vägilase Jooksuga.
Foto: Seiklushunt FB
Suuresti tänu Heiki Rebase initsiatiivile, kes on kohalik takistustega maastikujooksude entusiast, sai vastu võetud otsus, et seekordse stardi teen võistkonna OCR Estonia koosseisus, kuhu lisaks minule sai kirja pandud ka Karmen Lepp, 24H jooksu valitsev Eesti rekordiomanik, kelle jaoks oli taolise formaadiga jooksuvõistlus esmakordseks kogemuseks. Karmeni värskeid võistlusmuljeid saate lugeda tema blogist. Heiki jutustused leiate SIIT! Meite rõõmsameelse seltskonnaga liitus ka kodanik Heimar Pehk, kes samuti oma debüüti OCR-is tegemas oli. Juba ühise soojendusjooksu ajal selgus, et kokku on saanud üks igati vahva punt, kes ühel lainepikkusel, seega tõotas tulla tore päev. Etteruttavalt võib öelda, et nii ka läks!

Otsustasime takistusraja, kus oli osalejaid ühtekokku ees ootamas koguni 28 erinevat takistust,  läbida rahulikus tempos üheskoos, mis tähendas üksteise abistamist ja meeskonnatööd selle kõige paremas tähenduses-valguses. Teekonda stardist finišini nautisime täie raha eest. Kiiret meil polnud. Nalja sai omajagu, nägu oli kõigil valdavalt naerusuine ning valitsemas oli positiivne ja toetav õhkkond, mis on üheks põhipõhjuseks, miks mulle aina enam taolised sotsiaalse iseloomuga üritused, kus ei peeta paljuks neile, kel takistustel raskusi tekib, korraks peatuda ja abikätt pakkuda, südamelähedasemaks muutumas on. Jooksjad on enamjaolt väga sõbralik ja ühtehoidev rahvas. Ega koguaeg ei peagi veremaitse suus ja hing paelaga kaelas rippumas jooksuvõistlustel osalemas käima. Muidugi, eks ka selliseid võistlusi on vaja. Uskuge, vahelduseks on lihtsalt jooksmise ja ümbritseva melu nautimine lõppkokkuvõttes märksa väärtuslikum ja meeldejäävam kogemus, kui mistahes võit või poodiumikoht, rekordiparandus, eneseületus, naabrile ärapanemine vms. Tean, millest räägin. Proovige ja tõenäoliselt te ei kahetse. Uskuge mind.

Stardikoridoris, kus Britid (arvatavasti sõdurid) meeleoluka viisijupigi üles võtsid (eestlased olid märgatvalt vaoshoitumad), asusid kolm Vägilast ja üks Vägilanna võistlejaterivi tahaotsa ning stardipaugu kõlades asusime vaikselt kulgema. Kel mõnel takistusel rohkem aega kulus, teda maha ei jäetud, vaid oodati, kuniks kamraad meiega taasliituda saab. Ei mingit liigset punnitamist, ega tõmblemist. Lõõpisime ja lobisesime, sees valitsemas väike ootusärevus eesootava ees. Finišijoone ületasime käsikäes ühtse rivina. Aega ca 8-kilomeetrise raja läbimiseks kulus tund ja üks minut. Lõpetajaid oli kokku üle veerandtuhande. Esikoht läks rahvusvahelised mõõtmed saavutanud võistlusel meie põhjanaabrile. http://marathon100.com/uudised/vaata/soome-koigi-aegade-edukaim-orienteeruja-voitis-tartu-vagilase-jooksu
Foto: Seiklushunt FB
Ülevaate takistustest saate ülal asuvalt pildilt. Siinkohal kommenteeriks põgusalt põnevamaid takistusi enda vaatevinklist. Sooritada sai mitmekülgseid jõu ja ilunumbreid. Mulle, kui ahvi tähtkuju esindajale, olid meelepärased erinevad turnimisharjutused, mis kõik ka edukalt läbisin. Huvitavaimaks osutus kummikattega-kummist rõngastel turnimine, milletaolist takistust siinmail minu andmetel seni nähtud pole. Igati teretulnud uuendus. Omajagu sai pusitud neil tellingutel, kus torudest, mis liikuma kippusid, pidi kätejõul edasi liikuma. Jäädes rahulikuks ja ettevaatlikuks, omades kindlat ja tugevat haaret, õnnestus see takistus siiski alistada. Rattakinnastest oli abi, kuid tulevasteks mõõduvõttudeks peaks lõpuks parema haarduvusega modifitseeritud ehituskindad soetama. Redeltelling erilisi raskusi ei valmistanud. Ronimist nõudnud takistustest oli väljakutsuvaimaks vast planksein ja enne finišit asunud kõrged heinapakid. Tasakaalukiik lisas samuti vürtsi. Ei saanudki aru, kas sel takistusel mu jalad liigselt värisesid või kinnituspost kõikus, aga kuidagi õnnestus mul kukkumist vältida. :D
Kuhu poole see saun nüüd jäigi? :) Foto: Aldis Toome / Seiklushunt FB
Rammu katsusin pakkudega, liivakottidega ja jõudu pidi rakendama ka rehvide kandmisel ning kantimisel. Ei midagi kontimurdvat ega ülejõukäivat, isegi mitte minusuguse kergekaallase jaoks. OCR Estonia - Hercules Hoist, takistus, mille autoriks Heiki Rebane, oli juba tõsisemaks proovikiviks, kus libedapoolse nööri abil tuli üles vinnata meestel 30kg ja naistel poole väiksem raskus. Kindlasti üks ägedaimaid takistusi.
Võistkonna OCR Estonia stiilinäide. Foto: Aldis Toome / Seiklushunt FB
Võistluse juurde kuulusid ka mõned suplused. Õnneks üle pea vesi sel korral ei ulatunud ning jalad puudutasid põhja. Veetakistusel sai end mudast-liivast, kus püherdada saime palju, puhastada ja värskendada nii vees asuvatel tellingutel, kui ka palkidel. Ei teagi, kas tulenes see nüüd kõrgest adrenaliinitasemest või millestki muust, kuid vesi külm polnud, pigem mõnusalt leige. Võib-olla isegi kohati soe minusuguse kuumaverelise isendi jaoks. Valisin tänaseks ka liibuvad lühikesed püksid ja võistlussärgi, mis vett palju endasse ei ima ja see oluline asjaolu muutis olemist märksa mugavamaks. Eks oma roll oli ka soodsatel ilmastikuoludel, tänu millele külm kontidesse ei pugenud. Mudastel lõikudel pakkusid kindlat haarduvust pinnasega ning kaitset võimalike jalaväänamiste jms vastu esimesed tuleristsed saanud uhiuued Icebug ACCELERITAS OCR-id, mille kohta seni vaid kiidulaule kuulnud olen. Minagi liitun selle seltskonnaga, kes neid maastikujooksujalatseid soovitab. Vettki nad endasse eriti ei kogunud ehk lisakandamit põhimõtteliselt ei tekkinud. Ei, supervalik ja jään ostuga enam kui rahule. Täitsid ideaalselt oma otstarbe. Thumbs up!

Siinkohal, kel vähegi võimalik, kandke taolistel võistlustel nn tavajooksujalatsi asemel maastikul jooksmiseks mõeldud jalanõusid, et vähendada vigastada saamise tõenäosust. Samuti on ka närvikulu väiksem, sest saate muretumalt ja turvalisemalt joosta. Täna näitas Karmenil, kes maastikujooksususse jalas ei kandud, paaril korral jalg vägagi ebaloomulike asendeid, mida oli hirmuäratav näha-vaadata. Loodetavasti õnnestus tal halvimast pääseda...

Mida ma tahaks meesvõistlejatele südamele panna - märgakem senisest rohkem vapraid naisvõistlejaid ning pakkugem neile härrasmehelikult abi. See ei tohiks ju tükki küljest võtta, seda enam, kui kõrgesse mängu ei sekkuta. Mõni sekund siia-sinna. Ma saan aru, et oleme matsirahvas, kuid ikkagi...

Kõik osalejad omandasid maitseka disainiga ilusa jooksusärgi ning kaela pandi ainulaadne puidust medal. Janukustutamiseks pakuti nii gaseeritud kui ka mullita Värska pudelivett, vastavalt kellegi isiklikule eelistusele. Kehakinnituseks maitsev seljanka ja soolakurgid, tee ning küpsised. Pesemisvõimalused vaid mõnesaja meetri kaugusel võistluskeskusest. Korraldajatel kõik korralikult läbi mõeldud. Kiitus!

Rada oli oma reljeefi poolest võrdlemisi lauge, puudust tundsin taaskord tõsisemast maastikuelemendist, mida kuuldatavasti Lähte etapil 6. augustil pidavat jaguma piisavalt. ;)

Plusspoolele kannaks ka selle, et peeti arvestust meeskondade osas, mis lisas paljude jaoks võistlusele uue dimensiooni. Samas, miks mitte astuda sammuke edasi ning autasustada ka parimaid naiskondi ja segavõistkondi, et senisest veelgi enam rõhutada tiimitöö tähtsusele?

Ahjaa, muhelema panid linnakodanike näoilmed ja reaktsioonid, mida huviga aeg-ajalt jälgisin, kui Vägilase Jooksust osavõtjaid, kellest mitmed kostümeeritud (nt vangideks jne), linnakeskkonnas silmasid. Mõni raudselt imestas, et kes need hullud on, kes tänavatele lahti lastud on. xD

Lõpetuseks videomaterjali:

Laupäev, 1. juuli 2017

Tõmbab joone alla...

... juunikuu treeningstatistikale ja teeb põgusa tagasivaate möödunud poolaastale.

Esmalt aga tuimad statistilised näitajad:

Jooksukilomeetreid: 201,2 (Juuni 2016 - 148,3)
Jalgrattakilomeetreid: 551,4 (Juuni 2016 - 430,4)

Ühtlasi ületasin esmakordselt ühes kalendrikuus 200 jooksukilomeetrit. Senine tippmark oli 191,4 km eelmise aasta juulikuust. Poolaasta saldo on seega kokku 765,1 km. (Jooksukm-id kuude lõikes alates jaanuarist: 108,6+112,4+70,7+105,8+166,4+201,2.)

Loodetavasti aasta teine pool tuleb veidike produktiivsem. Kui suudaks hoida stabiilset 150 km joont, mis teeks kokku vähemalt 900 jooksukilomeetrit ning tundub reaalne-võimetekohane, siis võiks vast rahule jääda. Kuidas päriselt läheb, selgub juba loetud kuude pärast. Eesmärk on igatahes paigas.

Pilguheit aasta esimesele kuuele kuule

NB! Pikema võistlusmulje lugemiseks palun klikkida oranžile lingile.

Jaanuar tõi endaga kaasa senise elu esimese esikoha jooksuvõistluselt. Kusjuures, enne toda starti kaalusin tõsiselt ka jooksjakarjääri lõpetamist, kuna käsil oli väga raske periood ning olin pikalt omadega nö mustas augus, millest õnneks tasapisi, vahelduva eduga, suutsin välja ronida ning leidsin jõudu-tahet oma teekonna jätkamiseks. Öeldakse, et ühelegi inimesele ei anta rohkem raskusi kogeda ja sellist taaka kanda, milleks ta maksimaalselt suuteline poleks. Pean ennast küll tugevaks inimeseks, kes naljalt kellelegi oma probleeme kurtma ei lähe jne, kuid keegi pole rauast. Elu on üks suur maskiball, kuid ka (näiliselt) tugevaimad meist murduvad. Rasketel hetkedel paljastub inimeste tõeline pale. Eks igal sündmusel-asjal siin elus on oma põhjus, kuigi pahatihti ei pruugi me esmapilgul sellest aru saada. Samuti usun seda, et sobival hetkel, mil oled omadega oma arengus jõudnud teatud konkreetsesse faasi, kohtud-tutvud ka õigete inimestega. Kõik siin planeedil on omavahel ühel või teisel moel seotud. Juhuseid pole olemas. Oma soovidega tuleks olla ülimalt ettevaatlik. Uhh, läks võib-olla natuke liiga sügavamõtteliseks, kuid tundsin, et pean need read kirja panema.

Ühtlasi avastasin enda jaoks uue spordiala - trepijooksud. Trepijooks pidavat olema vaese mehe Alpilaager. :D Ühtlasi soovitan võimalusel trepijooksuelemente kasutada oma jooksutrennides, sest omast kogemusest võin öelda, et trepitrenn kajastub positiivselt ka nn tavajooksu resultaatides. Ametlikud tuleristsed sain Radisson Blu Hotel Olümpia treppidel.

Veebruari, mis ühtlasi ka mu sünnipäevakuu, võistluskarussell viis mind taaskord Rakveresse, kus toimus Vinni-Rakvere Talvejooksusarja II etapp. Vorm näitas tõusutrende. Jätkusid trepijooksuvõistlused. Eesti Vabariigi 99. aastapäeva tähistasin poolmaratoniga, mis oli mu jaoks järjekorranumbriga 16.

Märtsis jätkus Saucony Trepijooksu Karikasari Swissotelis ja õnnestus kinni panna ka Vinni-Rakvere Talvejooksusari (igal etapil suutsin oma aega parandada ning viimasel osavõistlusel parandasin 11 sekundiga oma senist 10 km maanteejooksu isiklikku rekordit). Kuu lõpus külastasin emakordselt Rootsi pealinna Stockholmi, kus osalesin kohalikul tunnelijooksul. Oli igati silmaringi avardav ja meeldejääv trip. Seiklusi jagus omajagu. :D

Aprilli võistluskalender muutus juba oluliselt tihedamaks.  Esmalt edukas Tallinna Teletorni trepijooksNõmme maanteejooksu raskepoolsel rajal paranes viie kilomeetri PB seitsme sekundiga. Järgmisel päeval osalesin 87. Rabajooksul. Rekorditesadu jätkus Eesti-Läti jooksul, kus õnnestus koguni 26 sekundiga ületada senine 10 km kiireim jooks. Kuigi 35 sekundi piir jäi veel alistamata, siis usun, et laugema reljeefiga trassil võib too ajaline piir õnnestumise korral ületatud saada ning seda käesoleva aastanumbri sees. Miks mitte juba 19.08 Peetri jooksul? Tehtud sai ka maratonidebüüt, seda küll Tallinna Teletorni treppidel, kus tõusumeetreid kogunes nii sinna 850 kanti. Hooaja kokkuvõttes pälvisin trepijooksu karikasarja arvestuses tubli kolmanda koha. Järgnes II Tehvandi Mäejooks. Võistluse lõppstaadium oli üks suur agoonia, kuid kannatused said tasutud üldparemusjärjestuse kolmanda kohaga. Naljakuu lõpetas väga ekstreemsetes ilmastikuoludes toimunud takistusjooks. On, mida meenutada. :D

Mai oodatuim start oli Viljandis. Tartu Jooksumaratonil tegi Keeniamees meite parimatel võhmameestel selja korralikult prügiseks ja seda kõike joostes sokkides! Viirusevimmaga võideldes osalesin TTÜ jooksul. Järgnes "Ida-Virumaa jooksutuur", mis mind esmalt viis Sillamäele, kus sealsel treppidejooksul jäin napilt esikohast ilma. Päev hiljem jätkus Narvas takistusjooksuhooaeg. Järjekordse poolmaratoni läbisin Tallinn City Trailil, kus ka meie Presidendiproua osales. Järgmisel päeval noppisin soolojooksuga aasta teise esikoha Saku Kevadjooksult. Ühtlasi täitsin järjekordse eesmärgi, milleks oli joosta 5 km alla 17 minuti. Kuu kaheksandaks võistluseks oli Harku jooks.

Juunis võis mind taaskord Otepää kandis kohata. Aktiivne nädalavahetus kulimineerus katapuldilennuga. Toredaid seiku oli muidugi veelgi. ;) Poolaasta konkurentsitult suurim eneseületus juhtus II Tõrva Ekstreemjooksul, mis ka Postimehe luubi alla sattus. Trepimäe tõusuga taastutvusin Viljandis, pärast mida kehastusin Kõvaks Meheks. :) Jooksjakarjääri magusaim võit tuli Raasikult. Pühadki möödusid aktiivselt kodukandis.

Ütleks, et igati tegusad kuus kuud. Kui nüüd õigesti lugesin, siis jooksuvõistlusi kogunes kokku 29.

Carpe diem!