Laupäev, 1. aprill 2017

Märtsi treeningraport

Oh, kuidas viimasel ajal ikka aeg lendab. Viuhti! Ja ongi järjekordne kuukene ajalooks saanud... Am I getting too old, already? :)

Anyway, sel kuul kulges jooksukilomeetrite kogumine üle kivide-kändude. Viisakalt öeldes. Saldoks vaid 70,7 km jooksmist, millest 14,1 km sisehallis. 2016. aasta märtsi andmed - 116,7km (10h 9min).

Miks nii kidur saak?

Njh, mis ma oskan vabanduseks öelda. (On seda tegelikult üldse vaja teha?) Põhjuseid on mitmeid. Kompott väikesest motivatsioonipuudusest, (kevad)väsimusest ning mis siin salata, periooditi ka laiskusest. Ja noh, eks elu vajab ju samuti elamist. Jooksmine on hetkel minu jaoks küll elus jätkuvalt väga olulisel kohal olev hobi, kuid nagu ka varem (aasta alguses) mainitud sai, siis no pressure, sest mul käimas nö vahehooaeg, mil oligi plaanis mitte liigselt tõmmelda ning rahulikumalt kulgeda. Naudin protsessi senisest rohkem ja keskendun ka muudele nüansidele. Time-out ühesõnaga. Siiski, maksimalistina on ikka sihuke ebameeldivalt halb tunne ja veidike kripeldab, et end nii vähe liigutatud sai.

Loodetavasti Eestimaale saabunud-saabuv kevad ning päikeselised ilmad ja suurem doos päevavalgust suudab minusse süstida ka lisapowerit, panemaks jooksutosse senisest tihedamalt jalga. Praegu saab veel pärast väsitavat tööpäeva vajadusel kergekäelisemalt ettekäändeid leida, et miks mitte trenni minna. Olgu selleks siis energiapuudus, halb ilm, hiline kellaaeg, muud ajamahukad toimingud vms. Tuttav tunne? Elame, näeme.

Üldse, sisimas tunnen, et mul on elus hetkel käsil, ütleks, üks väga tähtis periood, kus vaja otsustada, kuidas oma teekonda siin maailmas jätkata. Veidike segased lood on. Mida ma elult tahan? Või siis teise nurga alt lähendes, mida elu minult tahab? Olen jõudnud ristteele, pall on minu käes. On otsustamise ja tähtsate valikute tegemise aeg! Kisub vist liiga diibiks, segaseks ja filosoofiliseks ära, seega ei hakka sellesse teemasse avalikult süvitsi sukelduma, vaid jään pigem pinnapealseks. Aga jah, pean fookuse paika saama ning kindla(ma) kursi valima, mis sest, et ega elul on suht savi, mida üks pisike inimesekene siin planeerib või mitte, ikka on tal varuks omad üllatused-krutskid. Et noh, said nüüd, va ullike-lollike! See on elu, nagu öeldakse. Aga midagi peab muut(u)ma (loodetavasti ikka paremuse suunas, onju), samas vaimus jätkata enam ei saa. Pigem.

Nii mõndagi vaja läbi seedida ning enda jaoks selge(ma)ks teha. Niisama pole mõtet kah edasi kulgeda elus, kuigi eks see oleks vast kõige lihtsam variant. Vist...

Läks tiba pikaks heietamiseks kätte ära. Loodan, et liiga negatiivse alatooniga tekst ei tulnud. Lihsalt oli vaja mõned mõtted ausalt-avameelselt kirja panna. Muretseda pole vaja, olen tugev inimene. Eks meist igaüks on end leidnud või leiab sarnasest olukorrast. Varem või hiljem. Kes sagedamini, kes harvemini. Küllap ma ühel või teisel moel lähiajal sellest va nn mõõnaperioodist üle saan. Vajan veidike aega ning rahu, et rahulikult hetkeolukorda analüüsida.

Olge terved ja hoidkem üksteist!

Päikest teile kõigile!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar