Esmaspäev, 24. aprill 2017

Tehvandi Mäejooks 2017

Loomad on lahti... :D Foto: Paul Poderat
Eile toimus II Meie Liigume Tehvandi Mäejooks, mis ühtlasi ka neljaetapilise Eesti Ekstreemjooksukarikasarja avaetapiks, 5,85 km pikkuse distantsiga, millest viimased 110 meetrit kujutas endast K90 suusahüppemäe maandumisnõlvast, kuhu ürituse tarbeks oli paigaldatud ronimisvõrk, ülesronimist. Soojenduseks muidugi paras ports kilomeetreid ümberkaudsel asfaltkattega rollerirajal, kus üks tõus ajas teist taga. Sekka ka mõni (pikem) laskumine, kus sai veidike hinge tõmmata ning lasta gravitatsioonil oma tööd teha.

Otepääle jõudsin laupäeva keskpäeval, pärast ca 3,5 tunnist bussis loksumist. Herr H.P, kes elab meite talvepealinnast põhimõtteliselt vaid kiviviske kaugusel, oli mind bussijaamas juba kenasti ootamas. Vastuvõtukomitee, mida suure suuga mulle lubati orgunnida, mis pidi endast kujutama punast vaipa ja puhkpilliorkestrit jms, sel korral küll kahjuks puudus, aga pole hullu. :)

Kiire tankimine, asjad ööbimispaika ning liikusime rajaluurele, et järgmisel päeval oleks mingigi ettekujutus eesootavast katsumusest. Enne seda jõudsime külastada ka Tehvandi Spordikeskuses asuvat esinduslikku, kuid väikest spordimuuseumi, mis pühendunud talispordile. Hüppetorni vaateplatvorm oli paraku suletud.

Kiku ja Veerpalu olümpiamedalid kah nüüd lõpuks oma silmaga ära nähtud. Foto: H.P.
Sain veidikenegi aimu, mida laskesuusatajad tunnevad. Tulistasin laserrelvaga nii lamades- kui ka püstiasendis. Ainult üks möödalask tuli, kuid ega ma kiirtuld ei andnudki, vaid sihtisin rahulikult sihtmärke. Foto: H.P.
Kas peaks-võiks hakata ilmapoisiks? :D Foto: H.P.
Õhtul lobisesime niisama ning saunatasime. Muidugi ei saanud ka ilma söömisorgiata. :D Nimetagem seda siis süsivesikute laadimiseks. Või siis pastapartyks. Pingutasin vististi saunas veidike üle, sest öösel käis härra Kramp kollitamas. Või magasin mingis x-asendis. Kto znajet... Hommikul võtsin profülaktika mõttes magneesiumipulbri sisse, kuigi üldiselt mul krampidega probleeme pole. Uni oli magus.

Ilm oli suht porr ning vaheldus märkamatult. Näha-tunda sai nii lumesadu, rahet, vihma, rõvedat tuult. Ahjaa, ka päikest. Õnneks võistluse ajal ilmaga joppas.

Stardimaterjal. Foto: Erakogu.
Sõjaplaan võistluseks nägi ette seda, et kui on stardi järel juba näha, et esikolmikusse asja pole, siis kulgen finišisse rahuliku(ma)lt. Vastasel korral jalga gaasipedaalilt ei eemalda. Tundus mõistlik, sest muude lõppkohtade pärast pole end mõtet liigselt lõhkuda.

Kohe läheb lahti! Foto: Paul Poderat
Asusin stardirivi etteotsa. Tõehetk lähenes. Enesetunne oli päris hää, olin valmis tugevaks pingutuseks. Kõht kah enam ei mulksunud. :)

Jõuvahekorrad selgusid juba loetud minutid pärast starti. Liidriks asus hilisem võitja Marek Võsu (SK Prorunner), kes terve distantsi vältel suutis minu ja Juri Širokoviga hoida turvalist mõnesajameetrist vahet. Kohe oli näha, et teda ei püüa, sest samm oli tal kerge ja ilus ning minek hea. Ehk siis, heitlesin teise koha eest. Tagantpoolt kedagi ohustamas meid polnud.

Esimesed ca paar kilomeetrit jooksin koos Juri Širokoviga, kuid mingi hetk jäi ta veidike maha. Tõusudest rühkisin esialgu üles võrdlemisi kerge sammuga, kuid lõpukilomeetrite järsu(poolse)d tõusud enam nii lihtsasti ei alistunud. Läks kannatamiseks. Samm muutus aina raskemaks. Orienteeruvalt kilomeeter enne lõppu, mil selja taha jäi rolleriraja viimane künkake, kuuldus kõlaritest, et liider minust 150m kaugusel ja lähim jälitaja 100m kaugusel. Järgnes pikk laskumine, mis andis aega vaimseks ettevalmistuseks, sest ees ootas suusahüppemäe maandumisnõlv. Jooksuosa lõpus oli mu edumaa kolmanda koha ees 20 sekundit ehk mäkkeronimine pidi jõuvahekorrad lõplikult paika panema.

Kes jääb peale? Foto: Jaanus Tamilsoo
Kolgata tee algas! Mida samm edasi, seda vaevalisemaks mu edasiliikumine muutus. Lõviosa jõuvarusid olid jäänud rollerirajale, nüüd pidi kuidagi finišisse ronima. Sellist head tempot sisse ei saanudki. Edasi siiski vist vaikselt liikusin. Pealtvaatajad küll ergutasid, kuid olin tolleks hetkeks juba omadega nii läbi, et kahjuks hädavajalikku lisapowerit see enam ei andnud. Konkurent aina lähenes. Tagasi ma ei julgenud vaadata. Päästev lõpujoon lähenes. 10-15 meetrit enne lõppu proovisin küll end püsti ajada, et lõpuspurti alustada, kuid jalad, mis vaikselt makarone hakkasid meenutama, ei tahtnud teha koostööd. Libastusin. Samal ajal oli jälitaja mind kätte saanud ning kui kurjast vaimust vaevatu vuhises minust mööda. Kõva mees, müts maha. Tugev sisu. Taaskord sain tunda-näha taganttulija eelist. Esialgu olin küll pettunud, et nii lõpus teise poodiumikoha kaotasin, kuid kuna andsin endast parima, siis läks tuju peatselt paremaks. Kolmandat kohta ma polegi üldarvestuses seni saanud. Linnuke jälle kirjas.

Taarusin kuidagimoodi üle finišijoone. Viskusin selili, et taastuda. Eluvaim tuli sisse tagasi. Õnnitlesin konkurente, andsime lühiintervjuu ja muljetasime. Aeg oli keerdtrepist alla ukerdada, värskendusalasse. Head-paremat suu täis, kuivad riided selga ning autasustamist ootama.

Pikutamas. Foto: Jaanus Tamilsoo
Vaadet nautimas. Foto: Jaanus Tamilsoo
Põhijooksu kolme parima tunnustamiseni läks omajagu aega, kuid kõige viimastena jõudis lõpuks ka meite aeg kätte. Soojad käepigistused, klaaskarikas käes (seekord seda ära ei lõhkunud :D), lasti kõlaritest isegi Eesti Vabariigi hümni. Uhke värk!
Põhijooksu esikolmik. Foto: Jaanus Tamilsoo
Päike VEEL paistis, kuid loetud minutite pärast asendus see tugeva lumesajuga. :) Foto: Jaanus Tamilsoo

Sõjasaak. Foto: Erakogu

Koos lühijooksuga tuli osalejate koguarvuks 166.

Kokkuvõtteks:

Vägev jooksuvõistlus! Ladus korraldus. Ekstreemsust täie raha eest. Soovitan soojalt!

MISSION COMPLETED!!!

Coming up next...


Täna-homme jooksmisega kohe kindlasti ei tegele, vaid annan jalgadele rahu, sest lihased alles kanged. Kavas vaid jalgrattasõit, mis aitab hoida toonust. Kolmapäev-neljapäev Stamina tervisejooksu ja -kõnni teine etapp (Pirital ning Vabaõhumuuseumis). Distants-tempo selgub juba kohapeal, vastavalt enesetundele. Laupäeval Lauluväljakul ees ootamas MyFitness Madness City Race 3km, mis täielikult meelelahutusliku iseloomuga ehk lähen takistusrada vaid läbima. Võtkem seda kui jõutrenni.

Isegi Happy End on olemas! :D

Praeguseks kõik!

1 kommentaar:

  1. Õnnitlused!
    Seda lugedes ja esimest pilti vaadates meenus eelmise aasta Red Bull 400 Kuopios. Korraldajad võiks veel hoovõturaja ka juurde lisada :) Sellest takitusjooksust ei oska jah esiti midagi arvata aga eks näis. Olen ka ise seal stardis.

    VastaKustuta