Esmaspäev, 3. aprill 2017

Stockholm Tunnel Run Citybanan 2017

Hej!

Külastasin laupäeval 25. märtsil elus esimest korda Rootsi pealinna Stockholmi, kus toimus üks huvitav tunnelijooks, mis järjekorras kolmas. 2004. ja 2014. aastal korraldati samuti sarnased üritused. Tegemist oli kauaoodatud reisiga, mille organiseerijaks oli spordireisidega tegelev SportTravel, kellele tuli lihtsalt vastav summa tasuda ning nemad ajasid kõik vajaliku ise korda. Päris mugav, sest endal oli mässamist oluliselt vähem.

PÄEV 1

Reis algas reede õhtul kell 18:00, mil meite suur ja võimas kruiisilaev Victoria I Tallinna sadamast väljus. Hommikul pakkisin kiirelt koti ja otse töölt ma kruiisile läksingi, sest vastasel korral oleksin sattunud ajahätta. Saanud A.K.-ga kokku, pardakaart käes, kobisime sujuvalt laeva peale, et kajut üles otsida. Valisime kõige prostama B-klassi kajuti. Olin alguses üllatunud, et too ruum nii kompaktne oli. Järgmisel korral peab kindlasti aknaga kajuti valima, muidu istu kui kapis. :D Tekkis isegi väike klaustrofoobia, mis õnneks kadus sama märkamatult kui tekkida jõudis. Saanud ka kahe toreda ja sõbraliku reisikaaslasega tuttavaks, kes samuti jooksumehed olid, liikusime mõne aja pärast konverentsiruumi, kus lunastasime stardimaterjalid ning võtsime ka osa infotunnist. Tolleks hetkeks jõudis laev veidike mul sisikonda raputada, aga mõne aja pärast too ebamugav tunne möödus. Ega kõik igasugused karussellid jms on mu jaoks üks suur no go. Joppas, et meri rahulik oli ning tormi polnud. Muidu oleksin terve reisi vältel vaid vetsupotti kallistanud (siiski, ei pidanud pettuma, toogi tegevus sai tehtud, kuid veidike teistel põhjustel :D), nagu ühel ammusel Soome külastusel. Veidike muljetamist ja sotsialiseerumist ning liikusime FastFoodi kiirtoidukohta, kus keha kinnitasime. Menüüsse kuulus maitsev kanapasta, rootslaste 1,5% piimalurr ning puuviljasalat. Kõht head-paremat täis, tuiasime niisama ajaviiteks laeval ringi. Pärastpoole uudistasime showbaaris ka meelelahutusprogrammi, millest pettuma ei pidanud. Bänd Kuubalt ja laevabänd, mis rahva oma lõunamaise repertuaariga üles küttis ning tantsupõrandale tõmbas. Kuuba kaunitarid (koos tantsupartneritega) esitasid oma särtsaka kava. Meesakrobaatki sai nähtud, kes miski pulga otsas veidike turnis, kuid too jättis suht külmaks (I wonder why, onju :D). Tavapärased sünnipäevaõnnitlused, õnneloosid jms. Isegi üks abieluettepanek tehti ühe välismaalase poolt, kes oli tol hetkel juba paras poiss. Kosis minu mäletamist mööda eestlannat. Huvitav, mis näoga hommikul ärkas? :) Räppar Reket oli kah kohale aetud ehk kõigile midagi. Väike Napoleoni koogike sisse ja tuttu ära.

PÄEVAD 2-3

Äratus! (Lugeda ajateenistusest tuttava  häälega. Kes teab, see teab! :))

Jooksuvarustus selga, sh sinakas helkurjooksuvest, ning liikusime hommikusöögile. (Neoonroheline peapeal anti kah, kuid mina seda pähe ei pannud. Rootslaste seas oli-on see aga popp teema. Tänavapildiski oli palju siniveste näha) Mina isiklikult polnud varem Rootsi lauda külastanud, maamehe värk noh, ja sealne valik oli väääga kirju. Käis hullumeelne söömisorgia, kõik, kaasaarvatud mina, kugistasid head-paremat kahe suupoolega. Kolm ringi jõudsin teha, siis tuli piir ette. Kõikse nämmamad olid need minipannkoogid maasikamoosiga. Mmmm... Neid sööks vist iga päev, iseasi muidugi kuidas see kaalunumbrile mõjuks. :D Aknast sai nautida kaunist vaadet Rootsi häärberitest ja saarekestest. Ilmaga kah joppas - päike paistis ja ka soojakraade jagati veidi. Hiljem kuulsin, et kaasmaalastel kodumaal ilmaga niiväga ei vedanud.

Varsti maabus laev sadamas ning kuna me A.K.-ga otsustasime, erinevalt teistest reisisellidest, mitte tellitud bussiga stardipaika sõita, vaid teha seda jalgsi ehk veidike seigelda ning linna rohkem näha. Ilm ju lubas, seega why not.

Mis minule kohe esimestel sadadel meetritel silma jäi, oli see, et kortermajade ümber kihas jalgratastest. Kusjuures, nii mõnelgi viisakamal pillil puudus rattalukk. Eestis (loe: Tallinnas) oleks see küll ennekuulmatu. Ma küll ei kujutaks ette, et ma Lasnagorskis julgeks oma ratast välja tänavale pikemaks ajaks, eriti öösel, jätta. Võin selle kasvõi saja lukuga kinnitada, kuid suure tõenäosusega lastakse see esimesel võimalusel julmalt tuuri. Liikluskultuur oli samuti oluliselt viisakam, rahulikum ja kultuursem. Inimestest rääkimata. Kohe näha, et heaoluühikond. Võrreldes eestlastega on rootslastel märksa paremad hilbud seljas. Noh, samas, eks ka turg ja valik neil seal suurem. Me saame tavaliselt teiste ülejääke ning siis maksame nende eest poes kirvehinda. Väikese riigi asi. Ka pagulasi (sh kerjuseid) kohtab tänavapildis rohkesti. Multi-kulti. Liikusin turistide piirkonnas (kesklinn), seega usun-arvan, et vaevalt Rootsis elu nüüd nii roosiline on. Siiski, meie ühiskonnal nii mõneski aspektis palju arenemisruumi. See-selleks.

Majad olid võimsad. Tänavad puhtad. Jõudsime ka kuningalossi uudistada. Uhke värk, ikkagi ju kuningriik. Meenub üks naljakas seik. Nimelt jõudnud tolle suure paleeni, siis nägime mingit uhke kiivriga härrat koeraga jalutamas. Ma veel lõõpisin, et kae perra, kuninglik koerapissitaja. Aga võta näpust, oli hoopis miski tähtis nina, kes käis valvuritelt raporteid hetkeolukorra kohta kuulamas. Vahtkonnavahetuse nägime samuti ära. Jõudnud lossihoovi, siis ootas meid seal ees suur rahvamass. Kõigil kaamerad käes ja tundus, et ootavad midagi-kedagi. Jäime siis kah passima, et näha mis värk on. Aega meil veel jagus, seega no problemo. Silmasin kahte suurt kahurit. Lootsin, et äkki tehakse pauku vms. Pidin pettuma. Rahvamass ajati piirete taha ning järgnes väike ajalooloeng, pärast mida toimuski lõpuks vahtkonna vahetus. Googeldada ei viitsi, aga talupojamõistusele lähtudes saime asjast nii aru. Rootslaste marssimine oli koomiline. Nigu hobused traavisid. Seda peab oma silmaga nägema. Rohkem ei viitsinud etendust jälgida, külm hakkas kah. Pidi liikuma. Põgus kingipoe külastus, kus midagi ihaldusväärset ei leidnud (mingi pudi-padi (seebid jms), rohkem naiste värk) ning mööda ülipikka (pea?)ostutänavat suundusime stardipaiga suunas. GPS näitas teed, meile jäi vaid jalavaev.

Jõudsime ca tunnike enne starti stardipaika Karolinska Instituudis, et mitte liigselt tõmmelda. Põis tühjaks, jalutasime alal ringi. Mõned telgikesed olid seal vaid püsti. Ühes väike infotahvel tunneli kohta, kuhu jooksma suundusime. Teises sai pilte teha. Mis see pidigi siis EXPO olema? Hiljem laeva peal selgus, et EXPO asus veidike eemal hoopis, aga kuna meieni too info kahjuks ei jõudnud, siis pole midagi parata. Teadustaja rääkis vaid rootsi keeles, mida me ei mõiganud. Läksime ülikoolikohvikusse istuma. Pistsin igavusest ühe välismaa jäätise nahka, mida Eestist ei saa. Miski hallikas sisu ja tundus suht keemiat täis olevat. Hind oli samuti kirves. Üle kahe euro väikese jäätise eest. Nujah. Ahjaa, enne kui maiustuse eest kassasse tasuma läksin, meenus üks stseen "Sangarite" filmist, kus nad külmavereliselt poode tühjendasid. Ega mullegi tundus, et kui oleksin jäätisega lihtsalt minema jalutanud ja mitte järjekorda seisma läinud, siis ega keegi polekski arvatavasti tähele pannud. Aga ma olen seadusekuulekas kodanik ja kergendasin kukrut. Õigemini, pangaarvet. Pole vaja eestlaste marki veel rohkem täis teha.

Liikusime stardiala lähedusse. Kinnitasime tossupaelte külge kiibi. Dressipluus ümber puusa, et olemine lahedamaks teha. Võistlusnumbrit kahjuks polnud. Kohalik bänd mängis erinevaid popplugusid. Meeleolu oli hea. Korraks sai ka eesti keelt kõlaritest kuulda ning lastigi kogu see ca pooleteisttuhandeline (või veidike väiksem) inimmass stardialasse, kus jäime avapauku ootama. Kohalik tädi lobises pikalt ja küttis rahvast üles, kahjuks taaskord vaid kohalikus dialektis. Midagi sai siiski aru. Heategevuseks koguti nt 680 000 kohalikku raha. Registreerunuid oli kokku 33 000+, kellest lõpuks jooksule jõudis 27 000+. Naisi 48,4%, mehi 51,6%. Siinkohal jagan teiega videot, mille järgi soojendust tegime. Tasub see läbi vaadata, sest Eesti jooksuvõistlustel pole sellist tsirkust küll varem näinud. Osavamad tantsulõvid võivad ka liigutusi kaasa teha:



ABBA loo ajaks, kui too vanem tädike välja ilmus, oli võimlejaid juba omajagu. Ise ma väga aktiivselt kaasa ei teinud, sest nähtu ületas selgelt minu võimeid. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. xD

Ja lõpuks kõlaski stardipauk! Pahh! Mass hakkas kulgema. (NB! Stardugruppe oli kokku 25, kes startisid 15 minutiliste intervallidega)

Esimesed ca paar kilomeetrit kulgesid maapinnal. Raja ääres ergutajaid nappis, kuid siiski ühele tantsugrupile sai patsu löödud. Lasti ka tümpsu. Enne tunnelisse sisenemist oli ka raja ainuke joogipunkt. Lõviosa 7,6 km rajast kulges 40 meetri sügavusel maa all, kuhu graniidi sisse oli puuritud meetroo teenindustunnel, umbes ühe sõidurea laiusena. Pinnaseks asfalt. Lõpuosas mõnus pikk tõus.

Rajaprofiil

Kuna tegemist oli meelelahutusliku võistlusega, siis ka mina häälestasin end vastavalt. Paremusjärjestust ei selgitatud. Jooksin rahulikult ning vahtisin suurte silmadega ümbritsevat. Ajaloolise tõe nimel panen ka oma lõppaja kirja - 44:13. Paljud tegid selfie`sid jne.

Ütlen kohe ära, et minul olid pakutava elamuse osas oluliselt suuremad ootused. Sel korral jäi midagi nagu puudu, samas ühtki halba sõna pole öelda. Kuulsin, et osad eestlased, kes 2014. aasta tunnelijooksust osa võtsid, olid samuti veidike pettunud. Aga millised atraktsioonid siis rajale jäid? Erinevad valgusinstallatsioonid, kus laseritega kuvati seintele erinevaid tekste-kujutisi. Tegelikult oli see päris lahe. Eeskätt too lõpuosa nö merealune sinaka valguse ja mereelukatega osa. Koorilaulu ja orelimängu sai kuulda. Too orelimängija kandis efektset kostüümi, kombineerituna hauakivide ja ristidega. Huvitav ning ootamatu lahendus. Kõlas kohaliku raadio playlist. Nipet-näpet veel. Alljärgnevalt üks lühike videokokkuvõte, millesarnaseid Youtube`st leiab kindasti mitmeid veel:


Loodetavasti aitas see video luua parema ettekujutuse.

Tunnelis hakkas oodatult palav, nahagi sain märjaks. Finišikaar tuli minu jaoks väga ootamatult. Jõudsin veel mõnele pealtvaatajale patsu lüüa ja oligi kõik.

Sellega aga mu seiklused alles algasid. Nimelt kaotasin suures rahvamassis A.K. rajal ära. Temal oli aga töötav telefon GPS-iga, minu luts pani laeval pildi taskusse (USB-pesa tüüpviga - aku tühi, laadida ei saa) ehk kontakti polnud kuidagi võimalik saada. Teisi eestlasi kah ei silmanud. Kaasas oli mul vaid ID-kaart ja pangakaart. Tekkis väljakutse - kuidas saada laeva peale? Linn on tundmatu, kaarti njetu. Teadsin vaid laeva nime põhimõtteliselt. Aadresse jms mitte. Noh, challenge accepted. Laeva väljumiseni oli ca poolteist tundi. Kell tiksus armutult!

Proovisin küll veel kaaslast leida, kuid tulutult. Oli vaja tegutsema hakata, õnneks valdan inglise keelt piisavalt hästi, et mitte hätta jääda. Suu mul ju peas, seega oli vaja seda kasutama hakata. Võtsin X-suuna. Esmalt sattusin teed küsima samuti ühelt turistipaarikeselt, sealt ilmselgelt abi ei tulnud. Liikusin edasi. Järgmisena proovisin õnne suurema grupiga, kes osutusid rootslasteks. Nendelt sain umbmäärased juhised, kuid parem ikka, kui mitte midagi. Tõstsin tempot, hakkasin jooksma. Kolmandal katsel joppas. Sel korral osutus valitus üks sinivest, kohalik keskealine rootslane. Temast saigi mu päästeingel. Rääkisin kiirelt oma mure ära, veidike googeldamist ja oligi täpne sihtkoht teada. Too abivalmis mees viis mu isegi läheduses asuvase metroopeatusesse ning seletas, et kuidas sadamasse sõitma peab. Tänasin teda südamest. Veidike metrooga seiklemist ning jõudsin ca 30 minutit enne tähtaega kajutisse. Tekkis uus probleem. Kas A.K. jõuab laevale õigeks ajaks? Ideaalis temal pidi too teekond kergem olema, kuna kasutada GPS-i abi. Jäi vaid üle loota, et ta eeldas, et ma pole pea peale kukkunud äpu, vaid asun samuti tegutsema. Veidike mässamist ning informeerisime reisikorraldajat probleemist. Enne, kui A.K.-le jõuti kõne teha, jõudis seikleja õnneks ise ühes tükis laevale. Seda küll ca 5 minutilise ajavaruga, kuid ikkagi. Kõik hingasid kergendunult. Pingelangus. Joppas. Saime oma seikluse, mida hommikul naljaga pooleks soovisime. Soovidega peab olema ettevaatlik.

Pessu ära. Ühe silmaga sai ka jalkat vaadatud. Eesti koondis viigistas võõrsil Küprosega 0:0. Taaskord söömisorgia Rootsi lauas. Õhtusöök oli veelgi rikkalikum. Kõike ei jõudnudki degusteerida. Muljetamine. Väike kokkuvõtete tegemine ja auhindade loosimine show-baaris. Sauna kahjuks ei saanud, sest kohti nelja inimese jaoks ei jagunud. Rihm lõdvemaks ja lõõgastumine. Lõpuks jõudsin ka kuidagi voodisse ning tuttu ära. Hommik oli vaikne. Tallinna sadam aina lähenes. Reis saigi läbi. Hüvastijätud ning iga roju oma koju. Ilm oli kohutav. Tuuline ning külm, mingit kahtlast ollust  sadas taevast alla. Welcome to Estonia! :D

Kokkuvõtteks oli väga meeldejääv reis ning on, mida meenutada. Taaskord kogemuse võrra rikkam. Tasub reisida, kui vähegi võimalik. Viib tavapärasest rutiinist välja ning laiendab maailmavaadet.

Lycka till!

2 kommentaari:

  1. No nii, isegi minu lemmikbänd ABBA ära mainitud :) Rootsi-teemalise postituse puhul teisiti ei saagi.
    Aga - sulle kui ekstreemseid spordiüritusi armastavale inimesele väike soovitus - https://nuderaces.com/2016/02/29/coming-may-1-north-americas-largest-nude-run/

    Ehk pakub huvi, saad oma võistluskalendris Tartu Jooksumaratoni selle võistlusega asendada!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No kui reisi välja teed, siis isegi vast kaaluks pakkumist. :D

      Kustuta