Pühapäev, 11. juuni 2017

2. Tõrva Ekstreemjooks 2017

Alates vasakult üldparemusjärjestuse kolm kiireimat: mina, Juri Širokov, Margus Hanni. Foto: Heiki Rebane
Mõnele võib tunduda, et täna olid kõik suuremad ja väiksemad jooksusõbrad, keda kogunes kokku ca 4500, Narva Energiajooksul, kus toimusid poolmaratoni Eesti meistrivõistlused, kuid tegelikult see teps mitte nii polnud, kuna koguni 133 ekstreemsema suunitlusega spordisõpra otsustasid end proovile panna Tõrva II Ekstreemjooksul, mille distantsi pikkuseks ca 8 km (reaalselt erinevatele usaldusväärsetele andmetele tuginedes pigem sinna 7,5 km kanti, aga see polegi antud hetkel vast kõige tähtsam). Mulgimaal aset leidnud mõõduvõtt oli ühtlasi esimest korda toimuva Eesti Ekstreemjooksu karikasarja teiseks osavõistluseks. Võistluse käigus selgusid samuti esmakordselt ka Eesti meistrid takistustega maastikujooksus (OCR) ehk välja jagati meistrivõistluste medalikomplekte.

Minagi, kes paaril viimasel aastal sel samal Narva Energiajooksul osalenud, otsustasin sel korral nö vahelduse mõttes külastada suvituspealinna alates 1937. aastast, milleks teatavasti Tõrva. Varem olin tollest väikelinnast vaid läbi sõitnud, seega võib väita, et tegemist oli mu esmakordse külastusega. Mis siis selgus? Nimelt see, et pole need va Eesti väikelinnad midagi nii depressiivsed, kui üks näitsik kunagi raadios lõõritas. Seda vähemasti suvel. Inimesi küll üleliia palju ei kohanud, kuid ümberringi valitses vaikus ja rohelus. Hooldatud kaunid pargid ja ilus ürgsepoolne metsik loodus. Kohati isegi tundus, et oleks sattunud nagu miskile esinduslikule koertenäitusele, sest igast hoovist oli mind tervitamas eritõugu koeri. :) Kindlasti üks potentsiaalseid kohti, kus vanaduspõlve veeta. Seega, kes Valka lähiajal sisseoste plaanib teha, siis põigake korraks ka Tõrvast läbi. Minu mälupilti salvestus igatahes küll palju positiivseid mälestusi.

Magusa unega öö veetsin huvitava arhitektuurilise lahendusega kohalikus hotellis De Tolly. Enne uinumist elasin televusseri vahendusel kaasa ka meite jalgpalli rahvusmeeskonna südikale esitusele tugeva Belgia vastu. Kohtumine lõppes kahjuks meie mehepoegade 0:2 kaotusega. Laupäeva hommikul jõudsin enne kell 13:00 antavat starti käia rajaluurelgi, et eesootavast veidike parem ülevaade saada. Tükk aega kondasin ringi, kuiva jalaga ei pääsenud. Alles hiljaaegu küll kirjutasin, et lähen toda takistusjooksu vaid läbima, kuid muutsin siiski viimasel hetkel meelt ning läksin püüdma esikolmikukohta.

Meenutusi või(s)tlusrajalt
Voolikumees mind veidike värskendamas. :D Foto: Meie Liigume FB
Kohe alguses kasteti osavõtjad survevoolikuga märjaks, noh ikka selleks, et meid kõiki üles äratada. Paar järsemat tõusu võetud, suundusime Tõrva gümnaasiumi staadionilt läheduses asuva pargi suunas, kus oli meid tervitamas paar ca 1,6m sügavusega tiigikest, mille vahel kolm heinarullidest takistust, kust pidi üle ronima. (Kahtlustan, et tegelikult oli sügavus tiba suurem, sest jalg mul põhja ei ulatanud). Enne veetakistusi asusin teisel-kolmandal kohal. Vajab mainimist, et ujumist nõudvad veekogud olid mu suurimateks hirmudeks, kuna ma ei tunne end vees just kõige enesekindlamalt, viisakalt öeldes. Ujuda veidike küll oskan (konna, selili, koera), kuid juba lapsepõlvest, 4. klassist alates, mil oleks peaaegu basseini ära uppunud, on mul veekartus. Ehk tundmatus kohas meeleldi vette ei karga. Täna polnud aga pääsu! Ujumisosa polnud küll pikk, kuid vaatamata sellele liikusin edasi ebamäärast stiili kasutades, mis oli võrdlemisi ebaefektiivne, sest maismaale jõudnuna olin omadega langenud kümnenda koha piirimaile, mis oli väga demoraliseeriv, kuid olen sitke ja visa ning alla ei andud. Jätkasin võitlust. 

Jõge ületamas. Foto: Taavi Niittee/Valgamaalane
Veidike jooksmist mööda jõekallast ning siis nn publikukatse staadionil. Foto: Taavi Niittee/Valgamaalane
Esimesed osavamad ujujad, kes minust tiigis möödusid, püüdsin õigepea kinni, mis motiveeris. Siiski, esiotsani oli veel pikk maa minna ja selleks pidi pingutama ning tööd tegema. Üle silla teisele jõekaldale, kus õigepea tuli järjekordsest tõsisemast tõusust üles rühkida. Püüdsin veel mõnesaja meetriga konkurente kinni. Väike laskumine ning päeva karmim tõus, mille alistanuna asusin heitlema neljanda koha eest. Järgnes järsk laskumine, pärast mida soine lõik metsas. Mõne aja möödudes läbisime paksu tihniku. Olin vahelduva eduga 4.-6. kohal. Jõudsime kraavikeseni, mille mööda mudast kaldaäärt suundusime jõge ületama, mis jäädvustatud ülal oleval kahel fotol. Staadionil läbisime esmalt autorehvidest ehitatud takistuse, mis erilist vaeva ei tekitanud. Edasi neljakäpukil läbi toru, millest väljudes saime läbi lume võrkude all veidike roomata. Paar ronimist nõudvat takistust ja tuli end viimaks läbi kummide pressida. Publikukatse lõpetas kahe käe abil tellingutel-redelil turnimine. Taaskord sillaületus, veidike ronimist-roomamist ja metsa tagasi. Väike mudasem rajaosa ja siis eriline mammu  - mudaauk, mis osalejaid endasse imes. Isegi nikerdasin päris pikalt, et tollest mülkast, kus umbes puusadeni sees olin, välja saaks. Kraapisin pinnast, korraks mõeldes, et sinna auku ma nüüd jäängi, ja läbi ussi emmi mudakollina sealt kuidagi siiski väljuda suutsin. Tolleks hetkeks olin jõudsasti lähenemas 2.-3. koha omanikele, kelle peagi kinni püüdsin ning nendega koos ka jooksu jätksin. 

Peenhäälestamas... Foto: Taavi Niittee/Valgamaalane

Teekonna algus... Foto: Taavi Niittee/Valgamaalane
Üle võrktakistuse, millel turnides suunasin õigele teele ka liidri Juri Širokovi, kes ebapiisava rajamärgituse tõttu segadusse sattus. Eeskätt fair play, seda enam, et teadsin, et pidi jooksma allamäge edasi, kus siis liivakarjäär rehvitakistustega, mis sisaldas endas ka rehvivedu mäest üles ja tagasi alla. Veidike maastikujooksu jälle ja metsa, kus tuli üle ronida kahe puu vahele paigaldatud  rehvidest. Peagi jõudsime omadega välja kruusateele, mis oli mõnusaks vahelduseks, mis kajastus ka jooksutempo, mis kõikus märgatavalt, tuntavas tõusus. Taaskord liivakarjäär, kus peagi sai end veeaugus mudast puhtaks loputada. Veetakistuse sai õnneks läbida jalad põhjas. Mööda järsku kallast üles ja peagi liivamäest alla tagasi kruusateele. Olin tõusnud teisele positsioonile, liidrist maas ca mõnisada meetrit. Silmside oli olemas. Pikemal jooksuosal sundisin end pingutama, sest teadsin, et veetakistusi on mind veel eest ootamas ja võin seal ebaõnnestumise korral taaskord palju aega kulutada. Mainimistväärt põnevam takistus tol rajalõigul oli vast kõrgepoolne planksein, millest üle ronida. Võsa ja tihnik. Teadsin, et peagi peab jõge uuesti ületama. Rajaluurel sügavus ei selgunud, kuid õnneks sai ka sealt ilma ujumata läbi. Jooksin koos hilisema kolmanda koha omaniku Margus Hanniga. Siim Kambeki, kes lõpuks 4. jäi kuigi mõnda aega stardijärgselt isegi liider oli ja pikalt poodiumikohal asus, suutsime maha raputada. Liider teadmata kaugusel. 

Järgmine peatus - Vanamõisa järve hüppetorn, mis pidavat olema Baltikumi kõrgeim. Foto: Taavi Niittee/Valgamalane
Üheskoos ületasime heinapallid ja paar kraavi. Jätkus jooksmine maastikul, kus vedasin. Õigepea naasesime teist korda staadionile, kus kordasime publikukatset (takistused vastupidises järjestuses). Staadionilt väljudes langesin kolmandaks, kuid järgmisel tõusul nõelusin vahe taas kinni ning jätkasime koos teekonda. Tsipa ronimist mööda kahe puu vahele paigaldatud võrku ning asusime liivaranda roomama, kus konkurent taaskord väikese vahe sisse tegi. Kätte oligi jõudmas minu jaoks päeva raskeim takistus, seda eeskätt vaimselt - Vanamõisa järve hüppetorn. Kõrvalepõikena veel veidi illustreerivaid fotosid, mille kõigi autoriks Taavi Niittee/Valgamaalane, põnevamatest takistustest:


Tuleme nüüd tagasi selle vettehüppetorni juurde. Hiljem selgus, et paljud ei hüpanudki seal vette, vaid piisas vaid enda märjaks kastmisest, pärast mida võis jooksu jätkata. Mulle seda tol hetkel ei öeldud. Mind suunati hoopis trepist üles esimesele korrusele, kust pidi vette hüppama. Seisin seal mitu sekundit, andsin ka tuukrile teada, et too valvel oleks, kuna mu ujumisoskus jätab soovida. Hirmu ei tundnudki, pea oli mõtetest tühi ja lihtsalt hüppasin. Läheb, kuidas läheb! Vajusin vee alla, kuidagi sain end veepinnale ning suutsin edukalt puitkonstruktsioonist kinni haarata, mida mööda siis lõpuks veest välja sain ning teist kohta püüdma asusin, ise köhides ja hingeldades. Ausalt, see vettehüpe oli minu jaoks SUUR eneseületus. Tõsiselt. Tavaliselt olen taolisi stsenaariume vaid õudusunenägudes näinud, kus upun jne.

Stiilinäide vettehüppest. Foto: Taavi Niittee/Valgamaalane
Suplusele järgnes liival roomamine ning jooksusild üle tiigikese, kuhu Margus Hanniga mõlemad sisse kukkusime, vahetult enne kuivale maale astumist. Mina reageerisin kiiremini ning jooksin päästva finišikaare suunas, enne mida võis ka liugu lasta, millest loobusin. Polnud tuju, jooksin takistuse julmalt läbi-üle.
Eneseületus missugune. Rahuloluks on põhjust! Foto: Meie Liigume FB
Põhidistantsil oli kiireim Juri Širokov, kes lõpetas tulemusega 37.23,3. Teiseks tuli Mardo Lundver (38.39,2). Kolmandana lõpetas Margus Hanni (38.51,9)

Andsin päevajuhile väikese intervjuu, muljetasime niisama. Taastumisalas nosisime head-paremat. Arbuusitükid, rosinad, õunaviilud, coca-cola, leib+sool, banaanitükid, vesi. Ahjaa, väikese proteiinilaksu sain juba rajalt kätte. Nimelt neelasin alla vähemalt kaks putukat. Arvatavasti kärbest. Nämma! :D

Kuigi enne jooksu soovitasid korraldajad võimalusel kanda pikkade säärtega pükse ja pikkade varrukatega särki, et nahka kaitsta, siis vähemalt mul mingeid jõhkraid kriimustusi jms polnud. Põlved veidike kipitasid ja mõni väiksem kriimustus siin-seal. Ühesõnaga, ei midagi hullu. See käib asja juurde. 

Kokkuvõtteks esmalt kiidaks lennuka fantaasiaga rajameistrit, kes suutis üliägeda, samas füüsiliselt nõudliku, looduskauni raja luua. Rajamärgistus oleks võinud kohati parem olla. Rajakohtunikud võiksid olla häälekamad ja konkreetsemad. Medalid isikupärased. Tublid kaasaelajad-ergutajad. Oli tõesti üks ekstreemne jooksuvõistlus! Suured tänud!

Medalisaak. Vasakul osalejamedal, paremal meistrivõistluste autasu. Foto: Erakogu
Auhinnakotist leidsin sarnaselt Tehvandi Mäejooksule Tartu Milli logoga pastapliiatsi ja täistera makaronid. Uuendusena röstitud kiirtatrahelbed.

Kõige suurem vastane endale oleme ise!

7 kommentaari:

  1. Päris põnev kirjeldus (mine või ise kuhugi proovima) ja pilte on alati tore vaadata. Väga hea reklaam jooksule. :)
    Tubli nagu alati!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga palun. Võta Heiki Rebasega tänase päeva jooksul ühendust ja juba 2. juulil oleks sul vedamise-hea õnne korral võimalus Tartus Vägilase jooksust tasuta osa võtta. Link täpsema infoga: https://www.instagram.com/p/BU7gHGJhjmU/

      Kustuta
    2. Sain Tõrvast puugi, täna töö juures avastasin. Vasaku jala säärel. Käisin kiirelt EMOs ära ja võeti tervelt välja. Õnneks ta polnud veel verd imema hakata jõudnud, seega loodetavasti sain õigel ajal jaole. Nüüd peab lootma, et mingeid soovimatuid sümptomeid ei avaldu... Kontrollisin kodus veel keha igaks juhuks üle, mida soovitan kindlasti ka neil inimestel teha, kes samuti laupäeval Tõrva metsades müttamas olid või hiljuti kauem looduses viibinud on. Ega sellise asjaga nalja pole!

      Kustuta
    3. Aiii, loodan, et piirdub ehmatusega.

      Kustuta
  2. See jooks tundub nii põnev :) Paneme järgmine aasta plaani, seda tahaks küll joosta :)

    Ja jeei leidsin uue toreda blogi, mida lugeda :)

    VastaKustuta
  3. http://torvapildid.weebly.com/ii-totilderva-ekstreemjooks-10062017.html Mõned lisa pildid... :)

    VastaKustuta