Jooksujalanõud on nõrkadele!

Keenia välejalg Ibrahim Mukunga Wachira läbis tänase järjekorras juba 35. Tartu Jooksumaratoni 23,3 km pikkuse distantsi olude sunnil SOKKIDES, kuid sellele vaatamata sai kirja seljavõidu.  Foto: Klubi Tartu Maraton Facebook

„Jooksin sokkides, kuna andsin oma jooksujalatsid kellelegi hoiule ja ei saanud neid õigel ajal tagasi. Alguses läks üpris raskeks, eriti asfaldil, kuid maastikul oli päris hea joosta ning lõpus juba harjusin.“

Just niimoodi, harjumuspäraselt tagasihoidlikult, kommenteeris Keeniast pärit jooksumees Ibrahim Wachira Mukunga oma seiklusi tänase, järjekorras juba 35. Tartu Jooksumaratoni 23,3 km põhidistantsi mäekõrguse võidu järgselt. (Vahe teise koha omaniku, olümpiasportlase, Roman Fostiga oli 4 minutit ja 19 sekundit ehk julgelt üle kilomeetri. Tõsi, meite üks parimaid meespikamaajooksjaid tuli starti tugeva trenni pealt, saama nn mõnusat koormust, ning tema jaoks on väga tähtis start ees ootamas hoopis 20. mail Göteborgis poolmartonil, kus tal sihiks aeg 1:03. Hoiame pöialt, et too eesmärk saaks täidetud!)

See on ikka hullumeelne, millist tahet ja sisu Mukunga täna näidata suutis. Igaüks ikka naljalt samas olukorras starti poleks läinud. Kusjuures, stardikaare alla jõudis ta vaid loetud minutid enne jooksu algust, tekitades seal paraja segaduse. Kõlarist jõudis mu kõrvu veel ka küsimus, ega kellelgi pole suurus 7 jooksujalatsipaari üle? :D Paras komejant, samas hakkas mehest suht kahju. Vaev-kannatus sai ka kuhjaga tasutud. Kolmandat aastat järjest tuli sportlane tollel võistlusel esikohale ning uuendas ka 7 sekundiga enda nimele kuuluvat rajarekordit (1:13:23). Ulme vend ikka! Müts maha. Respect!

Loodetavasti kangelane nüüd miskit lolli vigastust külge ei saanud. Mida sina, kallis lugeja, oleks taolises situatsioonis teinud?

Teema lõpetuseks ka mõned ajaloolised videojäädvustused, mis õnnestus oma seebikarbiga salvestada:

Ahjaa, ka mina tegin väikese sutsaka 10 kilomeetri näol. (Polar M400 GPS kuvas mul distantsiks 9,78 km)

1010 osaleja seas sain kirja tubli 3. koha. Ajaks fikseeris kiip 36:15, mis maastikujooksu kohta täitsa OK, kuigi tõele au andes, siis ega ma võtsingi tänast võistlust pigem kui tugevat trenni. Ootasin märksa raskemat rada tegelikult, seega olen veidike pettunud. Esikoht jäi valgusaastate kaugusele, kuid teine positsioon oli käeulatuses. Lõpuks kärises minust seitse aastat noorema spordimehega vahe 21 sekundi peale. Neljas koht jäi minust omakorda 12 sekundi kaugusele. Veidi üle poole distantsist jooksime koos, kuid siis lasin tal minna ja nii see vahemaa vaikelt kasvas. Minek tundus tal kah oluliselt parem olevat kui minul. Üldiselt oli kontrollitud jooks. Lõpuspurt kena. Tunne oli mul kuidagi loid ja uimane. Kas põhjuseks tavalisest toekam hommikusöök, hakkan tõbiseks jääma või polnud lihtsalt minu päev? Väsimuses ei saanud asi olla, sest paaril viimasel päeval puhkasin. Tont seda teab! Vasaku jala tagareis annab samuti õrnalt tunda. Jooksmist küll ei sega, kuid ärevaks teeb ikka. Viljandis oli sama jama. Hakkan vist vanaks jääma. :D Mingit lihasrebendit pole küll vaja... -.-

On, mida meenutada!