Pühapäev, 21. mai 2017

Tallinn City Trail 2017

Jooksujärgne toitlustus. Foto: Ace Adventure Racing Team Facebook
Varasemad tulemused:
2016 37. koht 183 osaleja seas netoajaga 1:46:43,1

Tallinn City Trail on kindlasti üks minu lemmikvõistlusi ning ka eilset starti ootasin väga. Kauneid vaateid pakkuv roheluses kulgev jooks, mis ka parajalt raske reljeefiga. Mida sa hing veel ihata oskad, onju? :)

Enne 21,1 km starti, mis anti kell 18:00, sai otsustatud, et lähen rada taaskord hea enesetundega läbima, mitte võistlema. Minimaalne pingutus. Eks treenitus pole kah nii pika distantsi jaoks hetkel vastav ja ega tollel võistlusel niikuinii head aega ei tuleks, tulenevalt raja keerukusest. Seega, milleks end lõhkuma minna? Parem naudin jooksu. See pole sobiv koht, kus paugutada. Seda enam, et järgmisel päeval mind ees ootamas Saku Kevadjooksu kiire ja lauge rada, kus eesmärgiks uuendada oma 5 km isiklikku rekordit, milleks 17:16. Selle aja jooksin 08.04 Nõmme maanteejooksul. Ideaalplaan näeks ette muidugi "maagilise" 17 minuti piiri alistamist.

Võistluskeskus asus Pirita Spordikeskuse Velodroomil. Samast kohast anti ka lähe. Kohtasin seal mitmeid jooksututtavaid, kellega põgusalt mõned sõnad vahetasin. Heimargi oli kaugelt kohale loksunud. Tal oli küll alguses soov nö täiega panema minna, kuid suutsin ta ümber veenda ning endaga kulgema saada. Usun, et ta ei kahetse seda. :)

Arutasime, et kas tõesti ka meite Presidendiprouat on starti oodata või on tegemist tema nimekaimuga. Aga Kersti Kaljulaid oligi koos turvameestega stardis. Tore, et meil selline sportlik President on!
Fotoklõps rajalt. Number 103 Kersti Kaljulaid (saatjateks turvamehed), kes 45 naise arvestuses sai kõrge 14. koha. Kokku oli põhidistantsil osalejaid 155. Tubli töö! Foto: Ace Adventure Racing Team Facebook
Rajast. Rada on tähistatud kollase/sinise matkaraja tähistusega, roosade siidilintidega puuokste küljes, punaste nooltega valgel taustal pöördekohtades, sini-kollaste või punaste nooltega maapinnal. Teeninduspunkte neli.



Esimene ring:

Kõigepealt joostakse läbi tunneli, tehakse järsk parempööre ja jätkatakse siis spordirajal jõe äärt mööda Lükati suunas. Edasi jooks mööda pinnasradu Pirita jõe kallastel Botaanika aia rippsillani, läbi Iru raba mööda laudteed, läbi Tallinna botaanika aia ning siis uuesti Pirita jõe idakallast mööda Piritale.




Teine ring:

Joostakse läbi tunneli Lillepi parki ja jätkatakse jooksu Sisekaitseakadeemia suunas. Esineb mitmeid järske tõuse-laskumisi ning rada on juurikane ning konarlik ning kulgeb kohati paekalda servale väga lähedal. Kirsiks tordil ülijärsk tõus mööda paepaljandit Suhkrumäele, kust siis edasi kulgeb rada valdavalt allamäge.




Mida enda jooksust kirjutada? Noh, enamus distantsist lobisesime Heimariga. Seetõttu panime ka paaris-kolmes kohas võssa, kuid õnneks kiirelt naasesime õigele rajale tänu spordimehelikele kaasvõistlejatele, kes meie eksimusest häälekalt märku andsid. Keskendumisvõime jättis kõvasti soovida, kuid eks häälestatus oli vastav, seega mis siin imestada. Üldiselt mina rajamärgistuse kohta midagi halba ei ütle. Kui sarnaselt meiega rahulikus tempos joosta ning silmad lahti hoida, siis põhimõtteliselt eksimisvõimalus on nullilähedane. Meiegi panime rappa pelgalt oma tähelepanematusest, mitte rajameistri tegemata töö tõttu. Teeninduspunktidest haarasin kaasa head paremat. Esialgu maiustasin kommidega (ma ju teada-tuntud maiasmokk :D), mis tekitasid õrna pistmise, hiljem läks peale banaan ning soolakurk. Ka vedelikku tarbisin. Spordijook pani sees keerama. Ma rohkem vee mees. Kilomeetrid möödusid lennates ja õigepea saigi pikk trenn läbi. Viimati jooksin poolmaratoni 24. veebruaril. Jalad olid veidike ikkagi väsinud, kuna polnud ammu nii pikka maad joostes järjest läbinud. Pikemad otsad viimasel ajal pigem seal 12 km kandis.
Ise tehtud, hästi tehtud! Foto: Erakogu
Finišijoone ületamist peame Heimariga muidugi veel veidi harjutama, oli too performance tiba kohmetuvõitu. Aga pärast lõpetamist pisteti meile toekas muffin ja kuumkleebitav tikitud lõpetajavimpel pihku. Meisterdasime lõpetajadiplomi. Mina jätkasin pugimist. (Mõned võikud jms. Olen ikka täitmatu elevant. Nagu sööma oleks läinud, mitte jooksma. :D) Toitlustuseks pakuti Muhu leiba (maailma parim leib muideks ja seda just värskelt!!!), võid, juustu, tomatit, grillvorsti, banaani, õuna. Joogiks on Vitamineral, Mahlajook või mineraalvesi pudeliga. Tõeline pidulaud. Heimar veel naljatas, et siin oleks hea sünnipäeva pidada. :D

Kuumtriigitav tikitud lõpetajavimpel ja toekas muffin. Foto: ACE Adventure Racing Team Facebook
Tore oli näha nii palju rõõmsaid inimesi, kuid eks jooksurahvas ongi üks äge seltskond.

Oli üks igati vahva jooksuõhtu!


Ja läbi ta saigi...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar