Laupäev, 8. juuli 2017

Totaalne tüng, mis napilt sündimata jäi!

Mina austust avaldamas ligi 400-aastasele Pühajärve sõjatammele ning iidselt põlispuult ürgset väge ammutamas. Foto: Erakogu
Kui üldjuhul tehakse, soovituslikult sõbralikku, tünga teistele, näiteks pereliikmetele ja sõpradele-tuttavatele, siis mõni Issanda Loomaaia liige on lausa nii osav tüngameister, et suudab hoopis iseendale niisuguse tünga, ning seda pahatihti tahtmatult, kokku genereerida, et hoia piip ja prillid. Minulgi ei jäänud palju puudu, et oleks ühe vägeva tillika saanud, tänu omaenese tähelepanematusele.

Oh jah, sihuke asi paneb lausa muiates ohkama. Mis siis täpsemalt juhtus, küsite? Tegelikult reaalselt õnneks mitte muhvigi, sest võimalik tragikoomiline fiasko pidi läbi elama nurisünnituse. Aga asja juurde.

On reede õhtupoolik. Tegelen kodus vaikselt argitoimingutega. Tavapärane rutiin ühesõnaga.  Pugisin kõtu täis, mõtlesin teha väikese powernapi, et siis mõne aja pärast teha üks hilisõhtune jooksutreening, ööinimene nagu ma teatavasti olen, onju. Vähkrlen siis voodis, otsides seda va õiget ja sobivat mugavat positsiooni, tehes vaikselt plaane homseks puhkepäevaks, teades, et pühapäeval pean varakult ärkama, et GoBusi eribusssiga Pühajärve jooksule vurada (loe: loksuda). Poolunes järsku kuulen, telefon räuskab. No mida, magada kah enam ei lasta! Kes siis teisel pool liini traati tõmbab? Ei keegi muu, kui vana hea tuttav, Jooksja.ee portaali eestvedaja, Ahto Jakson. Vastan kõnele. Kamraad soovis, et talle homme bussis kohta hoiaks ning bussijuhile teada annaks, et Ahto võib veidike hilineda, seega tore oleks, kui saaks nii minutit viis teda vajadusel oodata. Homme? Miks? Pühajärve jooks ju alles ülehomme, imestan. Tutkitki, uudu olen ja ajasin kuupäevad segamini, avastasin. :D

No vot, sedasi võibki täitsa juhtuda, kui võistlusgraafik niivõrd tihe, nagu mul. Kujutagem nüüd ette pilti, kui toda kõnet polekski toimunud. Olen enam kui kindel, et ma oleksingi oma kandamiga kella seitsemeks hommikul pühapäeval Ülemiste keskuse parklasse läinud ning bussi ootama-otsima asunud. Paras komejant. Ei oskagi öelda, kuidas reageerinud oleks. Vast mõne vängema sõna oleks lendu saatnud küll. :D Muidugi, küllap oleks eksimusest juba varem teada saanud, laupäeval, mil spordiuudiseid lugenud oleks. Üldjuhul olen taolistes asjades väga punktuaalne ja täpne. Kui ikka midagi organiseerin, siis teen seda detailselt ja hingestatult. Sel korral joppas. Ju siis oli ette määratud, et pean sel jooksul startima. Lõpp hea, kõik hea.

Luuludega võitlemas ja kohe-kohe pilti taskusse viskamas ehk meenutusi aastataguselt Pühajärve jooksult.

Eile 02.07.2016 sai ümber Pühajärve jooksul oma inimvõimete piire testitud, ainukese erinevusega, et sel korral läksin tiba liiale... Päris pildituks end ei jooksnud, kuid tõele au andes, ega väga palju puudu ka ei jäänud ehk nn tervisespordist oli asi ikka väga kaugel.

Otepää on ju teada-tuntud oma väga nõudlike (jooksu)radade poolest, kus üks tõus ajab teist taga ehk peab oma jõuvarusid targalt jaotama ja kui nüüd juurde lisada ka ca 30 kraadine leitsak, siis ega nalja pole, vaid tegemist tõsise katsumusega ka tippjooksjate jaoks, harrastajatest rääkimata.

Stardi eel mõtlesin küll, et alustaks natukene rahulikumalt, kuid võta näpust. Ikka oli vaja välejalgadega kaasa lipata. Õnneks mõne tõusu järel tuli mõistus koju tagasi ning sai tuure maha keeratud. Mitte oluliselt, kuid veidike ikka. Eks uljavõitu algus andis ka lõpu eel tunda (sh pärast lõpetamist). Mäkkerühkimised (sh suurim tõus) sai enam-vähem ära kannatatud, kuid too uus rajaosa oma tõusumeetritega oli siiski liiast ning edasi kulgesin põhimõtteliselt aurude peal. Võimalik, et sain ka haamri. Igatahes, tõsiselt raske oli, kuid alla ei andnud.

Finišijoone ületamise järgselt oli kuumus oma teinud ning sirgelt kõndimine oli paras pingutus-katsumus. Kuidagi ma siiski varjulisemasse kohta taarusin, kus sai siis mõnda aega istutud ja vett lürbitud. Olin põhimõtteliselt üleni märg-higine. Pea polnud kah just kõige selgem ning kahtlasevõitu mõtted kippusid korraks ligi. Lõpuks sain jälle kargud alla ning haarasin pakihoiust oma koti ning võtsin suuna duširuumi poole. Olek jätkuvalt nõrgapoolne ja eks ka märgatav energiapuudujääk oli. Jõudnud punktist A B-ni, siis ega sealgi olek paremaks ei läinud, pigem hullemaks. Peaaegu oleks isegi oksendama hakanud. Söögiisu samuti polnud, et energiat nt banaani näol tankida. Nii ma siis seal istusin pikalt. Umbes tunni möödudes tuli eluvaim sisse ning külma duši järgselt oli juba täitsa inimese tunne jälle. Isuke tuli samuti tagasi ning lisaks banaanile ja jogurtijoogile kuulus menüüsse ka väike praad ja õlunaad, et siis veidike hiljem hakata juba pealinna poole tagasi loksuma bussiga. Õnneks seltskond oli hea ja juttu jätkus.

Aga jah, taaskord kogemuse võrra rikkam. Enne starti sai küll piisavalt vett tarbitud, end järves veidike värskendatud ja mütski märjaks kastetud, kuid arvan, et saatuslikuks sai see, et kahe TP peale vast lonksuke vett jõudis suhu, ülejäänu lendas kõik pähe ehk vedelikupuudus oli tõsiasi. Teinekord tuleb targem olla, sest ega oma tervisega pole ikka mõtet riskida. Isegi, kui seda tahtmatult tehakse.

Ahjaa, päris jõhkrad parmud olid jooksjaid terroriseerimas. Enda ümbergi tiirles mingi aeg suur parveke ja mõni isend oleks peaaegu et suhu lennanud. Õnneks aadrilaskmiseks sel korral ei läinud, vähemalt minul. Mõnel teisel nii hästi ei läinud.

2017. aasta osalejamedal. Foto: Järvejooksud FB 
Varasemad jooksud:

2015.a - 274. koht (729 lõpetajat) brutoajaga 53:46,5 (Neto: 53:33,9)
2016.a - 45. koht (698 lõpetajat) brutoajaga 44:00,7 (Neto: 43:59.5)

Tugeva tahtejõuga võib korda saata imesid!

36. jooksule ümber Pühajärve, stardiga kell 12, eelnes ca kolmetunnine bussisõit, mis muutis jalad kangeks, eeskätt sääred. Tunne oli, nagu oleks just äsja ühe tugeva pingutuse teinud. Istuv asend on ikka kurjast! Sooja tehes suutsin organismi siiski enam-vähem normaalsesse konditsiooni viia. Siiski, väike ärevus oli sees, et kas ikka kannatab joosta või mitte. Peagi saabus tõehetk.

Pühajärve jooksuga on üks selline naljaks lugu. Nimelt, jooksjate ringkonnas naljatatake, et tolle jooksu võib kasvõi külmal ja lumisel südatalvel korraldada, kuid sellele asjaolule vaatamata, suudaks Ilmataat, va suslik, ikka põrgukuumuse valla päästa. OK, täna olid olud märksa jooksjasõbralikumad, kui 2016. aastal, mis kajastus ka resultaatides. Päike küll lõõmas, kuid temperatuuripügal kosmosesse raketina ei lennanud, vaid oli koostööaltim. Valitsemas oli Eesti mõistes ilus rannailm. Selgi korral kastsin mütsi ja pea-kaela-käed järveveega märjaks, profülaktika mõttes. Mõlemas teeninduspunktis võtsin lonksu vett, ülejäänu läks pähe. Eelmise aasta fiaskot ei soovinud korrata. 

Stardipaugu kõlades lõi adreka muidugi üles ning panin jälle liduma. Vaikselt hakkasid terad sõkaldest eralduma, tekkisid grupid. Kergus tõusudel, mida jagus omajagu, lisas indu. Killertõusud alistusid vaevalisemalt. Kilomeetrid möödusid lenneldes. Keskendusin täielikult enda sooritusele. 5 km vaheajapunktis asusin 20. kohal, ajaks 17:37. 10,7 kilomeetrit suutsin läbida igati viisaka ajaga 38:26,4 (neto: 38:25,4), mis 687 lõpetaja hulgas andis tubli 19. lõppkoha. PolarFlow viide! Kaotust võitja Rauno Laumetsale (SK Prorunner) kogunes 3 minutit ja 46,5 sekundit. http://www.jooksja.ee/umber-puhajarve-jooksu-voitsid-rauno-laumets-ja-kaisa-kukk/
Enam ei pea kaua kannatama... Foto: Indrek Mänd
Oli ühtlase(poolse) tempoga pingutus, suurt äravajumist jooksukiiruses ei tulnud läbi elada. Tugev konkurents andis rasketel hetkedel lisajõudu. Asjaolu, et pärast lõpetamist viskusin mõneks hetkeks murule pikali, mida tihti ei juhtu, näitab nii mõndagi, seega jäin esitusega rahule!
DFDS Järvejooksude koondarvestuses peale kaht etappi olen hoidmas koguni 11. positsiooni. Ees on ootamas kaks etappi - Saadjärvel ja Ülemiste järvel. Vaadates eespool asuvaid tugevaid võhmamehi, siis reaalselt võttes enam kõrgemale ma tõusta ei tohiks, seda enam, et kaks viimast etappi pikad distantsid (u. 16,9 km ja u. 13,8 km) ja ma pole veel kindel, kas neil võistlustel maksimaalselt pingutama lähen. Võimalik, et Saadjärvel teen tempojooksu, kontrollimaks hetkeseisu augustis eesootavat poolmaratoni Järvakandis silmas pidades, kus ideaalis võiks uue isikliku rekordi joosta, kui olud soodsad. Ülemiste jooksule järgneval päeval Kohila Rahvajooks, kus sooviks teha tugeva etteaste, et eelmisest aastast kripeldama jäänud 4. koht 5,6 kilomeetris üle joosta ning poodiumile pääseda. Need esialgsed plaanid-mõtted.

Hetkeseisu järgi kahtlen, kas osalen 12.07 (kolmapäev) aset leidval Kohila Pikamaajooksu etapil, kus kavas 5000 meetrit. Kardan, et ei suuda selleks päevaks piisavalt ära taastuda, kuid eks lõpliku otsuse võtan vastu juba stardipäeval. Kui tunnen, et võib panna puraka, siis vean end kohale ning teen oma staadionijooksudebüüdi. Vastasel korral mitte ja panustan 15.07 toimuvale Pajusi 2. Mudajooksule, mis kolmandaks osavõistluseks Eesti Ekstreemjooksu Karikasarjas, kus esikolmikukohta hoidmas olen. (Blogiautori täpsustus 14.07: staadionijooksudebüüt jäi sel korral veel sündimata.)

Oli vahva päev!

4 kommentaari:

  1. Olulisim tähelepanek on ikkagi see, et kahe aastaga on areng siis olnud 15 minutit 10,7 km distantsil. Ehk lihtne arvutus näitab, et kui sa eile jõudsid finišisse ajaga 38.26, siis 2015.a. jäi sul sellise aja täitumisel veel 3 kilti joosta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Küllap järjepidevus ja regulaarsus on edu võtmeks. Näis, mis seis aasta pärast on. Selleks, et taset tõsta, peaks treeningprotsessi mõningased uuendused lisama. Nt lõigutrennid ja vast ka mahtu veidike tõstma, muidugi ÜKEt ma põhimõtteliselt üldse ei tee. Teoorias peaks arenguruumi jaguma, iseasi, kas see kunagi ka praktikas kajastub. :)

      Kustuta
  2. Hea, et ikka jooksusemusid on, kes kuupäevi meenutavad.:D
    Järjekordselt edukas jooks!

    VastaKustuta