Pühapäev, 18. detsember 2016

Stamina Vana-aasta Jooks 2016

Osalejamedal 2016

Tervist, kallid blogilugejad!!!

Olete lugemas minu elu esimest blogipostitust.

Täna sai osaletud teist aastat järjest heategevuslikul Stamina Vana-aasta jooksul, millel distantsiks 8,439km. Start anti kell 13:00 ning jooksmiseks olid olud võrdlemisi head - lumes sumpama ei pidanud, jääkate asfaldil põhimõtteliselt puudus ning termomeetergi kuvas mõned plusskraadid. Ehk siis, kel oli soov head aega joosta, siis tingimused olid selleks igatahes loodud.

Ise võtsin tänast võistlust kui treeningut, mis tähendab seda, et ei lõppaeg ega -koht olulised polnud, ja paterdasin raja rahulikult läbi. Ma ei teinud täna isegi soojendust! Siiski, ca 500m enne lõppu sai tehtud ka väheke kiiremaid liigutusi ning võimas lõpuspurt oli tõsiasi. Täitsa nagu lendamise tunne oli.

Ajavõtusüsteem fikseeris mul ajaks 42:51,2, mis andis 216 osavõtja seas mittemidagiütleva 77. koha. Vähemalt number on ilus. Asi seegi! Eelmisel aastal sai punnitatud ajaks aga 33:58,3 (netoaeg 33:50,9), mis andis 286 osaleja seas tubli 21. koha, mis tolle perioodi vormikõverat arvesse võttes oli täitsa nitševoo resultaat. Nagu tähelepanelik lugeja vast juba ka märkas, siis sel aastal oli rahvajooksul koguni 70 osalejat vähem, ka vapraid maratonilõpetajaid oli 2016. aastal märgatavalt vähem ja seda 50 jalapaari võrra. Huvitav, et kas siis paljud ajasid rahva kokku ning osalesid oma tiimiga teatemaratonil või vähenes ka seal osavõtjaskonna koguarv? See-selleks.

Pärast jooksu sai iga osaleja ilusa medali ning lõpetajakotikese vee, keefiri ja kohukesega. Ka sooja magusat teed pakuti, mille kiirelt sisse manustasin, pärast mida läksin pessu, millele järgnes väike basseinisuplus ja lihaseid lõõgastav saun ning vutt-vutt kodu poole ajama. Väike jooksusutsakas saigi läbi.

Aga jah, viimane võistlus oli mul ca. kuu aega tagasi, 19. novembril, kus uuendasin Tartus oma 5km rekordit, mis nüüdseks 17:23,4. Sisse jäi ka väike varu, sest pidin järgmisel päeval Rapla Talvejooksul sama pikal võistlusmaal startima, kuid too ettevõtmine reaalsuseks ei saanud, sest pärast Tartu Novembrijooksu edastati mulle üks väga kurb uudis, mis mind totaalselt nokauti lõi. Too pauk oli kui välk selgest taevast ning šokk oli suur, viisakalt öeldes... Ma detailidesse ei sooviks laskuda, sest haav on alles värske, kuid võin vaid niipalju hetkel öelda, et kaotasin ootamatult enda jaoks ühe väga tähtsa inimese. Esimesed päevad-nädalad olid kui üks lõputu halb unenägu ja emotsionaalne sõit  Ameerika mägedel. Praeguseks on seis enam-vähem stabiliseerunud, kuid vajan veel aega. Ilmselgelt olles taolises mustas augus, oli jooksmine vms tegevus mu jaoks sekundaarne. Esimese lühema jooksuotsa tegin alles 6. detsembril ja kuni tänaseni on mul jooksutrenne kogunenudki vaid pelgalt 3. Sekka paar ujumisseanssi. Eks proovin end vaikselt taaskord rööbastele ajada ning eluga edasi minna. Õnneks on maailmas palju häid suure südamega inimesi, kes mulle tol raskel ajal suurt tuge ja abi pakkusid. Ühesõnaga, hoidke oma lähedasi, sest elu on väga habras. Väga...

Selleks korraks vast aitab klaviatuuri kulutamisest, kuigi öelda oleks veel oi-oi kui palju, aga võib-olla mõni teine kord, kunagi kaugemas tulevikus. Lähiajal postitan käesoleva hooaja kokkuvõtte ja uue hooaja eesmärgid-mõtted. Võib-olla midagi veel. Võimalik, et osalen enne aastavahetust 31. detsembril Nõmme Spordikeskuse ümbruses toimuval 5km pikkusel Jooksul Uude Aastasse. Eks näis, kuidas tuju-aega-viitsimist on. Rohkem lubada midagi praegu ei tihka.

Tänan tähelepanu eest. Püsige lainel!

Olge terved!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar