Pika tänava tõusul okserefleksi vältimas

Mida raskema reljeefiga jooksutrass ja ekstreemsemad olud, seda efektiivsemalt eralduvad terad sõkaldest. Tuleb välja sportlase tõeline sisu või siis selle puudumine. Öeldaksegi ju, et pingeolukordades avaldub inimese tegelik pale. Mulle tuim asfaldinühkimine ei meeldi juba ammu, seetõttu võistlemised Viljandis, kus künkaid, mida vallutada, piisavalt leidub, on mu jaoks üldjuhul alati oodatud sündmused. Pühapäeval toimunud 62. Viljandi linnajooks polnud erandiks.

Foto: Erakogu

Pika ajalooga 62. Viljandi linnajooksul osalesin kolmandat aastat järjest. Distantsiks on ametlikel andmetel 10,4 kilomeetrit. Kurikuulsaks teeb antud konkreetse mõõduvõtu trassi lõpuosas asuv Pika tänava tõus, mida mööda kõndideski vaevarikas üles rühkida, jooksmisest rääkimata. Muid tõusukesi leidub rajal veel. Tegemist on ühe minu lemmikvõistlusega.

2015. aastal oli 376 osaleja seas mu lõppkohaks 85. Aeg 44:46,1. Aasta hiljem oli lõpetajaid 349. Ajaparandus oli märgatav - 38:51,0 andis tubli 19. koha. 10 kilomeetri vaheaeg oli 37:26,5.

Tähelepanelik lugeja on nüüdseks vast juba märganud, et varem väljakuulutatud Kirna-Türi 6,5-kilomeetri pikkusel rahvajooksul ma ei osalenud, kuigi olin registreeritud. Otsustasin jooksmisest puhata ja seda koguni 7 päeva. Enne Viljandit tegin reede õhtul 18-kilomeetrise rahulikuma otsa ja laupäeva hommikul 7,5 km tempokamat jooksu. Võistluspäeval andsid need kaks trenni ka endast selgelt märku, kangete kintsude näol, muus osas oli organism võrdlemisi värske ja puhanud. Eesmärgiks seadsin eelmise aasta ajast väledam olla.
Käsil hooaja lõpp, vorm näitab langustrende. Küllap see eeskätt pingelangusest ja osaliselt ka motivatsioonipuudusest tuleb. Samas, eks ongi olnud üle ootuste edukas hooaeg ja kõik püstitatud eesmärgid saavutatud. Patt oleks kurta. Olen hoopis tänulik.

Võistlusolud olid sügisesed - vihmasadu, pilves jahedapoolne tuulepuhangutega ilm. Ehtne sügis ühesõnaga. Nii mõnigi jooksja pani külje maha. Endal õnnestus kukkumist vältida, sest otsustasin maastikujooksujalanõude kasuks, kuigi reaalset maastikku krossijooksuelementidega esines paraku ülivähe. Üks mure vähem ehk milleks teha enda elu niisama keerulisemaks.

Foto: Kenno Soo

Foto: Kenno Soo

Põhidistantsil oli lõpetajaid 276, kellele lisandud 53 kepikõndijat. 5-kilomeetrine rahvajooks tõi stardijoonele 47 tervisesportlast. Põhijooksul näitas konkurentidele taldu siinmail viimasel ajal palju leheruumi saanud keenialane Ibrahim Mukunga Wachira. Täpsemalt loe SIIT!

Väga tubli jooksu tegi nooruke Luna-Aleksandra Lagoda, kes 2004. aasta väljalase, saavutades naiste arvestuses kõrge teise koha. Üldparemusjärjestuses oli noor piiga koguni 14. kohal. Ütleme nii, et hetkeseisu järgi on kodumaal vaid käputäis naisi, kes suudavad noort jooksutähte edestada. Rõõm on tõdeda, et meite järelkasvu hulgast taoline talent sirgumas. Näis, kui kaugele ta oma jooksjannakarjääris jõuda suudab. Mina hoian talle igatahes pöialt ja soovin tarka treenimist ja muidugi ka edu.

Foto: Viljandi Spordikeskus FB

Selles ma tegelikult ei kahelnudki, et ma oma aastataguse aja üle jooksen. Ajaparandus poolteist minutit - 37:21,4, andis tugevas konkurentsis igati tubli 10. koha. Võib rahule jääda. Tegin nö oma kohustusliku programmi ära. 10 kilomeetri ajaks mõõdeti mul 35:56,2.

Pika tänava 260-meetrise killertõusu läbisin ühe minuti ja 7,5 sekundiga, mis oli päeva paremuselt kuues aeg. Kusjuures, edestasin Keenia võhmameest tol raskel lõigul rohkem kui sekundiga. Mitte et see nüüd mingi eriline näitaja oleks, sest kokkuvõttes kaotasin talle ju valgusaastatega, kuid omaette väike saavutus minusuguse harrastaja jaoks siiski see on.

Mainimist tasub seegi, et tolle tapjatõusu lõpuosas oleksin peaaegu oksendama hakanud. Tõsijutt! Õnneks suutsin õigel ajal tempot alandada ja pääsesin halvimast. Samas, ega palju puudu ei jäänudki. Oh, mis uhked kaadrid oleks sel juhul fotograafid saanud. Võib-olla mõni teine kord. :D

Elmo Riig / Sakala galerii:

 

 

 

 

15. oktoobril teen Eesti Maastiku Maratonil oma maratonidebüüdi. Otsest ajalist eesmärki pole, läheme hea enesetundega rada läbima ja loodusvaateid nautima. Hingekosutus. :)