Aprilli treeningraport

Hei-hei!

Lõpetasin just ca tund aega tagasi 7,4 kilomeetri pikkuse rahuliku sörkjooksu. Ilm võrreldes eilsega nagu öö ja päev. Samuti õnnestus näha kaunist päikeseloojangut. Mida veel elult tahta? :)

Aga tõmbab siis ühtlasi ka möödunud naljakuule paksu rasvase joone alla. Võrreldes märtsiga olin märksa tublim. Jooksukilomeetreid kogunes ühtekokku 105,8, mis tegelikult pole ju teab mis suur saavutus, sest mõni jooksja läbib nädala-kahega sama distantsi, kuid minu jaoks siiski kuuajataguse ajaga tubliks edasiminekuks. Siiski, 2016. aasta samal perioodil tiksus kuukilometraažiks 50 km rohkem.

Olukorda leevendab jalgrattaga läbitud vahemaa, milleks 655,7 km! Kunagi varem pole ma ühes kalendrikuus nii palju pedaale tallanud. Võib endale õlale patsutada. Maladetš! :D (NB! Võib-olla peaksin spordiala vahetusele tõsisemalt mõtlema hakkama?)

Piiride kompamine ja inimkatsed jätkuvad! ;)

MyFitness Madness City Race 2017 & konkursist "Mina, Jooksja!"

Takistusjooks on lahe! (Jee-jee! :D) Foto: MyFitness.ee

Kui Hobijooksja omadega lõpuks MyFitness Madness City Race`i starti jõudis, oli kevad juba läbi saanud...

Ehk siis, tänane takistusjooks oli oma nime (madness) vääriline. Aga alustagem algusest. Kuna Tallinna Lauluväljak asub põhimõtteliselt mu "koduõuel", siis otsustasin võistluskeskusesse joosta. Kui 5,5 km seljataga ning arvestatava ajavaruga sihtkohta jõudnud, siis Ilmataat oli veel võrdlemisi koostööaldis. Mida lähemale jõudis mu stardiaeg (starditi lainetena), seda ekstreemsemaks ilm muutus. Tugev tuul, lörtsisadu ja väike rahe. Külm ronis sügavale kontidesse. Soojendada end kah kusagil polnud, veidikenegi leevendust pakkus laulukaar, kuhu taandusime. Aga pole hullu, kõik mis ei tapa, pidavat ju teatavasti tugevamaks tegema. :) Jõudis kätte meie stardigrupi kord.

Esimeseks "takistuseks" oli kotijooks. Kuigi jah, jooksuks seda nimetada ma ei julgeks, sest rohkem meenutas too tegevus hüppamist. Kohmetu see liikumine oli. Järgnes trepijooks mööda laulukaarealuseid treppe (nn Stairway(s) to Heaven :)) pärast mida saime veskimehe ametit proovida. Meestel kandamiks 20 kilogrammised liivakotid (naistel poole kergemad), mida sai distantsi vältel nii üles- kui ka allamäge mõned korrad tassitud. Järgnesid erinevad lihtsamad takistused, milledel igavesti uhked nimed. Stiilinäited: Rehviralli, Berliini müür, Kuiv Niilus. Siiski, mõistlik oli mitte liigselt tõmmelda ja rahmeldada, sest libastumisoht oli suur. Kätte jõudis vast päeva raskeim takistus paljude jaoks, sh minu, - köielronimine. Käte abil siiski üles end vinnasin lõpuks. Kelle jaoks too takistus liiga kontemurdev tundus, pidi minema trahviringile. Egas midagi, liivakott õlale, ja allamäge edasi. Bermuuda Kolmnurgast ühes tükis läbi pääsenud, saime Ämblikmeest mängida. Tee peal ees seisis ronimissein. Kuna ma tulemust taga ei ajanud, vaid nautisin võistlust (nii palju kui vähegi võimalik), siis ei pidanud paljuks mõnele neiule "pätti teha" või niisama abikäsi osutada, et ka nemad takistusest üle saaksid ning mitte minema 200m karistusringile. Märkamatult olid osalejaid tervitamas Nutumüürid. Pikem jooksuosa ja julgelt üle barrikaadide. Lauluväljaku nõlval sai taaskord liivakottidega rammu katsutud. Paar rehvidest valmistatud takistusriba, mille vahel sai ka maas natuke roomata. Teist korda Laulukaarealune trepijooks ning finišijoon taamal terendamas. 20 takistust seljatatud ning hullumeelne ettevõtmine möödas. ;)

Ajaloolise tõe huvides peab siinkohal talletama ka lõppaja, milleks kujunes 21:47,2, mis 199 kaashullu seas andis 22. koha. Aga nagu eelpool ka mainisin, siis ma täna eriti ei pingutanud, vaid võtsin asja rahulikult ehk tolle resultaadi põhjal midagi mu hetkevormi kohta järeldada ei tasuks.

Takistused olid minu hinnangul enamusele jõukohased, eeldusel, et valiti võimetele vastav liikumistempo ning jõuvarusid ratsionaalselt kasutati. Jooksumeeste jaoks jäi siiski 3 km distants tiba lühikesepoolseks. Külma sai siiski kontidest välja peletatatud.

Üldvõitjaks tuli siinsete trepijooksude valitseja Rauno Tiits ajaga 15:57,6. Siinkohal üleskutse! Nimelt on Raunol võimalus teha Eesti trepijooksu ajalugu ning osaleda esimese kohaliku  meessportlasena tolle spordiala MM-il. Selleks oleks tal vaja aga meiepoolset toetust. Täpsemalt saate lugeda järgmiselt lingilt - http://stardipaik.ee/uus/projektid/rauno-tiits-trepijooksu-maailmameistrivoistlustele/.

Veidike muljetamist mõne tuttava jooksusõbraga, kuid siis pidi liikuma hakkama, kuna kuivi vahetusriideid mul kaasas polnud ning oli reaalne külmetusoht. Küllap hiljemalt homme selgub, kas õnnestus terveks jääda. Tagasitee, mis kujunes 5,39 km pikkuseks,  koju oli igatahes omaette väljakutse. Puhus meeletu vastutuul, kombineerituna lörtsi ja teravate rahetükikestega, mis nahka töötlesid. On, mida meenutada! Koju jõudes olin märg kui kassipoeg, vaatamata asjaolule, et seljas oli mitu kihti riideid. Ligunesin kuumas vannis, et keha üles soojendada.

Läbimärg, natsa väsinud, kuid rahulolev. Foto: Erakogu

Ja enne veel, kui aru saad, katab lumi tervet maad. Kohe-kohe 1. mai, kuid lumi jälle maas. Kliimasoojenemine? :D

Ahjaa, kes veel ei tea, siis osalen ka ajakiri "Jooksja" poolt korraldataval "Mina, Jooksja!" konkursil. Hääletusvoor, mis saab läbi homme 30. aprillil kell 23:59:59, avati just mõned päevad tagasi. Kuna olen nö vastuvoolu ujuja ning jätkuvalt pole sotsiaalmeediasse sukeldunud, kuid too rahvahääletus toimub Facebooki keskkonnas, siis mul erilisi võiduvõimalusi kahjuks pole. KUI just mingit suurematsorti imet ei sünni. Olen küll veidike sõna levitanud, kuid parimal mehel hetkel juba 135 poolthäält koos, millest mina jään valgusaastate kaugusele, seega arvatavasti peavõidule ei pretendeeri. Siiski, kui sina, kallis blogilugeja, ei pea paljuks minu poolt hääletada (mina olen see sinise Ööjooksu särgiga kandidaat), siis olen siiralt tänulik.

Like Ajakiri Jooksja + Like "Oma lemmikule"! Enim hääli saanud Naine ja Mees VÕIDAVAD #minajooksja paketi!

Link hääletusele: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.1345976695495433.1073741840.269472506479196&type=1&l=5531981f7e

Vägevad auhinnad!

Esmaspäeval on aset leidmas järjekorras juba 88. Suurjooks ümber Viljandi järve, kus saan startida II grupist ehk kohe 100 Eliitjooksja tagant, mis võrreldes eelnevate osaluskordadega on suureks edasiminekuks. Lootust on, et saan kohe alguses oma jooksu tegema hakata, mitte ei pea slaalomit laskma ja aeglasemate taha takerduma. Eesmärgiks tulla TOP100 sisse. Pöidlad pihku!

Tehvandi Mäejooks 2017

Loomad on lahti... :D Foto: Paul Poderat

Eile toimus II Meie Liigume Tehvandi Mäejooks, mis ühtlasi ka neljaetapilise Eesti Ekstreemjooksukarikasarja avaetapiks, 5,85 km pikkuse distantsiga, millest viimased 110 meetrit kujutas endast K90 suusahüppemäe maandumisnõlvast, kuhu ürituse tarbeks oli paigaldatud ronimisvõrk, ülesronimist. Soojenduseks muidugi paras ports kilomeetreid ümberkaudsel asfaltkattega rollerirajal, kus üks tõus ajas teist taga. Sekka ka mõni (pikem) laskumine, kus sai veidike hinge tõmmata ning lasta gravitatsioonil oma tööd teha.

Otepääle jõudsin laupäeva keskpäeval, pärast ca 3,5 tunnist bussis loksumist. Herr H.P, kes elab meite talvepealinnast põhimõtteliselt vaid kiviviske kaugusel, oli mind bussijaamas juba kenasti ootamas. Vastuvõtukomitee, mida suure suuga mulle lubati orgunnida, mis pidi endast kujutama punast vaipa ja puhkpilliorkestrit jms, sel korral küll kahjuks puudus, aga pole hullu. :)

Kiire tankimine, asjad ööbimispaika ning liikusime rajaluurele, et järgmisel päeval oleks mingigi ettekujutus eesootavast katsumusest. Enne seda jõudsime külastada ka Tehvandi Spordikeskuses asuvat esinduslikku, kuid väikest spordimuuseumi, mis pühendunud talispordile. Hüppetorni vaateplatvorm oli paraku suletud.

Kiku ja Veerpalu olümpiamedalid kah nüüd lõpuks oma silmaga ära nähtud. Foto: H.P.

Sain veidikenegi aimu, mida laskesuusatajad tunnevad. Tulistasin laserrelvaga nii lamades- kui ka püstiasendis. Ainult üks möödalask tuli, kuid ega ma kiirtuld ei andnudki, vaid sihtisin rahulikult sihtmärke. Foto: H.P.

Kas peaks-võiks hakata ilmapoisiks? :D Foto: H.P.

Õhtul lobisesime niisama ning saunatasime. Muidugi ei saanud ka ilma söömisorgiata. :D Nimetagem seda siis süsivesikute laadimiseks. Või siis pastapartyks. Pingutasin vististi saunas veidike üle, sest öösel käis härra Kramp kollitamas. Või magasin mingis x-asendis. Kto znajet... Hommikul võtsin profülaktika mõttes magneesiumipulbri sisse, kuigi üldiselt mul krampidega probleeme pole. Uni oli magus.

Ilm oli suht porr ning vaheldus märkamatult. Näha-tunda sai nii lumesadu, rahet, vihma, rõvedat tuult. Ahjaa, ka päikest. Õnneks võistluse ajal ilmaga joppas.

Stardimaterjal. Foto: Erakogu.

Sõjaplaan võistluseks nägi ette seda, et kui on stardi järel juba näha, et esikolmikusse asja pole, siis kulgen finišisse rahuliku(ma)lt. Vastasel korral jalga gaasipedaalilt ei eemalda. Tundus mõistlik, sest muude lõppkohtade pärast pole end mõtet liigselt lõhkuda.

Kohe läheb lahti! Foto: Paul Poderat

Asusin stardirivi etteotsa. Tõehetk lähenes. Enesetunne oli päris hää, olin valmis tugevaks pingutuseks. Kõht kah enam ei mulksunud. :)

Jõuvahekorrad selgusid juba loetud minutid pärast starti. Liidriks asus hilisem võitja Marek Võsu (SK Prorunner), kes terve distantsi vältel suutis minu ja Juri Širokoviga hoida turvalist mõnesajameetrist vahet. Kohe oli näha, et teda ei püüa, sest samm oli tal kerge ja ilus ning minek hea. Ehk siis, heitlesin teise koha eest. Tagantpoolt kedagi ohustamas meid polnud.

Esimesed ca paar kilomeetrit jooksin koos Juri Širokoviga, kuid mingi hetk jäi ta veidike maha. Tõusudest rühkisin esialgu üles võrdlemisi kerge sammuga, kuid lõpukilomeetrite järsu(poolse)d tõusud enam nii lihtsasti ei alistunud. Läks kannatamiseks. Samm muutus aina raskemaks. Orienteeruvalt kilomeeter enne lõppu, mil selja taha jäi rolleriraja viimane künkake, kuuldus kõlaritest, et liider minust 150m kaugusel ja lähim jälitaja 100m kaugusel. Järgnes pikk laskumine, mis andis aega vaimseks ettevalmistuseks, sest ees ootas suusahüppemäe maandumisnõlv. Jooksuosa lõpus oli mu edumaa kolmanda koha ees 20 sekundit ehk mäkkeronimine pidi jõuvahekorrad lõplikult paika panema.

Kes jääb peale? Foto: Jaanus Tamilsoo

Kolgata tee algas! Mida samm edasi, seda vaevalisemaks mu edasiliikumine muutus. Lõviosa jõuvarusid olid jäänud rollerirajale, nüüd pidi kuidagi finišisse ronima. Sellist head tempot sisse ei saanudki. Edasi siiski vist vaikselt liikusin. Pealtvaatajad küll ergutasid, kuid olin tolleks hetkeks juba omadega nii läbi, et kahjuks hädavajalikku lisapowerit see enam ei andnud. Konkurent aina lähenes. Tagasi ma ei julgenud vaadata. Päästev lõpujoon lähenes. 10-15 meetrit enne lõppu proovisin küll end püsti ajada, et lõpuspurti alustada, kuid jalad, mis vaikselt makarone hakkasid meenutama, ei tahtnud teha koostööd. Libastusin. Samal ajal oli jälitaja mind kätte saanud ning kui kurjast vaimust vaevatu vuhises minust mööda. Kõva mees, müts maha. Tugev sisu. Taaskord sain tunda-näha taganttulija eelist. Esialgu olin küll pettunud, et nii lõpus teise poodiumikoha kaotasin, kuid kuna andsin endast parima, siis läks tuju peatselt paremaks. Kolmandat kohta ma polegi üldarvestuses seni saanud. Linnuke jälle kirjas.

Taarusin kuidagimoodi üle finišijoone. Viskusin selili, et taastuda. Eluvaim tuli sisse tagasi. Õnnitlesin konkurente, andsime lühiintervjuu ja muljetasime. Aeg oli keerdtrepist alla ukerdada, värskendusalasse. Head-paremat suu täis, kuivad riided selga ning autasustamist ootama.

Pikutamas. Foto: Jaanus Tamilsoo

Vaadet nautimas. Foto: Jaanus Tamilsoo

Põhijooksu kolme parima tunnustamiseni läks omajagu aega, kuid kõige viimastena jõudis lõpuks ka meite aeg kätte. Soojad käepigistused, klaaskarikas käes (seekord seda ära ei lõhkunud :D), lasti kõlaritest isegi Eesti Vabariigi hümni. Uhke värk!

Põhijooksu esikolmik. Foto: Jaanus Tamilsoo

Päike VEEL paistis, kuid loetud minutite pärast asendus see tugeva lumesajuga. :) Foto: Jaanus Tamilsoo

Sõjasaak. Foto: Erakogu

Koos lühijooksuga tuli osalejate koguarvuks 166.

Kokkuvõtteks:

Vägev jooksuvõistlus! Ladus korraldus. Ekstreemsust täie raha eest. Soovitan soojalt!

MISSION COMPLETED!!!

Coming up next...

Täna-homme jooksmisega kohe kindlasti ei tegele, vaid annan jalgadele rahu, sest lihased alles kanged. Kavas vaid jalgrattasõit, mis aitab hoida toonust. Kolmapäev-neljapäev Stamina tervisejooksu ja -kõnni teine etapp (Pirital ning Vabaõhumuuseumis). Distants-tempo selgub juba kohapeal, vastavalt enesetundele. Laupäeval Lauluväljakul ees ootamas MyFitness Madness City Race 3km, mis täielikult meelelahutusliku iseloomuga ehk lähen takistusrada vaid läbima. Võtkem seda kui jõutrenni.

Isegi Happy End on olemas! :D

Praeguseks kõik!

Teletorni Trepimaraton 2017

Vutt-vutt-vutt treppidest üles! :D

Mis oleks parem, kui pärast intensiivsepoolset tööpäeva, teha lõõgastuseks otsa veel üks trepimaraton? :)

Küllap kindlasti leidub mitmeid märksa ahvatlevamaid ettevõtmisi, mida töönädala sees ette võtta. Samas, kellele ema, kellele tütar. Mina otsustasin 18.04 osaleda Teletorni Trepimaratonil, kus kordusi oli kavas viis ehk astusin mööda lõputuid treppe Tallinna Teletorni tippu viiel korral, mis kokku teeb keskeltläbi 850 tõusumeetrit. Kogu see pull võttis aega 30 minutit ja 16 sekundit. (Tunni aja sees olid ka lühikesed puhkepausid) Paras koormus! Katsete ajad: 5:52, 6:10, 6:04, 6:09, 6:01.

Kuna organism pole laupäevasest tugevast pingutusest taastuda jõudnud, siis ei hakanud sel korral ka liigselt punnitama, vaid võtsin toda mõõduvõttu kui tugeva(poolse)t treeningut. Pühapäeval juba uus start Tehvandi Mäejooksul, kus kirsiks tordil suusahüppemäe maandumisnõlvast ülesrühkimine. Esmalt vaja muidugi veidike vähem kui 5 km Otepää (mitte just kõige laugemal) maastikul joosta. Kahjuks-õnneks asfaltkattel. Challenge accepted! Enamus distantsist kõndisin, kuid iga katsega pikendasin ka jooksmise osakaalu. Naha sai märjaks ning higi lahti, eks omajagu sai ka hingeldatud. Enesetunne oli tibens-tobens ning tuju hea. Soojendust teha ei jõudnud, piirdusin rattasõiduga. Suuresti oli see tingitud ajanappusest.

Poodiumilt jäin sel korral napilt välja ehk lõppkohaks halvim võimalik - neljas. -.-

Kurja juureks olid ühed kadestusväärse päevitusega jalgratturid, kes vististi alles hiljuti lõunamaal laagerdamas käinud. Neil säärelihased kindlasti märksa tugevamad kui mul, seega no problemo. Küllap oli ka tahtmine suurem. Parimaks osutus taaskord Rauno Tiits, kes ka kogu viiest osavõistlusest koosneva Saucony Trepijooksu karikasarja kindlalt ära võitis. Palju õnne!

Lõplik paremusjärjestus Saucony Trepijooksu Karikasarjas.

Viis kordust, sarnaselt minuga, võtsid ette 23 trepijooksikut, kellest 5 tublit naist. Nelja katse kasuks otsustasid 8 võistlejat. Kolme korraga piirdusid 7 inimest, mis teeb osalejate koguarvuks 38.

Nagu ülalasuvast tabelikesest näha, siis trepijooksu võistlushooaja kokkuvõttes sain kirja tubli kolmanda koha (arvesse läks neli edukaimat etappi). Debüüdi kohta täitsa tubli saavutus. Võib rahule jääda. Trepijooks on kindlasti kasuks tulnud ka nö tavajooksus rekordite purustamisel. Win-win.

Kui palju neid trepiastmeid nüüd kokku oligi? Foto: Tallinna Tõusujooksusari FB

Viimasel etapil jäi õhku rippuma ka võimalus, et võib-olla järgmisel aastal trepijookse enam ei korraldata. Siiralt loodan, et korraldusmeeskond suudab leida piiavalt vahendeid (loe: sponsoreid) ja motivatsiooni, et vankrit edasi vedada. Maailmaski on trepijooks muutumas aina populaarsemaks ning küllap too laine väikese hilinemisega ka Eestisse jõuab, nagu üldjuhul kipub olema. Loodame parimat, kuid valmistume halvimaks. Nagu öeldakse. Läheb, kuidas läheb. Mina sain trepijooksust palju positiivseid emotsioone ja häid mälestusi. Aitäh!

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Foto: Tallinna Tõusujooksusari FB

In other news...

Täna, või siis tegelikult juba eile, sai avapaugu Stamina spordiklubi poolt korraldatav LHV tervisejooksu- ja kõnnisari. Üritus toimus Kadrioru pargis, kus jooksin esimest korda. (Ilm oli ilus, vaated kaunid) Ringi pikkuseks oli ca 4,2km, mida läbisin kolmel korral. Kaks esimest korda tempokamalt, viimane nn lõdvestusjooks. Homme saab juba Lauluväljaku lähiümbruses tervisekilomeetreid koos sadade spordisõpradega koguda. Eeldan, et seal tõusukesi rohkem. Distantsi osas teen vast veidike lühema ja rahulikuma trenni, kuna organism vajab veidike taastumisaega.

Sarjas on 21 kahepäevast etappi Tallinna ja naabervaldade tervise- ja liikumisradadel, seega avastamisrõõmu peaks jaguma. Saab ka tavarutiinist vaheldust. Kel tekkis huvi, siis täpsemalt saab lugeda https://www.stamina.ee/.

Tšau-kakao! :)

Eesti-Läti jooks 2017

Valga - üks linn, kaks riiki! Foto: erakogu

Selleks, et silmaringi laiendada ning uusi-põnevaid kohti avastada, ei peagi ilmtingimata välismaale reisima, sest olgem ausad, ka meie kodumaal on palju huvitavaid kohti, mida avastada. Millal teie külastasite näiteks Valga linna, mis asub Eesti-Läti piiril? Kusjuures, jalutades Valga linnatänavatel, võite end märkamatult leida mitte vaid uuest linnast (Valkast), vaid koguni ka teisest riigist - Lätist. Kogemus omaette. :)

Aklimatiseerumine

Paljud kaasmaalased satuvad Valga-Valka piirkonda praegusel ajal vast aina rohkem ja seda eeskätt seoses alkoholiturismiga. Kohalik hetke populaarseim vaatamisväärsus pidavat ju samuti olema too kurikuulus Alko1000 pood, mis Valkas asub. Ja tõepoolest, reede õhtul, käisime H.P-ga toda turistidemagnetit põgusalt uudistamas. Nö sportlikust huvist. Tõepoolest, mitte, et ma sooviks siinkohal niiväga promoda alkoholi liigtarbimist, siis vägijookide hinnad on Lätimaal tõesti oluliselt madalama hinnaga, kui meil. Parklaski olid enamuses just Eesti numbrimärkidega automobiilid. Hinnavahe muutub aina märgatavamaks just kangemate jookide puhul. Lahjemat kraami ei uurinud ja noh, ega ma tegelikult väga suur hinnaspetsialist tolles valdkonnas polegi, kuid mõne hinnaga olen siiski kursis. Siinkohal tasuks mainida, et meie Läti majandust tolles poes ei toetanud. Siiski, külastasime ka Valkas toidupoode. Olles võrdlemisi tihe toidupoeskäija, siis ütleks, et toidukraam Lätis umbes sama hinnaga, mis meil. Võib-olla tibake odavam valdkonniti. Olulist vahet ei suutnud tuvastada, lihtsalt valik ning maitsed on erinevad. Ilmselgelt. Ahjaa, minuealised lätlannad on päris atraktiivsed, nagu umbes meie kohalikud slaavineiud. Lihtsalt selline vahemärkus. ;)

Igatahes, Valga linna jõudsin reede keskpäeval. Varem polnud sinna sattunud, kui, siis vaid läbisõidul. Ses suhtes on Eesti ikka üpriski väike - läheb vaja vaid veidike rohkem kui neljatunnist bussis loksumist ja oledki kodumaa teises nurgas. Leidnud pärast mõningast seiklemist võõras väikelinnas oma majutusasutuse (Maria Hosteli) üles, jätsin pungil seljakoti ööbimiskohta ning asusin linna uudistama. Aega oli, kuna H.P. saabumiseni oli mitu tundi veel aega. Sihtkohaks võtsin Valga militaarpark-muuseumi, mida soovitan kindlasti sinnakanti sattudes võimalusel väisata. Tegevust on kogu perele ja inimestele, kellele meeldib aktiivne puhkus ning seda kasvõi terveks päevaks. Täpsemalt võite uurida http://www.isamaalinemuuseum.ee/. Kusjuures, eksponaatide hulka on sattunud ka (väidetavalt) inkade ohverdusnuga. Rohkem ei hakka spoilima.

Linnaruum üldiselt puhas, kohati veidike räämas. Inimesed sõbralikud. Ilm oli kahjuks jahedavõitu, päike ilmutas end üliharva pilve tagant. Samas, päälinnas oli samal ajal lumi maas, seega pole hullu. :D

Tankima otsustasime minna Valgas asuvasse Korea baar Horanisse. (Turismiinfopunkti vahetus läheduses, mõnisada meetrit vast) Mõnus hubane ja väike söögikoht mõistlike hindadega. Mina, kui ekstreemsusi armastav inimeseloom, läksin kohe elevile, kui menüüs nägin hailiha. Mis te arvate, kas asusin seda degusteerima? Of course I did! xD Portsud olid igatahes suured, kuid kuidagi mahutasin kolmekäigulise õhtusöögi ikka ära enda sisemusse. Soojenduseks miski Korea maitsev kerge supp, mis pidi olema Korea köögi visiitkaardiks. Siis asusin hailiha kallale. Mis ma oskan öelda. Võrrelda seda eriti millegi varemmaitstuga ei oskagi. Ütleme nii, et teist korda ma seda ei telliks, aga vähemalt nüüd linnuke kirjas. Konnakoibi (tea, kas kohalike isendite omi?) sõin eelmisel aastal Narvas, näis, kas sel aastal leian sealsest Aasia söögikohast veel miskit huvitavat. Magustoit oli väga huvitav - vahukoorekreem, mille sees tükeldatud kujul õun, banaan, apelsin jms. Lisaks siis ka keedetud riis. Ülimaitsev kaloripomm, mida peaks ka kodustes tingimustes ilma suurema vaevata olema võimalik valmistada. Taolise kombinatsiooni peale ise küll poleks osanud tulla.

Kõht punnis, vantsisime veel veidike ringi ja siis majutusasutusse ära, et homseks stardiks välja puhata. Ahjaa, hostelis oli mul kaasööbijateks üks mitmeliikmeline soomlaste seltskond. Nagu hiljem selgus, ühe soomlannaga vesteldes, siis oli tegemist Soome bändiga, kes toodab sellist va karmimat kraami. Ma pole muusikaalaselt, kui jutt stiilide jms peale läheb, just kõige pädevam, seega konkreetse muusikastiili nimetuse jään siinkohal võlgu. Mainstream see kindlasti pole. Linna peal oli soomlasi veel, osad olid kohale tulnud lausa suure bussiga. Ja noh, pidutseda meite põhjanaabrid oskavad ja seda muidugi rohke alkoholiga. Õnneks suurem kräu jäi vist õnneks hosteli kõrval asuvassse rokibaari, seega sain vajalikud unetunnid õnneks täis. Joppas, sest olin valmis ka magamata ööks. Hostelite rõõmud - kunagi ei tea, millise seltskonnaga kokku satud. Samas, too ööbimisvariant veidike taskukohasem. Aga vähemalt jällegi on, mida meenutada vanaduspõlves. :D

Võistluspäev

Kargud sain alla üpriski varakult. Plaanisin küll kella kümneni voodis lebotada, kuid orienteeruvalt kaheksa-üheksa ajal läks uni ära. Kerge hommikusöök ja läksin taaskord linnapeale jalutama. Uudistasin niisama ja tegin aega parajaks. Start oli ju alles kell üks päeval. Mis ma ikka niisama toas passin. Parem mängin turisti. :)

Lõpuks jõudsin ka H.P. häärberi, kus ta ööbis, ära uudistada ning liikusime siis koos Valga staadionile, et stardinumber välja lunastada. Rääkides Eesti-Läti jooksu stardinumbritest, siis need olid korduvkasutatavad ehk samu kiipidega numbreid on ka teistel võistlustel kasutatud. Pooldan küll loodussõbralikkust ja kiibid kõik kenasti ka töötasid, kuid kui järgmisel aastal kuulutakse nt Linnajooksude sarja (sel aastal oldi kandidaatjooksuvõistlus), siis võiks ikka väheke viisakamad võistlusnumbrid organiseerida, kuna kõik võistlejad ei pruugi olla nii leppivad, vaid pirtsutavad rohkem. Muus osas oli kõik OK. Meeldis soojendusvõimlemine, mille läbiviijateks olid kohalikud rahvariietes näitsikud.

Osalesime H.P-ga mõlemad 10 km  jooksul, kus tuli läbida kaks viiekilomeetrist ringi. Kavas oli ka lihtsalt 5 km jooks. Ilm oli jätkuvalt pilvine ja jahe, kuid jooksmiseks igati sobiv. Õrnalt sadas taevast alla ka lumekübemekesi.

Soojendusejärgne esesetunne oli mul jälle eimidagiütlev. Viimase jooksu tegin pühapäeval Rabajooksu raames. Nädala sees sõitsin vaid jalgrattaga. Laupäeval uuendasin Nõmme maanteejooksu raames 5 km isiklikku rekordit, mis nüüdseks 17:16. Võrdluseks - 10 km rekord enne starti oli 35:40, mille jooksin 12. märtsil Vinni-Rakvere Talvejooksul. Kuna Eesti-Läti rahvajooksu rada pidi endas sisaldama ka mitmeid arvestatavaid tõusukesi, siis polnud kindel, mis ajaks suuteline olen, seega sai taaskord eesmärgiks seatud teha tugev pingutus ning eks võistluse lõpus ole näha, milline hetkevorm on.

Stardieel. Mina number 144, kollase särgiga esireas. Foto: Lea Margus

START! Foto: Lea Margus

Kõlas stardipauk. Esialgne plaan oli küll esimesel ringil end veidike tagasi hoida, kuid jalad otsustasid teisiti. Enne piiriületust, ehk mõnisada kilomeetrit enne 1. kilomeetriposti, jooksin koos liiderkolmikuga. Riigipiire sai ületada koguni neljal korral. Läti poolel võttis meid vastu kohalik koor ja riigikaitsjad koos rahvustrikolooridega. Uhke värk! Õnneks mõistus tuli kiirelt pähe tagasi ning alandasin veidike tempot, sest nii kõvad jooksuvennad, kelle treenitus oluliselt suurem kui mul, oleks mind varsti ära küpsetanud. Tiksusin mõnda aega neljandal kohal. Õnneks tagantpoolt püüdis mind kinni üks kolmene punt, esimese ringi keskel umbes, seega võtsin neile sappa ja jätkasime üheskoos teekonda. Mõne aja möödudes koosnes grupp vaid minust, ühest lätlasest (nagu finišis hiljem selgus) ja klubi ProRunner jooksjast. Esimese ringi lõpetasin ajaga 17:37. Grupikaaslastele fikseeriti sama aeg. Hambad ristis püsisin grupis ning ei lasknud jalga sirgeks. Kuni teise ringi lõpuni, enne tõuse, jooksime jätkuvalt koos. Tõusul õnnestus mõnemeetrine vahe konkurentidega sisse rebida, kuid kahjuks viimasel laskumisel panid nad minust paarisrakendiga mööda. Rünnakule kahjuks õigel ajal reageerida ei suutnud ning konkurendid rebisid väikese vahe sisse ning pidin leppima  6. kohaga. Siiski, pingutus tasus end ära, sest parandasin 10 kilomeetris 26 sekundiga oma isiklikku rekordit - 35:14! Teise ringi jooksin samuti 17:37-ga. Nagu olen juba ka varem maininud, siis mulle meeldib tugev konkurents - paneb ka end mugavustsoonist rohkem välja tulema, nagu ka seekord. Eilne tugev pingutus annab täna jalgades ka selgelt tunda lihasvalu näol. Loodetavasti teisipäevaks olen piisavalt heas konditsioonis, et Teletorni Trepimaratonil hea etteaste teha. Nädalavahetusel Otepääl ees ootamas Tehvandi Mäejooks, kus kirsiks tordil suusahüppemaandumisnõlvast üles ronimine. Võib-olla mõni hull suudab sealt ka üles joosta. Näis. :)

Hambad ristis lõpuni... Foto: Lea Margus

Lõpuprotokollis oli esialgu mõne osalejaga seoses mähis sees, kuid lõpuks sai õiglus majja. Tegijal ikka juhtub. Rõõm on tõdeda, et II Eesti-Läti jooksul oli võrreldes eelmise aastaga palju rohkem osavõtjaid. 10km distantsi lõpetas kokku 123 jooksjat (mullu 38), Eesti-Läti jooksul lõpetas 5km distantsi 83 jooksjat (mullu 29). Auhinnafondki oli magus - nii M kui N esikolmik sai vastavalt 300, 200 ja 100 eurot. Poleee paha, tsiteerides klassikuid. :D

Saldējums!

Omadega rabas...

Saagiks vimpel, mitte medal. Foto: erakogu

Sportlik nädalavahetus jätkus!

Pühapäeval, 9. aprillil 2017, toimus Nõmme Linnaosa Valitsuse ja SWECO Projekt AS-i korraldamisel kevadine 87. RABAJOOKS. Rabajooks on kaks korda aastas – kevadel ja sügisel korraldatav rahvaspordiüritus. Esimene jooks toimus 1974. a aprillis. Jooksurada kulgeb Harku raba teedel. 

87. Rabajooksul osales hinnanguliselt 2200 inimest (registreerimislehti oli trükitud 2000, kuid neid kõigile ei jätkunud).

Esimesed 1800 lõpetajat said kingituseks vimpli.

Olin küll sellest toredast ettevõtmisest ka varem teadlik, kui kuni tänaseni polnud võimalik seda konkreetset võistlust oma graafikusse lisada. Iluviga sai lõpuks parandatud.

Nagu eilegi, siis taaskord soojenduseks üks pikem jalgrattasõit (18,44 km). Jõudnud võistluskeskusesse, pärast mõningast seiklemist, olin positiivselt üllatunud. Olemas olid nii riietumistelgid kui ka valvega pakihoid. Jalgrattaparklast rääkimata. Rahvast oli palju. Nii noori, kui ka vanu. Paljud olid tulnud koos perega spordirõõme nautima. Kes jooksis, kes kõndis. Äge!

Täna eraldi soojendust tegema ei hakanudki, kuna Rabajooks oli mul lihtsalt pikemaks treeningjooksuks. Võistlema sel korral ei läinud. Ei iseendaga, kui ka konkurentidega mitte. Nautisin kevadist loodust ja üheskoos liikumist. Koos on ju teatavasti ikka lõbusam. :)

Ühe ringi pikkus pidavat olema 6,3 km. Otsustasin teha kaks ringi. Enne teisele ringile minekut võtsin vimpli, et mitte sellest hiljem ilma jääda. Tankisin sooja teega. Naha sai päris märjaks, kuigi eriti ei pingutanud. Kolmandale katsele ei viitsinud enam minna, kuigi ideaalis plaanisin kolm ringi kirja saada. Asi seegi.

Vahva üritus oli!

Lõdvestuseks 20,41 km jalgrattasõitu otsa. :)

Nõmme maanteejooks 2017

Eile, 8. aprillil, toimus mitmes Eestimaa otsas kõrgetasemelisi (nii sportliku taseme kui ka korralduse poolest) jooksuvõistlusi. Haapsalu 10 km  maanteejooks või Tartu Parkmetsa jooks (osalesin mõlemal võistlusel eelmisel aastal) on paljude jooksjate jaoks hooaja avastardiks. Mina seadsin oma sammud aga hoopis Nõmme spordikeskusesse, mille vahetus läheduses korraldati üks väljakutsuva rajaprofiiliga 5 kilomeetrine maanteejooks. Varem polnud ma tollest võistlusest osa võtnud, seega väike vaheldus ning võimalus uusi radu avastada. Rutiini vaja ju murda!

Niisiis. Tavaar hommikul kiirelt seljakotti ning soojenduseks esmalt 17,04 km pedaalimist, sest esmalt ju vaja kuidagi Lasnamäelt Nõmmele saada. Proovisin end mitte liigselt väsitada, et jooksu jaoks ikka piisavalt energiat jätkuks. Eelmise päeva kesköö paiku tegin ka ühe mõõduka tempoga 7,27 km jooksu.

Jõudnud piisava ajavaruga sihtkohta, võtsin stardinumbri välja ning rentisin kapi, kuhu siis üleliigsed asjad jätsin. Tavapärane soojendus 2 km, mille käigus sai ühtlasi ka veidike eelluuret tehtud.  Jooksin tempokalt raja esimese kilomeetri, mille lõpus pikk tõus, läbi. Tagasi allamäge. Täitsa korralik tõus, seal oli end vaja veidike tagasi hoida ning mitte kinni joosta. Lahtijooksud-võimlemisprogramm. The usual stuff. Kell hakkas lähenema 12.00-le, mil start anti. Riietus minimaalne - pikad jooksusäärised, lühikesed püksid, lühikeste varrukatega jooksusärk, kuhu igaks juhuks jätsin sooja pesu varrukateta särgi alla. Profülaktika mõttes jäi ka torusall kaela. Kindaid ega mütsi sel korral ei kandnud. Külm küll polnud. Kilpharakaid leidus teisigi. Mõnele külmavaresele tekitasime kindlasti lisakülmavärinaid. :D

Enesetunne polnud just kõige parem. Tundsin, et jalgades polnud piisavalt värskust. Siiski, loivama ei plaaninud minna, vaid teha üks tugev pingutus. Õnnestumise korral võis ka isiklik rekord tulla, kuid tol hetkel olin ses osas enam kui skeptiline. Arvestades ka võistlusraja raskusastet.

Stardijoonele asus 53 jooksusõpra, kelle seas ka 9 naist. START!!!

Esikolmik läks kohe oma teed. Minu hetketase nende välejalgadega konkureerida ei lubanud. Jäin jälitajategruppi. Killertõus alistatud, sai veidike taastuda. Hingetõmbeaega palju ei antud, sest mõni väiksem tõusuke, mida kogunes kokku ca 3 minu mäletamist mööda, oli lisaboonuseks. Noh, et igav ei hakkaks. Püsisin omas grupis, päris etteotsa ei kippunud, vaid passisin tuulevarjus. Umbes distantsi keskel eraldus meist hilisem 4. koha omanik. Ei hakanud igaks juhuks temaga kaasa minema, sest konditsioon ei lubanud. Kolmanda kilomeetri kandis tõstis üks kollase särgiga konkurent tempot, mille vastu võtsin. Kulgesime koos lõpuni. Kahjuks mõnisada meetrit enne lõppu spurtis ta minust ette. Tagantpoolt tulija eelis. Magasin tolle mineku maha, kuigi ausalt öeldes, ega mul polnudki lisakäiku enam võtta. Ehk siis, pidin leppima kuuenda kohaga. Käib kah. 

Nikerdasin pärast finišijoone ületamist veidike kellaga. Seega täpset lõpuaega ei saanudki enne tänast teada. Pulsikell kuvas ajaks 17:35, kuid seda suurem oli minu üllatus täna, kui selgus, et kohtunikud fikseerisid mu lõpuajaks 17:16, mis ühtlasi tähendas seda, et parandasin isiklikku rekordit 7 sekundiga. Ega ma ei teadnud, kaua uimerdada jõudsin. Nagu selgus, siis päris kaua. Pole üldse paha. Tuleb nüüd vahelduseks ka natukene (kiiruse)trenni teha ja siis sobivates oludes võiks ühel heal päeval ka 17 minuti piiri alistuda. Nõmme maanteejooksu rada polnud kindlasti kerge, seega sekundeid annaks kärpida. Teoreetiliselt. Eks vaatab, kunas järgmise rekordirünnaku kavva võtan. Võib-olla millalgi maikuus. Näis.

Dressipluus selga ning sisse saunamõnusid nautima. Veidike muljetamist ja oligi aeg koduteele asuda. Kuna ilm oli ilus, siis vurasin niisama linna peal ringi. Distantsiks 19.86 km. Teepealt krabasin kaasa ka portsu kuumasid sõõrikuid Bussijaama kõrvalt putkakesest, mida Pae pargis nö preemiana nosisin. Täpse koguse jätan siinkohal enda teada. ;)

Liikumine - see on elu, aga terve eluviis - õnn. 

Stockholm Tunnel Run Citybanan 2017

Hej!

Külastasin laupäeval 25. märtsil elus esimest korda Rootsi pealinna Stockholmi, kus toimus üks huvitav tunnelijooks, mis järjekorras kolmas. 2004. ja 2014. aastal korraldati samuti sarnased üritused. Tegemist oli kauaoodatud reisiga, mille organiseerijaks oli spordireisidega tegelev SportTravel, kellele tuli lihtsalt vastav summa tasuda ning nemad ajasid kõik vajaliku ise korda. Päris mugav, sest endal oli mässamist oluliselt vähem.

PÄEV 1

Reis algas reede õhtul kell 18:00, mil meite suur ja võimas kruiisilaev Victoria I Tallinna sadamast väljus. Hommikul pakkisin kiirelt koti ja otse töölt ma kruiisile läksingi, sest vastasel korral oleksin sattunud ajahätta. Saanud A.K.-ga kokku, pardakaart käes, kobisime sujuvalt laeva peale, et kajut üles otsida. Valisime kõige prostama B-klassi kajuti. Olin alguses üllatunud, et too ruum nii kompaktne oli. Järgmisel korral peab kindlasti aknaga kajuti valima, muidu istu kui kapis. :D Tekkis isegi väike klaustrofoobia, mis õnneks kadus sama märkamatult kui tekkida jõudis. Saanud ka kahe toreda ja sõbraliku reisikaaslasega tuttavaks, kes samuti jooksumehed olid, liikusime mõne aja pärast konverentsiruumi, kus lunastasime stardimaterjalid ning võtsime ka osa infotunnist. Tolleks hetkeks jõudis laev veidike mul sisikonda raputada, aga mõne aja pärast too ebamugav tunne möödus. Ega kõik igasugused karussellid jms on mu jaoks üks suur no go. Joppas, et meri rahulik oli ning tormi polnud. Muidu oleksin terve reisi vältel vaid vetsupotti kallistanud (siiski, ei pidanud pettuma, toogi tegevus sai tehtud, kuid veidike teistel põhjustel :D), nagu ühel ammusel Soome külastusel. Veidike muljetamist ja sotsialiseerumist ning liikusime FastFoodi kiirtoidukohta, kus keha kinnitasime. Menüüsse kuulus maitsev kanapasta, rootslaste 1,5% piimalurr ning puuviljasalat. Kõht head-paremat täis, tuiasime niisama ajaviiteks laeval ringi. Pärastpoole uudistasime showbaaris ka meelelahutusprogrammi, millest pettuma ei pidanud. Bänd Kuubalt ja laevabänd, mis rahva oma lõunamaise repertuaariga üles küttis ning tantsupõrandale tõmbas. Kuuba kaunitarid (koos tantsupartneritega) esitasid oma särtsaka kava. Meesakrobaatki sai nähtud, kes miski pulga otsas veidike turnis, kuid too jättis suht külmaks (I wonder why, onju :D). Tavapärased sünnipäevaõnnitlused, õnneloosid jms. Isegi üks abieluettepanek tehti ühe välismaalase poolt, kes oli tol hetkel juba paras poiss. Kosis minu mäletamist mööda eestlannat. Huvitav, mis näoga hommikul ärkas? :) Räppar Reket oli kah kohale aetud ehk kõigile midagi. Väike Napoleoni koogike sisse ja tuttu ära.

PÄEVAD 2-3

Äratus! (Lugeda ajateenistusest tuttava  häälega. Kes teab, see teab! :))

Jooksuvarustus selga, sh sinakas helkurjooksuvest, ning liikusime hommikusöögile. (Neoonroheline peapeal anti kah, kuid mina seda pähe ei pannud. Rootslaste seas oli-on see aga popp teema. Tänavapildiski oli palju siniveste näha) Mina isiklikult polnud varem Rootsi lauda külastanud, maamehe värk noh, ja sealne valik oli väääga kirju. Käis hullumeelne söömisorgia, kõik, kaasaarvatud mina, kugistasid head-paremat kahe suupoolega. Kolm ringi jõudsin teha, siis tuli piir ette. Kõikse nämmamad olid need minipannkoogid maasikamoosiga. Mmmm... Neid sööks vist iga päev, iseasi muidugi kuidas see kaalunumbrile mõjuks. :D Aknast sai nautida kaunist vaadet Rootsi häärberitest ja saarekestest. Ilmaga kah joppas - päike paistis ja ka soojakraade jagati veidi. Hiljem kuulsin, et kaasmaalastel kodumaal ilmaga niiväga ei vedanud.

Varsti maabus laev sadamas ning kuna me A.K.-ga otsustasime, erinevalt teistest reisisellidest, mitte tellitud bussiga stardipaika sõita, vaid teha seda jalgsi ehk veidike seigelda ning linna rohkem näha. Ilm ju lubas, seega why not.

Mis minule kohe esimestel sadadel meetritel silma jäi, oli see, et kortermajade ümber kihas jalgratastest. Kusjuures, nii mõnelgi viisakamal pillil puudus rattalukk. Eestis (loe: Tallinnas) oleks see küll ennekuulmatu. Ma küll ei kujutaks ette, et ma Lasnagorskis julgeks oma ratast välja tänavale pikemaks ajaks, eriti öösel, jätta. Võin selle kasvõi saja lukuga kinnitada, kuid suure tõenäosusega lastakse see esimesel võimalusel julmalt tuuri. Liikluskultuur oli samuti oluliselt viisakam, rahulikum ja kultuursem. Inimestest rääkimata. Kohe näha, et heaoluühikond. Võrreldes eestlastega on rootslastel märksa paremad hilbud seljas. Noh, samas, eks ka turg ja valik neil seal suurem. Me saame tavaliselt teiste ülejääke ning siis maksame nende eest poes kirvehinda. Väikese riigi asi. Ka pagulasi (sh kerjuseid) kohtab tänavapildis rohkesti. Multi-kulti. Liikusin turistide piirkonnas (kesklinn), seega usun-arvan, et vaevalt Rootsis elu nüüd nii roosiline on. Siiski, meie ühiskonnal nii mõneski aspektis palju arenemisruumi. See-selleks.

Majad olid võimsad. Tänavad puhtad. Jõudsime ka kuningalossi uudistada. Uhke värk, ikkagi ju kuningriik. Meenub üks naljakas seik. Nimelt jõudnud tolle suure paleeni, siis nägime mingit uhke kiivriga härrat koeraga jalutamas. Ma veel lõõpisin, et kae perra, kuninglik koerapissitaja. Aga võta näpust, oli hoopis miski tähtis nina, kes käis valvuritelt raporteid hetkeolukorra kohta kuulamas. Vahtkonnavahetuse nägime samuti ära. Jõudnud lossihoovi, siis ootas meid seal ees suur rahvamass. Kõigil kaamerad käes ja tundus, et ootavad midagi-kedagi. Jäime siis kah passima, et näha mis värk on. Aega meil veel jagus, seega no problemo. Silmasin kahte suurt kahurit. Lootsin, et äkki tehakse pauku vms. Pidin pettuma. Rahvamass ajati piirete taha ning järgnes väike ajalooloeng, pärast mida toimuski lõpuks vahtkonna vahetus. Googeldada ei viitsi, aga talupojamõistusele lähtudes saime asjast nii aru. Rootslaste marssimine oli koomiline. Nigu hobused traavisid. Seda peab oma silmaga nägema. Rohkem ei viitsinud etendust jälgida, külm hakkas kah. Pidi liikuma. Põgus kingipoe külastus, kus midagi ihaldusväärset ei leidnud (mingi pudi-padi (seebid jms), rohkem naiste värk) ning mööda ülipikka (pea?)ostutänavat suundusime stardipaiga suunas. GPS näitas teed, meile jäi vaid jalavaev.

Jõudsime ca tunnike enne starti stardipaika Karolinska Instituudis, et mitte liigselt tõmmelda. Põis tühjaks, jalutasime alal ringi. Mõned telgikesed olid seal vaid püsti. Ühes väike infotahvel tunneli kohta, kuhu jooksma suundusime. Teises sai pilte teha. Mis see pidigi siis EXPO olema? Hiljem laeva peal selgus, et EXPO asus veidike eemal hoopis, aga kuna meieni too info kahjuks ei jõudnud, siis pole midagi parata. Teadustaja rääkis vaid rootsi keeles, mida me ei mõiganud. Läksime ülikoolikohvikusse istuma. Pistsin igavusest ühe välismaa jäätise nahka, mida Eestist ei saa. Miski hallikas sisu ja tundus suht keemiat täis olevat. Hind oli samuti kirves. Üle kahe euro väikese jäätise eest. Nujah. Ahjaa, enne kui maiustuse eest kassasse tasuma läksin, meenus üks stseen "Sangarite" filmist, kus nad külmavereliselt poode tühjendasid. Ega mullegi tundus, et kui oleksin jäätisega lihtsalt minema jalutanud ja mitte järjekorda seisma läinud, siis ega keegi polekski arvatavasti tähele pannud. Aga ma olen seadusekuulekas kodanik ja kergendasin kukrut. Õigemini, pangaarvet. Pole vaja eestlaste marki veel rohkem täis teha.

Liikusime stardiala lähedusse. Kinnitasime tossupaelte külge kiibi. Dressipluus ümber puusa, et olemine lahedamaks teha. Võistlusnumbrit kahjuks polnud. Kohalik bänd mängis erinevaid popplugusid. Meeleolu oli hea. Korraks sai ka eesti keelt kõlaritest kuulda ning lastigi kogu see ca pooleteisttuhandeline (või veidike väiksem) inimmass stardialasse, kus jäime avapauku ootama. Kohalik tädi lobises pikalt ja küttis rahvast üles, kahjuks taaskord vaid kohalikus dialektis. Midagi sai siiski aru. Heategevuseks koguti nt 680 000 kohalikku raha. Registreerunuid oli kokku 33 000+, kellest lõpuks jooksule jõudis 27 000+. Naisi 48,4%, mehi 51,6%. Siinkohal jagan teiega videot, mille järgi soojendust tegime. Tasub see läbi vaadata, sest Eesti jooksuvõistlustel pole sellist tsirkust küll varem näinud. Osavamad tantsulõvid võivad ka liigutusi kaasa teha:

ABBA loo ajaks, kui too vanem tädike välja ilmus, oli võimlejaid juba omajagu. Ise ma väga aktiivselt kaasa ei teinud, sest nähtu ületas selgelt minu võimeid. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. xD

Ja lõpuks kõlaski stardipauk! Pahh! Mass hakkas kulgema. (NB! Stardugruppe oli kokku 25, kes startisid 15 minutiliste intervallidega)

Esimesed ca paar kilomeetrit kulgesid maapinnal. Raja ääres ergutajaid nappis, kuid siiski ühele tantsugrupile sai patsu löödud. Lasti ka tümpsu. Enne tunnelisse sisenemist oli ka raja ainuke joogipunkt. Lõviosa 7,6 km rajast kulges 40 meetri sügavusel maa all, kuhu graniidi sisse oli puuritud meetroo teenindustunnel, umbes ühe sõidurea laiusena. Pinnaseks asfalt. Lõpuosas mõnus pikk tõus.

Rajaprofiil

Kuna tegemist oli meelelahutusliku võistlusega, siis ka mina häälestasin end vastavalt. Paremusjärjestust ei selgitatud. Jooksin rahulikult ning vahtisin suurte silmadega ümbritsevat. Ajaloolise tõe nimel panen ka oma lõppaja kirja - 44:13. Paljud tegid selfie`sid jne.

Ütlen kohe ära, et minul olid pakutava elamuse osas oluliselt suuremad ootused. Sel korral jäi midagi nagu puudu, samas ühtki halba sõna pole öelda. Kuulsin, et osad eestlased, kes 2014. aasta tunnelijooksust osa võtsid, olid samuti veidike pettunud. Aga millised atraktsioonid siis rajale jäid? Erinevad valgusinstallatsioonid, kus laseritega kuvati seintele erinevaid tekste-kujutisi. Tegelikult oli see päris lahe. Eeskätt too lõpuosa nö merealune sinaka valguse ja mereelukatega osa. Koorilaulu ja orelimängu sai kuulda. Too orelimängija kandis efektset kostüümi, kombineerituna hauakivide ja ristidega. Huvitav ning ootamatu lahendus. Kõlas kohaliku raadio playlist. Nipet-näpet veel. Alljärgnevalt üks lühike videokokkuvõte, millesarnaseid Youtube`st leiab kindasti mitmeid veel:

Loodetavasti aitas see video luua parema ettekujutuse.

Tunnelis hakkas oodatult palav, nahagi sain märjaks. Finišikaar tuli minu jaoks väga ootamatult. Jõudsin veel mõnele pealtvaatajale patsu lüüa ja oligi kõik.

Sellega aga mu seiklused alles algasid. Nimelt kaotasin suures rahvamassis A.K. rajal ära. Temal oli aga töötav telefon GPS-iga, minu luts pani laeval pildi taskusse (USB-pesa tüüpviga - aku tühi, laadida ei saa) ehk kontakti polnud kuidagi võimalik saada. Teisi eestlasi kah ei silmanud. Kaasas oli mul vaid ID-kaart ja pangakaart. Tekkis väljakutse - kuidas saada laeva peale? Linn on tundmatu, kaarti njetu. Teadsin vaid laeva nime põhimõtteliselt. Aadresse jms mitte. Noh, challenge accepted. Laeva väljumiseni oli ca poolteist tundi. Kell tiksus armutult!

Proovisin küll veel kaaslast leida, kuid tulutult. Oli vaja tegutsema hakata, õnneks valdan inglise keelt piisavalt hästi, et mitte hätta jääda. Suu mul ju peas, seega oli vaja seda kasutama hakata. Võtsin X-suuna. Esmalt sattusin teed küsima samuti ühelt turistipaarikeselt, sealt ilmselgelt abi ei tulnud. Liikusin edasi. Järgmisena proovisin õnne suurema grupiga, kes osutusid rootslasteks. Nendelt sain umbmäärased juhised, kuid parem ikka, kui mitte midagi. Tõstsin tempot, hakkasin jooksma. Kolmandal katsel joppas. Sel korral osutus valitus üks sinivest, kohalik keskealine rootslane. Temast saigi mu päästeingel. Rääkisin kiirelt oma mure ära, veidike googeldamist ja oligi täpne sihtkoht teada. Too abivalmis mees viis mu isegi läheduses asuvase metroopeatusesse ning seletas, et kuidas sadamasse sõitma peab. Tänasin teda südamest. Veidike metrooga seiklemist ning jõudsin ca 30 minutit enne tähtaega kajutisse. Tekkis uus probleem. Kas A.K. jõuab laevale õigeks ajaks? Ideaalis temal pidi too teekond kergem olema, kuna kasutada GPS-i abi. Jäi vaid üle loota, et ta eeldas, et ma pole pea peale kukkunud äpu, vaid asun samuti tegutsema. Veidike mässamist ning informeerisime reisikorraldajat probleemist. Enne, kui A.K.-le jõuti kõne teha, jõudis seikleja õnneks ise ühes tükis laevale. Seda küll ca 5 minutilise ajavaruga, kuid ikkagi. Kõik hingasid kergendunult. Pingelangus. Joppas. Saime oma seikluse, mida hommikul naljaga pooleks soovisime. Soovidega peab olema ettevaatlik.

Pessu ära. Ühe silmaga sai ka jalkat vaadatud. Eesti koondis viigistas võõrsil Küprosega 0:0. Taaskord söömisorgia Rootsi lauas. Õhtusöök oli veelgi rikkalikum. Kõike ei jõudnudki degusteerida. Muljetamine. Väike kokkuvõtete tegemine ja auhindade loosimine show-baaris. Sauna kahjuks ei saanud, sest kohti nelja inimese jaoks ei jagunud. Rihm lõdvemaks ja lõõgastumine. Lõpuks jõudsin ka kuidagi voodisse ning tuttu ära. Hommik oli vaikne. Tallinna sadam aina lähenes. Reis saigi läbi. Hüvastijätud ning iga roju oma koju. Ilm oli kohutav. Tuuline ning külm, mingit kahtlast ollust  sadas taevast alla. Welcome to Estonia! :D

Kokkuvõtteks oli väga meeldejääv reis ning on, mida meenutada. Taaskord kogemuse võrra rikkam. Tasub reisida, kui vähegi võimalik. Viib tavapärasest rutiinist välja ning laiendab maailmavaadet.

Lycka till!

Teletorni Trepijooks 2017

Millest mõtleme? Foto: Aivar Pärtel

Kas tõesti on kevad lõpuks ka Maarjamaale jõudnud? Õues hetkel igatahes superilm! Ärge seda maha magage, sest kliima on meil selline, nagu ta on - ettearvamatu. Nautigem!

Aga aitab offtopicust. Täna toimus ka Teletorni Trepijooks, kus osalejatel, keda oli kokku 105 (74 meest ning 31 naist), tuli läbida 21 korrust treppe ehk ca 170 tõusumeetrit (870 trepiastet). Pani see info teil juba neelud käima? Noh, siis 18. aprillil toimub Teletorni Trepimaraton, kus osalejad saavad ühe tunni jooksul Teletorni vallutada, kas siis 3, 4 või 5 korda. Vastavalt soovile. Kusjuures, jooksmine pole kohustuslik, võib ka kõndida omas tempos. Enne toda võistlust, mis ühtlasi ka Saucony Trepijooksu Karikasarja viimaseks etapiks, pidavat Teletornis olema ka paar avatud tunniajast treeningut, mis üldjuhul teisipäeviti kella 18:00 ja 19:00 vahel. Kel huvi, siis jälgige Tallinna Tõusujooksusarja Facebooki või piiluge Teletorni lõustaraamatut, kus peaks samuti operatiivset informatsiooni leiduma.

Eile õhtupimeduses tegin 20,5 kilomeetrise aasta esimese rattasõidu ning sain nii palju positiivset energiat, mis ka tänasesse päikeselisse päeva üle kandus. Siinkohal suured kiidusõnad osavale Meistrimehele, kes mu paugupilli sõidukõlbulikuks tuunis. Oleks nagu uue jalgrattaga kimanud. Superluks. Nüüd hammas verel ja saab jätkata oma igapäevasi otsi punktist A punkti B ehk marsruuti kodu-töö-kodu, mis teeb ca 25km per päev. Tänaseks Tallinna Teletorni trepijooksuks soojendus samuti ühtlasi tehtud. Win-win. ;)

Rõõmurullide kokkutulek. :D Foto: Aivar Pärtel

Tänagi ajasin "bike`i" toast välja ning vurasin 5 km võistluspaika, kus siis mõne aja pärast tegin kilomeetrise soojendusjooksu otsa (lühikestes pükstes ja särgiväel muideks, sest päike küttis täiega), pluss siis harjumuspärased võimlemisharjutused ning lahtijooksud jms, et ikka organism tugevaks pingutuseks ette valmistada. Mõnda aega veel kogusin end ning asusin treppe vallutama.

Ausalt öeldes ega mul mingeid väga ambitsioonikaid eesmärke sel korral polnudki. Nagu mõni vist juba ka mu märtsikuu treeningraportist lugeda jõudis, siis treenituses samuti arvestatavad lüngad sees, mis ei lisanud just eriti palju enesekindlust. Siiski, salamisi lootsin alistada 6 minuti piiri. Kõik muu oleks juba boonuseks olnud. Proovisin võimalikult kaua joosta ja ühtlast tempot hoida, kuid distantsi teises pooles tuli sisse ka tempokat kiirkõnni ja jooksu vahepealset liikumisviisi. Õnneks erilist äravajumist ei tulnud ning end kinni ei jooksnud. Tempo siiski veidike kõikus, ei leidnud sellist head rütmi. Ütleks isegi, et väike varu jäi sisse. Vähemalt 5 sekundit, kui mitte isegi rohkem. Ei soovinud pilti taskusse joosta ning ega tegelikult täna jättis võitlustahe kõvasti soovida. Oleks pidanud end veidike rohkem tagant sundima-utsitama. Aga no las siis jääb ka järgmiseks aastaks-korraks midagi. Nüüd vähemalt aeg ees, mida üle joosta. Ahsoo, ajaks  5:45, mis tänases konkurentsis tähendas omas vanuseklassis kolmanda koha jagamist ja üldkokkuvõttes tuli sama resultaat, sest lisaks minule suutsid kaks kanget konkurenti täpselt sama aja joosta. :)

Autasustamisel... Foto: Aivar Pärtel

Üldvõidu napsas oodatult Eesti hetke vast tugevaim trepijooksja Rauno Tiits, kes ainsana suutis alistada viie minuti piiri (4:55). Naiste väledaim oli Eesti üks parimaid naisjooksjaid Kaisa Kukk (6:08). Mõlemad esikohad olid mäekõrgused. Müts maha ja õnnesoovid!

Muidu, eriti hullud panid tänasel mõõduvõtul selga ka tuletõrjujavarustuse. Respect!

Õnneks medalit ei pidanud sel korral pooleks tegema, kuigi jagasime võrdse ajaga III kohta. :) Foto: Aivar Pärtel

Lõdvestuseks veelkord üks kilomeetrine jooksuots ning hiljem rattasõit koju 6,45km. Tegus päev. Vaatab, kui täna aega piisavalt üle jääb, siis äkki liigutan end natukene veel. Ujumine ja saunaprotseduurid kõlab hetkel küll vägagi kutsuvalt. Näis.

Järgmine võistlusstart juba tuleval laupäeval Nõmme maanteejooksul, kus võiks õnnestumise korral 5 kilomeetris uue isikliku rekordi joosta. Päev hiljem Rabajooks otsa. Tõotab taaskord tulla tegus nädalavahetus ja enam-vähem sarnases tempos kuni sügiseni välja. Igav ei tohiks vast hakata. :D

Huhh, läbi sai... Foto: Aivar Pärtel

Parim trenn on võistlus!

Märtsi treeningraport

Oh, kuidas viimasel ajal ikka aeg lendab. Viuhti! Ja ongi järjekordne kuukene ajalooks saanud... Am I getting too old, already? :)

Anyway, sel kuul kulges jooksukilomeetrite kogumine üle kivide-kändude. Viisakalt öeldes. Saldoks vaid 70,7 km jooksmist, millest 14,1 km sisehallis. 2016. aasta märtsi andmed - 116,7km (10h 9min).

Miks nii kidur saak?

Njh, mis ma oskan vabanduseks öelda. (On seda tegelikult üldse vaja teha?) Põhjuseid on mitmeid. Kompott väikesest motivatsioonipuudusest, (kevad)väsimusest ning mis siin salata, periooditi ka laiskusest. Ja noh, eks elu vajab ju samuti elamist. Jooksmine on hetkel minu jaoks küll elus jätkuvalt väga olulisel kohal olev hobi, kuid nagu ka varem (aasta alguses) mainitud sai, siis no pressure, sest mul käimas nö vahehooaeg, mil oligi plaanis mitte liigselt tõmmelda ning rahulikumalt kulgeda. Naudin protsessi senisest rohkem ja keskendun ka muudele nüansidele. Time-out ühesõnaga. Siiski, maksimalistina on ikka sihuke ebameeldivalt halb tunne ja veidike kripeldab, et end nii vähe liigutatud sai.

Loodetavasti Eestimaale saabunud-saabuv kevad ning päikeselised ilmad ja suurem doos päevavalgust suudab minusse süstida ka lisapowerit, panemaks jooksutosse senisest tihedamalt jalga. Praegu saab veel pärast väsitavat tööpäeva vajadusel kergekäelisemalt ettekäändeid leida, et miks mitte trenni minna. Olgu selleks siis energiapuudus, halb ilm, hiline kellaaeg, muud ajamahukad toimingud vms. Tuttav tunne? Elame, näeme.

Üldse, sisimas tunnen, et mul on elus hetkel käsil, ütleks, üks väga tähtis periood, kus vaja otsustada, kuidas oma teekonda siin maailmas jätkata. Veidike segased lood on. Mida ma elult tahan? Või siis teise nurga alt lähendes, mida elu minult tahab? Olen jõudnud ristteele, pall on minu käes. On otsustamise ja tähtsate valikute tegemise aeg! Kisub vist liiga diibiks, segaseks ja filosoofiliseks ära, seega ei hakka sellesse teemasse avalikult süvitsi sukelduma, vaid jään pigem pinnapealseks. Aga jah, pean fookuse paika saama ning kindla(ma) kursi valima, mis sest, et ega elul on suht savi, mida üks pisike inimesekene siin planeerib või mitte, ikka on tal varuks omad üllatused-krutskid. Et noh, said nüüd, va ullike-lollike! See on elu, nagu öeldakse. Aga midagi peab muut(u)ma (loodetavasti ikka paremuse suunas, onju), samas vaimus jätkata enam ei saa. Pigem.

Nii mõndagi vaja läbi seedida ning enda jaoks selge(ma)ks teha. Niisama pole mõtet kah edasi kulgeda elus, kuigi eks see oleks vast kõige lihtsam variant. Vist...

Läks tiba pikaks heietamiseks kätte ära. Loodan, et liiga negatiivse alatooniga tekst ei tulnud. Lihsalt oli vaja mõned mõtted ausalt-avameelselt kirja panna. Muretseda pole vaja, olen tugev inimene. Eks meist igaüks on end leidnud või leiab sarnasest olukorrast. Varem või hiljem. Kes sagedamini, kes harvemini. Küllap ma ühel või teisel moel lähiajal sellest va nn mõõnaperioodist üle saan. Vajan veidike aega ning rahu, et rahulikult hetkeolukorda analüüsida.

Olge terved ja hoidkem üksteist!

Päikest teile kõigile!