Teisipäev, 31. oktoober 2017

!!! NAISTELE KEELATUD !!!

Foto: Firmasport FB
Ei teagi nüüd, kas peaks tänama meite võrdõigusvolinikku või mitte, kuid lõpuks said mehedki täitsa oma rahvajooksu, kuhu naistel asja pole. Teatavasti on naistel juba ammu olemas oma jooksupidu Maijooksu näol, mis käesoleval aastal tähistas oma 30. toimumiskorda, pannes üheskoos liikuma tuhandeid "õrnema soo esindajaid". Ainult meesvõistlejatele mõeldud Võimatu10 täitis Eesti spordimaastikul järjekordse tühimiku.

Foto: Firmasport FB
Maarjamaad on 2017. aastal tabanud suur takistustega maastikujooksude (OCR) buum. Võimatu10, mis tituleeritud kui raskeim 10 km takistusjooks meestele, oli 12. taoliseks jooksuürituseks käesoleva aastanumbri sees.

Üldjuhul korraldatakse selliseid mõõduvõtte suveperioodil, kuid Võimatu10 toimus 29. oktoobril ehk hilissügisel, mis lisas võistlusele täiesti uue dimensiooni, sest 24 tehisliku või loodusliku takistuse hulgas leidus ka kolm sellist, kus pidi karsumdi vette hüppama ning veidike talisuplust harrastama. Seega ei tasu imestada, et 126-st registreerunud mehest julges starti lõpuks tulla vaid 79, kellest 13 finišisse ei jõudnudki, sest katkestati...

Võistluseelne treeninglaager Heteromeeste Varjupaigas
Laupäeva õhtul jõudsime naiste eest maapakku Pühajärve ja sajanditevanuse sõjatamme vahetus läheduses asuvasse ööbimispaika. Ega molutada pikalt ei lastudki, sest otsustasime kamraadiga õhtupimeduses Pühajärvele ringi peale teha. Mõnus vaheldus tavapärastele treeningutele. Nii heas seltskonnas möödusid kilomeetrid lennates ja soojendusjooks järgmise päeva hullusele oligi tehtud. Tavaliselt treenin uhkes üksinduses. Omaette kogemus oli järvetiiru tegemine rahulikus tempos, mis lubas ümbrust ja rada märksa rohkem nautida. Muidugi nii palju kui silm hämaras seletas. Võrdluseks, senised kolm ringi olen kirja saanud Pühajärve jooksu raames, mis lühidalt öeldes tähendab põrgukuumuses kannatamist. Viisakalt öeldes. :D

Väike saunatuur, mis sisaldas endas muuhulgas ka karastavaid tiigikülastusi ning nüüd jäi üle tegeleda veel viimase peenhäälestusega, sest vaim oli vaja valmis panna...

Võistlushommikul ärkasime prognoositust varem. Egas midagi, vajalikud protseduurid tehtud, pakkisime oma varanduse kokku ning asusime Otepää suurimaid vaatamisväärsusi uudistama. Kamraadid, kellest kumbki Võimatu10 ei osalenud, proovisid mind jätkuvalt ümber veenda erinevate ahvatlustega, kuid suutsin üles näidata kindlameelsust ja oma osalemisotsust ei muutnud. Kuigi, tõsi, korraks tekkis tibatilluke kahtluseuss, et kas ikka olen täie mõistuse juures, et plaanin taolisest hullumeelsusest osa võtta. Paljude arvates pigem kindel Jämejala või muu sarnase asutuse kandidaat. Samas, mulle ongi viimasel ajal ekstreemsused ja väljakutsed meeldima hakanud ning sedagi tean juba ammu, et ega ma eriti normaalne inimene ikka ei ole. :)
Foto: Firmasport FB
Lõpuks jõudsime omadega Käärikule. Sealse spordikeskuse suusastaadionilt, kust ka eraldistardid anti, võistlussärk lunastatud ning omavastutuse kinnitusvorm allkirjastatud, suundusime rajaluurele. Põhirõhk veetakistustel. Ütleme nii, et pooleldi jäätunud tiigikesed, kus ka jäätükid sees hulpimas, polnud just kõige kutsuvamad ega ahvatlevad. Vabatahtlikult ükski terve mõistuse juures olev inimeseloom taolisse kohta suplema ei kipu. Eriti nappide plusskraadide ja kohatise vihmasajuga. Vähemalt tuult polnud. Päeva naelaks oli kindlasti Kääriku järve hüppetorn, millelt tuli vette hüpata. Enne starti käisin seda niisama uudistamas. Alla tulles libastusin ja kukkusin. Õnneks haiget väga ei saanud, sest oskasin õigesti maanduda. Siiski, enesekindlust lisav hea enne see polnud...

Partei ja valitsus loodavad su peale!

Üheks tähtsaks küsimuseks oli riietus. Mina otsustasin, lähtuvalt varasemast kogemusest, võimalikult napi ja liibuva variandi kasuks, kuid leidus ka neid, kes piltlikult öeldes pool kappi endale selga toppinud. Arvan, et too variant, mille valisin, oli parem, sest imas endasse vähem vett. Kuna pingutasin, siis külm samuti ei hakanud.

Mida ma polnud seni jooksuvõistlustel kogeda saanud, oli eraldistart. Tegemist on üliharva nähtusega, üldjuhul antakse ühisstart. Kohe meenusid Andrus Veerpalu vägiteod 15 km eraldistartidega klassikasõitudelt, mis ühisstartidest palju-palju põnevamad. Eraldistart tähendab ühtlasi ka seda, et rajal end kordagi lõdvaks lasta ei saa, sest eeldatavate konkurentide esitusest puudub ülevaade. Peab pidevalt end takka sundima, pingutama. Ei saa lihtsalt grupis tiksuda, et siis hiljem, lõpu eel, võimsa spurdiga konkurente edestada. Päris põnev formaat tegelikult, kuigi harjumatu.

Esimene julge pääses rajale kell 11, viimane veidi peale keskpäeva. Stardiintervall oli 30 sekundit. Kuna minu võistlusnumbriks oli 85, siis sain omajagu oma lähet oodata, kuid lõpuks jõudis kätte minugi kord.

Adrenaliinitase oli laes. Neli ligi kahemeetrist tuletõrjeplanku erilisi raskusi ei valmistanud. Tasakaaluharjutus mööda ca 1,5 meetri kõrgusel asuvaid kitsaid ja libedaid puittalasid komistuskiviks samuti ei osutunud. Järgnes takistus nimega Vesiroosid kaasale, kus vesiroosidest polnud muidugi haisugi. Tegemist oli karastava suplusega umbes 5 meetri laiuses tiigis, kus vesi üle pea ulatus. Nüüd olin läbimärg ja lihas maha jahtunud, kuid see oli vaid eelsoojendus eesootavale.

Palkidest takistus, paar korda mudase põhjaga kraavides sumbatud, Vanapoisi mägi alistatud ja põhupallidest üle ronitud, pidid osalejad esmalt mudas roomama, misjärel suunduti Viikingi kiirkursusele - järjekordne tiik, mille peal hulpimas neli palki. Ujuda sai omajagu.

Rekkamehe eri oli omapärane kogemus. Mõni arvaks, et suure rekka alt on kerge läbi roomata, kuid eksite. Võrdlemisi kitsas oli seal all ja usun, et kui juba minusugusel kergekaallasel andis end sealt läbi pressida, siis mõni kogukam isane seda takistust nõuetekohaselt kindlasti ei läbinud. Kumm vahetatud (loe: erineva suurusega rehvidest takistusriba edukalt seljatatud), asusime demineerima - 32 kg sangpomm tuli üle lindist konstrueeritud liini vinnata. Sellega sain hakkama teisel katsel, mil tehnikat oluliselt korrigeerisin.
Takistusel nr 14 kehastusime Tarzaniks, sest mööda köit pidi üles ronima ja viie meetri kõrgusel asuv märk ära puudutada. Tagasi maapinnale laskudes asus mu privaattsoon otsekontakti ronimisköiega, mis ei olnud just kõige mõnusam tunne.

Suundusin Veohobuste võidusõidule. Põhimõte lihtne - haara üks liivakott kaasa ja jookse staadioniring. Kuna kandam palju ei kaalunud, siis kandsin seda peas, nagu Aafrika naistel tavaks. Oli tõesti mugavam.

Edasi kulges teekond mööda Seinamäe krossijooksurada, peagi rühkisin üles slaalominõlvast. Ja siis see tuli! Everest2 ehk Seinamäe sööstlaskumisnõlvast esmalt lõbus allalibistamine ja siis vaevaline ülesronimine. Kõrguste vahe 35m, kogupikkus 100m. Jube mägi! :D

Edasi kulges trass mööda Kääriku järve konarlikku kallasrada, kus ka üks korralik tõus sees oli. Tunnistan, et seda tõusu lõpuni joosta ei suutnudki, jalgadest kadus jõud. Kuidagi ähkides ja puhkides ülesse taarusin. Hingeldasin meeletult, kuid märja ja külma riide tõttu oli raske hingata. Õnneks lõpuni polnud enam palju jäänud ja Kolgata tee sai peagi läbi...

Sukeldumiskursusele  ehk Kääriku järve hüppetorni jõudes, kus kamraadid mind muigelsui ees ootamas olid, lõõtsusin meeletult. Tornis tõmbasin veidi hinge, valmistusin vaimselt vettehüppeks. Igasuguste veetakistuste ja vettehüpete ees on mul väikene foobia. Suutsin piisavalt taastuda ja end koguda ning hüppasin. Taaskord ületasin oma hirmu!

Päästva finišikaareni jäi veel veidi üle kilomeetri. Kogusin viimased jõuvarud kokku ja asusin tõkkejooksule. Roomasin läbi torude,  trepijooks ja viimaseks takistuseks oli mööda tellinguid kätejõul rippudes turnimine. Hüpe õhku ja FINIŠ!
Foto: Firmasport FB
Päevajuht soovis kohe mu muljeid kuulda, kuid kuna ma polnud mitu minutit kõnelemisvõimeline, palusin tal oodata. Lõpuks külmunud suuga miskid enam-vähem arusaadavad laused suust välja sain. Vot nii läbi olin omadega. Tegemist oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga raske väljakutsega. Siinkohal ma ei liialda. Kõik need mehed, kes raja läbisid, on võitjad. Müts maha teie ees!
 
Suundusin kärmelt kuuma duši alla ja siis kohe sauna end soojendama. Oluline oli märg riie võimalikult ruttu seljast saada ning mitte väljas külmetada. Huvitav oli muljetada.

Kuni autasustamiseni ei teadnud ma kindlalt, kas mul on poodiumile üldse sel korral asja või mitte. Selgus, et oli. M vanuseklassis sain tubli teise koha, üldkokkuvõttes olin kolmas.

Raja kiireim aeg kuulus M30 vanuseklassis võistelnud Aimar Hussarile, kes jooksis 10 kilomeetrit 54 minuti, 15 sekundi ja 45 sajandikuga. Teiseks jäi M vanuseklassis võistelnud Andres Nöps, kes muuseas asus rajale viimase mehena ja kaotas võitjale vähem kui 17 sekundiga. Üldarvestuse kolmanda koha napsas aga M vanuseklassis võistelnud Mardo Lundver ajaga 55 minutit, 12 sekundit ja 71 sajandikku.
Fotod: 2x Kaimo Puniste
Auhinnad parimatele olid üle ootuste kopsakad, aga eks mehed olid need ka auga välja teeninud.

Kripeldama jääb nii napp kaotus esikohale, sest tean, et olin suuteline võistlust võitma. Eraldistardi võlud, oleksin pidanud rohkem pingutama. Samas, ma väga ei põe, sest andsin endast parima. Vaim polnud seekord piisavalt tugev ja mitmel takistusel raiskasin liiga palju aega. Teinekord äkki targem ja suudan teha vigade paranduse. Hindeks etteastele panen koolipoisi kolme. Varu jäi sisse ja ei suutnud oma täit potentsiaali realiseerida.

Mida veel mainida tasub, on võistlusjärgne toitlustus. Nii rikkalikku ja toekat einet (kartul, kaste, kapsas, liha, magustoit jne) näeb jooksuvõistlustel harva. Veab, kui vahest supilurrigi pakutakse. :)

Korraldajatele annan samuti 10 punkti 10-st. Kiidusõnad teile kõigile ja suured tänud vägeva elamuse eest!

Lõpetuseks videokaadreid operaator Heimar "Kõps" Pehkilt:

1 kommentaar:

  1. Veetakistuste rohkuse tõttu ja aastaaega silmas pidades pidasin seda üritust piisavalt hulluks, et mitte osaleda. Ei kahetse ka takkajärgi mitteosalemist nähes, mis tingimused olid :) Sellist eraldistardi formaati võiks nii mõnelgi takistusjooksul kasutada. Igatahes respekt, et selle läbi tegid!

    VastaKustuta