Laupäev, 21. oktoober 2017

Jooksuvaimust vaevatud

Foto: Saarema 3 Päeva Jooksu FB
SKPJ teine võistluspäev viis meid Iide külla Sõrve poolsaarele. 16,195 kilomeetri pikkusele jooksule anti start kell 12. Pinnakate 60% asfaltteed ja 40% kruusa- ja metsavaheteed. 

Muljeid aastatagusest ajast

Huhh, teine päevgi kirjas. Ajaks 1:05:18.9, millega võib üldjoontes rahule jääda. Alustasin meelega rahulikumalt ja enamus jooksust tiksusin sellises nö mugavustsoonilaadses olekus. Niivõrd-kuivõrd. ;) Mingi periood sai mõnele väledamale naisele ka tuulevarju pakutud. Distantsi lõpuosas sai siiski veidike tempot tõstetud ja päeva kiirem km oli samuti just too viimane. Suure hurraaga tegin isegi päris kena lõpuspurdi ja mitu-mitu selga tulid vastu. Loodetavasti homme seda ei kahetse, onju. :D

Soojendusega (sh 2km jooksu) sai jalad enam-vähem konditsiooni, aga keha oli suht kange. Joosta üldiselt kannatas. Õnneks ükski koht ei valutanud. Täna sai ka spaas veidike lõõgastatud. Näis, kas sellest ka tolku oli. Huviga jään ootama hommikut. Hetkel sääre tagaosa väga kange mõlemal koival ja trepid pole just parimad sõbrad. :)

Homse osas konkreetseid plaane-eesmärke polegi tegelikult. Tore oleks muidugi tänast aega parandada, kuid pigem olen ses osas skeptiline. Kui ikka jalad normaalselt joosta ei võimalda, siis ei hakka ka väga punnitama ning end lõhkuma. Vigaseks pole end kah vaja joosta...

Aga juba võin ära öelda, et too kolmepäevane formaat mulle väga meeldib. Viib mõtted argielust eemale ja saab omas mullis olla. Soovitan!


Lippasid nagu noor põder

Just taolised sõnad lausus finišis mulle konkurent, kellest olin rajal mööda vuhisenud. Surus koguni kätt. :)

Tõesti. Taastumine eilsest möödus üle ootuste hästi. Esialgne plaan nägi ette seda, et esimesed kümme kilomeetrit läbin tempoga 3:50 min/km ning siis viimasel 6,2 kilomeetril annan nii palju kui torust vähegi tuleb. Nagu üldjuhul ikka tavaks, mõte on hea, kuid reaalsus mõnevõrra erinev. Nii ka sel korral.

Jooksu alustasin koos kahe noore jooksututtavaga. Grupis ju ikka kergem joosta. Alguses suutsime enam-vähem tempot hoida, kuid mida aeg edasi, seda kiiremaks me edasiliikumine muutus. Järjest tulid seljad vastu, mis andis indu pingutamiseks veelgi juurde. Kahjuks me grupp lõpuks lagunes ja lõpukilomeetrid pidin üksinda tuult trotsima. Motiveerisin end konkurentide kinnipüüdmisega. Paljud olid liiga uljalt alustanud, mul aga minek ülihea, seega ei hakanud end tagasi hoidma. Küllap pean homme seetõttu lõivu maksma, aga otsust ei kahetse.

Resultaadiks 59:30,5, mis võrreldes eelmise aastaga suur edasiminek. Jooksin päeva paremuselt 21. aja. Kahe päeva kokkuvõttes asun 19. positsioonil.

Parema jala suur varvas teeb ebamugavat valu. Lõdvestusjooksu ajal pehmel pinnasel too ihuhäda endast põhimõtteliselt tunda ei andnud. Bussis olukord muutus. Hotelli kõndida täitsa kannatas. Kui jooksusussi jalast sain, siis oli mu esimene küsimus, kas varvast üldse liigutada saan. Õnneks sain. Vast mingi põrutustrauma vms. Ega mitu päeva tugevat pingutust ja füüsilist koormust pole ju mingi naljaasi. Loodetavasti homme ikka joosta kannatab, muidu jama. Katkestama küll ei hakka, kasvõi rooman raja läbi. :D

Okei, nali naljaks. Kui homme olukord sama või koguni hullem, siis pingutama ei lähe, vaid sörgin trassi võimalikult jalgusäästvalt läbi. Sandiks pole kah end mõtet sportida. Tervis ennekõike. Seda enam, et ma kõrgesse mängu ei sekku. Küll neid starte tuleb veel. Säilitagem kaine mõistus.

Täna taastun. Geelitan valulikku kohta, annan jalgadele puhkust. Võtan ka väikese spaatuuri ette.

Hommik on õhtust targem.

2 kommentaari:

  1. Loodame, et varvas (varbad) pärast tänast võistlust päris nii kohutavas seisus ka ei ole nagu näha pildil, mis sellele lingile klõpsates avaneb:

    http://www.rantnow.com/2015/10/08/11-pictures-of-horrible-foot-disorders-you-wont-believe-exist/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Issand. Mulle, nõrganärvilisele, tekitas juba avafoto külmajudinaid. Tänks, mees. :D

      Kustuta