46. Jooks ümber Harku järve

Spordisärke varsti juba nii palju, et enam ei jõua kõiki äragi kanda. :D Foto: Erakogu

Minu varasemad tulemused:
2016. aastal, mil distantsiks oli 6,8 km - 54. koht 859 osaleja seas brutoajaga 25:37,1 (Neto: 25:27,8)

Täna keskpäeval 46. jooksu ümber Harku järve raames said jooksufanaatikud kodumaa eri nurkadest oma vormikõvera hetkeseisust ülevaate. Kavva kuulus üks nn kiire sutsakas 6,6 km näol. Eelmisel aastal, mil sel võistlusel debüteerisin, oli distantsi kogupikkus 200 meetri võrra pikem. Ühtlasi oli tegemist ka DFDS Järvejooksude Sarja avaetapiga. Ees on ootamas veel kolm etappi (08.07 Pühajärvel, 30.07 Saadjärvel, 26.08 Ülemistel), kus ka mina plaanin osaleda.

Rajakaart

Hommikune äratus kell 9 jättis piisavalt aega, et jõuaks nii hügieenitoimingud sooritada, midagi näksida ning seljakoti kokku pakkida. Kondiaurul liikuva kaherattalisega hakkasin Lasnamäelt vaikselt Harku järve liivaranna suunas liikuma kümne paiku, et jõuaks ka kohapeal vajalikud soojendusprotseduurid läbi teha. Veidike küll taaskord Mustamäe-Õismäe kandis seiklesin, kuid loetud minutid peale 11 lõpp-punkti maabusin.

Lühidalt oma etteastest

Eesmärgiks seadsin endale teha üks tugev sooritus, konkreetset ajalist eesmärki tegelikult polnudki, seda enam, et tegemist ebastandardse võistlusmaaga. Kõrgesse mängu asja polnud, seega läksin tegema oma jooksu.

Stardikaare all päris esiritta end pressima ei hakanud, kuid siiski sättisin end etteotsa. Enesetunne hea, organism värske. Võis pingutada. Ilm tiba soojavõitu, aga üldiselt ei midagi hullu. Talutav temperatuur.

Mõnisada meetrit vudisime mööda muru-liiva jms segu, edasi sai pikalt asfaldi peal joosta. Mingi periood muutus teekate kruusaseks, sekka asfaldilõike ja kitsaid kõnniradu. Reljeef lauge, tuntavaid tõusukesi ei täheldanud. Lõpuosas taaskord asfaldkate ning vististi ka natuke kruusateed (või oli see hoopis väga halvas seisus asfaldkattega tee vms :D), kui mälu mind nüüd alt ei vea. Enne finišikaare läbimist tervitas kõiki osavõtjaid viimase katsumusena liivarand. Rada minu hinnangul igavapoolne, kuid vähemalt kilomeetrid möödusid üllatavalt kiiresti. 6600 meetri läbimiseks kulus mul aega 23:03,4 (neto: 23:03,1), mis 803 võistleja hulgas tähendas 21. lõppkohta. Keskmine tempo 3:30 min/km, keskmine kiirus 17,18 km/h. Kaotust üldvõitja Raido Mitile (Sparta) tiksus 2:49,6. Jooksu käigus lasin mõne venna küll kahjuks mööda ehk ideaalis oleks võinud mõne koha võrra eespool positsioon olla, kuid ei hakanud end ribadeks tõmbama. Jooksin valdavalt 90% intensiivsusega, seega kõiki jõuvarusid letti ei löönud. Ei näinud sel erilist mõtet, sest mäng mõisa peale polnud. Kaugel sellest. Samas, konkurents oli väga tugev, mis innustas ka end rohkem pingutama. Koorekiht oli põhimõtteliselt kõik kohal, mõne erandiga. Selle tulemuse pealt on hea edasi minna, tsiteerides klassikuid. :)

Mina number 329. Foto: CEP Eesti Facebook

Maikuus enam ühtegi võistlusstarti, mida kogunes kokku 8, mul pole. Juunis hetkeseisu järgi mind ees ootamas "vaid" 5 võistlust:

03.06 4. Kekkoneni Jooks 15 km
10.06 Tõrva Ekstreemjooks (takistusjooks)
17.06 Jüri Lossmanni mälestusjooks 6,5 km
18.06 Kõva Mehe Jooks (takistusjooks)
23.06 Rapla 29. Võidujooks

Kaks takistusjooksu on meelelahutusliku fookusega ehk neid lähen vaid läbima. Tähtsaim võistlus 17.06, samas ka ülejäänud kahel võistlusel sooviks tubli etteaste teha. Saab veidike rännata, kuid võistluste (intensiivsuse) osas tõotab tulla rahulikum kuu.

Saku Kevadjooks 2017

Senise jooksjakarjääri kolmas karikas, poodiumikohti on juba omajagu kogunenud. Foto: Erakogu

Eile tegin pika soojenduse ja loivasin niisama. Täna oli aeg tegudeks!

Äratus oli kell 9, Lasnamäelt hakkasin Saku poole jalgrattaga vurama orienteeruvalt kell 10. Üheksateist kilomeetrit seljataga ja kohal ma olingi. Kindlasti imestate - ise läheb isiklikku rekordit jooksma, kuid tähtsa võistluse eel võtab veel ette nii pika jalgrattasõidu. Rääkimata eilsest poolmaratonist, mis samuti organismi oma jälje jättis. Ei tundu just eriti mõistlik!? Pigem mitte. Siiski, parem kui palavas bussis end seaks higistada. Kondiauru mul jagub piisavalt. ;) Eks proovisin sõita võimalikult ökonoomselt. Ilm tiba soojavõitu, kuid õnneks stardiks, mis anti kell 12, õhku väga kuumaks ei kütnudki. Teatud temperatuuriläve ületamine mõjub mu sooritusvõimele pärssivalt. Õnneks täna vedas, suurem kuumalaine jäi tulemata.

Saku Kevadjooksu rada on lauge ehk ideaalne rekordipurustamiseks. Kahekilomeetrise soojendusjooksu tegin tavapärasest tempokama, et organism eesootavaks pingutuseks üles äratada. Lahtijooksude ajal olid jalad enam-vähem OK konditsioonis, kuigi värskust võinuks rohkem olla. Kuidagi uimane tunne oli. Stardipauguks suutsin end ärkvele saada. Läksin tegema oma jooksu, sõltumata konkurentidest. Siht oli silme ees selge.

5 ja 10 kilomeetri start anti üheaegselt. Asusin oma lühemat jooksu juhtima. Kaks 10 km välejalga (Kaupo Sasmin ja Mairo Mändla) veidike eespool. Minu kannul kohe Täppsportlane Heiki Pruul, kes minuga samal distantsil võistlemas. Natukene rohkem kui kilomeeter ta mul sabas püsis, siis läksin mina oma teed. Kaupo ja Mairoga lasin samuti väikese vahe sisse. Pingutada kannatas, enesetunne oli normaalne. 2,5 km peal tuli tagasipööre. Heiki oli jäänud ohutusse kaugusesse, 10 km vennad jooksid kilomeetrikese edasi, kus neil tagasipööre ehk siis jooksu jätkasin uhkes üksinduses. Kahjuks. Üksinda joosta on tegelikult palju raskem, eriti kui pead end ka kiiremini liigutama sundima. Võitlesin iseendaga ja võitsin. Soolojooksu tulemuseks uus isiklik rekord 16:55,2! Edumaa Heiki Pruuli ees 1:09.

Tänased kilomeetri ajad Polar M400-st:

1. 3:15,5
2. 3:24,5
3. 3:24,9
4. 3:22,2
5. 3:19,6

Distantsiks fikseeris kell 5,06 km.

Pikemal maal osalejaid 30, lühemal 29. Ei teagi, et kas korraldajad ei teinud piisavalt reklaami või kuhu täpsemalt on koer maetud. Võistlusel ju oma nišš täitsa olemas - lauge rada, kus võimalus häid aegu joosta. Asukohtki kergesti ligipääsetav ning leitav. Mõttekoht.

KUI nüüd hiljemalt sügiseks suudaks ka 10 kilomeetris alistada "maagilise" 35 minuti piiri, siis võiks hooaja kordaläinuks kuulutada. Egas midagi. Vähem möla ja rohkem trenni vaja teha. Potentsiaal on olemas, iseasi, kas see ka realiseerida õnnestub. Elame, näeme.

Jooksja.ee artikkel

Nüüdseks (24.05) on internetiavarustest leitav ka galerii, millest mõned fotod (ilmselgelt need, kus ise figureerin :D) postitan ka siia:

Võidukas finiš! Foto: Ivo Kraus

Pöidlad püsti, nagu ikka. :) Foto: Ivo Kraus

Kurk kuivab. :D Foto: Ivo Kraus

Improviseeritud poodiumil. Foto: Ivo Kraus

Rohkem fotomaterjali leiab Saku Maratoni Facebookist!

Tallinn City Trail 2017

Jooksujärgne toitlustus. Foto: Ace Adventure Racing Team Facebook

Varasemad tulemused:
2016 37. koht 183 osaleja seas netoajaga 1:46:43,1

Tallinn City Trail on kindlasti üks minu lemmikvõistlusi ning ka eilset starti ootasin väga. Kauneid vaateid pakkuv roheluses kulgev jooks, mis ka parajalt raske reljeefiga. Mida sa hing veel ihata oskad, onju? :)

Enne 21,1 km starti, mis anti kell 18:00, sai otsustatud, et lähen rada taaskord hea enesetundega läbima, mitte võistlema. Minimaalne pingutus. Eks treenitus pole kah nii pika distantsi jaoks hetkel vastav ja ega tollel võistlusel niikuinii head aega ei tuleks, tulenevalt raja keerukusest. Seega, milleks end lõhkuma minna? Parem naudin jooksu. See pole sobiv koht, kus paugutada. Seda enam, et järgmisel päeval mind ees ootamas Saku Kevadjooksu kiire ja lauge rada, kus eesmärgiks uuendada oma 5 km isiklikku rekordit, milleks 17:16. Selle aja jooksin 08.04 Nõmme maanteejooksul. Ideaalplaan näeks ette muidugi "maagilise" 17 minuti piiri alistamist.

Võistluskeskus asus Pirita Spordikeskuse Velodroomil. Samast kohast anti ka lähe. Kohtasin seal mitmeid jooksututtavaid, kellega põgusalt mõned sõnad vahetasin. Heimargi oli kaugelt kohale loksunud. Tal oli küll alguses soov nö täiega panema minna, kuid suutsin ta ümber veenda ning endaga kulgema saada. Usun, et ta ei kahetse seda. :)

Arutasime, et kas tõesti ka meite Presidendiprouat on starti oodata või on tegemist tema nimekaimuga. Aga Kersti Kaljulaid oligi koos turvameestega stardis. Tore, et meil selline sportlik President on!

Fotoklõps rajalt. Number 103 Kersti Kaljulaid (saatjateks turvamehed), kes 45 naise arvestuses sai kõrge 14. koha. Kokku oli põhidistantsil osalejaid 155. Tubli töö! Foto: Ace Adventure Racing Team Facebook

Rajast. Rada on tähistatud kollase/sinise matkaraja tähistusega, roosade siidilintidega puuokste küljes, punaste nooltega valgel taustal pöördekohtades, sini-kollaste või punaste nooltega maapinnal. Teeninduspunkte neli.

Esimene ring:

Kõigepealt joostakse läbi tunneli, tehakse järsk parempööre ja jätkatakse siis spordirajal jõe äärt mööda Lükati suunas. Edasi jooks mööda pinnasradu Pirita jõe kallastel Botaanika aia rippsillani, läbi Iru raba mööda laudteed, läbi Tallinna botaanika aia ning siis uuesti Pirita jõe idakallast mööda Piritale.

Teine ring:

Joostakse läbi tunneli Lillepi parki ja jätkatakse jooksu Sisekaitseakadeemia suunas. Esineb mitmeid järske tõuse-laskumisi ning rada on juurikane ning konarlik ning kulgeb kohati paekalda servale väga lähedal. Kirsiks tordil ülijärsk tõus mööda paepaljandit Suhkrumäele, kust siis edasi kulgeb rada valdavalt allamäge.

Mida enda jooksust kirjutada? Noh, enamus distantsist lobisesime Heimariga. Seetõttu panime ka paaris-kolmes kohas võssa, kuid õnneks kiirelt naasesime õigele rajale tänu spordimehelikele kaasvõistlejatele, kes meie eksimusest häälekalt märku andsid. Keskendumisvõime jättis kõvasti soovida, kuid eks häälestatus oli vastav, seega mis siin imestada. Üldiselt mina rajamärgistuse kohta midagi halba ei ütle. Kui sarnaselt meiega rahulikus tempos joosta ning silmad lahti hoida, siis põhimõtteliselt eksimisvõimalus on nullilähedane. Meiegi panime rappa pelgalt oma tähelepanematusest, mitte rajameistri tegemata töö tõttu. Teeninduspunktidest haarasin kaasa head paremat. Esialgu maiustasin kommidega (ma ju teada-tuntud maiasmokk :D), mis tekitasid õrna pistmise, hiljem läks peale banaan ning soolakurk. Ka vedelikku tarbisin. Spordijook pani sees keerama. Ma rohkem vee mees. Kilomeetrid möödusid lennates ja õigepea saigi pikk trenn läbi. Viimati jooksin poolmaratoni 24. veebruaril. Jalad olid veidike ikkagi väsinud, kuna polnud ammu nii pikka maad joostes järjest läbinud. Pikemad otsad viimasel ajal pigem seal 12 km kandis.

Ise tehtud, hästi tehtud! Foto: Erakogu

Finišijoone ületamist peame Heimariga muidugi veel veidi harjutama, oli too performance tiba kohmetuvõitu. Aga pärast lõpetamist pisteti meile toekas muffin ja kuumkleebitav tikitud lõpetajavimpel pihku. Meisterdasime lõpetajadiplomi. Mina jätkasin pugimist. (Mõned võikud jms. Olen ikka täitmatu elevant. Nagu sööma oleks läinud, mitte jooksma. :D) Toitlustuseks pakuti Muhu leiba (maailma parim leib muideks ja seda just värskelt!!!), võid, juustu, tomatit, grillvorsti, banaani, õuna. Joogiks on Vitamineral, Mahlajook või mineraalvesi pudeliga. Tõeline pidulaud. Heimar veel naljatas, et siin oleks hea sünnipäeva pidada. :D

Kuumtriigitav tikitud lõpetajavimpel ja toekas muffin. Foto: ACE Adventure Racing Team Facebook

Tore oli näha nii palju rõõmsaid inimesi, kuid eks jooksurahvas ongi üks äge seltskond.

Oli üks igati vahva jooksuõhtu!

Ja läbi ta saigi...

"Ida-Virumaa Jooksutuuri" lõppakord - Narva Vägilase Jooks 2017

Avapäeva muljed on jäädvustatud SIIN!

Me happy! :D Foto: Juri Vsivtsev

Piirilinnas ööbisin Narva Hotellis, mis jäi vaid mõnesaja meetri kaugusele Vägilase Jooksu võistluskeskusest. Hinna ja kvaliteedi suhe oli paigas - mulle esitati 45 euro suurune arve, millest 7+7 eurot õhtu- ja hommikusöögi eest. Õhtusöögiks pakuti maitsvat seapraadi, moosiga pannkooke. Hommikul rikkalik Rootsi laud, kus pugisin ikka täie raha eest. :D Standardnumbrituba oli puhas, mugav ning jagus ka piisavalt liikumisruumi. Kõik vajalik olemas. Öö möödus magusa une tähe all. Üllatavalt vaikne oli.

See näoilme... Nagu laps kommipoes. :D Foto: Juri Vsivtsev

Laupäeva pärastlõunal jalutasin veel Narva peal ringi, eeskätt mööda kaunist promenaadi. Sattusin ka renoveeritud Victoria Bastionisse (Kasematid), kus lasin end eskursioonile kirja panna. Kogu too pull oli odav. 4-eurose pileti eest sai põhjaliku ülevaate Narva ajaloost ehk vaimule kah midagi. Keha sai niigi vatti. Ca tunniajane eskursioon oli küll venekeelne, kuid mulle pakuti ka eestikeelset audiogiidi kuulamiseks, millest lõpuks siiski loobusin, sest midagi sain-saan (no nii 20-40% :D) siiski aru vene keelest. Eelistan vahetut suhtlust. Jalutuskäik bastionis on muidugi elamus omaette. Tasub mainida, et seal on jahe ja rõske. Ka suvel. Näha sai ka nahkhiiri. Kvaliteetaeg ning aktiivne puhkus.

Narva Vägilase Jooks 2017

Lõpetajamedal. Foto: Erakogu

Mainin kohe alguses ära, et jooksu läksin lihtsalt hea enesetundega läbima, mitte võistlema. Ses suhtes on takistusjooksud lahedad, et vähem on seda va ninast-veri-väljas-ja-hing-paelaga-kaelas-punnitamist. Või kuidas iganes seda nähtust nimetada. Hoopis vastupidi. Ütleks, et enamik 122 lõpetajast (koos lastejooksudega oli kokku üle 200 osavõtja) läks väljakutset pigem nautima. Väga positiivne oli see, et leiti need mõned sekundid ning üksteist aidati takistuste ületamisel. Ka mina ei pidanud paljuks abikäe osutamist. Muideks, üllatavalt palju seiklushimulisi vapraid naisi oli tulnud oma päevast adrenaliinidoosi välja lunastama. Isutekitaja Reporterist. (NB! Nõrganärvilistel video vaatamine omal riisikol :D)

Ette tuli ka neljakäpukil jooksmist. :D Foto: Ülar Uusküla

 Kõik osalejad said Vägilase Jooksusari 2017 Narva avaetapile pühendatud särgi, kus kasutusel sini-must-valge värvitoonid. Disain maitsekas, elemendid ja nende paigutus riideesemel põhjalikult läbi mõeldud ning omavahel sobitatud. Kohe näha, et pädev inimene on disaineriks olnud. Lõpp-produkt kaunis. Julgeks tolle särgi tituleerida kauneimaks omataoliste seas.

Uuendusena ei kasutatud võistlusnumbreid, vaid sponsorite toel organiseeriti kõigile stiilsed (korduvkasutatavad=loodussõbalikumad) numbrisärgid.

Jooksust endast. Anti kaks starti, et massi hajutada. Mina kuulusin teise gruppi, kes hiljem rajale lasti. Takistusi oli omajagu, nii looduslikke kui ka tehislikke. Esimeseks kondiprooviks pärast mõningast soojendusjooksu oli puupakkude tassimine. Meie grupil tekkis selles punktis kohe mähis ja segadus. Rajakohtunik ei suutnud kah piisavalt end kehtestada ja konkreetsusega hiilata. Tulemuseks see, et tarisime pakke veidi maad edasi mööda promenaadi, teadmata, et peame tegema tagasipöörde ja algpunkti kandami tagastama. (Tagantjärgi mõeldes loogiline, lihtsalt tol hetkel oli segasevõitu see, et täpselt millist trajektoori me seda tegema peame jne) Tulemuseks see, et julgelt pooled grupikaaslastest ei saanudki pakukestega rammu katsuda. Edasine jooks kulges ilma suuremate viperusteta.

Mina "ratsutamas". Foto: Aldis Toome

Järgmisena tuli ületada ronimissein. Veidike maas roomamist. Neljakäpukil künkast üles. Paaril korral kargasime üle kraavikese. Järgnesid takistused, kus kordamööda ülevalt ja alt tuli läbi pääseda. Trepijooks. Koormarihmadest takistus, millest end läbi-üle pressida. Veel mõni lihtsakoelisem takistus ja siis läks asi tõsisemaks. Kollaste nöörijuppide otsas turnimine, mida paljud reeglitekohaselt läbida ei suutnud ehk nemad suundusid trahviringile. Mina kergekaallasena suutsin selle ronimisülesande edukalt sooritada. Autokumme tassisime järgmises punktis. Ei midagi kontimurdvat. Edasi sai veidike kiikuda. Teate neid kiike lapsepõlvest, kus pika puulaua mõlemas otsas keegi istub ja siis kordamööda "kaalute üksteist"? Noh, just sellistest kiikudest pidime üle jooksma. Võttis jala värisema, kuid õnneks tasakaalu ei kaotanud. Mööda treppe tagasi alla promenaadile, kus pidi taaskord tunrimisega tegelema. Vahelduseks tassisime liivakotti - künkast üles ja alla. Edasi läks traktorikummide kantimiseks. Mehed pidid sooritama neli edukat katset. Jõu ja ilunumbrid ühesõnaga. Ronimissein. Roomamine ja takistuse ületamine. Paras ports treppe. (Nagu oleks trepijooksuvõistlusele sattunud. ;D) Ahvi saime jälle mängida. Mööda järske künkaid üles ja siis alla. Võttis ähkima, kuigi kulgesin rahulikult. Järgmiseks päeva üks ägedamaid takistusi - euroalustest oli vee peale jooksusild ehitatud, mille ületama pidime. Paljud kõndisid, aga otsustasin jooksmise kasuks. Pealtvaatajate jaoks võis too tegevus päris koomiline tunduda. Jalgealune kõikus jõhkralt ja vedas, et vette ei lennanud. Järjekordne kes-seda-enam-mäletab-mitmes takistus ületatud ja siis koht, kus vette sulpsamisi oli mitmeid. Üle kraavi oli veetud kaks koormarihma, mööda mida tuli veekogu ületada. Pääsesin kuiva nahaga. Ajateenistuses viibitud kuud tulid kasuks. Mõni näitas ikka väga huvitavaid tehnilisi lahendusi. :D Lõpp terendas. Veidike võrgu all liivas roomamist, veeanumate tassimist ja turnimist ning oligi finišikaar läbitud. Viimase katsumusena pidi mööda ronimisvõrke veoauto kärule ronima. Puust käsitöömedal kaela ning Värska mullivesi pihku. Võistlusnumbrisärk seljast, kiip küljest ja pessu ära. Hiljem degusteerisime maitsvat suppi ja jälgisime ka autasutstamist (STIHLi mootorsaagi küll ei võitnud, kuid fortuuna naeratas tagasihoidlikuma loosiauhinna näol siiski), pärast mida vurasime autoga pealinna tagasi.

Monkey business. Foto: Aldis Toome

Senistest takistusjooksudest, kus osalenud olen, oli Narva Vägilase Jooks kindlasti parim. Fantaasiarikkad takistused ning parajalt väljakutsuv rada. Igav kohe kindasti ei hakanud. Juhendis oli küll rajapikkuseks märgitud ca 8 km, kuid mu GPS näitas 6,73 km. Heikil veidi üle 7,02 ja Valdol vist 7,3+ midagi. Ehk tulemused seinast-seina. Mina muidugi ühelegi karistusringile suunduma ei pidanud, sealt vast ka nii suur vahe kogudistantsides.

Mina niisama turnimas. Ahv jääb ahviks. :) Foto: Ülar Uusküla

Lõpetuseks Heiki Rebase GoPro-ga rajast tehtud ülesvõtted:

Järgmine võistlusstart laupäeval Tallinn City Trailil, kus kavas poolmaraton, mida lähen taaskord vaid läbima. Pikem rahulik trenn. Pühapäeval võiks ideaalis Saku Kevadjooksu raames 5 km jooksus uue isikliku rekordi püstitada, sest rada pidi olema väidetavalt kiire. Näis. Lubama midagi ei hakka. Kui, siis vaid seda, et annan endast parima. 

Ületades takistusi, ületame iseennast!

"Ida-Virumaa Jooksutuuri" avalöök - Sillamäe II Treppide Jooks

Sillamäega taaskord tutvust tehtud, edasi Narva peale! Foto: Erakogu

Palavad tervitused piirilinnast Narva!

Niinimetatud "Ida-Virumaa Jooksutuuri" avapäev on vaikselt otsi kokku tõmbamas. Lahtijooksuks järjekorranumbriga kaks Sillamäe Treppide Jooks (10 km põhidistants), mis pühendatud Sillamäe linna 60. aastapäevale. Võistluse koduleht, kust huvilised leiavad lisainformatsiooni: http://sillamaetrepijooks.blogspot.com.ee/

Enne jooksu

Aastaid tagasi olen Sillamäed külastanud ning siis olid muljed üdini positiivsed. Ka seekordne trip polnud erandiks. Linn on ilus, sisaldades kamalaga nõukaaja hõngu, mis väljendub eeskätt arhitektuuris, kuid mis siin salata, ka venekeelses keskkonnas. (Mis pole muidugi probleemiks, sest õnneks veidike ka pursin pa ruskit) Inimesed sõbralikud ja rõõmsad. Aga noh, mis siin ikka mossitada, kui väljas nii kaunis päikesepaisteline kevadilm. Kes peaks sinna kanti sattuma, siis hüpake kindlasti ka Sillamäelt läbi. Usun, et te ei pea pettuma ning üllatute positiivselt.

Võistlusnumber. Foto: Erakogu

Võistluskeskus asus kohaliku multifunktisionaalse spordikeskuse ees, kuhu sai lukuga kappi oma varanduse hoiule jätta ning hügieenitoiminguid teostada. Mängis elav muusika, esinesid ka kohalikud noored artistid. Lastegi peale oli mõeldud - teha sai nii näomaalinguid, batuudil karata, karusselliga end oksendamiseni keerutada, suhkruvati-popkorniga end poputada jne jne jne. Võistlusnumber oli huvitav. Taolist lahendust polegi varem kohanud. Põhimõtteliselt tegu suurepoolse kleepsuga, kuhu käsitsi osaleja number kirjutati.

Võistluseelse soojenduse ajaks olin nina enam-vähem lahti saanud. Nohu, va suslik, on vist tagasi tõmbumas. Küsimuseks oli see, millise jälje peaaegu nädalane põdemine organismile jätnud oli ehk kas annab pingutada pikemat aega või mitte. Tõehetk saabus peagi.

START!

5 ja 10 kilomeetri lähe anti samaaegselt. Nagu rahvajooksudel tavaks, siis pahatihti paljud hindavad alguses oma võimeid üle ehk panevad täie pasaga liduma, kuid jaks lõppeb peagi. Tänagi sai seda nähtud. Mitu 5 km jooksjat panid uljalt minema, kuid mõnesaja meetri pärast langes tempo kolinal. Mina jälgisin aga hoopis hoolikalt võistlusnumbreid, et välja raalida, mida mu konkurendid teevad ning lähtuvalt sellele sõjaplaan fikseerida. Peagi, ca 500 meetri möödudes, asusin võistlejaterivi etteotsa, vanameister Vjatšeslav Košelev, kes piirdus ühe viiekilomeetrise võiduka ringiga ja ta poeg Deniss kuklasse hingamas. Mõlemad kohalikud sillamäelased.

Rada kulges asfaltkattega tänavatel ja terviserajal. Pikalt sai joosta mere ääres, veidike oli isegi mahti vaateid nautida. Puhus meretuul ja seda mõistagi vastu, mitte tagant. Enne pikka lõpusirget tuli üles joosta renoveerimisjärgus olevatest Mere puiestee treppidest, mis Sillamäe üheks tuntumaks sümboliks ja ühtlasi raja raskeimaks kohaks. Üldiselt reljeef lauge. Selleks ajaks kui ma Denissiga kõrvuti treppe vallutama hakkasin, oli Vjatšeslav Košelev meist jõudnud mõnesaja meetriga ette rebida. Meie ei hakanud järgi jooksma, kuna teine ring oli veel ees ootamas. Tagantpoolt kedagi ohustamas polnud, seega mäng võidu peale. Käis kassi-hiire mäng, selgusetud olid veel vaid rollid.

Vapralt üheskoos teisele ringile. Kord Piibeleht peal ja Vestmann all ning siis vastupidi. Kunas tuleb otsustav rünnak? Foto: www.molodoi.ee

Otsest passimist polnud, vähemalt mitte minu poolt. Opponenti, kelle nime ja taset jooksu ajal veel ei teadnud, jätkuvalt maha raputada ei õnnestunud. Kes ründab esimesena? Treppidestki jooksime üles üheskoos. Jätkuvalt patiseis. Lõpuni polnud enam palju jäänud, julgelt alla kilomeetri. Finišikoht taamal juba  terendamas ja siis see juhtus! Ca 150 meetrit enne lõppu lülitas noorem Košelev järgmise käigu sisse, millele mul polnud ka parema tahtmise korral vastumürki. Võit jäi siiski Denissi kodulinna. Võiduajaks fikseeris kohtunik Sillamäe KJK Kalevi esindajale 36:28. Minu resultaat oli 9 sekundi võrra kehvem. Poodiumi kolmanda astme napsas endale Sillamäe elanik Anatoli Suvorov (39:29). PolarFlow link!

Aa, nii nunnud pingud. :D Foto: www.molodoi.ee

Pärast jooksu

Esialgu olin pettunud, et taaskord polnud vajalikul hetkel lisakäiku võtta, kuid eks Deniss on minust ka märksa kõvema tasemega jooksumees, seega minusugusel harrastajal oli privileeg sellise tugeva sportlastega oma võimeid võrrelda. Jooks on ses mõttes aus spordiala. Treenitus kajastub üldjuhul ka tulemustes.

10 km kolm kiireimat. Foto: Erakogu

Tühjade kätega koju ei pea minema. Foto: Erakogu

Auhinnalaud oli rikkalik ning taolise väikejooksu kohta igati muljetavaldav. Palju kohalikke sponsoreid on korraldusmeeskond oma seljataha saanud. Kõikide võistlusdistantside peale tuli osalejate koguarvuks 129, mis eelmise aasta ca 150-ga on väike tagasiminek. Samas, küllap röövis palju huvilisi ka lõbustuspark oma aktraktsioonidega, kus paljud sillamäelased lustimas olid. Eks Sillamäel pole veel jooksutraditsioonid eriti juurduda jõudnud ning algus vaevaline. Korraldajatel on igatahes suured plaanid, nagu omavahelise muljetamise käigus selgus. Narvas on Energiajooks paisunud tuhandete osalejatega suurjooksuks. Loodetavasti tulevikus leiab aina enam jooksjaid tee ka Sillamäele.

Foto: Sekundomer.ee

Edastasin ka omapoolsed soovitused, mida minusugune jooksuhull, kes igal nädalavahetusel mingis Eesti nurgas võistlemas, on vast enam-vähem pädev jagama. Toon need siinkohal ka uuesti eraldi välja. Liidrite ees sõitis küll jalgrattur ja rajal olid ka suunajad, kuid kindlasti tuleks järgmisel aastal raja äärde paigutada kilomeetripostid (kõigil ju GPS võimekusega vidinaid pole). Halba ei teeks ka mõned piiravad lindid kriitilisemates kohtades, kus lõikamine ahvatlev.  Lisaks suunanooled kas spreivärviga asfaldile või siis vaiadega maasse suunaviidad paigutada. Kardan, et niisama jooksu nautida tahtjad, kes pole kohalikud, võivad rajal ära eksida. Kaaluda võiks ka joogipunkti paigaldamist, näiteks kui peaks sattuma jooksu ajaks väga kuum ilm. Finišis küll sai topsidega veeautomaadist juua, kuid mõni härra-proua võib pirtsutama hakata. Väikesed asjad, kuid kindlasti muudavad üldmuljet professionaalsemaks.

Ühes rütmis! Foto: Sekundomer.ee

On olnud tegus ja pikk ning mis siin salata, ka väsitav, päev. Kuulan taustaks nüüd Eurovisiooni ja varsti põhku ära.

TTÜ jooks 2017

Teisipäeval 9. mail ehk siis juba üleeile toimus TTÜ Run `17, millest teen väikese lühikokkuvõtte oma avalikku jooksumuljetepäevikusse.

Esmalt aga kiire tagasipõige pühapäevasele Tartu Jooksumaratonile, kus teatavasti osalesin 10 km metsajooksul. Raportis kurtsin uimasust ja loidust, käis üks pidev kangutamine ehk oli selgelt tunda, et miskit on mäda. (Sportos.eu-s ilmunud piltidel samuti mul ees selline lõust, mida jooksmisega esmapilgul ei seostakski. :D) Põhjus lihtne - viirusevimm kallal, konkreetsemalt nohu. Seep see on niiske naha ja tuulepoiste kambakas. Ega rohkem polegi vaja. Nüüd põen juba mitmendat päeva. Nohu on üks ilgelt rõve haigus, ma ütlen... -.-

Aga tagasi teisipäevase spordiürituse juurde. Osalemise otsustasin võistluseelsel päeval. Stardirahaks pidi kukrut kergitama vaid viie raha võrra ning etteruttavalt võib väita, et selle summa eest sai manti märksa rohkem kui eeldaks. (Kenake osaleja spordisärk, kiibiajavõtt, uhked (loosi)auhinnad sh jooksutossud, värskendav mullita pudelivesi, puuvili, energiabatoon jms) Võrreldes näiteks mõne teise suurema võistlusega, siis kohe näha, et korraldusmeeskond osalejate pealt nn easy money`t kokku kraapida ei soovinud. Küllap on ka sponsorite seas tulemuslikku lobitööd tehtud. Sügav kummardus igatahes. Muidugi, kuna osalejate hulgas oli tudengeid palju-palju, siis ega ei saagi kirvest hinda määrata. Mõistlik.

Võistluskeskuses valitses positiivne ja energiline õhkkond, mida noorte puhul üldiselt ka eeldaks. Kiidusõnad ka päevajuhile, kelle peen huumor isegi mind korduvalt pihku itsitama pani. Stardipaika jõudsin küll ca 10 minutit enne starti ning mind oli ees ootamas üüratu järjekord, nagu vanal heal nõukaajal, mil paremat kraami lihtrahvale jao pärast anti, kuid teenindus oli väle. Starti lükati küll 5 minutit edasi, aga pole hullu.

Mina, Kubu Juss! :D Foto: Marko Vilberg

Kuna ma va hädine vanainimene olin tol päeval tiba põduravõitu, siis lahti end riietama ei hakanudki. Hoopis vastupidi, jätsin selga nii palju riideid kui vähegi võimalik. Kuna läksin vaid rada läbima ja vaikselt sörkima, siis väga palju higi ei eritanudki poorid. Isegi seljakoti jätsin pulli pärast selga, et päris loivamiseks kätte ära ei läheks. Millegagi vaja ju end motiveerida. :)

Kulgemist alustasin stardikoridori tagaosast, kust siis tasapisi ettepoole rühkisin. Vahtisin ringi, nautisin ilusat kevadilma ning tärkavat loodust. Kilomeetrid, mida tuli lõpuks kokku 5,5+ lendasid linnutiivul. Mõnna metsajooks, kuhu sisse põimutud ka liivamägi ja veel üks liivasem pikem lõik. Liidrid panid punuma, mina vantsisin omas tempos. Nautisin vahelduseks võistlust, mitte ei jooksnud hing paelaga kaelas finiši poole.

Ahjaa, liiderkolmik suutis mõnisada meetrit enne lõpukaart rajal ära eksida ning sellega oli ka nende jooks rikutud. Põhjuseks segasevõitu rajamärgistus, mis väidetavalt kohati kattus ka ühe teise samal õhtul toimuva jooksuvõistlusega - Hubi jooks. Tunnen kaasa. Üks välejalgadest suutis umbes 1 km möödudes ka oma ühe jooksusussi maha jätta ning edasi tegi liba-Mukungat ehk jooksis ühes jalas sokk, teises sokk+jalats. Eks väiksemaid häppeninge oli veel. Tegijal ikka juhtub! Ise oleks samuti napilt uuele ringile läinud, kuid jalad olid sel korral ajust nupukamad. Õnneks olid ees inimesed jooksmas, mul jäi üle vaid neid stalkida. Nüanss, mida korraldajatel tasuks kindlasti parandada.

Lõpetajaid oli kokku 246. Minu lõppkoha ning aja leiate alljärgnevast videolõigust:

Vesise ninaga kannatas joosta. Lõi lõõrid lahti. Oli üks igati vahva jooks!

Teema lõpetuseks ka videojäädvustus läbi kodaniku Janar Tähepõld kaamerasilma:

---

Täna-eile toimus Stamina tervisejooksu järjekordne kahepäevane etapp. Järve metsas tegin neli tiiru (ca 9,4 km) ja Pirital kaks ringi (ca 7,2 km). Võib-olla homme teen veel ühe rahuliku sutsaka. Oleneb enesetundest. Haigena kannatab täitsa normaalselt joosta, kuid üle ei tasu pingutada. Nädalavahetusel mind ees ootamas "Ida-Virumaa Jooksutuur" - L II Sillamäe Treppide Jooks 10 km ja P Narva Vägilase Jooks (ca 8 km). KUI tervis võimaldab ning esikolmiku koht püütav, siis laupäeval sooviks teha ühe tugeva pingutuse. Pühapäevast takistusjooksu lähen läbima.

Over and out.

Jooksujalanõud on nõrkadele!

Keenia välejalg Ibrahim Mukunga Wachira läbis tänase järjekorras juba 35. Tartu Jooksumaratoni 23,3 km pikkuse distantsi olude sunnil SOKKIDES, kuid sellele vaatamata sai kirja seljavõidu.  Foto: Klubi Tartu Maraton Facebook

„Jooksin sokkides, kuna andsin oma jooksujalatsid kellelegi hoiule ja ei saanud neid õigel ajal tagasi. Alguses läks üpris raskeks, eriti asfaldil, kuid maastikul oli päris hea joosta ning lõpus juba harjusin.“

Just niimoodi, harjumuspäraselt tagasihoidlikult, kommenteeris Keeniast pärit jooksumees Ibrahim Wachira Mukunga oma seiklusi tänase, järjekorras juba 35. Tartu Jooksumaratoni 23,3 km põhidistantsi mäekõrguse võidu järgselt. (Vahe teise koha omaniku, olümpiasportlase, Roman Fostiga oli 4 minutit ja 19 sekundit ehk julgelt üle kilomeetri. Tõsi, meite üks parimaid meespikamaajooksjaid tuli starti tugeva trenni pealt, saama nn mõnusat koormust, ning tema jaoks on väga tähtis start ees ootamas hoopis 20. mail Göteborgis poolmartonil, kus tal sihiks aeg 1:03. Hoiame pöialt, et too eesmärk saaks täidetud!)

See on ikka hullumeelne, millist tahet ja sisu Mukunga täna näidata suutis. Igaüks ikka naljalt samas olukorras starti poleks läinud. Kusjuures, stardikaare alla jõudis ta vaid loetud minutid enne jooksu algust, tekitades seal paraja segaduse. Kõlarist jõudis mu kõrvu veel ka küsimus, ega kellelgi pole suurus 7 jooksujalatsipaari üle? :D Paras komejant, samas hakkas mehest suht kahju. Vaev-kannatus sai ka kuhjaga tasutud. Kolmandat aastat järjest tuli sportlane tollel võistlusel esikohale ning uuendas ka 7 sekundiga enda nimele kuuluvat rajarekordit (1:13:23). Ulme vend ikka! Müts maha. Respect!

Loodetavasti kangelane nüüd miskit lolli vigastust külge ei saanud. Mida sina, kallis lugeja, oleks taolises situatsioonis teinud?

Teema lõpetuseks ka mõned ajaloolised videojäädvustused, mis õnnestus oma seebikarbiga salvestada:

Ahjaa, ka mina tegin väikese sutsaka 10 kilomeetri näol. (Polar M400 GPS kuvas mul distantsiks 9,78 km)

1010 osaleja seas sain kirja tubli 3. koha. Ajaks fikseeris kiip 36:15, mis maastikujooksu kohta täitsa OK, kuigi tõele au andes, siis ega ma võtsingi tänast võistlust pigem kui tugevat trenni. Ootasin märksa raskemat rada tegelikult, seega olen veidike pettunud. Esikoht jäi valgusaastate kaugusele, kuid teine positsioon oli käeulatuses. Lõpuks kärises minust seitse aastat noorema spordimehega vahe 21 sekundi peale. Neljas koht jäi minust omakorda 12 sekundi kaugusele. Veidi üle poole distantsist jooksime koos, kuid siis lasin tal minna ja nii see vahemaa vaikelt kasvas. Minek tundus tal kah oluliselt parem olevat kui minul. Üldiselt oli kontrollitud jooks. Lõpuspurt kena. Tunne oli mul kuidagi loid ja uimane. Kas põhjuseks tavalisest toekam hommikusöök, hakkan tõbiseks jääma või polnud lihtsalt minu päev? Väsimuses ei saanud asi olla, sest paaril viimasel päeval puhkasin. Tont seda teab! Vasaku jala tagareis annab samuti õrnalt tunda. Jooksmist küll ei sega, kuid ärevaks teeb ikka. Viljandis oli sama jama. Hakkan vist vanaks jääma. :D Mingit lihasrebendit pole küll vaja... -.-

On, mida meenutada!

Minu seiklused jooksul ümber Viljandi järve

Särki ei saanudki... -.-

Senised etteasted Viljandi järvejooksul:
2015 1206. koht 2983 osaleja seas Brutoaeg: 1:02:58 (Netoaeg: 1:00:49)
2016 215. koht 2777 osaleja seas Brutoaeg: 49:44 (Netoaeg: 49:23)

Suurjooks Ümber Viljandi Järve on vanim Eestis korraldatav traditsiooniline jooksuüritus, mis sai alguse 1928. aastal ja korraldati tänavu 88. korda. Kivisse on raiutud ka toimumiskuupäev, milleks vastavalt tavale 1. mai. Raja valik on vaba. On kaks kontrollpunkti Viljandi järve otstes – Orikal matkaraja sillal (4,5 km) ja Viiratsis matkaraja sillal (10 km). Mina osalesin sel jooksuvõistlusel kolmandat aastat järjest. Kuidas mul läks?

Päris hästi. Eesmärgiks pasundasin välja TOP100, mis mõne lugeja arvamusel oli võrdlemisi tagasihoidlikuks sihiks mu hetkevormi arvesse võttes. Eks ta oligi selline nö miinimumeesmärk. Salamisi lootsin muidugi paremat resultaati. Ajaliseks sihiks sai võetud orienteeruvalt 45 minutit, ideaalis siiski alla selle, et ei läheks nibinaks-nabinaks. Tundus täitsa realistlik. Varasemad aastad on näidanud, et taolisest ajast piisab, et saja parima sekka kvalifitseeruda. Käesolevgi aasta polnud erandiks. kuigi jah, 100. lõpetaja tulemuseks fikseeriti sel korral 46:24, mis tulenes suuresti mudasest ja pehmepoolsest rajast, mis muutsid olud raske(ma)ks. 

Ilm oli teist aastat järjest super! Päike paitas põski, taevas oli võõbatud siniseks. Kõik see tähendas seda, et riietuse valisin suvise, et end mitte rajal seaks higistada. Õnneks palav ei hakanud, ma ju teatavasti kuumust-soojust eriti (sportides) ei kannata. Sooritusvõime langeb drastiliselt. Õrna jume sain isegi vist peale. :)

Aga aitab mulast. Kirjeldaks nüüd põgusalt ka võistluskäiku. Startisin vahetult 100 Eliitjooksja järel, mis andis eeldused selleks, et võrreldes varasemate kordadega saan varem omas tempos jooksma hakata, mitte ei pea liigselt energiat kulutama vaba trajektoori otsimiseks-leidmiseks ning slaalomi tegemiseks. Tõele au andes võttis siiski veidi aega, kuniks piisavalt liikumisruumi mulle võimaldati. Eks see Viljandi staadionilt väljajooks on tavapäraselt üks paras porno. Pärast Huntaugumäge saab enam-vähem normaalselt jooksma hakata. Ahjaa, palju ei puudunud, kui oleks tolle varem mainitud künkakese nõlval ninaga maad kündnud. Ma va otuke pidin ju ikka mudamülkasse astuma ning sellele järgnes libastumine (vürtsitatud mõne krõbedama sõnaga muidugi :D). Joppas, suutsin kahe jala peale püstisesse asendisse jääda. Eks äktsionit peab ju kah saama, muidu võib igavuse kätte täitsa maha kõngeda. :)

Kuna mul pole rada peas, mõni koht hägune, siis jooksin lihtsalt konkurentide, kes ideaalis kogenumad, kannul. Küllap nemad, vanad kalad, teavad, kust lõigata saab jne. Esimeses kontrollpunktis asusin, nagu hiljem protokollist-diplomilt selgus, 42. positsioonil. Esimene suurem otsustamishetk tuli vahetult enne sood. Stardiski olin alles kahevahel, kas minna sinna vesisesse mülkasse või mitte. Varem polnud soost läbi jooksnud. Väidetavalt pidi soo läbimisel distants tiba lühem olema, ajaski võis sekundeid kärpida. Läksin sohu. Jalad sai märjaks, kuid joosta täitsa kannatas. Ma ju kergekaallane kah, mõni raskem isend võibki oma võistluse soos lõpetada. Väike edumaa õnnestus saavutada võrreldes nendega, kes kuivema, kuid pikema, teekonna valisid. 

Järgmiseks huvitavamaks kohaks olid hobusekoplid-põllud, mida jagus omajagu. Tuli ära kannatada, sest raja lõpuosa kulges allamäge ning seda asfaldil. Talla alla kogunes kohati parajalt tummine mudakiht, vaatamata asjaolule, et jalas olid Icebugi maastikujooksusussid. Muster polnud piisavalt agressiivne, kuid valikut ei kahetse, sest meenub mitu seika, kui jalg väga ebatervislikku asendisse sattus, mis halvima stsenaariumi korral oleks võinud vigastusega kulimineeruda. Kogeda sai ka pigem takistusjooksudele iseloomulikke tunnuseid. Mitu korda olid tee peal risti ees elektrikarjused. Kraavidega sai samuti mõõtu võetud. Korraks imestasin, kuhu mind nüüd küll veetud on. Paras challenge. Igav juba ei hakanud. Kilomeetrid möödusid lenneldes. Teise kontrollpunkti läbisin 39. kohal. Kahjuks enne finišit langesin pügala võrra ehk lõppkohaks 40. (Brutoaeg: 43:45; Netoaeg: 43:42) Viisaka lõpuspurdigi suutsin ette võtta, kuna sildupõletavalt ei jooksnud. Sisse jäi väike varu. Juuretis järgmiseks aastaks. Kohal oli palju tugevaid jooksjaid ning konkurents tihe. 2916 lõpetajat jooksudistantsil. Lisaks mitusada kepikõndijat, täpsemalt 726. Eelmisel päeval võistles ka sadu lapsi. Võimas saavutus Viljandisuguse väikelinna jaoks, kus 2013. aasta seisuga oli 17 473 elanikku (Wikipedia andmetel) Igaühele midagi. Kes pani selga edeva kostüümi, kes nautis kaunist kevadilma. Isegi vankriga tehti Viljandi järvele ring peale. Suur jooksupidu! Positiivne oli veel ka see, et raja äärde oli kogunenud ohtralt kohalikke, kes ka elavalt kaasa elasid. Aitäh Teile kõigile.

Viljandi järvejooks on kindlasti üks minu lemmikuid. Ütleks, et iga end jooksjaks-sportlaseks pidav inimene peab vähemalt korra elus Viljandi järvele tiiru peale tegema. Usun, et te ei pea pettuma. 

Kosutuseks soe supp ning morss. Päev oli kordaläinud. Siiski, pole head ilma halvata. Mõne aja möödudes hakkas halb olla ning organismi tabas nõrkushoog. Lõi põhja alt ära. Võimalik, et palavikugi lõi üles, sest kohati esines külmavärinaid. Kartsin mingit hullu kõhuviirust vms, kuid tänaseks sain ihuveast üle. Vana hea rahvameditsiin - pipar sisse ja vsjoo. Ju siis sõin midagi organismile vastuvõetamatut. Ma ütlen, et see linnavurle elu teeb nõrgaks. Peab ikka maale tagasi kobima. :D Ei teagi. Omast arust küll hullumoodi ei punnitanud ja pingutanud. Peab edaspidi toitumist hoolikamalt jälgima. Unerežiimgi tuleb paika saada.

Jooksu üldvõit läks teist aastat järjest Keeniasse. Ibrahim Wachira Mukunga edestas meite parimat takistusjooksjat Kaur Kivistikku rohkem kui minutiga. Poodiumi viimane aste kuulus olümpiasportlasele Tiidrek Nurmele. Naiste arvestuses läks kolmikvõit kolmikõdedele Luikedele, kes samuti alles hiljuti olümpiamängudel maratonis osalesid. Neid suutsin edestada. Kõvasid nimesid oli teisigi.

Värskeid fotosid näeb SIIT!

Lõpetuseks meeleolukas videokokkuvõte eilsest: