Meenutades Jaani...

Higine, kuid rahul. (Õumaigaad, juba teeme enekaid, jah? Edevusel pole ikka piire... :D) Foto: Erakogu

Arvake ära, kuidas mina Võidupüha tähistasin? Jah, te ei eksi - ikka joostes. :D

23. juunil võistlesin oma sünnilinnas, kus toimus XXIX Rapla Võidujooks ametliku distantsiga 5,8 km, kuid minu GPS kell Polar M400 mõõtis jooksumaa pikkuseks 5,5 km. Kuna vähemalt kahe osaleja ajanäitaja kuvas sarnase tulemuse, siis võib-olla tasuks korraldajatel uus rajamõõtmine läbi viia, sest 300 meetrit on liiga suur erinevus, mis ajaliselt võrdub kiirematel ca minutiga. Muidugi, siinkohal ma ei väida, et pulsikella andmed kõige täpsemad on, kuid väike kahtluseuss jääb närima siiski... See-selleks.

Soojenduse ajal selgus, et eelmise päeva võistlus Raasiku alevis oli organismi siiski oma jälje jätnud ning keha polnud enam nii värske, kui ideaalis soovinuks. Õnneks midagi ei valutanud, lihtsalt kange olin. Vaatamata sellele läksin andma endast parimat ehk maksimaalselt pingutama.

Stardipauk anti Rapla Ühisgümnaasiumi aegunäinud staadionilt kell üks. Alloleva foto autoriks Raido Raspel:

Mina numbriga 2.

Staadionilt väljudes olin seal kuskil 7. koha piirimail. Järsk pööre vasakule. Murulõik, taaskord vasakpööre sõiduteele, kust õigepea keerasime paremale. Lühike allamäge kulgev lõik ja suundusime metsavahele.

Mõne aja pärast muutus rajakate oluliselt paremaks, sest jooksime mööda pikka maanteelõiku, mis peaks Rapla Selveri Suurjooksust osavõtjatele tuttav olema. Puhus mõõdukas vastutuul. Võistlejaterivi oli pikaks veninud. Asusin oma positsiooni südikalt parandama. Võetud skalbid mõjusid motiveerivana. Orienteeruvalt kolmanda kilomeetri kandis olin kätte saanud tol hetkel 4. kohta hoidva Aleksandr Kuleshovi, keda Raasikul 5,7 sekundiga edestada suutsin. Maanteel jooksin temaga veidike koos, taastusin, kuid kui keerasime Rapla kalmistu suunas kulgevale kruusateele, kus oli ka joogipunkt, rebisin sisse väikese vahe. Asusin jälitama kolmandat kohta, salamisi lootes, et äkki mees kustub ära ning suudan ta kinni püüda. Seljatagust ei jälginud, fookus oli suunatud suuremale kalale. Kaks kiireimat olid püüdmatus kauguses.

Tasapisi õnnestus kolmanda kohaga vahet kärpida, kuid ma ei liikunud oluliselt kiirema tempoga, kui üldse, seega vaatamata ponnistustele jäi meid finišis lahutama ca 9 sekundit. Polnud ka võtta vajalikku lisakäiku kahjuks. Staadionipoolringil kuulsin selja tagant aina valjenevat jooksusammu, mille autor vana tuttav A. Kuleshov. See innustas ka end rohkem pingutama ja suutsin isegi miski lõpuspurdilaadse etteaste pakkuda ehk panin viimased jõuvarud mängu mõnikümmend meetrit enne lõppu. Sel korral edestasin Treeningpartneri jooksjat napi sekundiga. Ajad vastavalt 18:31,14 ja 18:32,11. Võidumaitseline neljas koht.

Esikolmik:

I 17:32,53 Argo Jõesoo
II 17:49,58 Taavi Tambur
III 18:22,06 Arvi Alamaa

Naiste arvestuses läks kaksikvõit Täppsportlastele - väledaim oli Kaia Lepik (17. koht ajaga 20:40,57 - ühtlasi uus naiste rajarekord), kellele järgnes Kristiina Verevmägi (22. 21:38,58). Kolmas koht kuulus Anne-Ly Palmile (24. 21:56,38).

Kokku oli osalejaid 78.

Millest reedel puudust tundsin, olid kaasaelajad, keda raja ääres põhimõtteliselt polnudki. Kontrast Raasikuga tuntav. Ühes kohas läks üritus kohalikele korda, teises aga näis, et peale jooksjate endi ja nende lähedaste too võistlus kedagi eriti ei kotigi. Samas, eks jooksutrass kulges ka mööda kõrvalisi teid ning linnasüdant ei läbinud. Pühadeaeg samuti.

Võistlus ise lihtne, ilma eriliste kellade-viledeta. Pesta ja riideid vahetada saab, valvega pakihoid olemas, rajamärgistus arusaadav, spordijooki-vett pakutakse. Kõik elementaarne on ühesõnaga tagatud, midagi ette heita pole. Kui, siis vaid ametlik rajapikkus kaheldav.

Kuna autasustamisele asja polnud, siis jõudsin oma raske kandamiga kenasti ka bussi peale, mis mind mu kodukülla nimega Vahakõnnu, kus suurema osa oma lapsepõlvest veetsin, viis. Kusjuures, elasime vanas mõisa(abi?)hoones, mille juured ulatuvad väidetavalt aastasadade taha. Täpsemalt loe SIIT! Läksin sugulastele külla maale rahu, rohelust ja vaikust nautima. Mind ikka tõmbab looduse poole, maakas jääb maakaks. Eks see linnaelu hakkab vaikselt juba ka ära tüütama. Akusid peab aeg-ajalt laadima. Linnakäras seda ei tee... Reedel käisingi metsas kondamas, lootsin ka metsmaasikaid ja seeni leida, kuid tutkitki. Vara veel. Vähemalt siin kandis. Mujalt, lõuna poolt, kuulsin, pidavat juba ühtteist metsaande leiduma.

Kunagine kodukoht, nüüdseks juba renoveerituna uue mõisahärra omandis. Foto: Erakogu

Meite väike jaaniistumine toimus laupäeval. Vihmast ei pääsenud, kuid õnneks onu initsiatiivil ja eestvedamisel ehitasime reedel kiirelt ühe katusealuse puitmaterjalist, mis vanast majakatuse konstruktsioonist, seoses katusevahetusega, alles jäi. Mina ja tädi olime abitööliste rollis, onu dirigeeris nagu Jeltsin oma hiilgeaegadel. :) Taaskasutamise ehe näide!

Veidike vajab veel viimistlemist, kuid otstarbe täitis ära. Foto: Erakogu

Muusika mängis, tantsu vihuti, head-paremat pugiti end kõrimulguni täis, üle lõkke hüpati, vihma sadas, sääsed olid. Mõtlesime naljatades, et peab suures hädas, mil rohkem hääd kraami sisse ei mahu, vanadelt roomlastelt eeskuju võtma. Ehk kui rohkem pugida ei jõua, siis näpud kurku ja hiljem jätkab söömisorgiat samas vaimus. Oh aegu ammuseid. :D Ühesõnaga, täitsa tavalised Jaanid. :)

Külma sai kontidest välja. Foto: Erakogu

Et ikka kõhus lihakraami ja keelekaste jaoks ruumi jaguks, tegin õhtul koduradadel ühe rahuliku 11,74 km jooksu, mis muuhulgas viis mind ka Purkusse, kust oma kooliteed alustasin. Seda kõike muidugi vihmasajus. Usun, et paljud möödasõitnud autojuhid imestasid, kes too hull sellisel ajal ja taolise ilmaga jooksmas on. Jaanipäeval ma polegi varem jooksnud, jälle linnuke kirjas. :D

Kunagine külakool eestvaates. Foto: Erakogu

Koolimaja pargist pildistatuna. Foto: Erakogu

Paras ports nostalgiat!

Lõpetuseks juulikuised võistlused, kust mind leida võib:

02.07 Tartu Vägilase Jooks
08.07 36. Jooks Ümber Pühajärve 10,7 km
15.07 Pajusi Mudajooks
22.07 Viking Line Võsu Südasuve Maraton 7,7 km
29.07 My Fitness Madness Final Race 5 km
30.07 4. Suvejooks Ümber Saadjärve 17,7 km

Kuidas teie pühad möödusid?

Võidukas Raasiku Rahvajooks 2017

Võistluse seitse kiireimat meest, alates vasakult: 7. Kait Vahter, 6. Janar Juhkov, 5. Lauri Luik, 4. Aaro Tiiksaar, 3. Madis Mets, 2. Aleksandr Kuleshov, 1. Mardo Lundver (mina).   Foto: Erakogu

Jooksmine on üks tore hobi - ühildada saab kaks südamelähedast tegevust, milleks muidugi jooksmine ja ka reisimine. Ega ma seni tegelikult väga välismaad väisata polegi saanud (ühtteist naaberriikides (Soome, Rootsi, Läti) on siiski nähtud), vaid olen piirdunud eeskätt Maarjamaa kaunite sihtkohtadega, mida on muideks VÄGA palju, kuid küllap jõuab ka maailma veel näha. Elu alles ees ja ma alles 25-aastane, seega vast jõuab. :)

Olgem ausad, ega ma niisama Raasiku-kanti ei satuks, kuid kuna seal toimus täna kell 18:00 antava avavilega (jah, mitte stardipauguga) Raasiku Rahvajooks, siis just sinna ma lühendatud tööpäeva järgselt jalgrattaga vurasin. Jooksuvõistlust, mis järjekorranumbriga 11, korraldatakse mitmekordse Eesti Meistri Taivo Püi auks. Kilomeetreid kogunes 33,62, mis ühtlasi sisaldas endas ka rajaluuret, et eesootavast, tol hetkel tundmatust, võistlustrassist parem ülevaade saada. Valdavalt oli kiirus seal 30 km/h kandis, mõnel lõigul kiirem, mõnel aeglasem. Too kiirus on mu paugupilli puhul, mis mõeldud maastikul sõitmiseks, ka enam-vähem maksimum, mis sellest välja pigistab. Muidugi, eks olen ka 40 km/h kanti kätte saanud, kuid taolist kiirust pikalt ei hoia. Jalgratas muutub liiga ebastabiilseks. Samas, enamjaolt puhus võrdlemisi tugev taganttuul, seega erilist pingutust ei täheldanud. Paras soojendus. :D Vastutuule korral langes kiirus drastiliselt ning väntamine oluliselt vaevalisem. Päeva esimene pool tõi endaga kaasa üle 25 rattakilomeetri marsruudil kodu-töö-kodu. Masohhist ma siiski pole (vist :D), sest tagasiteel läksin nn kergema vastupanu teed ehk sõitsin Elroni rongiga, porgandikesega, Raasikult Ülemistesse ja sealt siis juba 6,39 km lõdvestusena kojusõitu. Kogunes paras ports jalgrattakilomeetreid.

Võistlusest

Niisis, nüüd põhiteema juurde. Rahvajooksu distantsiks oli minu GPS-i andmetel 5,72 km (PolarFlow link), kuigi ideaalis pidi pikkuseks olema 5,8 km, kuid korraldajadki ütlesid, et tegelik vahemaa veidike lühem. Lähtudes PolarFlow andmetele, siis jäin vaid mõne sekundiga oma kehtivale 5 km isiklikule rekordile alla, mis on igati positiivne.

Juba tavapärase kahekilomeetrise soojenduse ajal ehmusin ära, kuna samm oli üllatavalt kerge ja minek ülihea. Ju siis pikapoolsest soojendusest jalgrattal oli kasu, tegi jalad nö lahti.  :)

Tulemus fikseeriti 71 osalejal, kellest 35 naist ja 36 meest. (TULEMUSED) Mul õnnestus näidata kõigile kandu, mis oli minu jaoks suureks-suureks üllatuseks, sest edestada suutsin mitmeid minust märksa tituleeritumaid, kõrgema treenitusega ning paremate isiklike rekorditega võhmamehi, mis taaskord ehe näide sellest, et kõik on võimalik. Muidugi, iseasi, kui tõsiselt konkurendid võistlust võtsid. Võib-olla mõnel tugevam trenn-võistlus all vms. Mina olin igatahes puhanud ja värske ehk tugevaks pingutuseks valmis. Siiski, sildupõletavalt ei jooksnud, sest homme enne suuri pühi mind ees ootamas sünnilinn Raplas toimuv 5,8 kilomeetrine Võidujooks, kust siis sujuvalt maale sugulaste juurde vaikust ja loodust nautima edasi liigun. Loodetavasti suudan piisavalt hästi ära taastuda, et olla konkurentsvõimeline. Näis.

Tänasel jõuproovil asusin kohe alguses võistlejaterivi ladvikusse. Avakilomeetrini hoidsin rahulikult tuulevarju, kust siis hiilivalt end näitama hakkasin. Teise kilomeetri täitudes olin juba võistlust juhtimas, konkurendid tihedalt kuklasse hingamas. Maanteelõigul, enne kolmandat kilomeetriposti, kus ka vastutuul puhumas oli, võtsin arvestatava riski ning kasvatasin vaikselt vahemaad ca mõnekümnele meetrile. Vahe püsis stabiilne, keegi sappa ei võtnud, kuigi ei ütleks, et mingit jõhkralt kiiret tempot arendasin. Aeg-ajalt piilusin  seljataha, et näha, mis seal toimumas. Grupp oli lagunenud, mis minu jaoks pigem hea uudis, sest sarnaselt minuga pidid konkurendid üksinda kohatise vastutuulega maadlema, mida grupis koostööd tehes oleks märksa kergem teha. Raja vast tõsisema tõusukese suutsin enne 4. kilomeetrit ära kannatada, kuid võitu jätkuvalt ei uskunud. Jooksin väikese varuga, olemaks valmis jälitajate rünnakuks. Rajaääres olnud pealtvaatajaid lisasid oma ergutustega tol hetkel hädavajalikku jõudu ja energiat. Viienda kilomeetri täitumine andis optimismi ja eneseusku, et võib-olla tõesti joppabki, sest lõpuni polnud enam palju jäänud. Kella enam ei jälginud ja pilk oli suunatud ette. Nüüd pidi veel natukene kannatama ja keskenduma, kuniks kätte jõudis päästev finišijoon. Tehtud! Raskeks ei mäletagi, et läks. Suutsin hoida stabiilset jooksukiirust.

Esikolmik:

I Mardo Lundver 19:21,8
II Aleksandr Kuleshov (Treeningpartner) 19:27,5
III Madis Mets (Prorunner) 19:34,9 

Naiste arvestuses kuulus kindel esikoht Liliana Tornile ajaga 22:49,9, mis andis üldjärjestuses 16. koha. Järgnesid Margit Mälter (Sparta) 23:24,2 ja Maris Terno (Tammed) 23:26,2. Ülinapilt jäi esikolmikust välja Kai Albert (21. CC Triatloniklubi) ajaga 23:29,6.

Pilvedesse muidugi ei tõuse, kuid tugeva motivatsioonilaksu andis tänane triumf kindlasti. Vahva, et minusugusedki nn omaenese tarkusest treenivad harrastusjooksjad aeg-ajalt poodiumile pääsevad. Mis sest, et pigem nn külavõistlus(t)el, kuid asi seegi. Phäh, nagu ikka eestlaste puhul tavaline nähtus, siis kunagi ei olda millegagi ega kellegagi rahul. Alati on mingi häda. No mis sa teed, ju siis too tunnusjoon on meile juba emapiimaga sisse programmeritud. :D

Väikemehega võidu jooksmas. :D Foto: Spordiklubi Nwo FB

Raasiku Rahvajooksu näol on tegemist sujuva korraldusega kohaliku väikejooksuga, kus stardimaks soodne (5 raha, sh stardipäeval), rada kiirepoolne ja stardis masside vahel slaalomit tegema ei pea.

Häid pühi ja ärgem siis üle pingutagem suure söömis- ja joomisorgia käigus, vaid jäägem ikka mõõdukateks! ;)

Meediakajastus Postimehes

Sattusin olema õigel ajal õiges kohas ehk mul õnnestus anda oma väike tagasihoidlik panus OCR-i ehk takistustega maastikujooksu promomises. Artikli autoriks Priit Pullerits ning seda saab tasuta lugeda SIIT!

Loodetavasti too kirjatükk aitab põneva ja adrenaliinirohke eeskätt meelelahutusliku iseloomuga spordiala juurde tuua uusi huvilisi. Samas, mõne nõrganärvilisema võib too tekst hoopis ära hirmutada. :D

Igatahes, takistusrajal näeme!!! ;)

10. Icebug Kõva Mehe jooks 2017

Takistusjooks on lahe! :) Foto: Erakogu

Täna tähistas Kõva Mehe Jooks (edaspidi KMJ) oma 10. toimumisaastat ehk õhus oli tunda juubelihõngu. Ahjaa, imelik, et keegi (vist) seni polegi pöördunud võrdõigusvoliniku poole seoses võistluse nimega. Viimane aeg organiseerida Kange Naise Jooks vms? :)

Igatahes, vapraid "õrnema" soo esindajaid võis täna rajal silmata omajagu, seega õnneks totaalse vorstipeoga tegemist polnud. Respect!

Osalejasärk ja -medal. Foto: Erakogu

KMJ-st olen seni osa võtnud aastatel 2015 ja 2016, mil ca 10 kilomeetrise erinevaid looduslikke ja tehislikke takistusi täis põimitud maastikujooksu läbimiseks kulus aega vastavalt 1:13:36 ning 1:04:16. 2017. aasta netoajaks tuli 59:07,7 (bruto: 59:16,3) ehk selline mõnusa tempoga rahulikupoolne jooksmine, aga ma ju ei läinudki seekord pingutama (nagu kahel eelmiselgi aastal), vaid ainult rada positiivse emotsiooniga läbima. Nautima üheskoos sportimist.

Üldvõitjaks tuli Joosep Tammemäe ajaga 48 minutit ja 58 sekundit. Tulemuse sai kirja ühtekokku 914 seiklusjanulist spordisõpra (sh ca 250 liitlasvägede, eeskätt Briti, sõdurit), kel avanes ideaalne võimalus lapsepõlve meenutamiseks ning hallist argirutiinist vahelduse hankimiseks.

Pikk jooksuosa raiesmikul rappis papusid täiega ja palju ei jäänud puudu, et Icebug Anima4 RB9X sisse oleks auguke uuristatud. Foto: Erakogu

Mina võtsin rajast viimast, mis muuhulgas tähendas seda, et mudas (okastraatide all) püherdasin neljakäpukil nagu Põrsas Oss. Tasuta spaaprotseduurid hinna sees! Kargasin jalad ees mülgastesse, soppa nelja ilmakaarde laiali pritsimas. Sumasin tiigis ja sulistasin jõeületustel. Hullasin kraavides. Turnisin nagu ahv, kepslesin ringi nagu noor gasell haljendaval aasal. Tuhisesin läbi tihnikute-võpsikute. Roomasin ja käputasin torudes-truupides. Ühesõnaga, kõike ikka täie raha eest ja pealegi! Kuivana-puhtana keegi finišisse ei jõudnud. :D

Ei takista vallid, ei takista kraav... OK, antud juhul siiski tiik, mida pidi läbima kahel korral.. :) Foto: Karli Saul

Ütleks, et seniste osaluskordade parim rada! Võrreldes varasemate jooksudega tasuks tänasel trassil uudse takistusena mainida kopra poolt maha langetatud puud mööda jõe ületamist ja vett täis kraavile langetatud puid mööda jooksmist, mida korraldajad nimetasid kopra rajalõiguks. Lisaks kätekõverduste tegemine.

Tiheda metsatuka läbimist oli omajagu, üldiselt pidi pidevalt konsentreeritult jalge ette vaatama, et mitte juurikate-kivide taha koperdada ning uperkuuti lennata. Tähelepanu ei tohtinud kaotada, sest vastasel korral oli kuri karjas. Tarima pidi autorehve, puuhalge ja hantleid. Kännustikul jooksuosa oli pikemaks venitatud. Vaatamata asjaolule, et mul olid jalas maastikujooksu jalanõud, siis jättis süda nii mõnelgi korral löögi vahele, kui jalg oksarisu vahel väändus. Olemas oli ka harjumuspärane heinarullidel ronimine, vägilasemõõtu müüriga rammukatsumine, mudaväljad/-augud, võrktakistus jms ronimist-turnimist nõudvad takistused ning tiigi- ja jõevees sumpamine. Pluss raudteeperrooni all küürutamine. Sekka nipet-näpet lihtsakoelisemaid pigem igavapoolseid takistusi, mida ületada. Puudust tundsin tõsiseltvõetavast maastikuelemendist.

Korraldajatele heidaks ette vast vaid seda, et autasustamine toimus paljude hinnangul liiga hilja. Tarbetut molutamist oleks saanud vältida. Paljud lõidki käega, sest ei viitsinud nii kaua passida, et televiisori loosimisel osaleda. Pesemisvõimalused võiksid paremad olla, kuid eks ürituse asukoht ja inimmass seab omad piirid. Muus osas, tundub, on aastatega kõik juba nii paika loksunud ja korraldus läheb ludinal ning kõik sujub.

Uus paelkinnitustega riidematerjalist võistlusnumber täitis oma ülesande ja püsis minuga kuni finišeerimiseni. Toidukott esinduslik - mullita vesi, coca-cola, pirukad, kohuke, keefir. Medal pirakas, särk maitseka disainiga ja kvaliteetsest materjalist.

Premeerisin end uhiuute Icebug ACCELERITAS OCR-idega, kuna hind oli niivõrd soodne, et patt oleks ost sooritamata jätta. Leiba nad ju ei küsi. Mul veel mitmeid takistus-maastikujookse ees sel aastal ja need agressiivse tallamustriga jalatsid, mis tagavad parema haarduvuse, ongi taolise spordiala jaoks disainitud. Otsustada aitas ka soosiv värske arvustus usaldusväärsest allikast. Foto: Erakogu

Järgmisel aastal jälle!

27. Jüri Lossmanni mälestusjooks 2017

Autasustamisel. Alustades vasakult: Ilja Nikolajev, Argo Jõesoo, Ülari Kais (puudub), Mardo Lundver, Margus Hanni, Tanel Lang (puudub). Foto: Erakogu

18.06.2016 resultaat:

7. koht 199 jooksjast lõpetaja seas ajaga 24:36,7

Esmalt väike viktoriiniküsimus - kas tead, kes oli too kodanik nimega Jüri Lossmann, kelle mälestuseks Viljandis seda 6,5 km pikkust jooksuvõistlust korraldatakse?

Kui sa õiget vastust ei tea(dnud), siis SIIT leiad vajalikke infokilde. Kes ise uurimistööd teha ei viitsi, siis lühidalt öeldes oli tegemist Viljandimaa juurtega esimese Eesti kergejõustiklasega, kes võitis olümpiamedali: sai 1920 Antverpeni OM-il maratonis 2:32.48,6-ga hõbeda. Tänapäeval on toda kuninglikku jooksudistantsi valitsemas enamjaolt mooramaamehed.

Mina koos 11-kordse ümber Viljandi järve jooksu võitja Hubert Pärnakiviga. Foto: Erakogu

Esialgne plaan nägi ette seda, et Viljandisse saabun kell 19:00 ehk tund enne starti, kuid kuna suvi oli vähemalt viivuks meid oma kohalolekuga austamas, siis otsustasin reisiplaane muuta ehk sihtkohta jõudsin hoopis keskpäeval. Käisin rannas vaadet nautimas ning päikese käes lebotamas. Paaril korral sulistasin ka Viljandi järves. Väike karastus või nii. :)

Enne kondiproovi jõudsime ka uhiuue Viljandi kinomaja üle vaadata. Filmivalikusse kuulus muhe naljafilm "Rannavalve" aka "Baywatch", kus teiste nimekate Ameerikamaa näitlejate seas üles astus ka legendaarne Pamela Anderson. ;) Naisedki ei pidanud pettuma, sest ekraaniaega jagus ka hurmur David Hasselhoffile. :D

Aklimatuseerumine edukalt läbi viidud, ootas mind ees üks kiire jooksusutsakas. Rada oli võrreldes eelmise aastaga, mil samal perioodil meid torm kimbutamas oli, märksa kiirem, mis oodatult kajastus ka lõppaegades. Esiotsa jooksjate seas oli ka tase sel korral kraadi võrra kõrgem. Eesmärgiks seadsin lõpetamise esikuuiku seas ning muidugi ka aastataguse aja parandamise, milles eriti ei kahelnud, sest vorm ja treenitus oluliselt paremad.

Finiši poole rühkimas. Foto: Kädi Salme

Kirsiks tordil on tol mõõduvõtul vaieldamatult kurikuulus Trepimäe tõus, kus väidetavalt üle 170 trepiastme. Ise ei saanud mahti nende ülelugemiseks. Samas, olin kaval - võtsin kaks trepiastet korraga. :D

Viimane ponnistus... Foto: Kädi Salme

Enne piinarikkaid treppe on osalejatel seljataha jäänud ca 6 kilomeetrit linnatänavatel jooksmist ja krossijooksu elemente maastikul, kus osalejaid nii mõnigi tõsisem tõus, mida Viljandis leidub omajagu, ees ootamas. Ühesõnaga, kerge rajaga jooksuga kindlasti tegemist pole, seega jõuvarusid peab jagama ratsionaalselt. Kaunis ilm oli rajaäärde meelitanud ka palju kohalikke, kes innukalt kaasa elasid, mis andis rasketel hetkedel lisajõudu. Aitäh teile, head inimesed!

Mina Trepimäe tõusu vallutamas (Youtube video)!

Võrreldes 2016. aastaga tegin tubli edasimineku - 4. koht 194 lõpetaja hulgas ajaga 22:53,4.

Võib öelda, et läbisin maksimumprogrammi. Hoidsin alates avakilomeetrist oma positsiooni, lähimate kuklasse hingajatega vahet tasapisi kasvatades. Esikolmik oli sel korral minusuguse harrastaja jaoks teiselt planeedilt. Kontrollitud jooks. Kestsin lõpuni.

Autasustamisel anti lisaks diplomile ka paraja suurusega MyFitnessi spordikott, mis koheselt ka rakendust leidis. Auhind läks õigesse kohta, sest mu teenekas seljakott hakkaski tasapisi raugastumismärke näitama. Lisaks premeeriti pingutuse eest ka krõbisevaga. Mammona aitas põhimõtteliselt nullida ööbimise ja transpordi peale kulunud ressursi, seega patt oleks kurta. Tasus end pingutada ja piitsutada.

Nüüd veel jäänud ca pool tundi bussis loksumist ja olengi Tallinnas tagasi, kus mind täna ees ootamas Kõva Mehe jooks, mis tähistamas oma kümnendat toimumisaastat. Takistusjooksu lähen rahulikult läbima, teen nn lõdvestusjooksu 10 km näol. Stardipauk kõlab kell 12.

2. Tõrva Ekstreemjooks 2017

Alates vasakult üldparemusjärjestuse kolm kiireimat: mina, Juri Širokov, Margus Hanni. Foto: Heiki Rebane

Mõnele võib tunduda, et täna olid kõik suuremad ja väiksemad jooksusõbrad, keda kogunes kokku ca 4500, Narva Energiajooksul, kus toimusid poolmaratoni Eesti meistrivõistlused, kuid tegelikult see teps mitte nii polnud, kuna koguni 133 ekstreemsema suunitlusega spordisõpra otsustasid end proovile panna Tõrva II Ekstreemjooksul, mille distantsi pikkuseks ca 8 km (reaalselt erinevatele usaldusväärsetele andmetele tuginedes pigem sinna 7,5 km kanti, aga see polegi antud hetkel vast kõige tähtsam). Mulgimaal aset leidnud mõõduvõtt oli ühtlasi esimest korda toimuva Eesti Ekstreemjooksu karikasarja teiseks osavõistluseks. Võistluse käigus selgusid samuti esmakordselt ka Eesti meistrid takistustega maastikujooksus (OCR) ehk välja jagati meistrivõistluste medalikomplekte.

Minagi, kes paaril viimasel aastal sel samal Narva Energiajooksul osalenud, otsustasin sel korral nö vahelduse mõttes külastada suvituspealinna alates 1937. aastast, milleks teatavasti Tõrva. Varem olin tollest väikelinnast vaid läbi sõitnud, seega võib väita, et tegemist oli mu esmakordse külastusega. Mis siis selgus? Nimelt see, et pole need va Eesti väikelinnad midagi nii depressiivsed, kui üks näitsik kunagi raadios lõõritas. Seda vähemasti suvel. Inimesi küll üleliia palju ei kohanud, kuid ümberringi valitses vaikus ja rohelus. Hooldatud kaunid pargid ja ilus ürgsepoolne metsik loodus. Kohati isegi tundus, et oleks sattunud nagu miskile esinduslikule koertenäitusele, sest igast hoovist oli mind tervitamas eritõugu koeri. :) Kindlasti üks potentsiaalseid kohti, kus vanaduspõlve veeta. Seega, kes Valka lähiajal sisseoste plaanib teha, siis põigake korraks ka Tõrvast läbi. Minu mälupilti salvestus igatahes küll palju positiivseid mälestusi.

Magusa unega öö veetsin huvitava arhitektuurilise lahendusega kohalikus hotellis De Tolly. Enne uinumist elasin televusseri vahendusel kaasa ka meite jalgpalli rahvusmeeskonna südikale esitusele tugeva Belgia vastu. Kohtumine lõppes kahjuks meie mehepoegade 0:2 kaotusega. Laupäeva hommikul jõudsin enne kell 13:00 antavat starti käia rajaluurelgi, et eesootavast veidike parem ülevaade saada. Tükk aega kondasin ringi, kuiva jalaga ei pääsenud. Alles hiljaaegu küll kirjutasin, et lähen toda takistusjooksu vaid läbima, kuid muutsin siiski viimasel hetkel meelt ning läksin püüdma esikolmikukohta.

Meenutusi või(s)tlusrajalt

Voolikumees mind veidike värskendamas. :D Foto: Meie Liigume FB

Kohe alguses kasteti osavõtjad survevoolikuga märjaks, noh ikka selleks, et meid kõiki üles äratada. Paar järsemat tõusu võetud, suundusime Tõrva gümnaasiumi staadionilt läheduses asuva pargi suunas, kus oli meid tervitamas paar ca 1,6m sügavusega tiigikest, mille vahel kolm heinarullidest takistust, kust pidi üle ronima. (Kahtlustan, et tegelikult oli sügavus tiba suurem, sest jalg mul põhja ei ulatanud). Enne veetakistusi asusin teisel-kolmandal kohal. Vajab mainimist, et ujumist nõudvad veekogud olid mu suurimateks hirmudeks, kuna ma ei tunne end vees just kõige enesekindlamalt, viisakalt öeldes. Ujuda veidike küll oskan (konna, selili, koera), kuid juba lapsepõlvest, 4. klassist alates, mil oleks peaaegu basseini ära uppunud, on mul veekartus. Ehk tundmatus kohas meeleldi vette ei karga. Täna polnud aga pääsu! Ujumisosa polnud küll pikk, kuid vaatamata sellele liikusin edasi ebamäärast stiili kasutades, mis oli võrdlemisi ebaefektiivne, sest maismaale jõudnuna olin omadega langenud kümnenda koha piirimaile, mis oli väga demoraliseeriv, kuid olen sitke ja visa ning alla ei andud. Jätkasin võitlust. 

Jõge ületamas. Foto: Taavi Niittee/Valgamaalane

Veidike jooksmist mööda jõekallast ning siis nn publikukatse staadionil. Foto: Taavi Niittee/Valgamaalane

Esimesed osavamad ujujad, kes minust tiigis möödusid, püüdsin õigepea kinni, mis motiveeris. Siiski, esiotsani oli veel pikk maa minna ja selleks pidi pingutama ning tööd tegema. Üle silla teisele jõekaldale, kus õigepea tuli järjekordsest tõsisemast tõusust üles rühkida. Püüdsin veel mõnesaja meetriga konkurente kinni. Väike laskumine ning päeva karmim tõus, mille alistanuna asusin heitlema neljanda koha eest. Järgnes järsk laskumine, pärast mida soine lõik metsas. Mõne aja möödudes läbisime paksu tihniku. Olin vahelduva eduga 4.-6. kohal. Jõudsime kraavikeseni, mille mööda mudast kaldaäärt suundusime jõge ületama, mis jäädvustatud ülal oleval kahel fotol. Staadionil läbisime esmalt autorehvidest ehitatud takistuse, mis erilist vaeva ei tekitanud. Edasi neljakäpukil läbi toru, millest väljudes saime läbi lume võrkude all veidike roomata. Paar ronimist nõudvat takistust ja tuli end viimaks läbi kummide pressida. Publikukatse lõpetas kahe käe abil tellingutel-redelil turnimine. Taaskord sillaületus, veidike ronimist-roomamist ja metsa tagasi. Väike mudasem rajaosa ja siis eriline mammu  - mudaauk, mis osalejaid endasse imes. Isegi nikerdasin päris pikalt, et tollest mülkast, kus umbes puusadeni sees olin, välja saaks. Kraapisin pinnast, korraks mõeldes, et sinna auku ma nüüd jäängi, ja läbi ussi emmi mudakollina sealt kuidagi siiski väljuda suutsin. Tolleks hetkeks olin jõudsasti lähenemas 2.-3. koha omanikele, kelle peagi kinni püüdsin ning nendega koos ka jooksu jätksin. 

Peenhäälestamas... Foto: Taavi Niittee/Valgamaalane

Teekonna algus... Foto: Taavi Niittee/Valgamaalane

Üle võrktakistuse, millel turnides suunasin õigele teele ka liidri Juri Širokovi, kes ebapiisava rajamärgituse tõttu segadusse sattus. Eeskätt fair play, seda enam, et teadsin, et pidi jooksma allamäge edasi, kus siis liivakarjäär rehvitakistustega, mis sisaldas endas ka rehvivedu mäest üles ja tagasi alla. Veidike maastikujooksu jälle ja metsa, kus tuli üle ronida kahe puu vahele paigaldatud  rehvidest. Peagi jõudsime omadega välja kruusateele, mis oli mõnusaks vahelduseks, mis kajastus ka jooksutempo, mis kõikus märgatavalt, tuntavas tõusus. Taaskord liivakarjäär, kus peagi sai end veeaugus mudast puhtaks loputada. Veetakistuse sai õnneks läbida jalad põhjas. Mööda järsku kallast üles ja peagi liivamäest alla tagasi kruusateele. Olin tõusnud teisele positsioonile, liidrist maas ca mõnisada meetrit. Silmside oli olemas. Pikemal jooksuosal sundisin end pingutama, sest teadsin, et veetakistusi on mind veel eest ootamas ja võin seal ebaõnnestumise korral taaskord palju aega kulutada. Mainimistväärt põnevam takistus tol rajalõigul oli vast kõrgepoolne planksein, millest üle ronida. Võsa ja tihnik. Teadsin, et peagi peab jõge uuesti ületama. Rajaluurel sügavus ei selgunud, kuid õnneks sai ka sealt ilma ujumata läbi. Jooksin koos hilisema kolmanda koha omaniku Margus Hanniga. Siim Kambeki, kes lõpuks 4. jäi kuigi mõnda aega stardijärgselt isegi liider oli ja pikalt poodiumikohal asus, suutsime maha raputada. Liider teadmata kaugusel. 

Järgmine peatus - Vanamõisa järve hüppetorn, mis pidavat olema Baltikumi kõrgeim. Foto: Taavi Niittee/Valgamalane

Üheskoos ületasime heinapallid ja paar kraavi. Jätkus jooksmine maastikul, kus vedasin. Õigepea naasesime teist korda staadionile, kus kordasime publikukatset (takistused vastupidises järjestuses). Staadionilt väljudes langesin kolmandaks, kuid järgmisel tõusul nõelusin vahe taas kinni ning jätkasime koos teekonda. Tsipa ronimist mööda kahe puu vahele paigaldatud võrku ning asusime liivaranda roomama, kus konkurent taaskord väikese vahe sisse tegi. Kätte oligi jõudmas minu jaoks päeva raskeim takistus, seda eeskätt vaimselt - Vanamõisa järve hüppetorn. Kõrvalepõikena veel veidi illustreerivaid fotosid, mille kõigi autoriks Taavi Niittee/Valgamaalane, põnevamatest takistustest:

Tuleme nüüd tagasi selle vettehüppetorni juurde. Hiljem selgus, et paljud ei hüpanudki seal vette, vaid piisas vaid enda märjaks kastmisest, pärast mida võis jooksu jätkata. Mulle seda tol hetkel ei öeldud. Mind suunati hoopis trepist üles esimesele korrusele, kust pidi vette hüppama. Seisin seal mitu sekundit, andsin ka tuukrile teada, et too valvel oleks, kuna mu ujumisoskus jätab soovida. Hirmu ei tundnudki, pea oli mõtetest tühi ja lihtsalt hüppasin. Läheb, kuidas läheb! Vajusin vee alla, kuidagi sain end veepinnale ning suutsin edukalt puitkonstruktsioonist kinni haarata, mida mööda siis lõpuks veest välja sain ning teist kohta püüdma asusin, ise köhides ja hingeldades. Ausalt, see vettehüpe oli minu jaoks SUUR eneseületus. Tõsiselt. Tavaliselt olen taolisi stsenaariume vaid õudusunenägudes näinud, kus upun jne.

Stiilinäide vettehüppest. Foto: Taavi Niittee/Valgamaalane

Suplusele järgnes liival roomamine ning jooksusild üle tiigikese, kuhu Margus Hanniga mõlemad sisse kukkusime, vahetult enne kuivale maale astumist. Mina reageerisin kiiremini ning jooksin päästva finišikaare suunas, enne mida võis ka liugu lasta, millest loobusin. Polnud tuju, jooksin takistuse julmalt läbi-üle.

Eneseületus missugune. Rahuloluks on põhjust! Foto: Meie Liigume FB

Põhidistantsil oli kiireim Juri Širokov, kes lõpetas tulemusega 37.23,3. Teiseks tuli Mardo Lundver (38.39,2). Kolmandana lõpetas Margus Hanni (38.51,9)

Andsin päevajuhile väikese intervjuu, muljetasime niisama. Taastumisalas nosisime head-paremat. Arbuusitükid, rosinad, õunaviilud, coca-cola, leib+sool, banaanitükid, vesi. Ahjaa, väikese proteiinilaksu sain juba rajalt kätte. Nimelt neelasin alla vähemalt kaks putukat. Arvatavasti kärbest. Nämma! :D

Kuigi enne jooksu soovitasid korraldajad võimalusel kanda pikkade säärtega pükse ja pikkade varrukatega särki, et nahka kaitsta, siis vähemalt mul mingeid jõhkraid kriimustusi jms polnud. Põlved veidike kipitasid ja mõni väiksem kriimustus siin-seal. Ühesõnaga, ei midagi hullu. See käib asja juurde. 

Kokkuvõtteks esmalt kiidaks lennuka fantaasiaga rajameistrit, kes suutis üliägeda, samas füüsiliselt nõudliku, looduskauni raja luua. Rajamärgistus oleks võinud kohati parem olla. Rajakohtunikud võiksid olla häälekamad ja konkreetsemad. Medalid isikupärased. Tublid kaasaelajad-ergutajad. Oli tõesti üks ekstreemne jooksuvõistlus! Suured tänud!

Medalisaak. Vasakul osalejamedal, paremal meistrivõistluste autasu. Foto: Erakogu

Auhinnakotist leidsin sarnaselt Tehvandi Mäejooksule Tartu Milli logoga pastapliiatsi ja täistera makaronid. Uuendusena röstitud kiirtatrahelbed.

Kõige suurem vastane endale oleme ise!

4. Kekkoneni Jooks 2017

Rajaprofiil+puidust osalejamedal. Foto: Erakogu

Hobijooksja 2017. aasta võistlushooaeg jätkus 3. juunil, mil Lõuna-Eesti kuppelmaastikul, täpsemalt Otepää vallas Kääriku ümbruses toimus järjekorras juba 4. Kekkoneni jooks. (Jooksuvõistlus on oma nime saanud paljude eestlaste jaoks teada-tuntud Soome President Urho Kekkoneni järgi, kes 11.-14. märtsil 1964. aastal külastas mitteametliku visiidi käigus Eestit, pidades näiteks eestikeelse kõne Tartu Ülikooli peahoones, käis Kääriku spordibaasis suusatamas ning tegi ettepaneku Eesti ja Soome vahelise laevaliini avamiseks. Nii palju siis ajaloost.) Tegemist on 15 kilomeetri pikkuse maastikujooksuga.

Eelmisel aastal jooksin samal rajal 28 kilomeetrit, seega päris võõras kohas vette ei karanud. Meenutus:

I Suusahullude Ööjooksumaraton

6. koht (36 osalejat) Aeg: 2:36:8,3

Käärikul sai Kekkose nõudlik ja tõusuderohke lumine rada kahel korral ööpimeduses pealambivalgel rahulikult läbi sörgitud. Väga äge kogemus oli - teisel ringil kulgesin üksinda ja kohati oli ikka päris sürreaalne tunne. Oleks nagu transis olnud vms. Hea lõõgastus looduses ja vaikuses, mis aitas mõtteid korrastada. Vähemalt mõneks ajaks. Hiljem saunad-värgid. Ei, väga vägev ning hästi korraldatud väike üritus. Soovitan soojalt!

NB! Toitlustus oli samuti väga viisakas.

Tasa sõuad, kaugele jõuad! (Mina Pühajärvel, kusjuures elus esimest korda paadiga sõitmas. 1h - 12 raha. Praamlaeva peale olen varem ikka sattunud. Maaroti värk ühesõnaga. :D) Foto: Heimar Pehk

Üks väike kõrvalepõige. Otepää suunas startisin juba reede õhtul kell 17:00. Omaette saavutus oli Lux Expressi bussijuhi jaoks asjaolu, et Tallinna bussijaamast lennujaama sõitis ta 35 minutit, kuigi graafikujärgselt oleks pidanud too ots vältama orienteeruvalt 5 minutit. Ma saan aru, et tipptund ning ummikud ja värgid, kuid tänu sellele jäid mitu inimest (sh mina) Tartus järgmisest bussist maha. Õnneks üks buss veel liikus talvepealinna poole, sõites enne sihtpunkti saabumist läbi vast kõik kohalikud kolkakülad jms. Avastades Eestimaad. :D

Tehvandi K90 suusahüppemäe vaateplatvormil 34 meetri kõrgusel kauneid vaateid nautimas. Pilet 2 eurot keerdtreppi mööda, 3 eurot liftiga. Kõrgus merepinnast on 218 meetrit. Torn on Suure Munamäe vaatetorni järel kõrguselt teine vaatetorn Lõuna-Eestis. Foto: Heimar Pehk

Tagasi teemasse! Jooksupäeval olid peaaegu, et ideaalsed olud. Väike tuuleke, mis jahutas, ning palav polnud (külm ka mitte ehk selline nö paras temperatuur sportimiseks) ehk kel soov, võis hea aja joosta.

Teadsin, et rada on raskepoolne. Esimest korda ei suutnud enne starti konkreetset tegevusplaani paika panna. Otsustasin, et alustan rahulikult ning kui enesetunne vähegi võimaldab, tõstan tempot. Ideaalplaan nägi ette jooksu läbimist hea emotsiooniga ning ühe tunni ajalimiidi alistamist.

Esimesed ca 3 kilomeetrit kulgesin koos Heimariga. Võtsin suhteliselt rahulikult ning rääkisin juttu. Enesetunne oli paljulubav. Kui tõsisemad tõusukesed kätte jõudsid, jäi ta minust maha. Asusin huvi pärast eesjooksjaid püüdma. Tõusudel oli minek üle ootuste hea, sh rohkem kui 1,5 kilomeetri pikkusel Harimäe tõusul (vt blogipostituse avafotol asuvat rajaprofiili parema pildi saamiseks). Laskumised olid samuti enam-vähem, kuigi arenemisruumi on. Jooksu vältel sain mitu skalpi ning konkurentide kinnipüüdmine lisas indu veelgi juurde. Mingi hetk silmasin metsajooksu tegevat vanameister (kahekordne maailmameister ja olümpiavõitja) Andrus Veerpalu ennast, kelle poeg Andreas jooksul võistlemas oli. Suur au oli elavat legendi kohata. Jõudu lisasid ka klassikakuninga ergutussõnad. Siinkohal suured tänud vägevate emotsioonide-mälestuste eest, mida sa oma suusasõitudega meile pakkusid!

Igast joogipunktist, mida oli kokku 3, võtsin vaid lonksu vett ning sedagi jooksu pealt. Õrnalt pistis aeg-ajalt. Finiši lähenedes hõigati raja äärest, et kolmas koht on käeulatuses. Kahjuks viimast poodiumikohta kinni püüda ei õnnestunud. Jooks sai enne läbi. Vahe jäi lõpuks vaid 12 sekundit minu kahjuks, mis tähendas 6. lõppkohta. Osalejaid kokku 83. Võib nüüd ainult heietada-oletada, et mis oleks saanud siis, kui oleks kohe alguses kiirematega kaasa läinud. Oleksoleksoleks. Lõpuheitluses vihises minust mööda Andreas Veerpalu, kuigi lõputõusul, ca 150-200m enne lõppu, suutsin teda veel napilt edestada. Taaskord, taganttulija eelis. Ajaks 59:14, mis on ühtlasi ka minu isiklikuks rekordiks 15 kilomeetris. (Varem olen sama pikka maad jooksnud Nõmme-Harku metsajooksu raames aastatel 2015 (1:05:25) ja 2016 (59:32).) Üldvõitjaks tuli orienteeruja Kenny Kivikas ülivõimsa uue rajarekordiga 51:32. Tehke järgi või makske kinni!

Kui juba poseerimiseks läks... :) Foto: Heimar Pehk

Võistluse üldmuljed igati positiivsed. Varasemalt on Kekkoneni jooks olnud osaks Otepää Jooksutuurist (viimane etapp), mis sel aastal paraku vaheaastat pidas. Siiski, kuulutati juba välja, et 2018. aasta 1.-3. juunil saab kolme päevaga maratonidistantsi läbida, mida ka mul kavas teha. Can`t wait!

Pärast jooksu lõpetamist ootas jooksjaid lauake spordijoogi, mahlakate arbuusiviilude, vee ja kummikommidega. Üks parimaid, kui mitte parim maastikujooks, kus osalenud olen. Rada oli tõesti ilusalt raske. Paras ports tõusumeetreid, null asfaldit ja ideaalne jooksuilm. Toekas toitlustus kohalikus Kääriku spordikompleksi sööklas (maitsev hernesupp, pirukad, õunakook, erinevad mittealkohoolsed joogid jms), hästi tähistatud jooksutrass. Saunakülastus oli samuti hinna sees. Iga osaleja sai finišis korraldajatel plaksu ja kaela ainulaadse puidust käsitöömedali. Mõnus väike võistlus toreda õhkkonnaga! Ja muidugi kaunis roheline õites loodus ja linnulaul boonusena. ;)

Mis ei meeldinud oli see, et vaid stardinumbri ja visiitkaardi pärast oli soetatud üks suur ümbrik, mis ka koheselt kiirelt prügikasti rändas. Annaks ka loodussõbralikum lahendus välja mõelda. Nt kleeps vajaliku infoga numbri taha vms, nagu Harku jooksul. See pigem nokkimine ja üliväike tõrvatilk meepotis.

Jooksupäeva lõpetas Otepää Seikluspargi atraktsioonidel turnimine (pilet 20 eurot), mis sisaldas trossil laskumist Otepää Linnamäelt ja Kannatuste Rada. Muideks, viimane oli-on oma nime täielikult väärt. Uskuge, sain seda omal nahal tunda. :D Tegemist oli füüsiliselt kurnava ettevõtmisega, kuna nii mõnigi takistus nõudis häid akrobaadivõimeid. Kordagi ma alla ei kukkunud. Reisi kuliminatsiooniks oli katapult (6 eurot kord) - seadeldis, mis heidab sind 15-20 meetri kõrgusele õhku ning sisikonna läbiraputamine on garanteeritud. Videotõestus (õhulend alates 1:18, soovitan vaadata 0,25x kiirusega):

Et suvi kestaks veel!!!

Mai treeningraport

PolarFlow saadi pärast mõningast maasolekut taaskord töökorda, seega pääsesin lõpuks vajalikele andmetele ligi.

Ehk siis, lehekuu koondstatistika:

Jooksukilomeetreid: 166,4 (Maikuu 2016 - 157,5 km)

Jalgrattakilomeetreid: 742,5 (Maikuu 2016 - 544,8 km)

Viie kalendrikuuga on mul nüüdseks kogunenud 563,9 jooksukilomeetrit. Aasta aega tagasi oli sama perioodi vastav näitaja 706,4 km. Tegemist on küll märkimisväärse tagasiminekuga seoses kogumahuga, aga pole hullu, sest käesoleval aastal keskendungi eeskätt lühikestele distantsidele (kuni 10 km).

Kui palju sul, kallis lugeja, sel aastal jooksukilomeetreid kogutud on? Võid julgelt oma numbrit kommentaariumis teistega jagada! ;)