4. Kekkoneni Jooks 2017

Rajaprofiil+puidust osalejamedal. Foto: Erakogu

Hobijooksja 2017. aasta võistlushooaeg jätkus 3. juunil, mil Lõuna-Eesti kuppelmaastikul, täpsemalt Otepää vallas Kääriku ümbruses toimus järjekorras juba 4. Kekkoneni jooks. (Jooksuvõistlus on oma nime saanud paljude eestlaste jaoks teada-tuntud Soome President Urho Kekkoneni järgi, kes 11.-14. märtsil 1964. aastal külastas mitteametliku visiidi käigus Eestit, pidades näiteks eestikeelse kõne Tartu Ülikooli peahoones, käis Kääriku spordibaasis suusatamas ning tegi ettepaneku Eesti ja Soome vahelise laevaliini avamiseks. Nii palju siis ajaloost.) Tegemist on 15 kilomeetri pikkuse maastikujooksuga.

Eelmisel aastal jooksin samal rajal 28 kilomeetrit, seega päris võõras kohas vette ei karanud. Meenutus:

I Suusahullude Ööjooksumaraton

6. koht (36 osalejat) Aeg: 2:36:8,3

Käärikul sai Kekkose nõudlik ja tõusuderohke lumine rada kahel korral ööpimeduses pealambivalgel rahulikult läbi sörgitud. Väga äge kogemus oli - teisel ringil kulgesin üksinda ja kohati oli ikka päris sürreaalne tunne. Oleks nagu transis olnud vms. Hea lõõgastus looduses ja vaikuses, mis aitas mõtteid korrastada. Vähemalt mõneks ajaks. Hiljem saunad-värgid. Ei, väga vägev ning hästi korraldatud väike üritus. Soovitan soojalt!

NB! Toitlustus oli samuti väga viisakas.

Tasa sõuad, kaugele jõuad! (Mina Pühajärvel, kusjuures elus esimest korda paadiga sõitmas. 1h - 12 raha. Praamlaeva peale olen varem ikka sattunud. Maaroti värk ühesõnaga. :D) Foto: Heimar Pehk

Üks väike kõrvalepõige. Otepää suunas startisin juba reede õhtul kell 17:00. Omaette saavutus oli Lux Expressi bussijuhi jaoks asjaolu, et Tallinna bussijaamast lennujaama sõitis ta 35 minutit, kuigi graafikujärgselt oleks pidanud too ots vältama orienteeruvalt 5 minutit. Ma saan aru, et tipptund ning ummikud ja värgid, kuid tänu sellele jäid mitu inimest (sh mina) Tartus järgmisest bussist maha. Õnneks üks buss veel liikus talvepealinna poole, sõites enne sihtpunkti saabumist läbi vast kõik kohalikud kolkakülad jms. Avastades Eestimaad. :D

Tehvandi K90 suusahüppemäe vaateplatvormil 34 meetri kõrgusel kauneid vaateid nautimas. Pilet 2 eurot keerdtreppi mööda, 3 eurot liftiga. Kõrgus merepinnast on 218 meetrit. Torn on Suure Munamäe vaatetorni järel kõrguselt teine vaatetorn Lõuna-Eestis. Foto: Heimar Pehk

Tagasi teemasse! Jooksupäeval olid peaaegu, et ideaalsed olud. Väike tuuleke, mis jahutas, ning palav polnud (külm ka mitte ehk selline nö paras temperatuur sportimiseks) ehk kel soov, võis hea aja joosta.

Teadsin, et rada on raskepoolne. Esimest korda ei suutnud enne starti konkreetset tegevusplaani paika panna. Otsustasin, et alustan rahulikult ning kui enesetunne vähegi võimaldab, tõstan tempot. Ideaalplaan nägi ette jooksu läbimist hea emotsiooniga ning ühe tunni ajalimiidi alistamist.

Esimesed ca 3 kilomeetrit kulgesin koos Heimariga. Võtsin suhteliselt rahulikult ning rääkisin juttu. Enesetunne oli paljulubav. Kui tõsisemad tõusukesed kätte jõudsid, jäi ta minust maha. Asusin huvi pärast eesjooksjaid püüdma. Tõusudel oli minek üle ootuste hea, sh rohkem kui 1,5 kilomeetri pikkusel Harimäe tõusul (vt blogipostituse avafotol asuvat rajaprofiili parema pildi saamiseks). Laskumised olid samuti enam-vähem, kuigi arenemisruumi on. Jooksu vältel sain mitu skalpi ning konkurentide kinnipüüdmine lisas indu veelgi juurde. Mingi hetk silmasin metsajooksu tegevat vanameister (kahekordne maailmameister ja olümpiavõitja) Andrus Veerpalu ennast, kelle poeg Andreas jooksul võistlemas oli. Suur au oli elavat legendi kohata. Jõudu lisasid ka klassikakuninga ergutussõnad. Siinkohal suured tänud vägevate emotsioonide-mälestuste eest, mida sa oma suusasõitudega meile pakkusid!

Igast joogipunktist, mida oli kokku 3, võtsin vaid lonksu vett ning sedagi jooksu pealt. Õrnalt pistis aeg-ajalt. Finiši lähenedes hõigati raja äärest, et kolmas koht on käeulatuses. Kahjuks viimast poodiumikohta kinni püüda ei õnnestunud. Jooks sai enne läbi. Vahe jäi lõpuks vaid 12 sekundit minu kahjuks, mis tähendas 6. lõppkohta. Osalejaid kokku 83. Võib nüüd ainult heietada-oletada, et mis oleks saanud siis, kui oleks kohe alguses kiirematega kaasa läinud. Oleksoleksoleks. Lõpuheitluses vihises minust mööda Andreas Veerpalu, kuigi lõputõusul, ca 150-200m enne lõppu, suutsin teda veel napilt edestada. Taaskord, taganttulija eelis. Ajaks 59:14, mis on ühtlasi ka minu isiklikuks rekordiks 15 kilomeetris. (Varem olen sama pikka maad jooksnud Nõmme-Harku metsajooksu raames aastatel 2015 (1:05:25) ja 2016 (59:32).) Üldvõitjaks tuli orienteeruja Kenny Kivikas ülivõimsa uue rajarekordiga 51:32. Tehke järgi või makske kinni!

Kui juba poseerimiseks läks... :) Foto: Heimar Pehk

Võistluse üldmuljed igati positiivsed. Varasemalt on Kekkoneni jooks olnud osaks Otepää Jooksutuurist (viimane etapp), mis sel aastal paraku vaheaastat pidas. Siiski, kuulutati juba välja, et 2018. aasta 1.-3. juunil saab kolme päevaga maratonidistantsi läbida, mida ka mul kavas teha. Can`t wait!

Pärast jooksu lõpetamist ootas jooksjaid lauake spordijoogi, mahlakate arbuusiviilude, vee ja kummikommidega. Üks parimaid, kui mitte parim maastikujooks, kus osalenud olen. Rada oli tõesti ilusalt raske. Paras ports tõusumeetreid, null asfaldit ja ideaalne jooksuilm. Toekas toitlustus kohalikus Kääriku spordikompleksi sööklas (maitsev hernesupp, pirukad, õunakook, erinevad mittealkohoolsed joogid jms), hästi tähistatud jooksutrass. Saunakülastus oli samuti hinna sees. Iga osaleja sai finišis korraldajatel plaksu ja kaela ainulaadse puidust käsitöömedali. Mõnus väike võistlus toreda õhkkonnaga! Ja muidugi kaunis roheline õites loodus ja linnulaul boonusena. ;)

Mis ei meeldinud oli see, et vaid stardinumbri ja visiitkaardi pärast oli soetatud üks suur ümbrik, mis ka koheselt kiirelt prügikasti rändas. Annaks ka loodussõbralikum lahendus välja mõelda. Nt kleeps vajaliku infoga numbri taha vms, nagu Harku jooksul. See pigem nokkimine ja üliväike tõrvatilk meepotis.

Jooksupäeva lõpetas Otepää Seikluspargi atraktsioonidel turnimine (pilet 20 eurot), mis sisaldas trossil laskumist Otepää Linnamäelt ja Kannatuste Rada. Muideks, viimane oli-on oma nime täielikult väärt. Uskuge, sain seda omal nahal tunda. :D Tegemist oli füüsiliselt kurnava ettevõtmisega, kuna nii mõnigi takistus nõudis häid akrobaadivõimeid. Kordagi ma alla ei kukkunud. Reisi kuliminatsiooniks oli katapult (6 eurot kord) - seadeldis, mis heidab sind 15-20 meetri kõrgusele õhku ning sisikonna läbiraputamine on garanteeritud. Videotõestus (õhulend alates 1:18, soovitan vaadata 0,25x kiirusega):

Et suvi kestaks veel!!!