Meri, rand ja sõbrad

Sageli öeldakse, et ega need va "õiged eestlased" ikka korralikult puhata ei oska ning tõesti, mingit tõeterakest too väide sisaldab. Näiteks, minu jaoks on päikese käes enda naha "grillimine" ning rannas passimine ja molutamine omamoodi piin. Viibiks nagu sunnitöölaagris. No ei saa lihtsalt niisama liival lamada, midagi peab tegema. End liigutama! OK, mitte ilmtingimata puid lõhkuma, muru niitma, peenraid rohima jne... Võib ka neid töid vajadusel teha, kuid pigem muul ajal kui seda on kahenädalane puhkus meie niigi heitlikus kliimas, kus päikest peab lausa tikutulega taga ajama. Muidugi, eks ka rannas saab end soovi ja tahtmise korral füüsiliselt rakendada. Variante peaks piisavalt leiduma. Samas,  midagi jääks nagu vajaka. Seetõttu pooldan mina just aktiivse iseloomuga puhkust. Kuurortlinn Võsu külastamine polnud erandiks.

Tagasi looduse rüppe! Foto: Erakogu

Törtsuke reisipajatusi

Võsu mändide alla saabusin reede keskpäeval, kuigi esialgne sõjaplaan nägi ette õhtust saabumisaega. Kuna ilm oli vahelduseks oma lahkemat poolt ilmutamas, siis otsustasin seda olulist asjaolu maksimaalselt ära kasutada. Mõned mündid kohaliku monopolpoe kassasse loovutatud, saades vastutasuks toidumoona, suundusin liivaranda. Taevas oli sinine ja pilvitu. Päike tervitas suvitajaid rõõmsalt. Leidnud meelepärase platsikese, panin kompsud maha ning asusin päikesevanni võtma.

Oli selline nokk kinni, saba lahti olukord. Päike küll soojendas, kuid merelt puhus jahedavõitu tuul, mis kiirelt keha maha jahutas. Paras porr ühesõnaga. Rookie mistake. :D Järgmisel päeval olin tiba kavalam ja varjusin liivavalli taha, mis tuulepoiste eest kaitset pakkus. Kohe teine asi! Siiski, mõnuleda sain vaid tunnikese, sest oli vaja hakata kodu poole sättima. Eile pidasin vastu koguni paar tundi. Merre suplema ei jõudnudki, kuigi veetemperatuur oli 20 kraadi kandis. Piinadele tegi lõpu kellaseier, mis niikaugele oli omadega tiksuda jõudnud, et võis ööbimiskohta liikuda. Milline õnnistus! Vajalikud toimingud korda aetud, rentisin Peremehelt maastikujalgratta, mis omal ajal olevat ca 27K krooni maksnud, nimega "Black Beauty", et minna looduskaunist Käsmu poolsaart avastama. Ma polegi varem nii kalli kaherattalisega kondiauru toel väntadele valu andnud. Siiski, siinkohal vajab mainimist, et tõsise(ma)d rattafanatid vuravad ringi taoliste pillidega, mille hinnalipik on samaväärne mõne mehe sõiduautoga. Noh, ega rikkus ei pidavat ju häbiasi olema, onju, kuigi mõni teravama keele omanik kostaks selle peale, et lollidelt tulebki raha ära võtta. :) Õnneks jooksmine on võrreldeks näiteks jalgrattaspordiga oluliselt rahakotisõbralikum hobi.

Niisis, Võsult Käsmu vanasse kaptenite külasse on kilomeetreid kuus, mis möödus nuusates. Sõitma peab Käsmust läbi, mööda ridaküla peamagistraali, kuniks enam edasi ei pääse sõiduautoga, vaid peab jalastuma või kaherattalise sadulasse ümber istuma. Käsmu poolsaarel leidub tervele ja elujõulisele inimesele jõukohase pikkusega matkateid, mida saab mõlemil viisil läbida. Peagi, parki läbides, leiate eest suure õnnekivide kuhja, kuhu tahtmise korral võite ka oma kivi koos nime ja muuga lisada. Liikudes loetud sammud edasi, näete taamal terendamas suuri kivimürakaid - Vana-Jüri kive, millest kõrgem viis ja pool meetrit. Erinevaid rändrahne leidub ümbruskonnas mitmeid. Poolsaare tipust on mõnesaja meetri kaugusel ka rahvakeelse nimetusega Kuradisaar, kuhu tulenevalt madalast veetasemest on võimalik ka jalgsi minna. Nägin oma silmaga, et üks paarike seda ka tegi. Ei hakanud neid segama. Võib-olla mõni teinekord võtan selle vesise teekonna ette. Teatud perioodi, lindude pesitsusaegu, on too rannaala suletud. Poolsaare sõitsin risti-rästi läbi, kilomeetreid kogunes vast nii veerandsaja kanti või rohkem. Täpset kogusummat ei oska öelda, sest tehnikavidinaid vahemaa fikseerimiseks kaasa ei võtnud. Mida peab kindlasti mainima, et metsad on Käsmus marjarikkad, nägin ka mõnd seenelist, kes tühjade kätega koju minema ei pidanud. Ise piirdusin vitamiinipommidest marjadega. Kohati tundus, nagu oleksin Nukitsamehe filmi sattunud, sest maasikad olid ülisuured ja tulipunased ja oi kui magusad. Eriti need, mis päikese käes kasvasid. Mina, nähes nii isuäratavat saaki, lasin pidurid blokki ja asusin maiustama. Kahju, et ämbrit või muud anumat ei taibanud ühes võtta. Käisin ka Käsmu järve ääres, mille kaugus merest, muideks, vaid kakssada meetrit. Nägemata ei jäänud ka jäänukid nõukaajast, mis seda ajalooperioodi ehitusvaremete näol ilmekalt meelde tuletamas. Järgnevalt mõned illustreerivad fotoklõpsud erakogust:

Olen tänulik, et mul on olnud privileeg Võsut kolmandat aastat järjest külastada. Seekordne reis oli kindlasti kõige meeleolukam, kuid kahtlemata on palju veel avastamist, seega loodetavasti hiljemalt aasta pärast on mul taaskord sinna kanti asja.

Umbes neljatunnine seiklus läbi saanud, suundusime keha kinnitama, sest eks sai ka omajagu energiat kulutatud. Söögikohti Võsul jagub. Meie, lihtsate inimestena, otsustasime grillika kasuks, kus välimenüüs oli ilutsemas elevandikõrvad. Jõudsin juba äksi täis minna, et äkki saab jälle miskit eksootilist degusteerida, kuid hiljem menüüd hoolikamalt uurides selgus, et elevandist oli õnneks asi väga kaugel. Sealihaga oli hoopistükis tegemist. -.- Mis see Tarbijakaitseameti täpne kontakt nüüd oligi? :D Tellisin hoopis kanapasta ja ülimaitsva jäise toorjuustukoogi. Hiljem mahutasin nn võistluseelse süsivesikute laadimise käigus makku ka  kvaliteetsest toorainest valmistatud veiselihahamburgeri. Seda küll ühes teises söögikohas. Mõned hullud tegid veel õhtuse supluse, mina passisin kaldal. Pläkutasime hilisõhtuni ja siis põhku ära, sest homme oli ees ootamas, jah, te ei eksi, järjekordne jooksuvõistlus. :D

Raport jooksurajalt

Võistluse nimeks (Viking Line) Võsu Südasuve Maraton, kus distantse kolm: maraton, poolmaraton ja 7,7 kilomeetrit. Mina osalesin just tol viimasel sutsakal.

Varasemad etteasted:

2015. aasta -  15,4km 1:15:36 75. koht 302 lõpetaja seas
2016. aasta - 21,1 km 1:27:58 11. koht 233 lõpetaja seas

Kuigi treeningnädal möödus töökalt, oli soojenduse ajal enesetunne üle ootuste hea. Võib isegi öelda, et võrdlemisi värske, mis tõotas edukat etteastet. Nii ka läks. Kiire ja lauge 7,7 km ringi läbimiseks kulus mul aega 26 minutit ja 12,6 sekundit, mis 432 lõpetaja hulgas andis tubli 4. koha, mis teadupärast kõige halvem lõppkoht, mida enda nime eest tulemustelehelt leida. PolarFlow viide! Samas, sportlased, kes minust väledamad olid, on hetkel ka paremad võhmamehed. Kitsaskohad on teada, peab oma nõrku külgi arendama hakkama, siis võiks teoreetiliselt arengus sammu edasi astuda ning ise konkurente, kellele täna kaotasin, kimbutama asuda. Täna tegin üle tüki aja võistlusjärgse lõdvestusjooksu, mille proovin sisse juurutada, et sellest harjumus saaks. Kordan, jooksmine on aus spordiala. Resultaatides kajastub, kes on rohkem tööd teinud ja pingutanud, kes lihtsalt luuslanki löönud. Täna jäi mul näiteks lisakäigust puudu, et kaasjooksjate spurdile vastata. Eks pusin vaikselt omal käel edasi ja näis, kuhu lõpuks välja jõuan. Olen arvamusel, et kui oleksin täna jooksnud 10 kilomeetrit, siis oleks langenud ka senine isiklik rekord 35:14. Usun, et alistunud oleks ka "maagiline" 35 minuti piir. See küll antud juhul puhas spekulatsioon, kuid optimismiks on põhjust.

7,7 km esikolmik:

I Priit Lehismets 25:10,4
II Jaanus Kallaste 26,03,8
III Taavi Kruut 26:09,8

Poolmaratoni võit kuulus tuttavale Aleksandr Kuleshovile ajaga 1:16:08,2 ja maratonis oli selgelt parim Margus Luhtoja, kes sel aastal mitmel kohalikul maratonil triumfeerinud, 2:48:27,0-ga.

Täpsemalt loe huvi korral SIIT!

Maratonidistantsi lõpetas 96 vaprat. Kusjuures, kuulduste kohaselt edaspidi enam Võsul maratone lähiajal ei korraldata. Ahjaa, kolleegium võttis täna vastu ühehäälse otsuse, et minu maratonidebüüt toimub juba sel aastal - 15. oktoobril paljukiidetud Eesti Maastikumaratonil! Tõsi, läheme seda pelgalt hea enesetundega läbima, kuid ikkagi. Maitse saab kätte, äkki isegi hamba verele. ;) Poolmaratonis oli vastav näitaja 337. Järgnevalt videolõigud, kus jäädvustatud mõlema mõõduvõtu stardid:

Blogisissekandele tõmban joone alla Saksa filosoof Arthur Schopenhaueri sügavamõttelise tsitaadiga:

Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme koguaeg selle pärast, mida meil pole.

Don't worry, be happy! Foto: Heimar Pehk