Jooksuaasta viies võit taskus!

Meeste esikolmik, alates vasakult: Egon Mõek, Mardo Lundver (mina), Rauno Tiits. Foto: Heiki Rebane

Tänasel pilvisel, kuid soojapoolsel, suvepäeval toimus Keila Terviseradadel MyFitness Madness Final Race ehk rahvakeeli takistustega maastikujooks. Pöörase ja hullumeelse võidujooksu netodistantsiks oli ca 5 kilomeetrit, kuid neil, kes pidid karistusringile suunduma, kuna rajal asuvat takistust nõuetekohaselt ei läbitud, kujunes võistlusmaa kogupikkuseks peaaegu kuus kilomeetrit. Tulemuse said kirja 169 vaprat osalejat.

Tee peal oli ees 20 erineva raskusastmega takistust

Rajakaart. Foto: MyFitness.ee

Ülal asuvalt fotolt saate uurida, mis siis täpsemalt osalejaid ees ootamas oli. Stardid toimusid 10-minutiliste lainetena, stardigrupid 50-pealised, et jooksjaid rajal paremini hajutada, vältimaks suuremaid troppe ja järjekordi takistuste läbimisel. Esimene start kõlas kell 12:00.

Võistluskeskusesse saabusime Heikiga, kes õnnistas oma uue ja kauaoodatud automobiili sisse ühe pikema sõiduotsaga, paraja ajavaruga ehk orienteeruvalt kell kümme, mis jättis meile enam kui piisavalt aega väikese rajaluure teostamiseks. Hiljem liitus meite toreda seltskonnaga ka Rauno koos sõbraga, kellega koos rada uudistama asusime. Mingi pildi saime eesootavast kätte. Minu isiklikust vaatevinklist olid mokkamööda kindlasti pikad jooksulõigud maastikul ja metsavahel. Esialgu, eeskätt homset starti 16,9 kilomeetri pikkusel Saadjärve jooksul silmas pidades, mis mul kontrolljooksuks enne 12. augustil Järvakandis toimuvat poolmaratoni, oli mul plaanis tänane võistlus vaid rahulikupoolses tempos (suhteline mõiste muidugi :)) läbida, mitte minna võistlema. Mida lähemale jõudis stardiaeg, milleks meil oli 12:20, seda kindlamaks sai, et sõjaplaan läks juba eos vett vedama. Või(s)tlejahing jäi sel korral taaskord peale.

Kotijooksul, mina too liputaja. :D Foto: MyFitness FB

Niisiis. Järgneb põgus ülevaade jooksust. Esimeseks "takistuseks" oli kotijooks, kus läbida tuli mõnekümnemeetrine vahemaa. Uljamad panid ülesmäge tempokalt minema, mina võtsin asja veidike rahulikumalt. Kuna tempo ei tundunud üle mõistuse kiire, vaid täitsa kontimööda, siis otsustasin jalad kõhu alt välja võtta ning teha üks mõõdukas pingutus, eesmärgiga läbida rada võimalikult ökonoomselt. Järgmiseks põnevamaks takistuseks oli vett täis prügikonteiner, mis küll peagi lekkima hakkas, kuid kui meie grupi kiiremad selleni jõudsid, siis sisaldas see veel rohkelt vett ehk need, kes rõõmustasid, et märjaks täna ei saagi, pidid paraku pettuma. Kui seal jääkuubikudki hulpinuks, siis oleks elamus olnud täielik. :)

Karastava supluse toimumispaik. Foto: Heiki Rebane

Nagu takistusjooksudel üldjuhul tavaks, siis pidid osalejad nii plankseinu ületama, raskusi tarima (antud juhul liivakotte), mudas roomama, turnima-ronima. Ühesõnaga kõik jutud! Maastikuelementi oli positiivselt palju. Kel Jaanipäeval jäi üle lõkke hüppamata, sai täna vigade paranduse teha. Vibuga sihtmärki lasta, millele takistus numbriga 17 nagu vihjanuks, siiski ei saanud. Eks too tegevus olekski olnud tiba liiga kreisi ning mis siin salata, ka ohtlik. Reaalne lahendus oli märksa lihtsam - tennisepall tuli visata ämbrisse. Kes tolle täpset kätt nõudva ülesandega hakkama ei saanud, nende hulgas mina, pidi suunduma mõnesajameetrisele karistusringile. Tol hetkel olin pikalt liidrikohal olnud, seega kui lähimad jälitajad oleks ülesande edukalt läbinud, oleks nad saanud sisse arvestatava edumaa, mida mul kõigi eelduste kohaselt poleks enam õnnestunud kinni nõeluda. Too takistus mulle meeldis, sest lisas võistlusele põnevust. Lihtsuses peitubki tihti geniaalsus!

Lennukas samm.

Kirsiks tordil oli köiel ronimine, vahetult enne lõpujoont, enne mida said soovijad mäest alla liugu lasta. Selleks otstarbeks paigaldati künkakesele kile, mis veega märjaks kasteti. Mõnusalt mitmekülgne rada, kuigi takistusi oleks minu hinnangul võinud isegi mõni rohkem olla. Samas, maitse asi. Medal kaela ja läbi too katsumus saigi. Nagu mõne aja möödudes selgus, siis õnnestus sattuda just sellesse gruppi, kus esikolmikukohad välja jagati. Võiduka ca 5,8-kilomeetrise takistusraja läbimiseks kulus mul aega 27 minutit ja 32,8 sekundit. Naistest oli kiireim Liliana Torn ajaga 32:19,1, mis andis üldparemusjärjestuses kõrge viienda koha. Arvestades võistluse iseloomu ning asjaolu, et täiskäiguga rada ei läbinud, kuna homseks vaja energiat säästa, siis võib tulemusega rahule jääda. Mõlemal põlvelgi sain vere välja, kuna roomasin muda(vee)takistusel veidike liiga uljalt ja lohakalt. Lasin meedikutel haavad puhastada ja elu läheb edasi. Mõned kriimustused käivad taoliste võistlustega kaasas.

Puidust osalejamedal. Foto: Erakogu

Meeste esikolmik:

1. Mardo Lundver 27:32,8
2. Egon Mõek 28:24,9
3. Rauno Tiits 28:30,0

Naiste esikolmik:

1. Liliana Torn 32:19,1
2. Külli Sizask 32:30,6
3. Egle Pesti 35:54,3

Kõikide osalejate vahel loositi välja Polar V800 pulsikell!

Lennukas finiš! Foto: MyFitness FB

Mulle kuulus uhke karikas, MyFitnessi spordikott ning 30-päevane jõusaali ja rühmatreeningute perioodikaart. Kuna ma ise eriline jõusaalientusiast pole, siis tegin väikevennale rõõmu ja kinkisin kaks viimast mainitud auhinda talle. Vend Arnol oligi juba pikalt mõtteis hakata jõusaalis musklit kasvatamas käima, kuid seni polnud see võimalik, seega õnnestus ta soov täita. Andmisrõõm on ikka suurim rõõm. ;)

Korraldusmeeskonnale (sh pädevatele vabatahtlikele) kiidusõnad! Võistluskeskuses kõik vajalik olemas (WC-d, pesemisvõimalus, riietumistelgid, pakihoid, toitlustus jms). Mõnes kohas rajal oleks võinud märgistus ümbritsevast keskkonnast selgemini eristuv olla. Mõni lisalint või suunav nool ei teeks tulevikus halba. Kaldusin minagi korraks rajalt kõrvale, joostes järgi kahele näitsikule, eeldades, et nad õiges suunas liduvad. Kaotasin küll seetõttu mõneks ajaks liidrikoha, kuid tänu kiirele reageerimisele ja kaasvõistlejate spordimehelikkusele ning häälekusele naasesin peagi õigele teele. Samas, eks oleks pidanud ka ise natukene tähelepanelikum olema ja rohkem keskenduma. Pole hullu. Meeldis, et kiirematele anti sõbralikult teed. Aitäh! Näha oli ka üksteise abistamist takistustel - meeskonnatöö ongi üks selliste meelelahutuslike võistluste positiivne ilming. Üks lihtne lahendus, mida rakendada, oleks see, et enne igat takistust (nt liivakottide tassimine) välja panna info, mida täpsemalt just tol konkreetsel takistusel teha vaja on. Malli võib võtta Seiklushundi poolt organiseeritavaist sarnastest võistlustest. Üldiselt, täitsa tibens-tobens üritus!

Sõber Rauno muljeid saate lugeda SIIT!
Sõber Heiki muljed.

Takistustega maastikujooksu buumist

Võistluskalender OCR Estonia FB lehelt.

Käesoleval aastal on juba toimunud või lähiajal aset leidmas kokku koguni 12 takistustega maastikujooksu. Küllap lähiaastad näitavad, paljud neist tihedas konkurentsis suudavad ellu jääda. Jooksukalender on meil niigi tihe. Juba järgmisel nädalavahetusel saavad huvilised OCR-võistlustel osaleda, kas Sakus või Lähtel. Kusjuures, Lähtel jagatakse ka OCR-i EM-pileteid!  Mina olen mõlemal võistlusel kirjas, tule osale Sina ka! ;)

Kel teema vastu tõsisem huvi, siis spordialaga on võimalik end kursis hoida Heiki Rebase poolt hallataval OCR Estonia Facebooki lehel.

Egas midagi, (takistus)jooksurajal näeme! ;)