Superministeeriumi vallatud trepid

14 korrust puhast liikumisrõõmu. :D Foto: Erakogu

Kui veel alles hiljaaegu levisid kuuldused trepijooksu varjusurmast, siis õnneks nii ei läinud, sest mitte kõik aktiivsed kodanikud pole Maarjamaalt väljamaale pagenud. Edendatakse jätkuvalt ka kohalikku elu ning seda hingestatult.

Trepijooksu avastasin enda jaoks käesoleva aasta alguses. Spetsiaalset trenni küll väga ei tee, kuid mulle meeldib treppidel joosta. Traditsioonilistest jooksuvõistlustest märksa teistsugusem elamus ja kogemus. Kusjuures, siinkohal oluline vahemärkus, need kes tugevad nii-öelda tavajooksus, ei pruugi seda olla trepijooksus. Nimelt, treppidel töötavad mitmed sellised lihased, mis näiteks mööda kergliiklusteed joostes rakendust ei leia või kui siis ainult vähesel määral. Ise julgeksin trepijooksu soovitada näiteks jalgratturitele, sõudjatele/aerutajatele või jõusaalihuntidele. Proovige. Mõnus vaheldus.

Trepijooksude seniseks pikaaegseks eestvedajaks oli Valdo Jahilo, kes nüüd teatepulga üle andis. Korraldustöö võttis enda kanda Rauno Tiits, kes hetkel Eesti parim trepijooksja. Etteruttavalt võib öelda, et hooaja avalöögi võib kordaläinuks lugeda ja korralduslik pool oli kõrgetasemeline ja kvaliteetne.

Avaetapp toimus uhiuues Superministeeriumis, mis erinevates meediakanalites palju kõlapinda saanud. 46 osalejat ootas ees 14 korrust, sprindietapp, mida tuli läbida kahel korral. Kahe katse parim resultaat läks kirja. Selline kiire sutsakas. Parimate ajad alla ühe minuti. :)

Avakatse läks mul lörri. Kütsin end liigselt üles ja seetõttu kannatas keskendumisvõime. Tehnika lagunes, hea jooksurütm kadus. Tempo rauges. Ühesõnaga, ebaõnnestusin. Tahtmine oli liiga suur. Ajaks 1:01.

Enne teist üritust puhkasin ligi pool tunnikest. Etteaste oli juba lootustandvam. Siiski, varu jäi sisse. Aeg paar sekundit parem - 59 sekundit. Sekund läks pelgalt juba seetõttu raisku, et ma ei suutnud SI-kiipi esimese korraga õigesse auku sutsata, mis fikseeriks tulemuse. Ei teagi, kas põhjuseks see, et sel korral panin kiibi parema käe nimetissõrme külge. Igatahes, nii lühikesel distantsil saavadki taolised pisiasjad määravaks. Iga sekund on kullahinnaga. Kipun arvama, et mulle on mokkamööda pigem sellised trepijooksuetapid, kus korruseid ja kordusi rohkem ehk mida enam vaja kannatada, seda parem.

Lõpuks jäingi kuuendaks. Esikohale kaotust kuus sekundit, aga poodiumikoht jäi vaid kolme sekundi kaugusele. Polnud minu päev lihtsalt. Oli üks väga tihe rebimine. Täpsemalt loe SIIT!

Lisaks 20.11 toimunud trepijooksule on mu jooksusussid lähikontakti astunud veel Radisson Blu Sky, Radisson Blu Hotel Olümpia, Swissoteli ja Tallinna Teletorni (viide 1, viide 2) treppidega.

Trepijooksuhooaeg jätkub juba 16. detsembril Fahle majas. Blogi eelmisest sissekandest leiate huvi korral detailsema trepijooksude võistluskalendri koos vastavate viidetega.

 

Fotod: 3x Erkki Viljarand

Trepist üles!

Tulge treppidele jooksma!

Foto: Tallinna Tõusujooksusari FB

Siinkohal jagan üleskutset:

Hea spordisõber!

Kutsume Sind osa võtma sügis-talvise hooaja trepijooksudest.

Kalender:
20.11.2017 - Ministeeriumide ühishoone trepijooks
16.12.2017 - Fahle maja trepijooks
13.01.2018 - Olümpia topeltsprint
12.02.2018 - Radissoni paarisjooks
28.02.2018 - Teletorni trepimaraton
01.04.2018 - Teletorni trepijooks 

Kahe esimese etapiga selguvad parimad trepisprinterid.
Jaanuaris saab alguse taas Eesti trepijooksu karikasari, mille esimeseks etapiks Olümpia topeltsprint, mis saab olema maailmakarikasarja regionaalse tähtsusega võistlus. Uuendusena lisame karikasarja meeskondade arvestuse, kus tiimis võib olla kuni 5 liiget, kellest 3 parima tulemused lähevad jooksvalt arvesse.

Jooksev info: Trepijooks.ee ja Tallinna Tõusujooksusari FB

Võta sõber kaasa ja kohtumiseni treppidel! :)

Trepijooks - vaese mehe Alpilaager. :)

Mind on märgatud!

Foto: Erakogu

Tänasel pilvisel ja vihmasel hallivõitu Isadepäeval anti kell 12 start järjekorras juba 36. Rapla Talvejooksule. Põhidistantsiks 5 km meestele ja paar tuhat meetrit lühem võistlusmaa naistele. Ajavõtt toimus käsitsi.

Rajaskeem. Foto: Raplajooksuklubi.ee

Tollel mu sünnilinnas toimunud jooksuvõistlusel olin seni osalenud vaid korra - 2015. aastal, mil olin lõpetamas oma esimest hooaega harrastusjooksjana. 14 osaleja seas sain siis ajaga 18:30,4 viienda koha.

Tõsine plaan oli ka eelmisel aastal Raplas joosta, kuid päev varem ehk 19. novembril, olles lõpetanud Tartu Novembrijooksu 5 km pikkuse jooksu, saades kirja uue isikliku rekordi 17:23,4 (11. positsioon 316 lõpetaja hulgas), sain teada, et mu kalli ema maine teekond oli saanud oma ootamatu lõpu, sest Looja otsustas ta enda juurde kutsuda... Ilmselgelt oli tol emotsionaalselt ülimalt raskel perioodil, mil kaua mustas augus viibisin, kust heade inimeste abil õnnestus tasapisi lõpuks väljuda, sport viimane, millele mõtlesin. Siiski, peab tõdema, et jooksmine suutis veidi leinaperioodi leevendust tuua ja kiiremini valusast saatuse tagasilöögist toibuda. Taastumine muidugi jätkuvalt kestab.

Rasva veel jagub

Tänasele stardile läksin vastu täielikus teadmatuses. Trenni pole ma viimasel ajal põhimõtteliselt teinudki, ainult võistelnud ning taastunud ning puhanud. Hetkevorm oli suur küsimärk. Lõppaega ei osanud samuti prognoosida. Teadsin vaid seda, et tegemist on mu enda jaoks nö tugeva kontrolljooksuga, kus oli plaan maksimaalselt pingutada ja anda endast parim.

Neljapäeval võtsin ühendust Rapla Talvejooksu peakorraldaja Erik Horniga, kes soovis minuga pisut vestelda. Selgus, et Rapla Jooksuklubil, mille mitme liikmega olen juba põgusalt tutvust teinud ja kellega täna ka üheskoos sooja tegin, on tõsine huvi mind enda koosseisu värvata. Täna andsingi oma jaatava vastuse. Rõõm on tõdeda, et mu tegemisi on märgatud ning minus nähakse potentsiaali.

Ütleme nii, et too pakkumine tuli väga õigel ajal, sest mind oli vaevamas motivatsioonipuudus. Hooaeg oli üle ootuste edukas, meeletu areng jätkus. Tekkis küsimus, et kuidas ja kas üldse oma jooksjakarjääri jätkata. Jah, ka lõpetamismõtted käisid peast läbi, kuid tundub, et saatusel on minuga hoopis teised plaanid.

Seni olen treeninud nö omaenese tarkusest. Treenerit, ega konkreetset treeningplaani pole mul kunagi olnud. Olengi lähtunud enesetundest ja kainest mõistusest ning proovinud tervet protsessi võimalikult palju nautida. Iseõppija, kes enda peal inimkatseid tegi. :)

Omal käel olen saavutanud ca 3 aastaga juba päris arvestatava taseme (10 km isiklik rekord 34:34,6 ; poolmaratoni parim aeg 1:17:49), mida paljud isegi juhendajaga süstemaatiliselt koostööd tehes pole suutnud. Ise küll sisimas usun ja tunnen, et mul on teoreetiliselt nii mõneski aspektis veel piisavalt arenguruumi. Jooksumaht pigem tagasihoidlik, ÜKEt ei tee, lõigutrenne ei praktiseeri jne. Kindlasti saaks ka jooksutehnikat lihvida, varu ka toitumises ja piisavas uneajas. Ühesõnaga, potentsiaali peaks minus vast leiduma, iseasi, kas see ka realiseerida õnnestub, sest nii nagu elus, pole ka spordis garantiisid. Siiski, olen väga optimistlikult meelestatud ning ootan edukat ja produktiivset koostööd nii treeneri(te) kui ka klubiliikmetega. Konkurents mulle meeldib. Loodetavasti õnnestub meil üheskoos kohalikul jooksumaastikul midagi vägevat korda saata. Tööd ma ei karda, peaks ka tervis märkimisväärsele koormusetõusule vastu. Mina olen uueks väljakutseks igatahes valmis!

Võistluskeskus asus aegunäinud Okta Centrumis. Tingimused olid küll võrdlemisi askeetlikud, kuid kõik esmavajalik oli korraldajate poolt tagatud. Arvestades seda, et osalustasu oli vaid kuus eurot, siis nurisemiseks ega virisemiseks põhjust kindlasti pole. Riideid sai vahetada, WC-d olemas, valvega pakihoid, pesemisvõimalus. Lisaks rikkalik auhinnalaud, vilkuritega politseiauto rada julgestamas, igale osalejale pudel vett ja väike maius enne starti ja hiljem soe taastusjook. Sujuv korraldus. Hästi tähistatud jooksutrass ja kiirepoolne rada. Ole ainult mees (või naine) ja jookse!

Meeldis, et kohale tulid paljud väledad võhmamehed. Tase oli üllatavalt kõrge, mis igati positiivne nähtus. Sel korral oma etteastet pikemalt lahkama ei hakka. Jälle õnnestus püss paukuma saada ja 21. mail võidukal Saku Kevadjooksul soolojooksuga püstitatud senise rekordaja 16:55,2 purustasin rohkem kui poole minutiga! Uskumatu! 5 km uueks isiklikuks rekordiks mul alates tänasest 16:23,73. Üldkokkuvõttes tähendas see kolmandat kohta. Esikoht Enari Tõnströmile (16:10,23). Teise koha omanikuks Kevin Väljaots (16:21,68). Täpsemalt loe SIIT!

Foto: Jooksja.ee

Inimvõimetel pole piire!

Viinakuu ülestähendusi

Eile lõppes oktoobrikuu, mis minu jaoks tähendab ühtlasi ka seda, et jooksuhooaeg sai oma ametliku lõpu. Muidugi, see ei tähenda nüüd seda, et ma aasta viimastel kuudel üldse ei võistleks. Teen seda, kuid enam mitte nii suure intensiivsusega, ammugi siis sagedusega. Kõigi eelduste kohaselt hakkangi edaspidi oluliselt vähem jooksuüritustest osa võtma, starte hoolikamalt valima, ning keskendun senisest rohkem treeningutele. Tõmmeldud juba küll!

Just piilusin kalendrisse ja hetkeseisu järgi panen sel aastal veel vaid paaril korral võistlusnumbri rinda - 12.11 Rapla Talvejooks (5 km) ja 17.12 Vana-aasta jooks (8,4 km). Kusjuures, siinkohal ei välistaks täielikult, et mõni mõõduvõtt nimekirja ei lisandu. Küllap aeg annab arutust, nagu ikka.

Sarnaselt eelmisele kuule, mul oktoobriski jooksukilomeetreid eriti ei kogunenud - ainult 156,5. Oktoober 2016 - 181,1 km.  10 kalendrikuu kogusummaks 1454,6 kilomeetrit. Trennigi tegin minimaalselt, põhirõhk kulus taastumisele. Häbi lausa tunnistada. :)

Viljandi Linnajooksul oli taaskord tükk tegemist, et kurikuulsal Pika tänava tapjatõusul okserefleksi vältida. Jube! :D

Järgnes maratonidebüüt Eesti ilusaima ja raskeima rajaga Maastiku Maratonil.

Teist aastat järjest väisasin Saaremaa Kolme Päeva Jooksu, kus maratonidistants tuli läbida kolme päevaga. Napid neli päeva maratonist möödas, suutsin 10 km maanteejooksus kirja saada sellise tubli aja, nagu seda on 34:56,7, mis vaid 22,1 sekundit kehvem, kui mu praeguseni kehtiv isiklik tippmark. Teisel päeval kulus 16,195 km läbimiseks 59:30,5. Viimasel päeval läbisin 195 meetrit lühema võistlusmaa ajaga 1:00:09,4. Ehk siis, kolme päeva koguajaks 2:34:36,5, mis 571 tuuri lõpetaja seas andis soliidse 23. lõppkoha.

Kuule pani hullumeelse punkti, täis kuhjaga eneseületusi, Võimatu10 - takistustega maastikujooks, kus startida võisid vaid meessoost isikud. Muuseas tuli ujuda jäätunud tiikides ja karata järvevette Kääriku hüppetornist. Salamisi lootsin küll esikohta, kuid pidin leppima üldparemusjärjestuse kolmanda kohaga. Polnud lihtsalt minu päev, aga äge kogemus ja mälestused jäävad. On, mida kunagi huvilistele vanaduspõlves pajatada. :D