Üts ummamuudu võigõlus

Passion Run ehk rahvakeeli Kire Jooks, mis täna esmakordselt toimus,  on üks omamoodi takistustega maastikujooks. Miks, küsite? Noh, kasvõi juba seetõttu, et nö traditsioonilistele võistlustele omaselt ei selgitata välja esikolmikukohti, vaid hoopis seatakse esiplaanile üheskoos muheda seltskonnaga värskes õhus ja kaunis looduskeskkonnas sportimine. Üksteise abistamine ja meeskonnatöö takistuste läbimisel ning füüsilise aktiivsuse nautimine on samuti ühed olulised märksõnad. Taolisi "võistlusi" võiks rohkemgi toimuda!

Täitsa nagu Usain Bolt ju. :D Foto: Heiki Rebane

PassionRun Ekstreemjooksu ühisstart anti kell 12:00 Ülgase külas Jõelähtme vallas Harjumaal. Rada kulges Ülgase vana karjääri ümbritsevatel aladel, kus esines nii tõsist maastikuelementi, muda- ja veetakistusi, sekka tihe kõrkjastik ning metsateed. Rajapikkuseks orienteeruvalt 8 kilomeetrit, kus tee peal ees ligi paarkümmend erinevat tehislikku takistust. Kui mõni takistus kellelegi tõesti alistamatu tundus, siis karistust trahviringi või mõne muu taolise vahva tegevuse näol ei järgnenud. Trassi umbes viiendal kilomeetril asus ka joogipunkt.

Rajakaart. Foto: PassionRun FB

Fotod: 2x Heiki Rebane

Heiki pakkus mulle lahkelt ka sel korral oma automobiiliga küüti, mis tähendas põhimõtteliselt seda, et mind sõidutati koduukse eest võistluspaika ja tagasi. Väga mugav. Tänud! Vastasel korral oleksin võinud ka jalgrattaga sihtkohta sõita, sest distants jäi mõistusepiiresse. Ma ju selline tiba aktiivsem vend, mis siis too sutsakas ka ära ei oleks. :)

Võistluskeskusesse jõudsime taaskord piisava ajavaruga, sest kellele ikka meeldib kiirustada... Saime kõik vajalikud toimingud (stardinumbri ja toidutalongi lunastamine, väike rajaluure jms) aegsasti tehtud, ilma tõmblemiseta. Ahjaa, nina ette asetati ka mahukas leping, kus kirjas palju võimalikke ohte, mis osalejaid ees oodata võivad. Mõne võis too tekst ju täitsa ära hirmutada, kuid me vanade kaladena ei pilgutanud silmigi ja andsime oma autogrammid, nõustumaks, et osaleme omal vastutusel. Ma veel naljatasin, et ega organeid ei pea panti panema vms. :D

Foto: Erakogu

Foto: Heiki Rebane

Peagi lasti ligi sadakond seiklusjanulist adrenaliinisõltlast rajale. Keegi väga ei kiirustanud, nauditi päeva ja kvaliteetaega. Kahju, et mingit korraliku fotokaamerat rajal kaasas polnud, sest näha sai tõesti väga lummavaid loodusvaateid. Rohelus, vaikus, värske õhk, toredad kaaslased, mõõdukas füüsiline koormus. Muidugi, eks tulenevalt soojapoolsest ilmast, oli õhus tunda ka erinevaid aroome, mis pärinesid taamal asuvalt prügimäelt. :)

Tehistakistused olid võrdlemisi leidlikud ja isikupärased ning mitmeid pole Eestis seni näinud. Kiitused rajameistri(te)le! Kui Heiki mingi aeg GoPro-ga filmitud video youtube`i üles paneb, siis saate huvi korral täpsemalt uurida. Mulle oli enim mokkamööda pea neli meetrit kõrge planksein, kust end nööri abil üles vinnata. Paras väljakutse mullegi. Paljud ei hakanud seda takistust kahjuks proovimagi ja andsid juba eos alla. Siiski, mõnda julgemat naisvõistlejat aitasime. Meil polnud ju kuhugi kiiret, mida tõestas ilmekalt fakt, et rääkisime juttu, naljatasime ja vahepeal isegi kõndisime. Veepeal hulpivad palgid jäid mitmelgi läbimata, sest veesügavus eeldas ujumisoskust. Ka selle takistuse läbisin edukalt, konna ujudes. Teised pidid tegema väikese kaare, kuid nemadki said teekonda jätkata. Taaskord ülistan Icebug ACCELERITAS OCR maastikujooksujalanõusid, mis olid tänaste nõudlike olude jaoks justkui loodud. Isegi ujuda kannatas nendega! Jalg sai piisava toestuse, mis kaitses jalga võimaliku jalaväänamise jms vastu. Pehmel, mudasel ja libedal pinnasel oli haarduvus ideaalilähedane. Lihtsalt super! Vaadates kogenud silmaga kaasvõistlejaid, siis võib öelda, et põhimõtteliselt kõik kandsid jalas nö tavalisi maanteejooksususse või siis muid sarnaseid antud konkreetsetesse oludesse mittesobivaid jalavarje, mis tegelikult on tõsine terviserisk.

6x erakogu fotot oma seebikaameraga. :)

Meeldis ka omapärane labürint, mis nõudis veidi mõttetööd. Sarnaselt Keilas toimunud taolisele üritusele tuli ka täna vahetult enne finišeerimist läbida vett täis prügikonteiner, kuid too oli juba kraadi võrra kangem kraam. Nimelt, kindlustamaks, et osalejad end üleni vette kastaks, olid korraldajad sellele juurde pookinud ka väikesed palgikesed. Ronida ja turnida saime mitmeid kordi, samuti ka okastraadi all mudas roomata jne. Mina end igatahes tagasi ei hoidnud ja kargasin igasse mudamülkasse, mille värvus pahatihti meenutas mõnda muud ollust, sisse. Ikka täie raha eest!

Foto: Erakogu

Suurema sopa sai võistluskeskuses kenasti maha loputada, kuiv ja puhas riie selga, edasi suundusime kõrvaltelki keha kinnitama. Mõned poseerimised, et mälestuseks vahvast päevaks ka mõni fotomeenutus jääks ja suundusime koduteele. PassionRunile annan 10-st punktist 10, sest tõesti oli tegemist üliägeda üritusega. Päriselt ka! Loodetavasti juba hiljemalt aasta pärast jälle ning siis, olen enam kui kindel, on ka huvilisi oluliselt rohkem. Suur aitäh tervele korraldusmeeskonnale! Suutsite korda saata midagi suurt ja olulist!

Heiki muljed!

Aldis Toome fotosid:

Sten Martini pilte:

 

 

Kiidan heaks! :D Foto: Heiki Rebane