Töövõit XXI Kohila Rahvajooksult

Kui laupäevasel Ülemiste jooksul sain tunda lendamistunnet, siis Kohilast anti auhinnaks ka propeller (loe: ventilaator), seega ma nüüd lennuk valmis. :D Foto: www.kohila.ee FB

Seoses pühapäeval toimunud XXI Kohila Rahvajooksuga on minu jaoks tekkinud juba omamoodi väike traditsioon. Nimelt neljal viimasel aastal olen sel jooksul osalenud 5,6 kilomeetri pikkusel distantsil, kusjuures, kolmel viimasel aastal olen päev varem tiiru peale teinud ka Ülemiste järvele. 2014. aastal osalesin vaid Ülemiste metsajooksul, mil pikkust 5 kilomeetrit. Tuleval aastal täituks mul siis juba viies juubeliaasta. Jõhker, kuidas ikka aeg viimasel ajal lendab! :)

Pilguheit ajalukku:

2014 - 25:33,9 22. koht (104 lõpetajat)
2015 - 22:41,7 10. koht (91)
2016 - 19:34,6 4. koht (91)

Sihikindlus ja järjepidevus on eduvõtmeks

Mina nr 99. Foto: 2x www.kohila.ee FB

Ilm oli 27. augustil Kohilas heitlik ning muutlik. Näha ja omal nahal tunda sai nii vihma ja tuult, kui ka päikesepaistet. Ühesõnaga, kõik jutud. Selleks ajaks kui mina soovisin tavapärast võistluseelset soojendust sooritama hakata, otsustas Ilmataat pilvekraanid lahti keerata ning meid, surelikke, maa peal veidike värskendada. No olgu, mõte vihmasajus oma napivõitu riietusega ligunemisest ei tundunud just kõige ahvatlevam, seega pidi asuma ajusid ragistama ning alternatiivi leidma. Mõeldud, tehtud. Kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis läheb mägi Muhamedi juurde! Otsustasin lihased soojaks võimelda sisetingimustes. Hakkasin mina siis vaikselt koridoris edasi-tagasi sörkima, kui mu juurde tuli üks lahke habemik ja suunas mind Kohila Spordikompleksi sisejooksurajale, mille olemasolust teadlik polnudki. Aitäh teile, salapärane kangelane! ;)

Päris huvitav oli umbes-täpselt 70-meetrisel jooksurajal edasi-tagasi joosta. 10 minutit tatsasin niimoodi, pärast mida harjumuspärased võimlemisharjutused põhilihasgruppidele ja lahtijooksud. Eelmise päeva Ülemiste jooks, mille lõpukilomeetrid läbisin "lennates", andis endast organismis märku. Lihased kangevõitu ja mitte nii värsked, kui ideaalis soovinuks. Samas, olin sellega juba arvestanud. Õnneks 5,6 kilomeetrit sihuke lühike sutsakas, mille kannatab üldjuhul enam-vähem ära. Pikema jooksumaaga oleks jutt teine. Uurisin põgusalt stardiprotokollist ka võimalikke konkurente ja eesmärgiks seadsin lõpetada esikolmikus, mis oleks vigade parandus 2016. aasta etteastele samal võistusel, mil lõpus väsisin ja jäin napilt (esimesena) poodiumilt välja. Meenutusi:

Kohila Rahvajooksu 5,6km kolmandat aastat järjest läbi joostud! Täna läks ausalt öeldes üle ootuste hästi ja lõpetasin 4. kohal, kuigi soojenduse ajal olid lihased võrdlemisi kanged ja kiirendused olid päris nutused ehk polnud kindel, kas ning kui palju täna pingutada õnnestub. Poodiumikoht jäi vaid 8,2s kaugusele ja võitja Olavi Allasele, kes kolmandat aastat järjest selle jooksu kinni pani, kaotasin 20,7 sekundiga. (Usun, et tal jäi täna arvestatav varu sisse, sest kohati tundus tänane võistlus olevat nn passimisjooks, mis mulle ilmselgelt sobis. Võib-olla ma tundmatu näona hirmutasin vanad kalad ära? :D Nali-naljaks.) Samas, kiire googeldamise käigus selgus, et ka teise ja kolmanda koha omanikud minust hetkel kõvema tasemega, seega neile pole-polnud häbi kaotada. Plusspoolele võib ka selle märkida, et suutsin üllatuslikult selgelt edestada vanameister Risto Ütsmütsi, kes kusjuures mu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja ja kes mind kahel eelneval aastal sama jooksu raames edestas, noh nii valgusaastatega. :D See-selleks.

Kogemuse mõttes oli päris huvitav joosta esimest korda elus liidergrupis ja olla nö kõrges mängus sees. Ca 500m kandis sinna jõudsin ja edasine plaan oligi siis nii kaua kui vähegi võimalik seal hambad ristis püsida. Kogu aeg ootasin, et nüüd panevad vennad ees minema, aga tutkitki. Plaan õnnestus, mõnda aega sain isegi grupi eesotsas joosta, kuid ca 7-800m enne lõppu pani üks paarisrakend minust kahjuks mööda. (Veidike eespool olid veel 10,7km ehk kahe ringi liidrid ja O.Allase) Magasin selle mineku maha, samas, eks olin ka suht kapsas juba ning lisakäiku võtta polnud ja lõpusirgel vaevalt neid edestada oleks suutnud. Ja noh, ega ma vaatasin vaid ette ja ei teadnud, mis mu selja taga toimub. Lõpp oli päris raske tegelikult ja suuresti tahtejõu abil liikusin. Täna polnud lõpuni seda võitlejainstinkti tänu väsimusele, samas, eks jooksin ka põhimõtteliselt oma võimete piiril... Siiski, veidike jääb kripeldama, et esikolmikusse M vanusegrupis ei pääsenud, mida stardiprotokolli piiludes salamisi lootsin. Egas midagi, peab siis uuel aastal vigade paranduse tegema. ;)

Tänaseks ajaks fikseeriti mul 19.34,6 (5km aeg Polari andmetel 17:22, mis mu mitteametlik IR sel distantsil). Eelmise aasta aeg 22.41,7 ning kohaks 10. (samuti päev pärast Ülemiste 13,7km jooksu) ja aasta varem 25:33.9 (22.) (ring joosti vastupäeva). Km ajad täna 3:30, 3:29, 3:30, 3:27, 3:26. Ilus ühtlane tempo, kuigi 10km vaevalt sellises graafikus püsida praeguse vormi juures suudaksin...

Ei, meeldejääv päev oli!

Nonii, heietatud piisavalt. Asugem siis tänapäeva tagasi. Järgneb kirjeldus võistluskäigust minu mätta otsast vaadatuna, mis kindlasti ei pretendeeri absoluutsele tõele, sest mälu on mul just selline, nagu ta on. Lünklik viimasel ajal. Hakkan vist juba seniilseks jääma. :D

Igatahes, stardipauk kõlanud, asus kogu jooksjatevägi finiši poole rühkima. Igaüks vastavalt oma võimetele. 10,7 km (2 ringi)  ja 5,6 km (1 ring) jooksjatele anti ühisstart kell 13. Alguses olingi segaduses, sest ei saanud aru, kes osaleb minu distantsil, kes ette võtnud kaks ringi. Küllap mingi loogika võistlusnumbritel oli, kuid tol hetkel mina sellest teadlik polnud. Nagu üldjuhul tavaks, pannakse pärast starti kohe kõva tempo peale. Minu jaoks oli see liiga kiire, seega kilomeetri möödudes asusin kuuendal kohal, eespool viis võhmameest. Tõmbasin end Karol Hanga kõrvale, selgus, et ta, sarnaselt minuga, samuti ühe ringi mees. Okei, vähemalt üks konkurent teada. Noor jooksumees informeeris mind ka sellest, et eespool liduv Arvi Alamaa, kellelt XXIX Rapla Võidujooksul pähe sain, on meie võistluse hetkeliider. Selge. Tean nüüd, keda püüdma asuma pean. Esialgu vahe pigem kasvas, kui vähenes. Olukord muutus umbes kolmanda kilomeetri kandis, mil asusin vahemaad, mis tolleks ajaks oli kärisenud juba ligikaudu 100 meetri pikkuseks, jõudsasti vähendama. Pingutus kandis vilja, sest vastane näitas väsimusmärke ja neljandaks kilomeetriks olingi ta kinni püüdnud. Nüüd ei tohtinud end enam tagasi hoida, vaid kasutama pidi nö taganttulija eelist. Ehk siis, vuhisesin konkurendist mööda. Panin kõik mängu, sest kaotada polnud mul midagi. Ainult võita. Päästev lõpujoon lähenes iga sammuga. Umbes 600 meetrit enne lõppu möödusin ka põhidistantsi kolmanda koha omanikust nimega Marti Medar. Kaks liidrit Olavi Allase ja Taavi Tambur olid püüdmatus kauguses, kuid ega nendega ma ei konkureerinudki. Üle silla, peagi olin jõudnud viimasele staadioniringile. Kiikasin ka üle õla. Lähim jälitaja oli ohutus kauguses, võtsin viimased jõuvarud kokku ja ületasin võidukalt finišijoone. Oli hea tunne, sest kellele ikka end ületada ei meeldiks ja võita. Potsatasin murule, hingeldasin meeletult. Olin andnud endast kõik. Töövõit! Lamasin seal mõnda aega. Rahuloluks oli põhjust. Paarikilomeetrine lõdvestusjooks veel otsa.

Viimased meetrid... Foto: www.kohila.ee FB

5,6 km absoluutarvestuse esikolmik:

I Mardo Lundver 18:38,7
II Arvi Alamaa 19:15,2
III Karol Hanga 19:30,6

Lõpetajaid kokku 97.

Milline oli 10,7 km lõpplahendus, saate lugeda SIIT!

Vägev auhind. Vaas vist. ;) Foto: Erakogu

Kedagi siin huvitas, et kuidas mul esimesed 5 kilomeetrit möödusid, seega panen eraldi kilomeetriajad (automatic laps) siinkohal ka kirja (andmed PolarFlow keskkonnast):

1. 3:18,5

2. 3:22,1

3. 3:23,4

4. 3:23,1

5. 3:18,2

Seega, kes nüüd väheke rehkendada viitsib, siis avastab, et püstitasin viies kilomeetris oma uue mitteametliku tippmargi.

Ühtlasi on rõõm tõdeda, et seekordne võit on mul 2017. aastanumbri sees juba kuuendaks esikohaks jooksuvõistlustelt. (Vinni-Rakvere Talvejooksu I etapp, Saku Kevadjooks, Raasiku Rahvajooks, Pajusi Mudajooks, MyFitness Madnes Final Race) Lisaks panin kinni ka Vinni-Rakvere Talvejooksusarja ja I Eesti Ekstreemjooksu Karikasarja. Muid poodiumikohti ei hakkagi eraldi välja tooma. Minusuguse harrastaja kohta, kes treenib nö omaenese tarkusest, ju täitsa viisakad saavutused jooksuradadelt. Näis, kas kehtib vanasõna, kus on, sinna tuleb juurde, või mitte. Üks on kindel - süües kasvab isu! ;)

Üheskoos järgmiste võitudeni!