Kombates oma võimete piire

Peeter, Peeter, termomeeter. :) Ehk kui tsiteerida nimikangelast filmist "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Nii kohmakat avalauset annab ikka välja mõelda, aga no mis sa teed. Kuskilt peab ju alustama. :D Ühesõnaga, kui tänasel Peetri jooksul juhtus leiduma mõni Peetrike, siis kindlasti oli uhke tunne - vähesed saavad öelda, et nad osalenud omanimelisel võistlusel ja seda veel Eesti meeleolukaimal jooksupeol, mis, kusjuures, valiti portaal Marathon100 lugejate poolt 2016. aasta parimaks uueks võistluseks ning ühtlasi ka tolle aastanumbri parimaks jooksuks. Uhke värk ühesõnaga!

Proloog

Peetri jooksuradadel võis mind silmata ka eelmisel aastal, mil võtsin ette järjekordse inimkatse. Nimelt kaks võistlusstarti kuue tunni sees. Hullumeelne, eks? :D Minusuguseid olevat olnud kokku paarkümmend. Aga jah, esmalt Tartu Suvejooksu 10,3 kilomeetrit 38:18,8-ga netos nö täisvõimsusel (10 km aeg 37:12,1), mis 497 lõpetaja seas andis tubli kuuenda koha. Järgnes I Peetri jooks, mida läksin rahulikumas tempos läbima, mis muidugi suhteline mõiste, sest 10 km netoajaks fikseeris ajavõtusüsteem mul 41:04,7. :) Sel jooksupeol oli lõpetajaid kokku 352. Tegelikult oli järgmisel päeval veel üks sutsakas kavas, kuid kuna jalad said liiga suure tambi, mis tõi endaga kaasa väikese põrutustrauma, mis õnneks kadus sama kiirelt, nagu tekkida jõudis. Joppas. Olgu see siis hoiatuseks, et edaspidi taolist lollust ette ei võtaks. Samas, kes ikka endal elu põnevamaks ja huvitavamaks teeb, kui mitte me ise, onju. :D

Üleliigne häälest(at)us sai sel korral saatuslikuks

Varustus. Foto: Erakogu

Lasnagorskist vurasin oma paugupilliga võistluskeskusesse, mis asus Peetri kooli ümbruses. Ühtlasi tähendas see 10,47 kilomeetrist nö soojendust. Samas, omast arust sõitsin võrdlemisi ökonoomselt, et mitte liigselt energiat kulutada, seega pole hullu. Kõrvaklappidest kuulasin SkyPlusist särtsakaid lugusid, mis lisasid powerit veelgi juurde. Oli vaja end üles kütta! (Muidugi, mitte et mul hetkel vähe energiat oleks, kuid see juba teine teema. ;)) Ahjaa, siinkohal oleks oluline täpsustada, et ei poolda kõrvaklappidega jalgrattasõitu vms liikluskeskkonnas, sest lühidalt öeldes, see on ohtlik nii enda kui ka kaasliiklejate jaoks. Ole sa omast arust nii hea juht kui tahes. Siinkohal ei hakka ma vohaval meeletul nutiseadmetesõltuvusel ja alkoholijoobes sõiduki juhtimisel eraldi peatumagi, sest sel teemal saaks lausa teha eraldi pika postituse. Taolise tegevuse vastu on mul nulltolerants ja rakendama peaks senisest oluliselt karmimaid karistusi. Aga noh, nagu eluke on näidanud, siis ega meil end üldjuhul varem eriti liigutama ei hakata, kui juba liiga hilja ehk laibad taga. See-selleks. Tänane tegevus oli teadlik erand. Spetsiaalselt sõitsin eriti ettevaatlikult ning olin tavalisest veelgi tähelepanelikum.

Või(s)tlusnumber. Foto: Erakogu

Paari kilomeetrine soojendusjookski ning kõik muu sinna juurde kuuluv (erinevad võimelmisharjutused, lahtijooksud jne - the usual stuff ühesõnaga) näitas, et olek on enam kui lootustandev ehk võistluseks seatud eesmärk alistada lõpuks "maagiline" 35 minuti piir tundus täitsa reaalne. Enne tänast starti olid mu 10 km rekordnumbrid 35:14, mis joostud 15. aprilli aset leidnud Eesti-Läti jooksul.

Niisis, mis siis ikka. Kõik vajalikud rutiinsed toimungud tehtud, antigi START!

Rajakaart. Foto: Peetri Jooks FB

Mõtteis olin seadnud eesmärgiks läbida distantsi esimene pool 3:30 min/per km ja siis teine pool ideaalis veidike väledamalt. Aga mis te arvate, kas suutsin plaanist kinni pidada? Oh ei! Hoopis vastupidi! Esimese kilomeetri läbisin Polar M400 andmeil koguni 3:14,5-ga, mis arvestades minu hetketaset oli ilmelgelt liiga kiire algus. Samas, sihuke purakas oli sees, et jookseks täna kasvõi uue maailmarekordi (ausalt noh, ilma naljata :D), seega mõtlesin, et miks ka mitte. Kaotada polnud mul ju midagi, ainult võita. Ühesõnaga, jooksin end kinni. Ikka oli ju vaja endast tugevamate võhmameestega kaasa joosta. Totu. Sel korral kaine mõistus ei võidutsenud ja jooks oli üks paras agoonia, punnitamine ja kannatamine. Mis siis ikka, tugeva tahtejõuga end kuidagi finišisse vedasin. Alla ei andnud ja pingutasin kuni päästva lõpujooneni. Sundisin end takka. Andsin endast enam-vähem kõik, mis sees oli. OK, päris pilti taskusse siiski ei soovinud joosta, sest tegemist siiski kogepereüritusega. Pärast saanuks mõni minu süül veel miski lapsepõlvetrauma. :D Mõnisada meetrit enne lõppu möödus minust kamraad Aleksandr Kuleshov, kellega siin viimasel ajal mõnel võistustel edukalt mõõtu võetud, ja kes viipas mind küll enda tuulde võtma, kuid paraku mul polnud enam lisakäiku võtta. Aga suured tänud sulle innustuse eest! Oleks ma suga kaasa tulnud, siis oleksin oma eesmärgi ka täitnud. Aga noh, oleks tädil emm, oleks ta onu. :D

Foto: SCULT Estonia FB

Oih, sattusin vist tiba valesse gruppi... :D Foto: Tiina Kirs

Mida lihast!? :D Foto: Tiina Kirs

Foto: Anne-Ly Palm

Foto: Kadi Jair

Foto: Kadi Jair

Tänased km ajad:

1. 3:14,5
2. 3:22,3
3. 3:35,2
4. 3:30,8
5. 3:38,2
6. 3:32,5
7. 3:35,2
8. 3:33,6
9. 3:33,8
10. 3:29,7

Lõppaeg 35:08,7 (15. koht)

Kohati pidi murdma võrdlemisi tugevat vastutuult. Minu vaatevinklist poleks ka törts jahedam ilm halba teinud. Ei teagi, et kas vihmaga oleks parem joosta olnud... Üldiselt olud siiski võrdlemisi head. Rada lauge ja kiire, ideaalne rekordite jooksmiseks. Lõdvestuseks veel paar kilomeetrit sörkimist ja jalgrattaga koju tuldud teed tagasi.

Esikohad kuulusid Argo Jõesoole (31:45,5) ja Liina Tšernovile (34:20,0), kes oli üldparemusjärjestuses kõrgel 9. kohal. Naiste võitja on viimasel ajal üldse olnud supervormis, uuendades nii miilijooksu kui ka 1000 m  Eesti rekordeid. Tänagi jooksis ta sarnaselt minuga uue isikliku rekordi. Ka naiste teise koha omaniku Jekaterina Patjuk (34:35,2) jäi mul sel korral alistamata, kuid eks nad kuuluvad ka Maarjamaa absoluutsesse tippu, seega neile pole häbi kaotada. Kokku oli põhidistantsil lõpetajaid 561, mis üle paarisaja näo rohkem aastatagusest ajast. Esialgne protokoll on leitav SIIT!

Osalejamedal. Foto: Peetri Jooks FB

Rajaäärne melu oli vägev, oodatult. Bändid, lauljad, trummarid, tantsijad, ergutajad jne. Aitäh teile, andsite rasketel hetkedel vajalikku lisaenergiat. Lõpetajakott eeskujulik, erinevat kraami jagati heldelt ja ega ma siis end tagasi ei hoidnud ning võtsin ka pakutava lahkelt vastu. Kahju ainult, et kilekotti ei taibanud kaasa võtta... Teinekord targem. :D

Sõjasaak. :D Foto: Erakogu

Epiloog

Seatud eesmärgid peavad olema suured ja ambitsioonika(poolse)d, sest siis on, mille poole püüelda. Olen kindel, et nii nagu 80 minuti alistamine poolmaratonis, mis mul nädala eest Järvakandis suuresti tänu jooksjavaenulikele ilmastikuoludele ebaõnnestus, pole ka 10 kilomeetris 35 minuti "maagilise" ajapiiri ülejooksmine ilmvõimatu ülesanne. Kerge missioon see muidugi pole, seda ma ei väidagi, kuid heal päeval teostatav. Tihti ei piisa vaid heast jooksuvormist, olud on samuti ülitähtsad. Tänagi polnud arvatavasti täielikult nädalatagusest tugevast pingutusest, mis kurnas organismi, taastunud. Pisiasjad mängivad sel tasemel juba vägagi olulist rolli.

Lähiajal on mul paar 10 km jooksu veel kavas. 03.09 Pärnus Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooksul ja 09.09 SEB Tallinna Maratonil. Usun, et kui seal suudan plaanist kinni pidada ning targalt jooksen, siis õnnestub veel käesoleva aastanumbri sees eesmärk täita. Lubama muidugi ei hakka. Kui siis vaid seda, et annan endast parima. Aga kui ei peakski eesmärk täituma, siis pole samuti miskit katki. Küll tuleb tulevikus teisigi starte. Elus on märksa tähsamatki kui jooksmine, seega no pressure. Jätkuvalt naudin protsessi ja esmatähtis siiski tervis, mitte enese mõttetu lõhkumine jms.

Elu on ilus (kusjuures just avastasin, et tagurpidi lugedes suli :D) ning loodetavasti olen sel arvamusel veel pikki-pikki aastaid. :]

Pärast värskendavat dušsi. Foto: Erakogu