Segane oled või?

Vot sellise emotsiooniga läbitakse poolmaraton alla 90-minutise ajaga! Foto: Aiki Lill

Värskelt on meeles kolleegi näoilme, kui kuulis, et kavatsen Eesti suurimal jooksupeol ehk SEB Tallinna Maratoni raames teha esmalt ühe tugeva pingutuse 10 kilomeetri sügisjooksul ja siis järgmisel päeval veel 21,1 kilomeetrit boonusena otsa. Ütleme nii, et tollest näoilmest sai nii mõndagi välja lugeda. Samas, ma olen juba ammu aru saanud, et ega ma mingi tavaline, nii-öelda normaalne (loe: igav), inimeseloom ikka pole. Olen ainulaadne. Eriline. Nagu tegelikult me kõik. Mõne puhul paistab see lihtsalt rohkem välja, tahab ta seda ise või ei taha. Ühesõnaga, segaseks võib mind siis nimetada küll. Ärge kartke, ma ei solvu. Võtan seda pigem kui komplimenti. :D

Päevad pole vennad

Mäletate, kuus päeva tagasi Pärnus alistasin esmakordselt 10 kilomeetri maanteejooksus "maagilise" 35 minuti piiri, saades kirja superaja 34:34,6? Igatahes, salamisi lootsin, et Tallinnas suudan sekundeid veelgi kärpida, sest hetkevorm on ülihea, seega rauda tuleb taguda seni, kuni see veel kuum. Vanarahvast tasub kuulata, lähtusin õpetussõnadest.

Sarnaselt Pärnuga olid ka pealinnas ilmastikuolud võrdlemisi soodsad, et taaskord teha üks edukas sooritus. Sellele vaatamata uut rekordiparandust paraku ei sündinud, kuid siiski suutsin pakkuda tubli etteaste ning jäin esitusega üldjoontes rahule. Lõpuajaks 34:55, mis 3760 võistluse lõpetanud jooksja seas andis igati väärika 9. koha. Eestlastest olin koguni kuues, kolmikvõit läks Keeniasse. Kaks esimest välejalga suutsid olla kiiremad 30 minutist. Mina vaevalt kunagi neegritega koos liduma hakkan, seega no problemo. :)

Peas sai pandud valmis plaan, läbida kõik kilomeetrid 3:25-ga või kiiremini ehk teistsugune strateegia kui suvepealinnas valitud sai, mis tähendanuks ideaalis, teoreetiliselt, aega 34 minuti algusesse. Tean ja usun, et olen selleks juba praegu suuteline, eeldusel, et olud sobivad, hea päev ning ka veidike õnne. Reaalsuseks too masterplan sel korral kahjuks ei saanud.

Miks, imestate? Põhjuseid on mitmeid. Esiteks, võistluskeskusesse jõudsin liiga hilja, mis omakorda tähendas kiirustamist ja ülemäärast närvikulu, mis mulle üldse ei meeldi. Üldjuhul saabun võistlustele piisava ajavaruga, et ei peaks liigselt rapsima ja tõmblema ning saaks rahulikult kõik vajalikud toimingud ära teha. Samuti ei jõudnud ma seetõttu end piisavalt hästi häälestada ja üles kütta ning või(s)tluslainele viia. Mõtted olid hajevil, keskendumine jättis kõvasti soovida. Sada häda... Lisaks, kui veel vabandusi otsida ja muidugi ka leida, siis oli trass minu hinnangul nõudlikuma reljeefiga, kui Pärnus. Mitmeid salakavalaid tõusukesi ja see pikk lõputõus finišini. Eks sinna vaikselt need sekundid kadusidki.

Seega, arvessse võttes eespool mainitud asjaolusid, läks mul isegi hästi. Sisse jäi kindlasti arvestatav varu. Proovin tehtud vigadest omad järeldused välja sõeluda ning tolle õpetliku mõõduvõtu toel edaspidi juba edukam olla. Eks ka taolisi kogemusi on arenguks vaja. Alati ei saagi õnnestuda. Kuigi jah, ega seda resultaati nüüd ebaõnnestumiseks nimetada oleks totter. Siiski, süües kasvab isu ja eesmärgid peavad pakkuma väljakutset.

Lõpetuseks jäädvustan kilomeetriajad:

I pool: 3:22,5/3:22,2/3:29,5/3:29,3/3:29,3
II pool: 3:34,3/3:38,2/3:37,4/3:26,0/3:30,0

Emme, issi, miks sel onul NII kuri nägu on? :D Foto: Andres Putting

Ema Teresa ja Jossif Vissarionovitš Stalin ühes isikus

Mardo vaheldumisi ergutas, õpetas, kasvatas, noomis, juhendas jne :) Kujundlikult väljendudes oli ühes inimeses nagu kombineerunud headuse kehastus õnnis Ema Teresa ja viimase vastand Jossif Vissarionovitš Stalin :D Tempomeister jagas ühe käega piitsa ja teisega präänikut :D

                                                                                                                    Heimar Pehk 

Just taolised kuldsed read sõber Heimar, keda siinkohal ka tsiteerisin, oma muljetes (kliki lingile, kui soovid täpsemalt lugeda) kirja pani. Ilmselgelt polnud mul plaanis teist päeva järjest maksimaalselt pingutama minna, vaid pühapäevast poolmaratoni võtsin kui tugevat tempotrenni, ettevalmistust 16.09 Kuressaares toimuvale II Ultima Thule Maratoniks, kus lähen sel aastal viimast korda ründama 80 minuti piiri. Miinimumeesmärk on uus isiklik rekord. Ühtlasi oli mul au olla abiks kamraadi eneseületuse sünnilool, sest andsin oma tagasihoidliku panuse, et ta suudaks elus esimest korda poolmaratoni läbida kiiremini ajast 1:30. (Sõbra aeg 1:29:51, mul mõni sekund kiirem) Ise läksin rajaäärset melu nautima, mitte võistlema. Aeg ja koht olid sekundaarsed, primaarne positiivne emotsioon ja mälestus. Lõin igal võimalusel pealtvaatajatele higiseid plakse, naeratus oli põhimõtteliselt terve distantsi vältel kõrvuni. On, mida meenutada!