Ületa takistusi, ületa iseennast!

Pierre de Coubertin, nüüdisaegsete olümpiamängude algataja, oli üks igati intelligente mees. Küsite, miks? Aga vot seetõttu, et tema poolt formuleeritud olümpiaprintsiip "Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt" on üks mitmetest tarkuseteradest, mis selgusid seoses tänase Tartu Vägilase Jooksuga.

Foto: Seiklushunt FB

Suuresti tänu Heiki Rebase initsiatiivile, kes on kohalik takistustega maastikujooksude entusiast, sai vastu võetud otsus, et seekordse stardi teen võistkonna OCR Estonia koosseisus, kuhu lisaks minule sai kirja pandud ka Karmen Lepp, 24H jooksu valitsev Eesti rekordiomanik, kelle jaoks oli taolise formaadiga jooksuvõistlus esmakordseks kogemuseks. Karmeni värskeid võistlusmuljeid saate lugeda tema blogist. Heiki jutustused leiate SIIT! Meite rõõmsameelse seltskonnaga liitus ka kodanik Heimar Pehk, kes samuti oma debüüti OCR-is tegemas oli. Juba ühise soojendusjooksu ajal selgus, et kokku on saanud üks igati vahva punt, kes ühel lainepikkusel, seega tõotas tulla tore päev. Etteruttavalt võib öelda, et nii ka läks!

Otsustasime takistusraja, kus oli osalejaid ühtekokku ees ootamas koguni 28 erinevat takistust,  läbida rahulikus tempos üheskoos, mis tähendas üksteise abistamist ja meeskonnatööd selle kõige paremas tähenduses-valguses. Teekonda stardist finišini nautisime täie raha eest. Kiiret meil polnud. Nalja sai omajagu, nägu oli kõigil valdavalt naerusuine ning valitsemas oli positiivne ja toetav õhkkond, mis on üheks põhipõhjuseks, miks mulle aina enam taolised sotsiaalse iseloomuga üritused, kus ei peeta paljuks neile, kel takistustel raskusi tekib, korraks peatuda ja abikätt pakkuda, südamelähedasemaks muutumas on. Jooksjad on enamjaolt väga sõbralik ja ühtehoidev rahvas. Ega koguaeg ei peagi veremaitse suus ja hing paelaga kaelas rippumas jooksuvõistlustel osalemas käima. Muidugi, eks ka selliseid võistlusi on vaja. Uskuge, vahelduseks on lihtsalt jooksmise ja ümbritseva melu nautimine lõppkokkuvõttes märksa väärtuslikum ja meeldejäävam kogemus, kui mistahes võit või poodiumikoht, rekordiparandus, eneseületus, naabrile ärapanemine vms. Tean, millest räägin. Proovige ja tõenäoliselt te ei kahetse. Uskuge mind.

Stardikoridoris, kus Britid (arvatavasti sõdurid) meeleoluka viisijupigi üles võtsid (eestlased olid märgatvalt vaoshoitumad), asusid kolm Vägilast ja üks Vägilanna võistlejaterivi tahaotsa ning stardipaugu kõlades asusime vaikselt kulgema. Kel mõnel takistusel rohkem aega kulus, teda maha ei jäetud, vaid oodati, kuniks kamraad meiega taasliituda saab. Ei mingit liigset punnitamist, ega tõmblemist. Lõõpisime ja lobisesime, sees valitsemas väike ootusärevus eesootava ees. Finišijoone ületasime käsikäes ühtse rivina. Aega ca 8-kilomeetrise raja läbimiseks kulus tund ja üks minut. Lõpetajaid oli kokku üle veerandtuhande. Esikoht läks rahvusvahelised mõõtmed saavutanud võistlusel meie põhjanaabrile. http://marathon100.com/uudised/vaata/soome-koigi-aegade-edukaim-orienteeruja-voitis-tartu-vagilase-jooksu

Foto: Seiklushunt FB

Ülevaate takistustest saate ülal asuvalt pildilt. Siinkohal kommenteeriks põgusalt põnevamaid takistusi enda vaatevinklist. Sooritada sai mitmekülgseid jõu ja ilunumbreid. Mulle, kui ahvi tähtkuju esindajale, olid meelepärased erinevad turnimisharjutused, mis kõik ka edukalt läbisin. Huvitavaimaks osutus kummikattega-kummist rõngastel turnimine, milletaolist takistust siinmail minu andmetel seni nähtud pole. Igati teretulnud uuendus. Omajagu sai pusitud neil tellingutel, kus torudest, mis liikuma kippusid, pidi kätejõul edasi liikuma. Jäädes rahulikuks ja ettevaatlikuks, omades kindlat ja tugevat haaret, õnnestus see takistus siiski alistada. Rattakinnastest oli abi, kuid tulevasteks mõõduvõttudeks peaks lõpuks parema haarduvusega modifitseeritud ehituskindad soetama. Redeltelling erilisi raskusi ei valmistanud. Ronimist nõudnud takistustest oli väljakutsuvaimaks vast planksein ja enne finišit asunud kõrged heinapakid. Tasakaalukiik lisas samuti vürtsi. Ei saanudki aru, kas sel takistusel mu jalad liigselt värisesid või kinnituspost kõikus, aga kuidagi õnnestus mul kukkumist vältida. :D

Kuhu poole see saun nüüd jäigi? :) Foto: Aldis Toome / Seiklushunt FB

Rammu katsusin pakkudega, liivakottidega ja jõudu pidi rakendama ka rehvide kandmisel ning kantimisel. Ei midagi kontimurdvat ega ülejõukäivat, isegi mitte minusuguse kergekaallase jaoks. OCR Estonia - Hercules Hoist, takistus, mille autoriks Heiki Rebane, oli juba tõsisemaks proovikiviks, kus libedapoolse nööri abil tuli üles vinnata meestel 30kg ja naistel poole väiksem raskus. Kindlasti üks ägedaimaid takistusi.

Võistkonna OCR Estonia stiilinäide. Foto: Aldis Toome / Seiklushunt FB

Võistluse juurde kuulusid ka mõned suplused. Õnneks üle pea vesi sel korral ei ulatunud ning jalad puudutasid põhja. Veetakistusel sai end mudast-liivast, kus püherdada saime palju, puhastada ja värskendada nii vees asuvatel tellingutel, kui ka palkidel. Ei teagi, kas tulenes see nüüd kõrgest adrenaliinitasemest või millestki muust, kuid vesi külm polnud, pigem mõnusalt leige. Võib-olla isegi kohati soe minusuguse kuumaverelise isendi jaoks. Valisin tänaseks ka liibuvad lühikesed püksid ja võistlussärgi, mis vett palju endasse ei ima ja see oluline asjaolu muutis olemist märksa mugavamaks. Eks oma roll oli ka soodsatel ilmastikuoludel, tänu millele külm kontidesse ei pugenud. Mudastel lõikudel pakkusid kindlat haarduvust pinnasega ning kaitset võimalike jalaväänamiste jms vastu esimesed tuleristsed saanud uhiuued Icebug ACCELERITAS OCR-id, mille kohta seni vaid kiidulaule kuulnud olen. Minagi liitun selle seltskonnaga, kes neid maastikujooksujalatseid soovitab. Vettki nad endasse eriti ei kogunud ehk lisakandamit põhimõtteliselt ei tekkinud. Ei, supervalik ja jään ostuga enam kui rahule. Täitsid ideaalselt oma otstarbe. Thumbs up!

Siinkohal, kel vähegi võimalik, kandke taolistel võistlustel nn tavajooksujalatsi asemel maastikul jooksmiseks mõeldud jalanõusid, et vähendada vigastada saamise tõenäosust. Samuti on ka närvikulu väiksem, sest saate muretumalt ja turvalisemalt joosta. Täna näitas Karmenil, kes maastikujooksususse jalas ei kandud, paaril korral jalg vägagi ebaloomulike asendeid, mida oli hirmuäratav näha-vaadata. Loodetavasti õnnestus tal halvimast pääseda...

Mida ma tahaks meesvõistlejatele südamele panna - märgakem senisest rohkem vapraid naisvõistlejaid ning pakkugem neile härrasmehelikult abi. See ei tohiks ju tükki küljest võtta, seda enam, kui kõrgesse mängu ei sekkuta. Mõni sekund siia-sinna. Ma saan aru, et oleme matsirahvas, kuid ikkagi...

Kõik osalejad omandasid maitseka disainiga ilusa jooksusärgi ning kaela pandi ainulaadne puidust medal. Janukustutamiseks pakuti nii gaseeritud kui ka mullita Värska pudelivett, vastavalt kellegi isiklikule eelistusele. Kehakinnituseks maitsev seljanka ja soolakurgid, tee ning küpsised. Pesemisvõimalused vaid mõnesaja meetri kaugusel võistluskeskusest. Korraldajatel kõik korralikult läbi mõeldud. Kiitus!

Rada oli oma reljeefi poolest võrdlemisi lauge, puudust tundsin taaskord tõsisemast maastikuelemendist, mida kuuldatavasti Lähte etapil 6. augustil pidavat jaguma piisavalt. ;)

Plusspoolele kannaks ka selle, et peeti arvestust meeskondade osas, mis lisas paljude jaoks võistlusele uue dimensiooni. Samas, miks mitte astuda sammuke edasi ning autasustada ka parimaid naiskondi ja segavõistkondi, et senisest veelgi enam rõhutada tiimitöö tähtsusele?

Ahjaa, muhelema panid linnakodanike näoilmed ja reaktsioonid, mida huviga aeg-ajalt jälgisin, kui Vägilase Jooksust osavõtjaid, kellest mitmed kostümeeritud (nt vangideks jne), linnakeskkonnas silmasid. Mõni raudselt imestas, et kes need hullud on, kes tänavatele lahti lastud on. xD

Lõpetuseks videomaterjali: