Tõmbab joone alla...

... juunikuu treeningstatistikale ja teeb põgusa tagasivaate möödunud poolaastale.

Esmalt aga tuimad statistilised näitajad:

Jooksukilomeetreid: 201,2 (Juuni 2016 - 148,3)
Jalgrattakilomeetreid: 551,4 (Juuni 2016 - 430,4)

Ühtlasi ületasin esmakordselt ühes kalendrikuus 200 jooksukilomeetrit. Senine tippmark oli 191,4 km eelmise aasta juulikuust. Poolaasta saldo on seega kokku 765,1 km. (Jooksukm-id kuude lõikes alates jaanuarist: 108,6+112,4+70,7+105,8+166,4+201,2.)

Loodetavasti aasta teine pool tuleb veidike produktiivsem. Kui suudaks hoida stabiilset 150 km joont, mis teeks kokku vähemalt 900 jooksukilomeetrit ning tundub reaalne-võimetekohane, siis võiks vast rahule jääda. Kuidas päriselt läheb, selgub juba loetud kuude pärast. Eesmärk on igatahes paigas.

Pilguheit aasta esimesele kuuele kuule

NB! Pikema võistlusmulje lugemiseks palun klikkida oranžile lingile.

Jaanuar tõi endaga kaasa senise elu esimese esikoha jooksuvõistluselt. Kusjuures, enne toda starti kaalusin tõsiselt ka jooksjakarjääri lõpetamist, kuna käsil oli väga raske periood ning olin pikalt omadega nö mustas augus, millest õnneks tasapisi, vahelduva eduga, suutsin välja ronida ning leidsin jõudu-tahet oma teekonna jätkamiseks. Öeldakse, et ühelegi inimesele ei anta rohkem raskusi kogeda ja sellist taaka kanda, milleks ta maksimaalselt suuteline poleks. Pean ennast küll tugevaks inimeseks, kes naljalt kellelegi oma probleeme kurtma ei lähe jne, kuid keegi pole rauast. Elu on üks suur maskiball, kuid ka (näiliselt) tugevaimad meist murduvad. Rasketel hetkedel paljastub inimeste tõeline pale. Eks igal sündmusel-asjal siin elus on oma põhjus, kuigi pahatihti ei pruugi me esmapilgul sellest aru saada. Samuti usun seda, et sobival hetkel, mil oled omadega oma arengus jõudnud teatud konkreetsesse faasi, kohtud-tutvud ka õigete inimestega. Kõik siin planeedil on omavahel ühel või teisel moel seotud. Juhuseid pole olemas. Oma soovidega tuleks olla ülimalt ettevaatlik. Uhh, läks võib-olla natuke liiga sügavamõtteliseks, kuid tundsin, et pean need read kirja panema.

Ühtlasi avastasin enda jaoks uue spordiala - trepijooksud. Trepijooks pidavat olema vaese mehe Alpilaager. :D Ühtlasi soovitan võimalusel trepijooksuelemente kasutada oma jooksutrennides, sest omast kogemusest võin öelda, et trepitrenn kajastub positiivselt ka nn tavajooksu resultaatides. Ametlikud tuleristsed sain Radisson Blu Hotel Olümpia treppidel.

Veebruari, mis ühtlasi ka mu sünnipäevakuu, võistluskarussell viis mind taaskord Rakveresse, kus toimus Vinni-Rakvere Talvejooksusarja II etapp. Vorm näitas tõusutrende. Jätkusid trepijooksuvõistlused. Eesti Vabariigi 99. aastapäeva tähistasin poolmaratoniga, mis oli mu jaoks järjekorranumbriga 16.

Märtsis jätkus Saucony Trepijooksu Karikasari Swissotelis ja õnnestus kinni panna ka Vinni-Rakvere Talvejooksusari (igal etapil suutsin oma aega parandada ning viimasel osavõistlusel parandasin 11 sekundiga oma senist 10 km maanteejooksu isiklikku rekordit). Kuu lõpus külastasin emakordselt Rootsi pealinna Stockholmi, kus osalesin kohalikul tunnelijooksul. Oli igati silmaringi avardav ja meeldejääv trip. Seiklusi jagus omajagu. :D

Aprilli võistluskalender muutus juba oluliselt tihedamaks.  Esmalt edukas Tallinna Teletorni trepijooks. Nõmme maanteejooksu raskepoolsel rajal paranes viie kilomeetri PB seitsme sekundiga. Järgmisel päeval osalesin 87. Rabajooksul. Rekorditesadu jätkus Eesti-Läti jooksul, kus õnnestus koguni 26 sekundiga ületada senine 10 km kiireim jooks. Kuigi 35 sekundi piir jäi veel alistamata, siis usun, et laugema reljeefiga trassil võib too ajaline piir õnnestumise korral ületatud saada ning seda käesoleva aastanumbri sees. Miks mitte juba 19.08 Peetri jooksul? Tehtud sai ka maratonidebüüt, seda küll Tallinna Teletorni treppidel, kus tõusumeetreid kogunes nii sinna 850 kanti. Hooaja kokkuvõttes pälvisin trepijooksu karikasarja arvestuses tubli kolmanda koha. Järgnes II Tehvandi Mäejooks. Võistluse lõppstaadium oli üks suur agoonia, kuid kannatused said tasutud üldparemusjärjestuse kolmanda kohaga. Naljakuu lõpetas väga ekstreemsetes ilmastikuoludes toimunud takistusjooks. On, mida meenutada. :D

Mai oodatuim start oli Viljandis. Tartu Jooksumaratonil tegi Keeniamees meite parimatel võhmameestel selja korralikult prügiseks ja seda kõike joostes sokkides! Viirusevimmaga võideldes osalesin TTÜ jooksul. Järgnes "Ida-Virumaa jooksutuur", mis mind esmalt viis Sillamäele, kus sealsel treppidejooksul jäin napilt esikohast ilma. Päev hiljem jätkus Narvas takistusjooksuhooaeg. Järjekordse poolmaratoni läbisin Tallinn City Trailil, kus ka meie Presidendiproua osales. Järgmisel päeval noppisin soolojooksuga aasta teise esikoha Saku Kevadjooksult. Ühtlasi täitsin järjekordse eesmärgi, milleks oli joosta 5 km alla 17 minuti. Kuu kaheksandaks võistluseks oli Harku jooks.

Juunis võis mind taaskord Otepää kandis kohata. Aktiivne nädalavahetus kulimineerus katapuldilennuga. Toredaid seiku oli muidugi veelgi. ;) Poolaasta konkurentsitult suurim eneseületus juhtus II Tõrva Ekstreemjooksul, mis ka Postimehe luubi alla sattus. Trepimäe tõusuga taastutvusin Viljandis, pärast mida kehastusin Kõvaks Meheks. :) Jooksjakarjääri magusaim võit tuli Raasikult. Pühadki möödusid aktiivselt kodukandis.

Ütleks, et igati tegusad kuus kuud. Kui nüüd õigesti lugesin, siis jooksuvõistlusi kogunes kokku 29.

Carpe diem!