Vinni-Rakvere Talvejooks 2017 (I etapp)

Foto: Riho Lüüs

Tervist!

Täna väisasin talvist Rakveret, kus keskpäeval anti Vinni spordikeskuse juurest start 2017. aasta Vinni-Rakvere Talvejooksusarja avaetapile, kus kavva kuulus 10 km jooks. Osalesin sel võistlusel esmakordelt. Osavõtutasuks 10 eurot, mida sai kohapeal (Vinnis) tasuda pärast registreerimist vaid sularahas. Finiš asub Rakvere staadionil. Kell 10:45 väljus finišipaigast ka buss, mis osavõtjad stardipaika transportis. Bussi sai jätta soovi korral ka oma isiklikud asjad (a la üleriided). Pakihoid asus Rakvere staadionil asuval kergejõustikumaneežil, kus olemas ka pesemis- ja riietumisvõimalused. Ühesõnaga, kõige peale on korraldajad mõeldud. Sari ise koosneb muidu kolmest osavõistlusest. Lisaks tänasele mõõduvõtule saab enda 10 km hetkevormi testida ka kuupäevadel 05.02 ja 12.03. Viimasel etapil märtsikuus on kavas ka maraton. Võistlusjuhend huvilistele (Kliki lingil!)

Igatahes. Jõudnud bussiga Vinni spordikeskusesse, regasin end nõuetekohaselt võistlusele ära ning asusin sooja tegema. Soojendus koosnes väikesest rajaluurest ehk 1 km stardialast ja tagasi ehk tavapärased 2 km, pärast mida liikusin sisse võimlema. Võtsin ka ühe riideeseme (särgi) vähemaks, sest soojenduse ajal hakkas liiga palav ja kubujussi polnud kah vaja mängida ning rajal hiljem üle kuumeneda. Mingi hetk, jooksu ajal, rändasid ka kindad taskusse. Hiljem sekka ka mõned kiirendused, et organism suures stardituhinas kohe šokki ei saaks, sest ega ma polegi ammu juba võistluskiirust testinud. Täna oligi nn testvõistlus, et välja selgitada hetkevorm. Senised trennid, mida kavas terve jaanuarikuu jooksul teha, on olnud rahulikupoolse tempoga kulgemised. Sees oli ka võrdlemisi pikk jooksupaus. (Vt blogi eelmisi postitusi) Veebruaris liigun Lasnamäe Kergejõustikuhalli, kus arendaks vahelduseks ka veidike kiiruslikke võimeid, mida hetkel välitingimustes (Eestis) just kõige tervislikum teha pole. (Võimalikud vigastused jms)

Niisiis. Üks kohalik tähtis asjapulk pidas maha väikese ergutava kõne, fotograafid klõpsisid mõned seeriad ja kõlaski stardipauk! Vaatamata sellele, et põhimõtteliselt kõik näod (mõne erandiga) olid võõrad, asusin siiski võistlejaterivi etteotsa, et kohe omas tempos jooksma hakata. (Järgneb ligikaudne kirjeldus võistluse sündmustikust läbi minu silmade. Kuna jooksin suht oma võimete piiril, siis poovin midagi mälu järgi kokku panna, sest detaile (nimesid ja täpseid kilomeetreid, kunas midagi täpselt sündis) väga ei mäleta.)

Nende teenekate aasta+ vanuste Skechers GoRun 4-ga, millega alles eile hommikul ühe rahuliku 12km trenni tegin, läbisin tänase raja.

Asusin koheselt võistlejaterivi ladvikusse, kuid mitte päris esikohale. Ca 500m läbimisel rebis üks jooksumees end konkurentidest lahti ja püsis seal nii 3. kilomeetrini (pluss-miinus), mil ta kinni püüda suutsin. (Kahjuks nägu ja nime kokku ei vii. Vabandan.) Tol hetkel olin teisel kohal. Vahepeal kärises vahe umbes 100m pikkuseks. Kurnatud konkurent kinni püütud, tuhisesin temast omakorda mööda ning asusin heitlust juhtima. Korraks mõtlesin isegi tema tuulde taastuma jääda, kuid olen kuulnud, et parem on siiski taolistes situatsioonides ise tempot dikteerima hakata. Tundub, et taktika töötas. Etteruttavalt võin öelda, et oma positsiooni ma enam ei loovutanudki, vaid vudisin võiduka lõpu poole. Mõnda aega kuulsin küll konkurentide samme, kuid mingil hetkel jäid need ohutusse kaugusesse. Ma küll selja taha eriti piiluda ei tahtnud, et mitte konkurentidele anda märku, et ka mina väsima hakkan. Tegin oma jooksu ja proovisin tempos mitte liigselt järgi anda. Lõpp vajus siiski veidike ära. Oma osa oli sel arvatavasti lumepudrusel rajalõigul (ning vähesel treenitusel), kus kohati andis ikka pidamist otsida, mis kulutas lisaenergiat. Õnneks tugevat tuult polnud, vaid oli võrdlemisi tuulevaikne (mõne erandiga). Kuid tingimused olid kõigile võrdsed ja üldiselt, kui nüüd aknast välja vaadata, siis praeguste ilmastikuolude kohta (lumi!) oli rada üldjoontes ikka väga hea. Kiitused rajameistritele, sest ausalt öeldes olin märksa hullemaks valmistunud! Isegi päike säras täna taevas! Mida lähemale jõudis päästev finišikaar, seda rohkem ma oma triumfi uskuma hakkasin ja nii ka läks. Kilomeetriajad jm PolarFlows See on võit! Õnnitlused ja mõned fotojäädvustused ning sisse sooja, et mitte külmetuda. Pingutusest taastuda aitas soe tee ja lihapirukas. Veidi venitasin. Ahjaa, minu lõpuajaks fikseeriti 37:28.

Tegemist oli siis minu esimese võiduka jooksuvõistlusega. Tunded olid kahetised, pigem segased, sest ma pole varem taolises situatsioonis olnud. Juhtunut pidi veidike seedima, enne kui see kohale päriselt jõudis. Siiski, olin rahulolev ja rõõmus. Pilvedesse muidugi ei tõuse, sest annan endale aru, et kui mõned kõvemad jooksuvennad oleks kohal olnud, siis oleks lood hoopis teised, aga tore kogemus oli. Vahete-vahel pääsevad ka omaks lõbuks hobikorras jooksvad tegelinskid meepoti kallale. Teinekordki!?

Autasustamisel anti kena diplom, kuhu resultaat jäädvustatud. Soojad käepigistused-õnnesoovid ning 30-eurone Rademari kinkekaart. Pole paha, ütleks.

Diplom, võistlusnumber ja auhind

Siinkohal jagaks ka kiidusõnu korraldustiimile, kes piiratud ressurssidega on suutnud väga hea võistluse korraldada. Kahju muidugi, et osalejaid nii vähe oli (38, mis küll võrreldes aastataguse ajaga, kui startinuid oli 26,  edasiminek)... Loodetavasti kahel viimasel etapil on mass suurem ning tase-konkurents kõrgem.

Ühtlasi pühendan tänase võidu oma kallile emale, kes eelmise aasta novembrikuus kaks kuud pärast oma 45. juubelit meie seast ootamatu terviserikke tõttu lahkus. Tänagi mõtlesin jooksu ajal ema peale ja rasketel hetkedel andis see lisajõudu. Mõne jaoks võib see küll totter tunduda vms, kuid nii oli. Elad minu südames igavesti edasi ja kunagi taaskord kohtume! Aitäh sulle ja puhka rahus!

Lõpetuseks mõned viited:

Marathon100.com artikkel
Jooksja.ee artikkel

Kohtumiseni jooksurajal!