Mida toob aasta 2017?

Heihopsti!

Päris intrigeeriv pealkiri, või mis? Igatahes, kes lootis siit nüüd erinevate tähemärkide kohta käivaid aastahoroskoope vms lugema hakata, siis kahjuks peate pettuma. Tegemist on siiski minu, hobijooksja, põgusa pilguheiduga 2017. jooksuhooaja suunas.

Niisiis. Täiendasin veidike oma võistluskalendrit (Võistlused 2017) ning nimekiri sai juba päris pikk, aga usun, et see saab veel lähikuudel lisa, sest paljud korraldajad pole veel vajalikku informatsiooni toimumiskuupäevadega avalikustanud. Võimalik, et vaja on sisse viia ka teatud korrektuurid. Näis. Võtmesõnaks uuel jooksuhooajal oleks vast uudsus. Nimelt plaanin võimalikult palju osaleda just neil mõõduvõttudel, kuhu varem sattunud pole. Mõned näited - trepijooksud, Vägilase Jooksusari, Stockholmi Tunnelijooks (sh mu esimene välisvõistlus ning Rootsi külastamine!) jne. Ehk siis, soovin avastada enda jaoks uusi kohti ning väisan senisest rohkem väiksema osalejaskonnaga kohalikke jooksuvõistlusi. Sekka muidugi ka mõni nn massiüritus eesotsas SEB Tallinna Maratoniga, kus esialgse plaani kohaselt osalen kolmel päeval. Oluline roll saab olema ka meelelahutusel-positiivsel emotsioonil ning jooksu üldisel nautimisel. Lisaks soovin ideaalis võimalikult vähe asfaldil võistelda, vaid teha seda rohkem looduskeskkonnas. Loodetavasti õnnestub läbida ka elu esimene täispikk jooksumaraton. Debüüdi sooviks teha oktoobris Eesti Maastiku Maratonil, mis pakub kauneid sügiseseid loodusvaateid ja muud toredat.

Nagu juba mainisin, siis sel hooajal mul plaanis rohkem jooksmist nautida ning mitte liigselt punnitada. No pressure ühesõnaga! Sellest asjaolust lähtuvalt ei saa ka lubada uusi isiklikke rekordeid põhidistantsidel, kuigi see pole välistatud. Eelmisel hooajal oli areng niigi üle ootuste kiire ja suur, viisakalt öeldes. Ega omal käel arvatavasti väga kõrgemat taset ei saavutaks kah, pigem käib jutt sekundite kärpimisest (5 km ja 10 km), äärmisel juhul minut+. Aga küllap aeg annab aru.

Seoses olukorraga tänapäeva rahvaspordiüritustel, soovitan võimalusel lugeda ajakirja "Jooksja" detsembrinumbris (2016) ilmunud Priit Pulleritsu seisukohta. Mind pani see küll mõtlema. Spordivaimustusest on saanud spordihullus! Mõned tsitaadid-lauselõigud artklist:

"Võistlustel välja võideldud ajast ja kohast on saanud staatuse sümbol, iga startinu väärtuse mõõdupuu. --- "

" --- Kui meenutada ammust aastat 1982, püsib siiani meeles, et kuidas umbes kolmandiku distantsi läbimise järel moodustus metsaserval hiiglaslik tropp suusatajaid, kes kõik ootasid mitu minutit rahulikult, millal jõudis pudelikaelaks kitseneval laskumisel järg nende kätte. Keegi ei püüdnud teiste vahel või raja servas paksus lumes ettepoole trügida. Maraton (blogi autori täpsustus: Tartu Suusamaraton) oli tollal enamikule pigem sotsiaalne üritus, sõna otsese mõttes üldrahvalik talvine laulupidu, mitte mees mehe vastu hambad ristis, nägu krimpsus ja tatt ripakil kihutamine, nagu nüüd."

"--- Harratusspordist on saanud sund ja kohustus. Kohustus, mille eduka täitmise mõõduks on aeg ja koht protokollis. Kui palju te olete näinud rõõmsa naerunäoga suusatajaid, jooksjaid või rattureid, selliseid, kes ei vaju enda ja teistega võitlust lõpetades kurnatusest röötsakile, hing paelaga kaelas ja keel vesti peal?"

Mida sina arvad, kallis lugeja, kas hetkeolukord on tõesti nii must ja masendav, kui Priit Pullerits oma kirjatükis maalis või on seis siiski veidikenegi positiivsem? Kõnepult kommentaariumis on vaba!

Head jooksunautimist!