Mind on märgatud!

Foto: Erakogu

Tänasel pilvisel ja vihmasel hallivõitu Isadepäeval anti kell 12 start järjekorras juba 36. Rapla Talvejooksule. Põhidistantsiks 5 km meestele ja paar tuhat meetrit lühem võistlusmaa naistele. Ajavõtt toimus käsitsi.

Rajaskeem. Foto: Raplajooksuklubi.ee

Tollel mu sünnilinnas toimunud jooksuvõistlusel olin seni osalenud vaid korra - 2015. aastal, mil olin lõpetamas oma esimest hooaega harrastusjooksjana. 14 osaleja seas sain siis ajaga 18:30,4 viienda koha.

Tõsine plaan oli ka eelmisel aastal Raplas joosta, kuid päev varem ehk 19. novembril, olles lõpetanud Tartu Novembrijooksu 5 km pikkuse jooksu, saades kirja uue isikliku rekordi 17:23,4 (11. positsioon 316 lõpetaja hulgas), sain teada, et mu kalli ema maine teekond oli saanud oma ootamatu lõpu, sest Looja otsustas ta enda juurde kutsuda... Ilmselgelt oli tol emotsionaalselt ülimalt raskel perioodil, mil kaua mustas augus viibisin, kust heade inimeste abil õnnestus tasapisi lõpuks väljuda, sport viimane, millele mõtlesin. Siiski, peab tõdema, et jooksmine suutis veidi leinaperioodi leevendust tuua ja kiiremini valusast saatuse tagasilöögist toibuda. Taastumine muidugi jätkuvalt kestab.

Rasva veel jagub

Tänasele stardile läksin vastu täielikus teadmatuses. Trenni pole ma viimasel ajal põhimõtteliselt teinudki, ainult võistelnud ning taastunud ning puhanud. Hetkevorm oli suur küsimärk. Lõppaega ei osanud samuti prognoosida. Teadsin vaid seda, et tegemist on mu enda jaoks nö tugeva kontrolljooksuga, kus oli plaan maksimaalselt pingutada ja anda endast parim.

Neljapäeval võtsin ühendust Rapla Talvejooksu peakorraldaja Erik Horniga, kes soovis minuga pisut vestelda. Selgus, et Rapla Jooksuklubil, mille mitme liikmega olen juba põgusalt tutvust teinud ja kellega täna ka üheskoos sooja tegin, on tõsine huvi mind enda koosseisu värvata. Täna andsingi oma jaatava vastuse. Rõõm on tõdeda, et mu tegemisi on märgatud ning minus nähakse potentsiaali.

Ütleme nii, et too pakkumine tuli väga õigel ajal, sest mind oli vaevamas motivatsioonipuudus. Hooaeg oli üle ootuste edukas, meeletu areng jätkus. Tekkis küsimus, et kuidas ja kas üldse oma jooksjakarjääri jätkata. Jah, ka lõpetamismõtted käisid peast läbi, kuid tundub, et saatusel on minuga hoopis teised plaanid.

Seni olen treeninud nö omaenese tarkusest. Treenerit, ega konkreetset treeningplaani pole mul kunagi olnud. Olengi lähtunud enesetundest ja kainest mõistusest ning proovinud tervet protsessi võimalikult palju nautida. Iseõppija, kes enda peal inimkatseid tegi. :)

Omal käel olen saavutanud ca 3 aastaga juba päris arvestatava taseme (10 km isiklik rekord 34:34,6 ; poolmaratoni parim aeg 1:17:49), mida paljud isegi juhendajaga süstemaatiliselt koostööd tehes pole suutnud. Ise küll sisimas usun ja tunnen, et mul on teoreetiliselt nii mõneski aspektis veel piisavalt arenguruumi. Jooksumaht pigem tagasihoidlik, ÜKEt ei tee, lõigutrenne ei praktiseeri jne. Kindlasti saaks ka jooksutehnikat lihvida, varu ka toitumises ja piisavas uneajas. Ühesõnaga, potentsiaali peaks minus vast leiduma, iseasi, kas see ka realiseerida õnnestub, sest nii nagu elus, pole ka spordis garantiisid. Siiski, olen väga optimistlikult meelestatud ning ootan edukat ja produktiivset koostööd nii treeneri(te) kui ka klubiliikmetega. Konkurents mulle meeldib. Loodetavasti õnnestub meil üheskoos kohalikul jooksumaastikul midagi vägevat korda saata. Tööd ma ei karda, peaks ka tervis märkimisväärsele koormusetõusule vastu. Mina olen uueks väljakutseks igatahes valmis!

Võistluskeskus asus aegunäinud Okta Centrumis. Tingimused olid küll võrdlemisi askeetlikud, kuid kõik esmavajalik oli korraldajate poolt tagatud. Arvestades seda, et osalustasu oli vaid kuus eurot, siis nurisemiseks ega virisemiseks põhjust kindlasti pole. Riideid sai vahetada, WC-d olemas, valvega pakihoid, pesemisvõimalus. Lisaks rikkalik auhinnalaud, vilkuritega politseiauto rada julgestamas, igale osalejale pudel vett ja väike maius enne starti ja hiljem soe taastusjook. Sujuv korraldus. Hästi tähistatud jooksutrass ja kiirepoolne rada. Ole ainult mees (või naine) ja jookse!

Meeldis, et kohale tulid paljud väledad võhmamehed. Tase oli üllatavalt kõrge, mis igati positiivne nähtus. Sel korral oma etteastet pikemalt lahkama ei hakka. Jälle õnnestus püss paukuma saada ja 21. mail võidukal Saku Kevadjooksul soolojooksuga püstitatud senise rekordaja 16:55,2 purustasin rohkem kui poole minutiga! Uskumatu! 5 km uueks isiklikuks rekordiks mul alates tänasest 16:23,73. Üldkokkuvõttes tähendas see kolmandat kohta. Esikoht Enari Tõnströmile (16:10,23). Teise koha omanikuks Kevin Väljaots (16:21,68). Täpsemalt loe SIIT!

Foto: Jooksja.ee

Inimvõimetel pole piire!