Muljeid maratonidebüüdilt

Maratonidistantsi läbimine on mul juba mõnda aega mõtteis olnud, kuid möödunud pühapäeval haarasin härjal sarvist ja muutsin unistuse reaalsuseks. Debüüdiks valisin, usun, et siinkohal ma ei liialda, Maarjamaa raskeima maratoni - Eesti Maastiku Maratoni (edaspidi EMM).

Foto: Indrek Vendelin

EMM-i kohta olin seni kuulnud vaid kiidulaule, seega ei mõelnud ega kahelnud kaua, et just sel jooksuüritusel ma oma esimesed tuleristsed saan. Etteruttavalt võin öelda, oma otsust kahetsema ei pidanud.

Tsiteerigem korraldusmeeskonda:

Tõeline maastiku maraton, mille rada viib Sind läbi Eesti kaunite ja puutumatute metsade ja rabamaastiku. Samavõrra, kui jooksuvõistlus, on see ka ekspeditsioon läbi Eestimaa suurima asustamata kõnnumaa. Rada algab Lahemaa Rahvuspargist ja lõpeb Kõrvemaa Maastikukaitseala keskuses Aegviidus. See jooks ei ole kartlikele. Katkestamine ei ole võimalik. Kord stardijoonel, pead maksku mis maksab jõudma omal jõul finishini. Tasuks on kõige erilisem saavutus ja mälestused, mida Eesti loodus pakkuda võib.

Maastiku maratoni rada kulgeb valdavalt kitsastel metsaradadel ja pinnasteedel, kuid esineb ka ebatasaseid ja alustaimestikuga lõike, mis panevad vaimu tõsiselt proovile. Raja kergeimad ja ühed ilusaimad lõigud on Viru Raba ja Kõnnu Suursood läbivad laudteed. Kõrgustevahed ei ole Eestile kohaselt suured ja need moodustuvad põhiliselt järsuservaliste jõeorgude ja ooside ületamisest. Rada on tähistatud lintide, noolte ja RMK matkaraja tähistega. Kõik osalejad saavad alla laadida raja GPS andmed. Rada on avatud 7,5 tundi, mis tähendab, et seda võib läbida ka hoogsa matkana.

Kes ei söanda veel ette võtta tervet 42+ km distantsi, kuid soovivad siiski Maastiku Maratoni kogeda võivad osaleda ca. 24 km pikkusel matkarajal Järvi järvedelt läbi Kõnnu Suursoo raba ja Kõrvemaa metsade Aegviitu.

Kas tekkisid juba neelud? Kui jah, siis järgmisel aastal on teil ideaalne võimalus oma vaimu ja füüsise testimiseks. ;)

---

Päev algas koti pakkimisega, viimasel hetkel, nagu minu puhul tihti tavaks. Võistlusriided panin kohe kodus selga, sest stardipaika pidavat me saabuma orienteeruvalt pool tundi enne lähet, seega mida vähem lisategevusi, seda parem. Õnneks kõik vajalik sai kaasa võetud, kuid tagasitulles oli kott kergem, sest rätiku unustasin sauna maha. :D

Osalejad toimetati Ülemistelt mugavalt kahe bussiga stardipaika. Üks mure vähem. Minu imestus oli suur, kui niivõrd suurt inimmassi nägin. Ega mökutamiseks palju aega ei jäänudki. Mõnisada meetrit kõndimist pakihoiukäru juurde, kuhu oma kandami jätsin, mille hiljem finišipaigas kätte sain. 

Silmitsesin huviga kaasvõistlejaid, nägemaks, mis varustuse ja riietuse kasuks keegi otsustanud on. Pilt oli kirju ja erilist abi ma ei saanud. Leidus nii hilpharakaid kui ka kubujusse. Pigem sattusin veelgi enam segadusse. Pidin seega ise otsustama, lähtuvalt oma organismi eripäradest ja senisest kogemusest.

Otsustasin dressipluusi alt ära võtta ühe pikkade käistega spordipluusi, mis oli lõppkokkuvõttes väga õige otsus. Selga jäi veel üks käisteta alussärk ja tavaline spordisärk. Pähe peapael, kaela torusall. Jalga pikad liibuvad spordipüksid, mille peale pikkade sääristega CEP-i kompressioonisokid ja lühikesed püksid. Jalga Icebug ACCELERITAS OCR maastikujooksujalanõud. Taskutesse kindad ja müts ning veekindlalt pakendatud mobiiltelefon. Vööümber joogivöö kahe 330 ml veepudelikesega. Energiarikast toitu ega rajakaarti ühes ei võtnud. Rajal noppisin marju hoopis. :)

Rõõm oli näha mitmeid jooksututtavaid, kellest paljud samuti oma esimest maratoni jooksma asusid. Viimased muljetamised ja 

289 maratoonarit asusidki teele. Minul ja sõber Heimaril, keda ees ootamas totaalne tundmatus, otsest ajalist eesmärki oma elu esimesel maratonil polnudki. Siiski, ideaalplaan näinuks ette, et lõpetame nelja tunniga. Väga palju kauem rajal aega veeta ei soovinud. Tähtsam oli saadav emotsioon ja mälestus, mitte aeg. Kusjuures, vist esimest korda ei teinud ma enne võistlust sooja. :)

Põhja-Eesti ilusamaitel jooksuradadel valitses positiivne õhkkond, ilm oli lihtsalt fantastiline. Ei mäletagi, kunas viimati nii päikesepaistelist ilma kogeda sain. Ja need hingematvalt kaunid loodusvaated, mis pakkusid hingekosutust. Silmad lausa puhkasid. Tegelikult on kogetut ja nähtud võrdlemisi keeruline kirjeldada, sest seda kõike on vaja ise kogeda.

Algus, nagu ikka, oli paljulubav. Naljatasime, lobisesime. Siiski, ilmnesid esimesed vihjed, mis andsid märku, et kerget tööpäeva loota pole. Eks seda oligi arvata, et jalutuskäik lilli täis aasal meid ees ootamas pole. Peagi jõudsime Viru rabasse, kus mõnda aega mööda laudteed joosta saime. Omalaadne kogemus. Hilisemal laudteelõigul päästsin valla meeletu röögatuse, sest oleksin peaaegu karsumdi vette lennanud. Õnneks suutsin läbi ime püsti jääda. Piirdusin ebamäärases asendis tehtud liulaskmisega. On, mida meenutada. Näiteks kopratammi ületamist. Mõtlesime küll ka vaateplatvormidele ronida, kuid sel korral jäi see hullus tegemata. Jalad olid peagi märjad ja võin mürki võtta, et kuiva jalaga keegi finišisse ei pääsenud. Miks, küsite? No sel lihtsal põhjusel, et mõni rajaosa oligi vee poolt üle ujutatud, kust siis käepärastest vahenditest konstrueeritud sillamoodustisi mööda üle ukerdada tuli. Osadest lompidest marssisin tuima näoga läbi, kuigi jah, vesi oli jääkülm. Sekka erinevad sopamülkad ja muud toredat. Hetkeks mõtlesin, et ega ma järjekordsele takistustega maastikujooksule sattunud pole? :D

Eeskätt raja teises pooles esines mitmeid korralikke tõuse. Lihtsapoole reljeefiga algus oli petlik illusioon. Mulle isiklikult nõudlik profiil meeldis, rääkimata rasketetest rajaoludest.

Teeninduspunkte (TP) oli kokku viis, millest viimane umbes 40. kilomeetri kandis oli nn "elustamispunkt", kus pakuti soovijatele muuhulgas ka Vana Tallinna likööri, mida ma kahel korral manustasin. Väike doping aitas ja tolleks hetkes kangeks muutunud jalad muutusid veidike koostööaltimaks.  Teised TP-d asusid kilomeetritel 7.5, 18.5, 25.5 ja 32.5. Kolmandas TP-s degusteerisin ülimaitsvaid grillvorste, mis viisid keele alla. TP-des kulus mul kokku aega julgelt üle 10 minuti, sest pakuti head-paremat, mida oleks olnud patt mitte süüa. Seda enam, et energiatki oli omajagu kulutatud ja jõuvarusid pidi täiendama. Menüüsse kuulus vesi (sh keedetud järvevesi), spordijook, Peipsi kurk (, mille vedelik paljude jaoks päästerõngaks osutus), banaanid, kommid, küpsised, rosinad, pähklid, leib, sool jms. Järgmisel korral võtan kilekoti kaasa. :D

Selgeks sai ka fakt, et maratoni ei saa võtta pelgalt kui kahte järjestikkust poolmaratoni. Oo ei! Ja seda asjaolu sai sõber Heimar omal nahal tunda. Kuna me koos alustasime, siis pidime ka koos lõpetama ja kamraadi ma lahinguväljale maha ei jätnud, vaid kulgesime üheskoos võiduka lõpuni. Pidin nii mõnelgi korral lausa seisma jääma, aga pole hullu. Saingi põit kergendada ja looduskeskkonda nautida rohkem. Nägin, et sõbral oli raske, proovisin teda nii palju ergutada kui võimalik. Läbi valu ta lõpuks koos minuga finišisse jõudis. Müts maha su ees! Valu ununeb, kuid saavutus ja eneseületus jäävad! Said hakkama millegi võimsaga. Mõlemal nüüd linnuke kirjas vähemalt. Tehtud! Ligikaudu 43 kilomeetri kanti GPS-i andmetel distantsi pikkus lõpuks jäi. Mõlema netoajaks 04:36:13.

Pärast pingutust kuulus igale lõpetajale gaseeritud pudelivesi, peapael ja turgutuseks vahepala pähklitest, rosinatest ja kommidest. Lisaks supp, leib ja maitsev kook. Ainulaadset diplomitki võisid huvilised meisterdada. Mina suundusin saunalavale lihaseid lõdvestama, hiljem ligunesin ka kasvuhoonesse paigaldatud tünnisaunas, kus veetemperatuur 40 kraadi. Õhtul jõin ka ühe lahja õlunaadi, kuna olen kuulnud, et see aitavat  taastumisprotsesse kiirendada.

Täna kuulus päevakavva kuum vann. Jalad üle ootuste heas seisukorras, kuigi kardan, et enne Saarema Kolme Päeva Jooksu ma jooksma ei lähegi. Näis.

Heimari värvikad muljed!

Erakogu jäädvustusi rajalt:

 

Veidi üle kilomeetri lõpuni. Foto: Riho Alla

Järgmise maratoni avang juba tuleval reedel Saaremaal, kuid sel korral läbin maratonidistantsi kolme päevaga. Seniks aga taastun. :)