esmaspäev, 2. oktoober 2017

Kuu täis eneseületusi

Mõelda vaid, kolme kuu pärast on juba 2017. aasta läbi ning aastaring algab otsast peale. Ega jooksuhooaegagi enam kauaks pole, sest peab ikka kalendrisse kah vaatama, kuigi teoreetiliselt saab joosta iga ilmaga. Tean, millest räägin (loe: kirjutan), aga eks puhata on samuti vaja. Ma niigi siin pikalt erinevate võistluste vahel tõmmelnud. :)

Ei, eks ma teen trennigi, kuigi parim trenn on siiski võistlus. September oli taaskord rahulikum kuu, sarnaselt eelmisega, kui kogumahud luubi alla võtta. Laisk ma üldjuhul pole, kuigi eks meil kõigil esineb neid va kurikuulsaid laiskuseperioode, kuid jooksmine pole elu, vaid hobi, ega ei tohi elukäiku ka domineerima hakata.

Niisiis. Numbrite juurde. Jooksukilomeetreid tiksus täis 154,6 ja jalgrattaga kogunes kilomeetreid 182,5. (2016. aasta - 114,8 km/649,1 km)  Viimane näitaja tuli nii madal seetõttu, et umbes septembri keskel andis mu kaherattalise tagakumm ootamatult otsad ja ma pole senini suutnud toda riket likvideerida. Vast sel aastal enam oma jalgratast remontima ei hakkagi, vaatab kevadel seda asja. Eks näis, kuidas vaba ajaga lood on, kuid hetkeseisu järgi kuulutan rattahooaja enda jaoks ametlikult lõppenuks. Piinatud teist niigi juba piisavalt, las truu ja vähetujukas sõiduriist läheb auga väljateenitud puhkusele. ;)

Aastane jooksukilometraaž on nüüdseks 1298,1

Tarkusekuu algas öise jooksuseiklusega, millele paar päeva hiljem järgnes imeline jooks Pärnus, kus esmakordselt alistus 10 kilomeetri maanteejooksus "maagiline" 35 minuti piir. Uued rekordnumbrid 34:34,6!

Järgmisel nädalavahetusel üritasin esmalt SEB sügisjooksul 10 kilomeetri rekordit veelgi parandada, kuid polnud minu päev ja ajaks vaid 34:55. Päev hiljem aitasin heal sõbral poolmaratonis alistada 90 minuti piiri. Minu jaoks oli tegemist treeningjooksuga. Nautisin täiel rinnal melu, lobisesin, lõin pealtvaatajatele plakse, ergutasin ja utsitasin kaasvõistlejaid. Ega alati ei peagi võistlustele surema minema. :D

Kuus päeva hiljem tegin Kuressaares II Ultima Thule Maratonil tõelise imejooksu. Vast mu senise jooksjakarjääri üks parimaid etteasteid. Eesmärgiks oli veelkord proovida poolmaratonis rünnata 80 minuti piiri, kuid läks üle ootuse hästi, sest paugutasin lausa sellise müstilise aja nagu seda on 1:17:49! 

Septembrikuu viimaseks stardiks oli Pirita sügisjooks, millest võtsin osa väikese viirusevimmaga heideldes. Nüüdseks tervis õnneks korras.

Vot nii. :)

6 kommentaari:

  1. Jooksed kõigil selle aasta järelejäänud kuul 233,97 km ja oledki 2000 kilomeetri meeste klubis! :D Piece of cake või kukepea nagu vanarahvas ütleb! :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, sel aastal vaevalt 2000 km täis tuleb mul, kuid 2018. aasta üks eesmärk see võiks idee poolest isegi olla. Ma pole kunagi pooldanud nö rämpskilomeetrite kogumist, noh, et näiteks kokku saada mingi kindel maht jne. Trenn peab olema võimalikult kvaliteetne ja läbimõeldud. Niisama mõttetu nühkida.

      Kustuta
  2. See jooksuhooaeg on küll vägev olnud. Heimaril vist ideedest puudu ei jää. 🤣

    VastaKustuta
  3. Indeed. Olen nii lühikese ajaga saavutanud kordades rohkem, kui üldse unistadagi osanuks. Paras aeg karjääri lõpetamiseks? Et noh, lahkuks ikka kõrghetkel või nii. :D

    VastaKustuta
  4. No samasugune samm veel edasi teha ja oled stabiilselt kõikidel suurematel jooksudel esikolmikus.
    Võimas areng!

    VastaKustuta
  5. Eks näis, mis elu toob. Nagu öeldakse. :)

    VastaKustuta