Nagu tühjaks pigistatud sidrun

Võistluskeskus. Foto: Rait Männa FB

Samal päeval, mil Eesti Ööjooksul vallutavad tuhanded jooksjad Rakvere linnatänavad, otsustas teatud konkreetne seltskond vastuvoolu ujuda, osaledes märksa väiksemamastaabilisemal kohalikul jooksuvõistlusel, mis jooksurahva seas tuntud kui Järvakandi Igamehe Maraton ehk JIM, järjekorranumbriga kuus. Ühtlasi olid aset leidmas ka kolmepäevased Järvakandi päevad ja Rapla kihelkonnapäevad. Ühesõnaga, elu käis.

Täielik nostalgialaks

Enne klaasipealinn Järvakandis toimuvat omapärast jooksuvõistlust mul erilist sidet tolle alevikuga polnud, ent blogisissekande kirjutamise ajaks on asjalood muutunud. Pikemalt ma avalikult toda teemat lahkama ei hakka, sest tegemist on privaatse ning tundliku teemaga, kuid öelda võin vast vaid nii palju, et elu pakkus mulle ühe väga suure ja ootamatu positiivse üllatuse, milletaolist praegusesse perioodi oligi hädasti vaja. Ju siis kõrgemal pool keegi ikka kuulab meie palveid ja soove. Olen lähituleviku suhtes vägagi optimistlikult meelestatud, mis minu puhul pigem harv nähtus ja see asjaolu ütleb juba nii mõndagi. ;)

Siiski, Järvakandist ca 7-8 kilomeetri kaugusel asuva Vahakõnnuga on lood teised. Nimelt tolles külas veetsin suurema osa oma lapsepõlvest ning oman paigaga tugevat emotsionaalset sidet. Praegugi elavad seal mu toredad sugulased. Siinkohal palavad tervitused! :) Seega, laias laastus võib väita, et tänane võistlus toimus põhimõttelielt mu koduradadel. Sünnilinn Rapla jääb juba oluliselt kaugemale.

Diplom ja osalejamedal. Foto: Erakogu

Emakese Looduse vastu ikka ei saa

Ühisstart osalejatele, keda erinevate distantside peale kogunes 180 pead, anti kell 11. Läbida võis kuni kümme 4,2-kilomeetrist ringi ja seda põrgukuumuses. Puhus küll nõrk tuuleke, mis aeg-ajalt hädavajalikku jahutust pakkus, kuid olud polnud just kõige jooksjasõbralikumad, mis kajastus ka lõpuaegades. Ilm oli vahelduva pilvisusega. Muuseas läbis edukalt viis ringi, mis minugi kavva kuulus, meie sportlik Presidendiproua. Poolmaratoni läbimiseks ühtlase tempoga, ilma suurema ärakukkumiseta, kulus tal 1:54:20,9 ja too on igati tubli aeg. Üks kodanik otsustas nagu muuseas rajale sangpommid kaasa haarata. Põhidistantsi ehk maratoni võitjad olid Allan-Peeter Jaaska ajaga 3:10:21,4 ja Ulvi Lond 4:27:17,2-ga. Täpsemalt loe SIIT!

Fotod: Sandra Herem

Aga kuidas siis minul ka läks, küsite? Noh, ütleme nii, et võrdlemisi ambitsioonikas, kuid sobivates oludes jõukohane eesmärk, mis välja pasundatud sai, ehk aeg alla 80 minuti, jäi sel korral kahjuks täitmata. Andsin endast küll parima ja kolm ringi püsisin graafikuski, kuid aega alla 1:20 kahjuks sel korral kirja ei saanud, sest minu jaoks oli tegemist liiga palava ilmaga, mis sooritusvõimet oluliselt pärssis. Siiski, jooksin 21,1 kilomeetris uue isikliku rekordi - 1:21:23,9 - parandades senist parimat jooksu, mis toimus 17.09.2016 Saaremaal Ultima Thule Maratoni raames (kusjuures tegemist oli raskema-aeglasema rajaga), tol võistlusmaal ligemale 17 sekundiga. Tänased ringiajad: 15:57,7/16:01,7/16:00,6/16:26,9/16:56,8. Jooksuvorm on küll hea, mida tõestas ka Saadjärve jooks, kuid ilm mängis mäkra. Jõin küll igal võimalusel vett ja niisutasin end märgade käsnadega, aga ülekuumenemist vältida paraku ei õnnestunud. Samas, ega ma eriti ei põegi, sest jooksmine pole elu, vaid üks tore hobi. On ka märksa olulisemaid asju/inimesi. Ju siis pidi nii minema, küll neid starte tuleb veel. Ja kui ei peakski tulema, siis pole samuti hullu. Võistlusjärgne taastumine oli tavapärasest vaevalisem, sest olin kurnatud, kuid lõpuks jõudsin omadega sauna leiligi viskama. Nagu väljas valitsenud leitsakust väheks oleks veel jäänud, onju. :D

Foto: Erakogu

Viis ringi õnnestus nautida liidrirolli, mis ühtlasi tähendas ka üliinnukat kaasaelamist kohalike poolt ning seda igas vanuses. Tõesti, tundus, nagu terve kogukond hingas ühes rütmis, sest ergutajaid oli raja ääres meeletult. Paljud ei pidanud ülejõukäivaks osalejaid plaksutuste ja toetussõnadega toetamast. Suured-suured tänud! Teist oli tõesti palju abi. Leidus nii trummar, kes mulle eriti meeldis, sest samm läks vaatamata väsimusele veidike kiiremaks, kuid ka arvukalt kastmispunkte, sekka head-paremat joogi-söögipoolist, mida degusteerida ei jõudnudki. Vähestelt võistlustelt leiab nii vägevat melu. Respect!

Sangpommidega jooksja ja võitja lõpetamine õnnestus seebikaameraga ka jäädvustada:

Never say never! :)