FAKT! Mudajooks pole pehmodele!

Meeste põhiklassi esikolmik autasustamisel. Alates vasakult: Indrek Roos, Mardo Lundver (mina), Rauno Tiits. Foto: Heiki Rebane

Tõstkem nüüd käsi üles need, kes on midagi kuulnud kohast nimega Pajusi? Miks ma ei näe kätemerd? :) Pole hullu! Minagi avastasin enda jaoks tolle kauni Kesk-Eesti väikeküla alles aasta eest (16.07.2016), mil osalesin I Pajusi Mudajooksul. 2017. aastalgi võis mind Pajusis kohata, taaskord mudajooksu raames. Ülla-ülla. :D

Maarahvas polegi juba välja surnud?

Väited, et kõik maakohad on inimestest tühjaks jooksnud ning massiliselt on linnadesse ja väljamaale pagetud, ei vasta õnneks täielikult tõele. Muidugi, eks on palju neid külasid, mis inimtühjad, meenutades nukralt oma hiilgeaegu. Pajusi ei kuulu kohe kindlasti sellesse hääbuvasse seltskonda. Hoopis vastupidi! On olemas aktiivseid kohalikke, kes hingestatult panustavad kohaliku seltsielu ja üldise eluolu arendamisse ning seda oskavad külalised üldjuhul vääriliselt hinnata. Ka aina enam noori peresid on leidmas teed linnakärast eemale rohelusse ja vaikusesse, mis ideaalseks keskkonnaks järeltulevate põlvede kasvatamiseks. Taoline teguviis, tundub, on viimasel ajal jõudsaid kasvutrende näitamas.

Särgivaru sai jälle lisa. :D Foto: Elmo Krumm

Kohalikud spordilembelised aktivistid ühendasid jõud ning tulemuseks Pajusi Mudajooks. Positiivne, et ka nii väikestes kohtades selliseid ägedaid üritusi, mis kindlasti kohalikku elu kamaluga värvi lisavad, korraldada viitsitakse. Elavaks tõestuseks ongi too ekstreemse kallakuga takistusjooks, mille ca 9 kilomeetri pikkuse põhidistantsi lõpetas täna 149 osalejat, millele lisaks veel 36 lühijooksu ja 51 noortejooksu lõpetajat. Kui siia nüüd veel lisada ka võistkondadena osalejad, siis tuleb osalejate koguarvuks üle 350 inimese! Protokoll! Võrdluseks, eelmisel aastal sai ca 6,5-kilomeetrisel põhijooksul aja kirja vaid 78 vaprat (kokku 187 osalejat), mis on suur edasiminek. Julgen prognoosida, et 2018. aastal kasvab ettevõtmine veelgi suuremaks. Minagi plaanin tulevikus starti tulla, kui vähegi liikumisvõimeline olen. ;)

Rajakaart koos takistustega. Foto: Heiki Rebane

Starte peab oskama valida

Esialgsed plaanid nägid ette, et mina, Heiki Rebane, Rauno ja Heddy Tiits moodustame kohapeal ühtse segatiimi nimega OCR Estonia. Võistluskeskuses saimegi vajalikud andmed kenasti papri peale kirja, kuid kui hakkasime asjale ametlikku käiku andma, siis jõudsime siiski otsusele, et tiimi kirja ei pane. Põhjus lihtne. Kuna meid pandi fakti ette, et osalete kas igaüks eraldi individuaalarvestuses või segatiimina. Mõlemat ei saa. Siinkohal aga üks oluline aga - kui segatiimina osalete, siis eraldiarvestuses tulemused kirja ei lähe, mis looks jabura situatsiooni, kui näiteks teha hea esitus ning jõuda poodiumile üldkokkuvõttes, siis too tulemus arvesse ei lähe. Vähemalt mina sain asjast nii aru. Suuresti tänu sellele asjaolule pidimegi plaane muutma, sest osalen Eesti Ekstreemjooksu Karikasarjas, kuhu ka Pajusi Mudajooks kuulub, ning mille kahel eelmisel etapil olen autasustamisele pääsenud. Seega läheksid väärtuslikud punktid lihtsalt raisku. Ega päevad pole ju teatavasti vennad ning kõiki mune ühte korvi ehk sarja viimasele etapile Sakus 5. augustil ei soovinud panna. Ühesõnaga, edaspidi võiksid võistlusjuhendid olla konkreetsemad ja üheselt arusaadavad, et taolist ajaraiskamist vältida.

Isikupärane ja kogukas osalejamedal. Foto: Erakogu

Lisaks sellele, et rada oli pikem, nagu hiljem selgus, oli ta ka märksa raskem. Esimest korda kasutati ka kiibiajavõttu. Kiip oli rangelt soovituslik kinnitada käe külge, sest vastasel korral oleks see suure tõenäosusega oma otsa mingis mudaaugus leidnud. Võistlusnumbrid maaliti (veekindla?) markeriga nahale. Mul andis Pühajärve jooks organismis tunda, seega olemine polnud just kõige värskem. Sel nädalal sai tehtud ka mõned tugevamad trennid. Siiski, vaatamata vajakajäämistes taastumises läksin täna pingutama ning kõrgeid kohapunkte teenima. Salamisi lootsin kolme kiireima sekka pääseda, kuid eks jõudude reaalne tasakaal oli juba õigepea selgumas.

Ilm oli mõnusalt suvine ja päikegi oli vahelduseks Eestimaad väisamas. Kus ta küll muudkui kondab? Mis aastaaegu ei tunne enam vä? Anyway, vajalikud toimingud tehtud, võtsin stardikoridori esireas koha sisse. Viimased ettevalmistused, niisama lobajuttu, törts tsirkust ja meelelahutust korraldaja poolt, mõned lained ja antigi START!

Foto: Eili Arula

Esimesed mõnisada meetrit kulgesid mööda rohust põllulõiku, pärast mida tuli ületada heinapallidest ehitatud takistus. Peace of cake! Edasi läks aga juba märksa huvitavamaks, sest jooks jätkus ülesküntud põlluäärel. Mõne aja pärast silkasime üle kellegi viljapõllu, kus jooksime künkakesest üles ja alla. Ja siis see algas - ca 1,5 kilomeetrit kraavi, kus vesi pahatihti puusadeni ulatumas ja põhi väga mudane ja kohati savine ehk jooksmisest polnud sel lõigul haisugi ning ega see polekski olnud eriti mõistlik, aga kui keegi vigastada soovis saada, siis pangu aga puid alla. Oma tervis, millega riskida. Lõpmatutes kraavides asusid ka mõned takistused, mille alt pidi läbi-üle end kuidagi pressima. Ei pääsenud me ka truupidest. Lõpus astusime "kuivale" maale, sest trass jätkus mudasevõitu jõeäärel, kuid seda mitte kauaks...

Järgnes üks põnev takistus. Nimelt rehvidest oli üle jõe leidlik sild konstrueeritud. Kuni selle takistuseni olin vahelduva eduga liidergrupi ninas ja nö jälgisin seisu. Tol konkreetsel hetkel veel napilt teine. Sündis esimene ja õnneks ka viimane suurem mähis. Panime uljalt mööda trossi, mis silda vee peal hoidis, edasi, võsarägastikku. Olime rajalt kõrvale kaldunud. Tagantpoolt anti lõpuks ikka märku meie rängast eksimusest, kuid kahju oli juba tehtud ja tuju rikutud. Oma meelepaha sai ka häälekalt väljendatud. Ei olnud meeldiv, sest tänu sellele seiklusele pudenesime kolinal mitmeid kohti tahapoole... Teinekord võiks vabatahtlikud rajasuunajad varem reageerida või siis too pöördekoht selgemini, nt noolega, märgistada. Võib-olla seal oligi suunaviit, kuid meie seda ei märganud.

Jõevees sai end peagi maha jahutada ning sportliku viha abil asusin ettepoole rühkima. Kargasin varsti ka sopaauku ning jalg jäi kinni. Kuidagi nikerdasin end seal mülkast siiski välja. Läbisime kuusiku, pärast mida silla alt läbi ning mööda jõge, mille parempoolsel kaldal palju kaasaelajaid, järgmise sopamülkani. Tegemist ju ikkagi mudajooksuga, onju. :)

Foto: Pajusi vald Facebook

Nüüd sai ka vahelduseks vahelduva eduga normaalse(ma)lt joosta, kuid pidevad suplused karastavas vees tõmbasid lihase kinni ning edasiliikumine vajas lisapingutust. Märkida tasuks takistust nimega Slip and Slide - suur õline kilelahmakas laugel pinnal. Jooksin sellest ettevaatlikult üle, et mitte libastuda. Edasi allapoole kaldu olevast truubist järjekordsesse kraavi. Oi, nüüd paljastus mudajooksu tõeline pale. Tere, mudamülgas! Eks neid mudaseid lõike oli ka eespool ja ka edaspidi põllupääl tulemas, kuid see oli kirsiks tordil. Kohati puusadeni ulatuvast tihedast mudast ma end kuidagi siiski suutsin edasi, hmm, pressida oleks vast sobivaim sõna. Usun, et mutta jäi nii mõnegi osaleja jalavari. Olin sel rajalõigul, mil ca pool võistlusmaad läbitud, tõusnud esikohale, mis innustas end rohkem pingutama.

Sekka mõned mudavanniprotseduurid ehk käpuli võrguall mudas roomamist. Roomamine ongi paksemas-sügavamas mudas ökonoomseim edasiliikumisviis. Üldiselt oli pidamine väga hea, sest Icebug ACCELERITAS OCR-id, mis spetsiaalselt taolisteks jooksudeks disainitud,  sobisid kui rusikas silmaauku mudasele pinnasele. Palju õnne neile, kes nn tavalise jooksujalatsi kasuks otsustasid. Seljatagune tundus juba kindel, seega ei hakanud erilist tempot, mis sellistel jooksudel niigi kõigub väga palju, üles kruvima. Ega see oleksi olnud keeruline mudasel maapinnal joostes. Jalga siiski täitsa sirgeks ei lasknud.

Foto: Pajusi vald Facebook

Tükk aega jändasin sel takistusel, kus kahe puu vahel oli maast parajal kõrgusel asuv rehvitakistus. Kolmandal katsel risti enam ette ei löönud, ning lendasin sealt jõuga üle, kukkudes peaaegu selja peale. Halvimast päästis oskuslik maandumine. Viimaseks tõsisemaks takistuseks oli planksein, mille erilise vaevata alistasin. Seljatagant kedagi ohtlikus kauguses näha polnud. Hoidsin pigem mugavat tempot, kuid eks arvestatav väsimus oli juba lihastes endast märku andmas. Eeskätt säärtes. Taamal rohkearvuline publik mind tervitamas ja ergutamas. Tänud teile! Lõpuni oli jäänud vast veel mõned sajad meetrid. Otsustasin teha tiba pulli. Lõin inimestele mudaseid plakse, sest tegemist ju ikkagist meelehutusliku iseloomuga võistlusega. Lõpujoone ületasin võidukalt romanfostiliku õhkuhüppega. Emotsioon oli laes ja naeratus kõrvuni. Värsked võistlusmuljed: http://www.jooksja.ee/2-pajusi-mudajooksu-voitsid-mardo-lundver-ja-kristel-sibul/

No tere! :D Foto: Reijo Hints

Rõõm oli näha sõber Rauno teisena lõpetamist. Tema muljeid saate lugeda ta blogist. Eraldi väljatoomist väärib ka parim naine Kristel Sibul, kes üldjärjestuses lõpetas kõrgel 5. kohal. Tubli! Veidike tõmbasin hinge ja kosusin, siis andsin ka põgusa intervjuu päevajuhile. Enam-vähem mõistlik jutt vist suust välja tuli. Vist. :D Kohustuslikud poseerimised fotograafidele ja asusime suuremat soppa ja muda maha pesema. Selleks olid korraldajad paigaldanud välidušid. Muljetasime kaasvõistlejatega. Tundus, et kõik said jooksust valdavalt vaid häid emotsioone ja elamusi. On, jällegi, mida meenutada. Pesuvesi oli külmapoolne, seega liikusime Raunoga auto juurde ära, et end kuivatada ning midagi kuivemat selga panna. Hiljem, enne autasustamist, jõudsime oma seltskonnaga veel ka läheduses asuvas tiigis, kus vesi üllatavalt soe, end pesemas käia, et viisakam välja näha. Toekat suppigi pakuti. :)

Nagu näoilmest näha, siis sai väheke ikka ka pingutatud, kuid õnneks lõpuni vaid mõnisada meetrit jäänud. Foto: Reijo Hints

Vahele ka üks mudasem pilt. ;) Foto: Kristi Sepri

Kohe hakkab pulli saama! ;) Foto: Reijo Hints

Parimate tunnustamine toimus Pajusi mõisa pargis mõnesajapealise pealtvaatajaskonna ees, kus ühtlasi toimus ka mitmekesise kavaga 10. Pajusi mõisapäev, mis kõigile huvilistele tasuta. Muuseas võis esinemas näha-kuulda Ivo Linnat ja Anne Veskit. Uhke värk!

Auhinnakott oli kopsakas. (E-piima juustud, Põltsamaa mahl, raamat "Paene Pajusi pildis", sixpack õlleklaase (aga kuhu siis õlunaad jäi? :)), Tartu Milli kvaliteetset, tervislikku ja maitsvat toodangut. Nipet-näpet veel. Koomiliseim auhind oli kompromissitult nina- ja kõrvakarvade piiraja-trimmerdaja. Noh, küllap ka see kunagi rakendust leiab. :D)

Nautisime veel veidi melu ja kinnitasime keha ning peagi asusime koduteele.

Aeg on kokkuvõteteks

Pajusi Mudajooks oli sel korral oma nime vääriline. Mudas sai nii joosta kui ka muid imevigureid tehtud. Eks mudatakistusi on kohatud ka muudel kohalikel takistusjooksudel, kuid need olid tänasega võrreldes tilu-lilu ja lapsemäng. Kiitus tervele korraldusmeeskonnale nõudliku raja eest, mis tõesti füüsiliselt kurnav oli, samas mitte ülejõukäiv, kui targalt oma jõuvarusid jagada. Võrreldes eelmise aastaga korraldusliku poole osas suur edasiminek.

Rajamärgistuse kallal nuriseda eriti ei saa, kuigi mõni koht tuleks tulevikus hoolikamalt üle vaadata-hinnata. Riietumistelk oli olemas, kuid pakihoidu ei silmanud. Kaugemalt tulijatele, kes nt bussiga reisimas, oleks taoline lisateenus igati tervitatav.

Asukoht (ja stardiaeg) ideaalilähedane, sest põhimõtteliselt igast Eesti nurgast saab soovi korral end mõistliku ajakuluga kohale vedada. Tore oli näha nii palju kostümeeritud osalejaid. Ahjaa, rajakaardi takistustega võiks enne starti osalejatele uudistamiseks välja panna.

---

Eesti Ekstreemjooksu Karikasarjas, kus arvesse läheb neljast etapist kolm edukaimat, peaks mul nüüd esikolmikukoht suhteliselt kindel olema. Täna võit, Tehvandilt kolmas koht ja Tõrvast teine koht. Loodetavasti lähiajal, enne sarja viimast etappi, avalikustatakse ka punktiseis, mis annaks parema ülevaate hetkeseisust. Võimalik, et võin õnnestumise korral isegi terve sarja kinni panna. Näis.

Suvereporteri videolõik!

Järgmiste mudaste püherdamisteni!