Piirilinnas ööbisin Narva Hotellis, mis jäi vaid mõnesaja meetri kaugusele Vägilase Jooksu võistluskeskusest. Hinna ja kvaliteedi suhe oli paigas - mulle esitati 45 euro suurune arve, millest 7+7 eurot õhtu- ja hommikusöögi eest. Õhtusöögiks pakuti maitsvat seapraadi, moosiga pannkooke. Hommikul rikkalik Rootsi laud, kus pugisin ikka täie raha eest. :D Standardnumbrituba oli puhas, mugav ning jagus ka piisavalt liikumisruumi. Kõik vajalik olemas. Öö möödus magusa une tähe all. Üllatavalt vaikne oli.
See näoilme... Nagu laps kommipoes. :D Foto: Juri Vsivtsev
Laupäeva pärastlõunal jalutasin veel Narva peal ringi, eeskätt mööda kaunist promenaadi. Sattusin ka renoveeritud Victoria Bastionisse (Kasematid), kus lasin end eskursioonile kirja panna. Kogu too pull oli odav. 4-eurose pileti eest sai põhjaliku ülevaate Narva ajaloost ehk vaimule kah midagi. Keha sai niigi vatti. Ca tunniajane eskursioon oli küll venekeelne, kuid mulle pakuti ka eestikeelset audiogiidi kuulamiseks, millest lõpuks siiski loobusin, sest midagi sain-saan (no nii 20-40% :D) siiski aru vene keelest. Eelistan vahetut suhtlust. Jalutuskäik bastionis on muidugi elamus omaette. Tasub mainida, et seal on jahe ja rõske. Ka suvel. Näha sai ka nahkhiiri. Kvaliteetaeg ning aktiivne puhkus.
Narva Vägilase Jooks 2017
Lõpetajamedal. Foto: Erakogu
Mainin kohe alguses ära, et jooksu läksin lihtsalt hea enesetundega läbima, mitte võistlema. Ses suhtes on takistusjooksud lahedad, et vähem on seda va ninast-veri-väljas-ja-hing-paelaga-kaelas-punnitamist. Või kuidas iganes seda nähtust nimetada. Hoopis vastupidi. Ütleks, et enamik 122 lõpetajast (koos lastejooksudega oli kokku üle 200 osavõtja) läks väljakutset pigem nautima. Väga positiivne oli see, et leiti need mõned sekundid ning üksteist aidati takistuste ületamisel. Ka mina ei pidanud paljuks abikäe osutamist. Muideks, üllatavalt palju seiklushimulisi vapraid naisi oli tulnud oma päevast adrenaliinidoosi välja lunastama. Isutekitaja Reporterist. (NB! Nõrganärvilistel video vaatamine omal riisikol :D)
Ette tuli ka neljakäpukil jooksmist. :D Foto: Ülar Uusküla
Kõik osalejad said Vägilase Jooksusari 2017 Narva avaetapile pühendatud särgi, kus kasutusel sini-must-valge värvitoonid. Disain maitsekas, elemendid ja nende paigutus riideesemel põhjalikult läbi mõeldud ning omavahel sobitatud. Kohe näha, et pädev inimene on disaineriks olnud. Lõpp-produkt kaunis. Julgeks tolle särgi tituleerida kauneimaks omataoliste seas.
Uuendusena ei kasutatud võistlusnumbreid, vaid sponsorite toel organiseeriti kõigile stiilsed (korduvkasutatavad=loodussõbalikumad) numbrisärgid.
Jooksust endast. Anti kaks starti, et massi hajutada. Mina kuulusin teise gruppi, kes hiljem rajale lasti. Takistusi oli omajagu, nii looduslikke kui ka tehislikke. Esimeseks kondiprooviks pärast mõningast soojendusjooksu oli puupakkude tassimine. Meie grupil tekkis selles punktis kohe mähis ja segadus. Rajakohtunik ei suutnud kah piisavalt end kehtestada ja konkreetsusega hiilata. Tulemuseks see, et tarisime pakke veidi maad edasi mööda promenaadi, teadmata, et peame tegema tagasipöörde ja algpunkti kandami tagastama. (Tagantjärgi mõeldes loogiline, lihtsalt tol hetkel oli segasevõitu see, et täpselt millist trajektoori me seda tegema peame jne) Tulemuseks see, et julgelt pooled grupikaaslastest ei saanudki pakukestega rammu katsuda. Edasine jooks kulges ilma suuremate viperusteta.
Mina "ratsutamas". Foto: Aldis Toome
Järgmisena tuli ületada ronimissein. Veidike maas roomamist. Neljakäpukil künkast üles. Paaril korral kargasime üle kraavikese. Järgnesid takistused, kus kordamööda ülevalt ja alt tuli läbi pääseda. Trepijooks. Koormarihmadest takistus, millest end läbi-üle pressida. Veel mõni lihtsakoelisem takistus ja siis läks asi tõsisemaks. Kollaste nöörijuppide otsas turnimine, mida paljud reeglitekohaselt läbida ei suutnud ehk nemad suundusid trahviringile. Mina kergekaallasena suutsin selle ronimisülesande edukalt sooritada. Autokumme tassisime järgmises punktis. Ei midagi kontimurdvat. Edasi sai veidike kiikuda. Teate neid kiike lapsepõlvest, kus pika puulaua mõlemas otsas keegi istub ja siis kordamööda "kaalute üksteist"? Noh, just sellistest kiikudest pidime üle jooksma. Võttis jala värisema, kuid õnneks tasakaalu ei kaotanud. Mööda treppe tagasi alla promenaadile, kus pidi taaskord tunrimisega tegelema. Vahelduseks tassisime liivakotti - künkast üles ja alla. Edasi läks traktorikummide kantimiseks. Mehed pidid sooritama neli edukat katset. Jõu ja ilunumbrid ühesõnaga. Ronimissein. Roomamine ja takistuse ületamine. Paras ports treppe. (Nagu oleks trepijooksuvõistlusele sattunud. ;D) Ahvi saime jälle mängida. Mööda järske künkaid üles ja siis alla. Võttis ähkima, kuigi kulgesin rahulikult. Järgmiseks päeva üks ägedamaid takistusi - euroalustest oli vee peale jooksusild ehitatud, mille ületama pidime. Paljud kõndisid, aga otsustasin jooksmise kasuks. Pealtvaatajate jaoks võis too tegevus päris koomiline tunduda. Jalgealune kõikus jõhkralt ja vedas, et vette ei lennanud. Järjekordne kes-seda-enam-mäletab-mitmes takistus ületatud ja siis koht, kus vette sulpsamisi oli mitmeid. Üle kraavi oli veetud kaks koormarihma, mööda mida tuli veekogu ületada. Pääsesin kuiva nahaga. Ajateenistuses viibitud kuud tulid kasuks. Mõni näitas ikka väga huvitavaid tehnilisi lahendusi. :D Lõpp terendas. Veidike võrgu all liivas roomamist, veeanumate tassimist ja turnimist ning oligi finišikaar läbitud. Viimase katsumusena pidi mööda ronimisvõrke veoauto kärule ronima. Puust käsitöömedal kaela ning Värska mullivesi pihku. Võistlusnumbrisärk seljast, kiip küljest ja pessu ära. Hiljem degusteerisime maitsvat suppi ja jälgisime ka autasutstamist (STIHLi mootorsaagi küll ei võitnud, kuid fortuuna naeratas tagasihoidlikuma loosiauhinna näol siiski), pärast mida vurasime autoga pealinna tagasi.
Monkey business. Foto: Aldis Toome
Senistest takistusjooksudest, kus osalenud olen, oli Narva Vägilase Jooks kindlasti parim. Fantaasiarikkad takistused ning parajalt väljakutsuv rada. Igav kohe kindasti ei hakanud. Juhendis oli küll rajapikkuseks märgitud ca 8 km, kuid mu GPS näitas 6,73 km. Heikil veidi üle 7,02 ja Valdol vist 7,3+ midagi. Ehk tulemused seinast-seina. Mina muidugi ühelegi karistusringile suunduma ei pidanud, sealt vast ka nii suur vahe kogudistantsides.
Mina niisama turnimas. Ahv jääb ahviks. :) Foto: Ülar Uusküla
Lõpetuseks Heiki Rebase GoPro-ga rajast tehtud ülesvõtted:
Järgmine võistlusstart laupäeval Tallinn City Trailil, kus kavas poolmaraton, mida lähen taaskord vaid läbima. Pikem rahulik trenn. Pühapäeval võiks ideaalis Saku Kevadjooksu raames 5 km jooksus uue isikliku rekordi püstitada, sest rada pidi olema väidetavalt kiire. Näis. Lubama midagi ei hakka. Kui, siis vaid seda, et annan endast parima. Ületades takistusi, ületame iseennast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar