Niisiis. Tavaar hommikul kiirelt seljakotti ning soojenduseks esmalt 17,04 km pedaalimist, sest esmalt ju vaja kuidagi Lasnamäelt Nõmmele saada. Proovisin end mitte liigselt väsitada, et jooksu jaoks ikka piisavalt energiat jätkuks. Eelmise päeva kesköö paiku tegin ka ühe mõõduka tempoga 7,27 km jooksu.
Jõudnud piisava ajavaruga sihtkohta, võtsin stardinumbri välja ning rentisin kapi, kuhu siis üleliigsed asjad jätsin. Tavapärane soojendus 2 km, mille käigus sai ühtlasi ka veidike eelluuret tehtud. Jooksin tempokalt raja esimese kilomeetri, mille lõpus pikk tõus, läbi. Tagasi allamäge. Täitsa korralik tõus, seal oli end vaja veidike tagasi hoida ning mitte kinni joosta. Lahtijooksud-võimlemisprogramm. The usual stuff. Kell hakkas lähenema 12.00-le, mil start anti. Riietus minimaalne - pikad jooksusäärised, lühikesed püksid, lühikeste varrukatega jooksusärk, kuhu igaks juhuks jätsin sooja pesu varrukateta särgi alla. Profülaktika mõttes jäi ka torusall kaela. Kindaid ega mütsi sel korral ei kandnud. Külm küll polnud. Kilpharakaid leidus teisigi. Mõnele külmavaresele tekitasime kindlasti lisakülmavärinaid. :D
Enesetunne polnud just kõige parem. Tundsin, et jalgades polnud piisavalt värskust. Siiski, loivama ei plaaninud minna, vaid teha üks tugev pingutus. Õnnestumise korral võis ka isiklik rekord tulla, kuid tol hetkel olin ses osas enam kui skeptiline. Arvestades ka võistlusraja raskusastet.
Stardijoonele asus 53 jooksusõpra, kelle seas ka 9 naist. START!!!
Esikolmik läks kohe oma teed. Minu hetketase nende välejalgadega konkureerida ei lubanud. Jäin jälitajategruppi. Killertõus alistatud, sai veidike taastuda. Hingetõmbeaega palju ei antud, sest mõni väiksem tõusuke, mida kogunes kokku ca 3 minu mäletamist mööda, oli lisaboonuseks. Noh, et igav ei hakkaks. Püsisin omas grupis, päris etteotsa ei kippunud, vaid passisin tuulevarjus. Umbes distantsi keskel eraldus meist hilisem 4. koha omanik. Ei hakanud igaks juhuks temaga kaasa minema, sest konditsioon ei lubanud. Kolmanda kilomeetri kandis tõstis üks kollase särgiga konkurent tempot, mille vastu võtsin. Kulgesime koos lõpuni. Kahjuks mõnisada meetrit enne lõppu spurtis ta minust ette. Tagantpoolt tulija eelis. Magasin tolle mineku maha, kuigi ausalt öeldes, ega mul polnudki lisakäiku enam võtta. Ehk siis, pidin leppima kuuenda kohaga. Käib kah.
Nikerdasin pärast finišijoone ületamist veidike kellaga. Seega täpset lõpuaega ei saanudki enne tänast teada. Pulsikell kuvas ajaks 17:35, kuid seda suurem oli minu üllatus täna, kui selgus, et kohtunikud fikseerisid mu lõpuajaks 17:16, mis ühtlasi tähendas seda, et parandasin isiklikku rekordit 7 sekundiga. Ega ma ei teadnud, kaua uimerdada jõudsin. Nagu selgus, siis päris kaua. Pole üldse paha. Tuleb nüüd vahelduseks ka natukene (kiiruse)trenni teha ja siis sobivates oludes võiks ühel heal päeval ka 17 minuti piiri alistuda. Nõmme maanteejooksu rada polnud kindlasti kerge, seega sekundeid annaks kärpida. Teoreetiliselt. Eks vaatab, kunas järgmise rekordirünnaku kavva võtan. Võib-olla millalgi maikuus. Näis.
Dressipluus selga ning sisse saunamõnusid nautima. Veidike muljetamist ja oligi aeg koduteele asuda. Kuna ilm oli ilus, siis vurasin niisama linna peal ringi. Distantsiks 19.86 km. Teepealt krabasin kaasa ka portsu kuumasid sõõrikuid Bussijaama kõrvalt putkakesest, mida Pae pargis nö preemiana nosisin. Täpse koguse jätan siinkohal enda teada. ;)
Liikumine - see on elu, aga terve eluviis - õnn.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar