Aprilli treeningraport

Hei-hei!

Lõpetasin just ca tund aega tagasi 7,4 kilomeetri pikkuse rahuliku sörkjooksu. Ilm võrreldes eilsega nagu öö ja päev. Samuti õnnestus näha kaunist päikeseloojangut. Mida veel elult tahta? :)

Aga tõmbab siis ühtlasi ka möödunud naljakuule paksu rasvase joone alla. Võrreldes märtsiga olin märksa tublim. Jooksukilomeetreid kogunes ühtekokku 105,8, mis tegelikult pole ju teab mis suur saavutus, sest mõni jooksja läbib nädala-kahega sama distantsi, kuid minu jaoks siiski kuuajataguse ajaga tubliks edasiminekuks. Siiski, 2016. aasta samal perioodil tiksus kuukilometraažiks 50 km rohkem.

Olukorda leevendab jalgrattaga läbitud vahemaa, milleks 655,7 km! Kunagi varem pole ma ühes kalendrikuus nii palju pedaale tallanud. Võib endale õlale patsutada. Maladetš! :D (NB! Võib-olla peaksin spordiala vahetusele tõsisemalt mõtlema hakkama?)

Piiride kompamine ja inimkatsed jätkuvad! ;)

MyFitness Madness City Race 2017 & konkursist "Mina, Jooksja!"

Takistusjooks on lahe! (Jee-jee! :D) Foto: MyFitness.ee

Kui Hobijooksja omadega lõpuks MyFitness Madness City Race`i starti jõudis, oli kevad juba läbi saanud...

Ehk siis, tänane takistusjooks oli oma nime (madness) vääriline. Aga alustagem algusest. Kuna Tallinna Lauluväljak asub põhimõtteliselt mu "koduõuel", siis otsustasin võistluskeskusesse joosta. Kui 5,5 km seljataga ning arvestatava ajavaruga sihtkohta jõudnud, siis Ilmataat oli veel võrdlemisi koostööaldis. Mida lähemale jõudis mu stardiaeg (starditi lainetena), seda ekstreemsemaks ilm muutus. Tugev tuul, lörtsisadu ja väike rahe. Külm ronis sügavale kontidesse. Soojendada end kah kusagil polnud, veidikenegi leevendust pakkus laulukaar, kuhu taandusime. Aga pole hullu, kõik mis ei tapa, pidavat ju teatavasti tugevamaks tegema. :) Jõudis kätte meie stardigrupi kord.

Esimeseks "takistuseks" oli kotijooks. Kuigi jah, jooksuks seda nimetada ma ei julgeks, sest rohkem meenutas too tegevus hüppamist. Kohmetu see liikumine oli. Järgnes trepijooks mööda laulukaarealuseid treppe (nn Stairway(s) to Heaven :)) pärast mida saime veskimehe ametit proovida. Meestel kandamiks 20 kilogrammised liivakotid (naistel poole kergemad), mida sai distantsi vältel nii üles- kui ka allamäge mõned korrad tassitud. Järgnesid erinevad lihtsamad takistused, milledel igavesti uhked nimed. Stiilinäited: Rehviralli, Berliini müür, Kuiv Niilus. Siiski, mõistlik oli mitte liigselt tõmmelda ja rahmeldada, sest libastumisoht oli suur. Kätte jõudis vast päeva raskeim takistus paljude jaoks, sh minu, - köielronimine. Käte abil siiski üles end vinnasin lõpuks. Kelle jaoks too takistus liiga kontemurdev tundus, pidi minema trahviringile. Egas midagi, liivakott õlale, ja allamäge edasi. Bermuuda Kolmnurgast ühes tükis läbi pääsenud, saime Ämblikmeest mängida. Tee peal ees seisis ronimissein. Kuna ma tulemust taga ei ajanud, vaid nautisin võistlust (nii palju kui vähegi võimalik), siis ei pidanud paljuks mõnele neiule "pätti teha" või niisama abikäsi osutada, et ka nemad takistusest üle saaksid ning mitte minema 200m karistusringile. Märkamatult olid osalejaid tervitamas Nutumüürid. Pikem jooksuosa ja julgelt üle barrikaadide. Lauluväljaku nõlval sai taaskord liivakottidega rammu katsutud. Paar rehvidest valmistatud takistusriba, mille vahel sai ka maas natuke roomata. Teist korda Laulukaarealune trepijooks ning finišijoon taamal terendamas. 20 takistust seljatatud ning hullumeelne ettevõtmine möödas. ;)

Ajaloolise tõe huvides peab siinkohal talletama ka lõppaja, milleks kujunes 21:47,2, mis 199 kaashullu seas andis 22. koha. Aga nagu eelpool ka mainisin, siis ma täna eriti ei pingutanud, vaid võtsin asja rahulikult ehk tolle resultaadi põhjal midagi mu hetkevormi kohta järeldada ei tasuks.

Takistused olid minu hinnangul enamusele jõukohased, eeldusel, et valiti võimetele vastav liikumistempo ning jõuvarusid ratsionaalselt kasutati. Jooksumeeste jaoks jäi siiski 3 km distants tiba lühikesepoolseks. Külma sai siiski kontidest välja peletatatud.

Üldvõitjaks tuli siinsete trepijooksude valitseja Rauno Tiits ajaga 15:57,6. Siinkohal üleskutse! Nimelt on Raunol võimalus teha Eesti trepijooksu ajalugu ning osaleda esimese kohaliku  meessportlasena tolle spordiala MM-il. Selleks oleks tal vaja aga meiepoolset toetust. Täpsemalt saate lugeda järgmiselt lingilt - http://stardipaik.ee/uus/projektid/rauno-tiits-trepijooksu-maailmameistrivoistlustele/.

Veidike muljetamist mõne tuttava jooksusõbraga, kuid siis pidi liikuma hakkama, kuna kuivi vahetusriideid mul kaasas polnud ning oli reaalne külmetusoht. Küllap hiljemalt homme selgub, kas õnnestus terveks jääda. Tagasitee, mis kujunes 5,39 km pikkuseks,  koju oli igatahes omaette väljakutse. Puhus meeletu vastutuul, kombineerituna lörtsi ja teravate rahetükikestega, mis nahka töötlesid. On, mida meenutada! Koju jõudes olin märg kui kassipoeg, vaatamata asjaolule, et seljas oli mitu kihti riideid. Ligunesin kuumas vannis, et keha üles soojendada.

Läbimärg, natsa väsinud, kuid rahulolev. Foto: Erakogu

Ja enne veel, kui aru saad, katab lumi tervet maad. Kohe-kohe 1. mai, kuid lumi jälle maas. Kliimasoojenemine? :D

Ahjaa, kes veel ei tea, siis osalen ka ajakiri "Jooksja" poolt korraldataval "Mina, Jooksja!" konkursil. Hääletusvoor, mis saab läbi homme 30. aprillil kell 23:59:59, avati just mõned päevad tagasi. Kuna olen nö vastuvoolu ujuja ning jätkuvalt pole sotsiaalmeediasse sukeldunud, kuid too rahvahääletus toimub Facebooki keskkonnas, siis mul erilisi võiduvõimalusi kahjuks pole. KUI just mingit suurematsorti imet ei sünni. Olen küll veidike sõna levitanud, kuid parimal mehel hetkel juba 135 poolthäält koos, millest mina jään valgusaastate kaugusele, seega arvatavasti peavõidule ei pretendeeri. Siiski, kui sina, kallis blogilugeja, ei pea paljuks minu poolt hääletada (mina olen see sinise Ööjooksu särgiga kandidaat), siis olen siiralt tänulik.

Like Ajakiri Jooksja + Like "Oma lemmikule"! Enim hääli saanud Naine ja Mees VÕIDAVAD #minajooksja paketi!

Link hääletusele: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.1345976695495433.1073741840.269472506479196&type=1&l=5531981f7e

Vägevad auhinnad!

Esmaspäeval on aset leidmas järjekorras juba 88. Suurjooks ümber Viljandi järve, kus saan startida II grupist ehk kohe 100 Eliitjooksja tagant, mis võrreldes eelnevate osaluskordadega on suureks edasiminekuks. Lootust on, et saan kohe alguses oma jooksu tegema hakata, mitte ei pea slaalomit laskma ja aeglasemate taha takerduma. Eesmärgiks tulla TOP100 sisse. Pöidlad pihku!

Tehvandi Mäejooks 2017

Loomad on lahti... :D Foto: Paul Poderat

Eile toimus II Meie Liigume Tehvandi Mäejooks, mis ühtlasi ka neljaetapilise Eesti Ekstreemjooksukarikasarja avaetapiks, 5,85 km pikkuse distantsiga, millest viimased 110 meetrit kujutas endast K90 suusahüppemäe maandumisnõlvast, kuhu ürituse tarbeks oli paigaldatud ronimisvõrk, ülesronimist. Soojenduseks muidugi paras ports kilomeetreid ümberkaudsel asfaltkattega rollerirajal, kus üks tõus ajas teist taga. Sekka ka mõni (pikem) laskumine, kus sai veidike hinge tõmmata ning lasta gravitatsioonil oma tööd teha.

Otepääle jõudsin laupäeva keskpäeval, pärast ca 3,5 tunnist bussis loksumist. Herr H.P, kes elab meite talvepealinnast põhimõtteliselt vaid kiviviske kaugusel, oli mind bussijaamas juba kenasti ootamas. Vastuvõtukomitee, mida suure suuga mulle lubati orgunnida, mis pidi endast kujutama punast vaipa ja puhkpilliorkestrit jms, sel korral küll kahjuks puudus, aga pole hullu. :)

Kiire tankimine, asjad ööbimispaika ning liikusime rajaluurele, et järgmisel päeval oleks mingigi ettekujutus eesootavast katsumusest. Enne seda jõudsime külastada ka Tehvandi Spordikeskuses asuvat esinduslikku, kuid väikest spordimuuseumi, mis pühendunud talispordile. Hüppetorni vaateplatvorm oli paraku suletud.

Kiku ja Veerpalu olümpiamedalid kah nüüd lõpuks oma silmaga ära nähtud. Foto: H.P.

Sain veidikenegi aimu, mida laskesuusatajad tunnevad. Tulistasin laserrelvaga nii lamades- kui ka püstiasendis. Ainult üks möödalask tuli, kuid ega ma kiirtuld ei andnudki, vaid sihtisin rahulikult sihtmärke. Foto: H.P.

Kas peaks-võiks hakata ilmapoisiks? :D Foto: H.P.

Õhtul lobisesime niisama ning saunatasime. Muidugi ei saanud ka ilma söömisorgiata. :D Nimetagem seda siis süsivesikute laadimiseks. Või siis pastapartyks. Pingutasin vististi saunas veidike üle, sest öösel käis härra Kramp kollitamas. Või magasin mingis x-asendis. Kto znajet... Hommikul võtsin profülaktika mõttes magneesiumipulbri sisse, kuigi üldiselt mul krampidega probleeme pole. Uni oli magus.

Ilm oli suht porr ning vaheldus märkamatult. Näha-tunda sai nii lumesadu, rahet, vihma, rõvedat tuult. Ahjaa, ka päikest. Õnneks võistluse ajal ilmaga joppas.

Stardimaterjal. Foto: Erakogu.

Sõjaplaan võistluseks nägi ette seda, et kui on stardi järel juba näha, et esikolmikusse asja pole, siis kulgen finišisse rahuliku(ma)lt. Vastasel korral jalga gaasipedaalilt ei eemalda. Tundus mõistlik, sest muude lõppkohtade pärast pole end mõtet liigselt lõhkuda.

Kohe läheb lahti! Foto: Paul Poderat

Asusin stardirivi etteotsa. Tõehetk lähenes. Enesetunne oli päris hää, olin valmis tugevaks pingutuseks. Kõht kah enam ei mulksunud. :)

Jõuvahekorrad selgusid juba loetud minutid pärast starti. Liidriks asus hilisem võitja Marek Võsu (SK Prorunner), kes terve distantsi vältel suutis minu ja Juri Širokoviga hoida turvalist mõnesajameetrist vahet. Kohe oli näha, et teda ei püüa, sest samm oli tal kerge ja ilus ning minek hea. Ehk siis, heitlesin teise koha eest. Tagantpoolt kedagi ohustamas meid polnud.

Esimesed ca paar kilomeetrit jooksin koos Juri Širokoviga, kuid mingi hetk jäi ta veidike maha. Tõusudest rühkisin esialgu üles võrdlemisi kerge sammuga, kuid lõpukilomeetrite järsu(poolse)d tõusud enam nii lihtsasti ei alistunud. Läks kannatamiseks. Samm muutus aina raskemaks. Orienteeruvalt kilomeeter enne lõppu, mil selja taha jäi rolleriraja viimane künkake, kuuldus kõlaritest, et liider minust 150m kaugusel ja lähim jälitaja 100m kaugusel. Järgnes pikk laskumine, mis andis aega vaimseks ettevalmistuseks, sest ees ootas suusahüppemäe maandumisnõlv. Jooksuosa lõpus oli mu edumaa kolmanda koha ees 20 sekundit ehk mäkkeronimine pidi jõuvahekorrad lõplikult paika panema.

Kes jääb peale? Foto: Jaanus Tamilsoo

Kolgata tee algas! Mida samm edasi, seda vaevalisemaks mu edasiliikumine muutus. Lõviosa jõuvarusid olid jäänud rollerirajale, nüüd pidi kuidagi finišisse ronima. Sellist head tempot sisse ei saanudki. Edasi siiski vist vaikselt liikusin. Pealtvaatajad küll ergutasid, kuid olin tolleks hetkeks juba omadega nii läbi, et kahjuks hädavajalikku lisapowerit see enam ei andnud. Konkurent aina lähenes. Tagasi ma ei julgenud vaadata. Päästev lõpujoon lähenes. 10-15 meetrit enne lõppu proovisin küll end püsti ajada, et lõpuspurti alustada, kuid jalad, mis vaikselt makarone hakkasid meenutama, ei tahtnud teha koostööd. Libastusin. Samal ajal oli jälitaja mind kätte saanud ning kui kurjast vaimust vaevatu vuhises minust mööda. Kõva mees, müts maha. Tugev sisu. Taaskord sain tunda-näha taganttulija eelist. Esialgu olin küll pettunud, et nii lõpus teise poodiumikoha kaotasin, kuid kuna andsin endast parima, siis läks tuju peatselt paremaks. Kolmandat kohta ma polegi üldarvestuses seni saanud. Linnuke jälle kirjas.

Taarusin kuidagimoodi üle finišijoone. Viskusin selili, et taastuda. Eluvaim tuli sisse tagasi. Õnnitlesin konkurente, andsime lühiintervjuu ja muljetasime. Aeg oli keerdtrepist alla ukerdada, värskendusalasse. Head-paremat suu täis, kuivad riided selga ning autasustamist ootama.

Pikutamas. Foto: Jaanus Tamilsoo

Vaadet nautimas. Foto: Jaanus Tamilsoo

Põhijooksu kolme parima tunnustamiseni läks omajagu aega, kuid kõige viimastena jõudis lõpuks ka meite aeg kätte. Soojad käepigistused, klaaskarikas käes (seekord seda ära ei lõhkunud :D), lasti kõlaritest isegi Eesti Vabariigi hümni. Uhke värk!

Põhijooksu esikolmik. Foto: Jaanus Tamilsoo

Päike VEEL paistis, kuid loetud minutite pärast asendus see tugeva lumesajuga. :) Foto: Jaanus Tamilsoo

Sõjasaak. Foto: Erakogu

Koos lühijooksuga tuli osalejate koguarvuks 166.

Kokkuvõtteks:

Vägev jooksuvõistlus! Ladus korraldus. Ekstreemsust täie raha eest. Soovitan soojalt!

MISSION COMPLETED!!!

Coming up next...

Täna-homme jooksmisega kohe kindlasti ei tegele, vaid annan jalgadele rahu, sest lihased alles kanged. Kavas vaid jalgrattasõit, mis aitab hoida toonust. Kolmapäev-neljapäev Stamina tervisejooksu ja -kõnni teine etapp (Pirital ning Vabaõhumuuseumis). Distants-tempo selgub juba kohapeal, vastavalt enesetundele. Laupäeval Lauluväljakul ees ootamas MyFitness Madness City Race 3km, mis täielikult meelelahutusliku iseloomuga ehk lähen takistusrada vaid läbima. Võtkem seda kui jõutrenni.

Isegi Happy End on olemas! :D

Praeguseks kõik!

Teletorni Trepimaraton 2017

Vutt-vutt-vutt treppidest üles! :D

Mis oleks parem, kui pärast intensiivsepoolset tööpäeva, teha lõõgastuseks otsa veel üks trepimaraton? :)

Küllap kindlasti leidub mitmeid märksa ahvatlevamaid ettevõtmisi, mida töönädala sees ette võtta. Samas, kellele ema, kellele tütar. Mina otsustasin 18.04 osaleda Teletorni Trepimaratonil, kus kordusi oli kavas viis ehk astusin mööda lõputuid treppe Tallinna Teletorni tippu viiel korral, mis kokku teeb keskeltläbi 850 tõusumeetrit. Kogu see pull võttis aega 30 minutit ja 16 sekundit. (Tunni aja sees olid ka lühikesed puhkepausid) Paras koormus! Katsete ajad: 5:52, 6:10, 6:04, 6:09, 6:01.

Kuna organism pole laupäevasest tugevast pingutusest taastuda jõudnud, siis ei hakanud sel korral ka liigselt punnitama, vaid võtsin toda mõõduvõttu kui tugeva(poolse)t treeningut. Pühapäeval juba uus start Tehvandi Mäejooksul, kus kirsiks tordil suusahüppemäe maandumisnõlvast ülesrühkimine. Esmalt vaja muidugi veidike vähem kui 5 km Otepää (mitte just kõige laugemal) maastikul joosta. Kahjuks-õnneks asfaltkattel. Challenge accepted! Enamus distantsist kõndisin, kuid iga katsega pikendasin ka jooksmise osakaalu. Naha sai märjaks ning higi lahti, eks omajagu sai ka hingeldatud. Enesetunne oli tibens-tobens ning tuju hea. Soojendust teha ei jõudnud, piirdusin rattasõiduga. Suuresti oli see tingitud ajanappusest.

Poodiumilt jäin sel korral napilt välja ehk lõppkohaks halvim võimalik - neljas. -.-

Kurja juureks olid ühed kadestusväärse päevitusega jalgratturid, kes vististi alles hiljuti lõunamaal laagerdamas käinud. Neil säärelihased kindlasti märksa tugevamad kui mul, seega no problemo. Küllap oli ka tahtmine suurem. Parimaks osutus taaskord Rauno Tiits, kes ka kogu viiest osavõistlusest koosneva Saucony Trepijooksu karikasarja kindlalt ära võitis. Palju õnne!

Lõplik paremusjärjestus Saucony Trepijooksu Karikasarjas.

Viis kordust, sarnaselt minuga, võtsid ette 23 trepijooksikut, kellest 5 tublit naist. Nelja katse kasuks otsustasid 8 võistlejat. Kolme korraga piirdusid 7 inimest, mis teeb osalejate koguarvuks 38.

Nagu ülalasuvast tabelikesest näha, siis trepijooksu võistlushooaja kokkuvõttes sain kirja tubli kolmanda koha (arvesse läks neli edukaimat etappi). Debüüdi kohta täitsa tubli saavutus. Võib rahule jääda. Trepijooks on kindlasti kasuks tulnud ka nö tavajooksus rekordite purustamisel. Win-win.

Kui palju neid trepiastmeid nüüd kokku oligi? Foto: Tallinna Tõusujooksusari FB

Viimasel etapil jäi õhku rippuma ka võimalus, et võib-olla järgmisel aastal trepijookse enam ei korraldata. Siiralt loodan, et korraldusmeeskond suudab leida piiavalt vahendeid (loe: sponsoreid) ja motivatsiooni, et vankrit edasi vedada. Maailmaski on trepijooks muutumas aina populaarsemaks ning küllap too laine väikese hilinemisega ka Eestisse jõuab, nagu üldjuhul kipub olema. Loodame parimat, kuid valmistume halvimaks. Nagu öeldakse. Läheb, kuidas läheb. Mina sain trepijooksust palju positiivseid emotsioone ja häid mälestusi. Aitäh!

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Foto: Tallinna Tõusujooksusari FB

In other news...

Täna, või siis tegelikult juba eile, sai avapaugu Stamina spordiklubi poolt korraldatav LHV tervisejooksu- ja kõnnisari. Üritus toimus Kadrioru pargis, kus jooksin esimest korda. (Ilm oli ilus, vaated kaunid) Ringi pikkuseks oli ca 4,2km, mida läbisin kolmel korral. Kaks esimest korda tempokamalt, viimane nn lõdvestusjooks. Homme saab juba Lauluväljaku lähiümbruses tervisekilomeetreid koos sadade spordisõpradega koguda. Eeldan, et seal tõusukesi rohkem. Distantsi osas teen vast veidike lühema ja rahulikuma trenni, kuna organism vajab veidike taastumisaega.

Sarjas on 21 kahepäevast etappi Tallinna ja naabervaldade tervise- ja liikumisradadel, seega avastamisrõõmu peaks jaguma. Saab ka tavarutiinist vaheldust. Kel tekkis huvi, siis täpsemalt saab lugeda https://www.stamina.ee/.

Tšau-kakao! :)

Eesti-Läti jooks 2017

Valga - üks linn, kaks riiki! Foto: erakogu

Selleks, et silmaringi laiendada ning uusi-põnevaid kohti avastada, ei peagi ilmtingimata välismaale reisima, sest olgem ausad, ka meie kodumaal on palju huvitavaid kohti, mida avastada. Millal teie külastasite näiteks Valga linna, mis asub Eesti-Läti piiril? Kusjuures, jalutades Valga linnatänavatel, võite end märkamatult leida mitte vaid uuest linnast (Valkast), vaid koguni ka teisest riigist - Lätist. Kogemus omaette. :)

Aklimatiseerumine

Paljud kaasmaalased satuvad Valga-Valka piirkonda praegusel ajal vast aina rohkem ja seda eeskätt seoses alkoholiturismiga. Kohalik hetke populaarseim vaatamisväärsus pidavat ju samuti olema too kurikuulus Alko1000 pood, mis Valkas asub. Ja tõepoolest, reede õhtul, käisime H.P-ga toda turistidemagnetit põgusalt uudistamas. Nö sportlikust huvist. Tõepoolest, mitte, et ma sooviks siinkohal niiväga promoda alkoholi liigtarbimist, siis vägijookide hinnad on Lätimaal tõesti oluliselt madalama hinnaga, kui meil. Parklaski olid enamuses just Eesti numbrimärkidega automobiilid. Hinnavahe muutub aina märgatavamaks just kangemate jookide puhul. Lahjemat kraami ei uurinud ja noh, ega ma tegelikult väga suur hinnaspetsialist tolles valdkonnas polegi, kuid mõne hinnaga olen siiski kursis. Siinkohal tasuks mainida, et meie Läti majandust tolles poes ei toetanud. Siiski, külastasime ka Valkas toidupoode. Olles võrdlemisi tihe toidupoeskäija, siis ütleks, et toidukraam Lätis umbes sama hinnaga, mis meil. Võib-olla tibake odavam valdkonniti. Olulist vahet ei suutnud tuvastada, lihtsalt valik ning maitsed on erinevad. Ilmselgelt. Ahjaa, minuealised lätlannad on päris atraktiivsed, nagu umbes meie kohalikud slaavineiud. Lihtsalt selline vahemärkus. ;)

Igatahes, Valga linna jõudsin reede keskpäeval. Varem polnud sinna sattunud, kui, siis vaid läbisõidul. Ses suhtes on Eesti ikka üpriski väike - läheb vaja vaid veidike rohkem kui neljatunnist bussis loksumist ja oledki kodumaa teises nurgas. Leidnud pärast mõningast seiklemist võõras väikelinnas oma majutusasutuse (Maria Hosteli) üles, jätsin pungil seljakoti ööbimiskohta ning asusin linna uudistama. Aega oli, kuna H.P. saabumiseni oli mitu tundi veel aega. Sihtkohaks võtsin Valga militaarpark-muuseumi, mida soovitan kindlasti sinnakanti sattudes võimalusel väisata. Tegevust on kogu perele ja inimestele, kellele meeldib aktiivne puhkus ning seda kasvõi terveks päevaks. Täpsemalt võite uurida http://www.isamaalinemuuseum.ee/. Kusjuures, eksponaatide hulka on sattunud ka (väidetavalt) inkade ohverdusnuga. Rohkem ei hakka spoilima.

Linnaruum üldiselt puhas, kohati veidike räämas. Inimesed sõbralikud. Ilm oli kahjuks jahedavõitu, päike ilmutas end üliharva pilve tagant. Samas, päälinnas oli samal ajal lumi maas, seega pole hullu. :D

Tankima otsustasime minna Valgas asuvasse Korea baar Horanisse. (Turismiinfopunkti vahetus läheduses, mõnisada meetrit vast) Mõnus hubane ja väike söögikoht mõistlike hindadega. Mina, kui ekstreemsusi armastav inimeseloom, läksin kohe elevile, kui menüüs nägin hailiha. Mis te arvate, kas asusin seda degusteerima? Of course I did! xD Portsud olid igatahes suured, kuid kuidagi mahutasin kolmekäigulise õhtusöögi ikka ära enda sisemusse. Soojenduseks miski Korea maitsev kerge supp, mis pidi olema Korea köögi visiitkaardiks. Siis asusin hailiha kallale. Mis ma oskan öelda. Võrrelda seda eriti millegi varemmaitstuga ei oskagi. Ütleme nii, et teist korda ma seda ei telliks, aga vähemalt nüüd linnuke kirjas. Konnakoibi (tea, kas kohalike isendite omi?) sõin eelmisel aastal Narvas, näis, kas sel aastal leian sealsest Aasia söögikohast veel miskit huvitavat. Magustoit oli väga huvitav - vahukoorekreem, mille sees tükeldatud kujul õun, banaan, apelsin jms. Lisaks siis ka keedetud riis. Ülimaitsev kaloripomm, mida peaks ka kodustes tingimustes ilma suurema vaevata olema võimalik valmistada. Taolise kombinatsiooni peale ise küll poleks osanud tulla.

Kõht punnis, vantsisime veel veidike ringi ja siis majutusasutusse ära, et homseks stardiks välja puhata. Ahjaa, hostelis oli mul kaasööbijateks üks mitmeliikmeline soomlaste seltskond. Nagu hiljem selgus, ühe soomlannaga vesteldes, siis oli tegemist Soome bändiga, kes toodab sellist va karmimat kraami. Ma pole muusikaalaselt, kui jutt stiilide jms peale läheb, just kõige pädevam, seega konkreetse muusikastiili nimetuse jään siinkohal võlgu. Mainstream see kindlasti pole. Linna peal oli soomlasi veel, osad olid kohale tulnud lausa suure bussiga. Ja noh, pidutseda meite põhjanaabrid oskavad ja seda muidugi rohke alkoholiga. Õnneks suurem kräu jäi vist õnneks hosteli kõrval asuvassse rokibaari, seega sain vajalikud unetunnid õnneks täis. Joppas, sest olin valmis ka magamata ööks. Hostelite rõõmud - kunagi ei tea, millise seltskonnaga kokku satud. Samas, too ööbimisvariant veidike taskukohasem. Aga vähemalt jällegi on, mida meenutada vanaduspõlves. :D

Võistluspäev

Kargud sain alla üpriski varakult. Plaanisin küll kella kümneni voodis lebotada, kuid orienteeruvalt kaheksa-üheksa ajal läks uni ära. Kerge hommikusöök ja läksin taaskord linnapeale jalutama. Uudistasin niisama ja tegin aega parajaks. Start oli ju alles kell üks päeval. Mis ma ikka niisama toas passin. Parem mängin turisti. :)

Lõpuks jõudsin ka H.P. häärberi, kus ta ööbis, ära uudistada ning liikusime siis koos Valga staadionile, et stardinumber välja lunastada. Rääkides Eesti-Läti jooksu stardinumbritest, siis need olid korduvkasutatavad ehk samu kiipidega numbreid on ka teistel võistlustel kasutatud. Pooldan küll loodussõbralikkust ja kiibid kõik kenasti ka töötasid, kuid kui järgmisel aastal kuulutakse nt Linnajooksude sarja (sel aastal oldi kandidaatjooksuvõistlus), siis võiks ikka väheke viisakamad võistlusnumbrid organiseerida, kuna kõik võistlejad ei pruugi olla nii leppivad, vaid pirtsutavad rohkem. Muus osas oli kõik OK. Meeldis soojendusvõimlemine, mille läbiviijateks olid kohalikud rahvariietes näitsikud.

Osalesime H.P-ga mõlemad 10 km  jooksul, kus tuli läbida kaks viiekilomeetrist ringi. Kavas oli ka lihtsalt 5 km jooks. Ilm oli jätkuvalt pilvine ja jahe, kuid jooksmiseks igati sobiv. Õrnalt sadas taevast alla ka lumekübemekesi.

Soojendusejärgne esesetunne oli mul jälle eimidagiütlev. Viimase jooksu tegin pühapäeval Rabajooksu raames. Nädala sees sõitsin vaid jalgrattaga. Laupäeval uuendasin Nõmme maanteejooksu raames 5 km isiklikku rekordit, mis nüüdseks 17:16. Võrdluseks - 10 km rekord enne starti oli 35:40, mille jooksin 12. märtsil Vinni-Rakvere Talvejooksul. Kuna Eesti-Läti rahvajooksu rada pidi endas sisaldama ka mitmeid arvestatavaid tõusukesi, siis polnud kindel, mis ajaks suuteline olen, seega sai taaskord eesmärgiks seatud teha tugev pingutus ning eks võistluse lõpus ole näha, milline hetkevorm on.

Stardieel. Mina number 144, kollase särgiga esireas. Foto: Lea Margus

START! Foto: Lea Margus

Kõlas stardipauk. Esialgne plaan oli küll esimesel ringil end veidike tagasi hoida, kuid jalad otsustasid teisiti. Enne piiriületust, ehk mõnisada kilomeetrit enne 1. kilomeetriposti, jooksin koos liiderkolmikuga. Riigipiire sai ületada koguni neljal korral. Läti poolel võttis meid vastu kohalik koor ja riigikaitsjad koos rahvustrikolooridega. Uhke värk! Õnneks mõistus tuli kiirelt pähe tagasi ning alandasin veidike tempot, sest nii kõvad jooksuvennad, kelle treenitus oluliselt suurem kui mul, oleks mind varsti ära küpsetanud. Tiksusin mõnda aega neljandal kohal. Õnneks tagantpoolt püüdis mind kinni üks kolmene punt, esimese ringi keskel umbes, seega võtsin neile sappa ja jätkasime üheskoos teekonda. Mõne aja möödudes koosnes grupp vaid minust, ühest lätlasest (nagu finišis hiljem selgus) ja klubi ProRunner jooksjast. Esimese ringi lõpetasin ajaga 17:37. Grupikaaslastele fikseeriti sama aeg. Hambad ristis püsisin grupis ning ei lasknud jalga sirgeks. Kuni teise ringi lõpuni, enne tõuse, jooksime jätkuvalt koos. Tõusul õnnestus mõnemeetrine vahe konkurentidega sisse rebida, kuid kahjuks viimasel laskumisel panid nad minust paarisrakendiga mööda. Rünnakule kahjuks õigel ajal reageerida ei suutnud ning konkurendid rebisid väikese vahe sisse ning pidin leppima  6. kohaga. Siiski, pingutus tasus end ära, sest parandasin 10 kilomeetris 26 sekundiga oma isiklikku rekordit - 35:14! Teise ringi jooksin samuti 17:37-ga. Nagu olen juba ka varem maininud, siis mulle meeldib tugev konkurents - paneb ka end mugavustsoonist rohkem välja tulema, nagu ka seekord. Eilne tugev pingutus annab täna jalgades ka selgelt tunda lihasvalu näol. Loodetavasti teisipäevaks olen piisavalt heas konditsioonis, et Teletorni Trepimaratonil hea etteaste teha. Nädalavahetusel Otepääl ees ootamas Tehvandi Mäejooks, kus kirsiks tordil suusahüppemaandumisnõlvast üles ronimine. Võib-olla mõni hull suudab sealt ka üles joosta. Näis. :)

Hambad ristis lõpuni... Foto: Lea Margus

Lõpuprotokollis oli esialgu mõne osalejaga seoses mähis sees, kuid lõpuks sai õiglus majja. Tegijal ikka juhtub. Rõõm on tõdeda, et II Eesti-Läti jooksul oli võrreldes eelmise aastaga palju rohkem osavõtjaid. 10km distantsi lõpetas kokku 123 jooksjat (mullu 38), Eesti-Läti jooksul lõpetas 5km distantsi 83 jooksjat (mullu 29). Auhinnafondki oli magus - nii M kui N esikolmik sai vastavalt 300, 200 ja 100 eurot. Poleee paha, tsiteerides klassikuid. :D

Saldējums!

Omadega rabas...

Saagiks vimpel, mitte medal. Foto: erakogu

Sportlik nädalavahetus jätkus!

Pühapäeval, 9. aprillil 2017, toimus Nõmme Linnaosa Valitsuse ja SWECO Projekt AS-i korraldamisel kevadine 87. RABAJOOKS. Rabajooks on kaks korda aastas – kevadel ja sügisel korraldatav rahvaspordiüritus. Esimene jooks toimus 1974. a aprillis. Jooksurada kulgeb Harku raba teedel. 

87. Rabajooksul osales hinnanguliselt 2200 inimest (registreerimislehti oli trükitud 2000, kuid neid kõigile ei jätkunud).

Esimesed 1800 lõpetajat said kingituseks vimpli.

Olin küll sellest toredast ettevõtmisest ka varem teadlik, kui kuni tänaseni polnud võimalik seda konkreetset võistlust oma graafikusse lisada. Iluviga sai lõpuks parandatud.

Nagu eilegi, siis taaskord soojenduseks üks pikem jalgrattasõit (18,44 km). Jõudnud võistluskeskusesse, pärast mõningast seiklemist, olin positiivselt üllatunud. Olemas olid nii riietumistelgid kui ka valvega pakihoid. Jalgrattaparklast rääkimata. Rahvast oli palju. Nii noori, kui ka vanu. Paljud olid tulnud koos perega spordirõõme nautima. Kes jooksis, kes kõndis. Äge!

Täna eraldi soojendust tegema ei hakanudki, kuna Rabajooks oli mul lihtsalt pikemaks treeningjooksuks. Võistlema sel korral ei läinud. Ei iseendaga, kui ka konkurentidega mitte. Nautisin kevadist loodust ja üheskoos liikumist. Koos on ju teatavasti ikka lõbusam. :)

Ühe ringi pikkus pidavat olema 6,3 km. Otsustasin teha kaks ringi. Enne teisele ringile minekut võtsin vimpli, et mitte sellest hiljem ilma jääda. Tankisin sooja teega. Naha sai päris märjaks, kuigi eriti ei pingutanud. Kolmandale katsele ei viitsinud enam minna, kuigi ideaalis plaanisin kolm ringi kirja saada. Asi seegi.

Vahva üritus oli!

Lõdvestuseks 20,41 km jalgrattasõitu otsa. :)

Nõmme maanteejooks 2017

Eile, 8. aprillil, toimus mitmes Eestimaa otsas kõrgetasemelisi (nii sportliku taseme kui ka korralduse poolest) jooksuvõistlusi. Haapsalu 10 km  maanteejooks või Tartu Parkmetsa jooks (osalesin mõlemal võistlusel eelmisel aastal) on paljude jooksjate jaoks hooaja avastardiks. Mina seadsin oma sammud aga hoopis Nõmme spordikeskusesse, mille vahetus läheduses korraldati üks väljakutsuva rajaprofiiliga 5 kilomeetrine maanteejooks. Varem polnud ma tollest võistlusest osa võtnud, seega väike vaheldus ning võimalus uusi radu avastada. Rutiini vaja ju murda!

Niisiis. Tavaar hommikul kiirelt seljakotti ning soojenduseks esmalt 17,04 km pedaalimist, sest esmalt ju vaja kuidagi Lasnamäelt Nõmmele saada. Proovisin end mitte liigselt väsitada, et jooksu jaoks ikka piisavalt energiat jätkuks. Eelmise päeva kesköö paiku tegin ka ühe mõõduka tempoga 7,27 km jooksu.

Jõudnud piisava ajavaruga sihtkohta, võtsin stardinumbri välja ning rentisin kapi, kuhu siis üleliigsed asjad jätsin. Tavapärane soojendus 2 km, mille käigus sai ühtlasi ka veidike eelluuret tehtud.  Jooksin tempokalt raja esimese kilomeetri, mille lõpus pikk tõus, läbi. Tagasi allamäge. Täitsa korralik tõus, seal oli end vaja veidike tagasi hoida ning mitte kinni joosta. Lahtijooksud-võimlemisprogramm. The usual stuff. Kell hakkas lähenema 12.00-le, mil start anti. Riietus minimaalne - pikad jooksusäärised, lühikesed püksid, lühikeste varrukatega jooksusärk, kuhu igaks juhuks jätsin sooja pesu varrukateta särgi alla. Profülaktika mõttes jäi ka torusall kaela. Kindaid ega mütsi sel korral ei kandnud. Külm küll polnud. Kilpharakaid leidus teisigi. Mõnele külmavaresele tekitasime kindlasti lisakülmavärinaid. :D

Enesetunne polnud just kõige parem. Tundsin, et jalgades polnud piisavalt värskust. Siiski, loivama ei plaaninud minna, vaid teha üks tugev pingutus. Õnnestumise korral võis ka isiklik rekord tulla, kuid tol hetkel olin ses osas enam kui skeptiline. Arvestades ka võistlusraja raskusastet.

Stardijoonele asus 53 jooksusõpra, kelle seas ka 9 naist. START!!!

Esikolmik läks kohe oma teed. Minu hetketase nende välejalgadega konkureerida ei lubanud. Jäin jälitajategruppi. Killertõus alistatud, sai veidike taastuda. Hingetõmbeaega palju ei antud, sest mõni väiksem tõusuke, mida kogunes kokku ca 3 minu mäletamist mööda, oli lisaboonuseks. Noh, et igav ei hakkaks. Püsisin omas grupis, päris etteotsa ei kippunud, vaid passisin tuulevarjus. Umbes distantsi keskel eraldus meist hilisem 4. koha omanik. Ei hakanud igaks juhuks temaga kaasa minema, sest konditsioon ei lubanud. Kolmanda kilomeetri kandis tõstis üks kollase särgiga konkurent tempot, mille vastu võtsin. Kulgesime koos lõpuni. Kahjuks mõnisada meetrit enne lõppu spurtis ta minust ette. Tagantpoolt tulija eelis. Magasin tolle mineku maha, kuigi ausalt öeldes, ega mul polnudki lisakäiku enam võtta. Ehk siis, pidin leppima kuuenda kohaga. Käib kah. 

Nikerdasin pärast finišijoone ületamist veidike kellaga. Seega täpset lõpuaega ei saanudki enne tänast teada. Pulsikell kuvas ajaks 17:35, kuid seda suurem oli minu üllatus täna, kui selgus, et kohtunikud fikseerisid mu lõpuajaks 17:16, mis ühtlasi tähendas seda, et parandasin isiklikku rekordit 7 sekundiga. Ega ma ei teadnud, kaua uimerdada jõudsin. Nagu selgus, siis päris kaua. Pole üldse paha. Tuleb nüüd vahelduseks ka natukene (kiiruse)trenni teha ja siis sobivates oludes võiks ühel heal päeval ka 17 minuti piiri alistuda. Nõmme maanteejooksu rada polnud kindlasti kerge, seega sekundeid annaks kärpida. Teoreetiliselt. Eks vaatab, kunas järgmise rekordirünnaku kavva võtan. Võib-olla millalgi maikuus. Näis.

Dressipluus selga ning sisse saunamõnusid nautima. Veidike muljetamist ja oligi aeg koduteele asuda. Kuna ilm oli ilus, siis vurasin niisama linna peal ringi. Distantsiks 19.86 km. Teepealt krabasin kaasa ka portsu kuumasid sõõrikuid Bussijaama kõrvalt putkakesest, mida Pae pargis nö preemiana nosisin. Täpse koguse jätan siinkohal enda teada. ;)

Liikumine - see on elu, aga terve eluviis - õnn.