Joostes head tegemas

Foto: Erakogu

Peagi saabuval härdal jõuluajal avatakse heldemalt rahakotiraudu ning antakse oma panus heategevusse. Muidugi, kaasteelisi võiks ka muul ajal rohkem märgata ning ulatada abivajajale käsi. Liiga üleolevaks ei tasuks kunagi muutuda, sest ei tea iial, mil meid võib tabada saatuse tagasilöök...

Seetõttu on rõõm tõdeda, et aina enam spordivõistlusi panustab ühel või teisel viisil heategevusse. Sobivaks näiteks on Stamina Spordiklubi poolt korraldatav traditsiooniline Vana-aasta jooks, maraton ja teatemaraton. Iga jooksja osavõtutasust läks 5 eurot heategevuseks.

Igast 5 € läheb omakorda 3 € Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuses (HNRK) laste taastusravi toetuseks ja 2 € Aivo Liksori taastusraviks.

Kahjuks juhtub ka kõige väiksematega ehk lastega õnnetusi ja traumasid, mille järgselt kaotatakse osaliselt või täielikult liikumisvõime ehk võime joosta. HNRK-s saavad kõik need lapsed vajalikku taastusravi.

Aivo Liksorit tabas karm õnnetus 2015. aastal rattavõistlusel. Aivo aitas käivitada erinevaid ratta-, suusa-, jooksu- ja teisi spordiüritusi ning oli paljudel neist ise eestvedajaks. Ka Stamina rahvaspordiüritustel oli Aivo tihti nii nõu kui jõuga abiks.

Minulgi oli au olla nende sadade sportlaste hulgas, kes oma väikese tagasihoidliku panuse andsid. Tore, et sportides on võimalik ka head teha.

Sarnaselt eilsele trepijooksule pidin leppima neljanda kohaga, mis sportlase mätta otsast vaadatuna on üldjuhul halvim võimalik stsenaarium. Samas, eesolijad on hetkel minust kõvemad võhmamehed ja tagantpoolt ükski välejalg mulle kuklasse hingamas polnud. Egas midagi, pean trenni lihtsalt rohkem tegema. :)

Ligikaudu kilomeeter joostud, oli põhimõtteliselt juba selge, et kiiremate konkurentidega võrdväärset minekut ja kerget jooksusammu mul sel korral näidata ei õnnestu. Otsustasin jätkata omas tempos ning niimoodi ma uhkes üksinduses need 8,44 kilomeetrit läbisingi. Midagi siinkohal väga muljetada polegi. Selline tavaline kiire sutsakas ja tugev pingutus. Mainida tasuks veel vast seda, et silkasin ringi suhteliselt napis riietuses, mõni ütleks, et lausa paljalt. Küllap suutsin nii mõnelegi külmavärinaid tekitada. Minusuguse kuumaverelise jaoks oli aga täpselt sobiv kehakatte valik. Külm igatahes ei hakanud. :)

Foto: Indrek Mänd

Ahjaa, netoajaks fikseeris ajavõtusüsteem mul 29:31,1. Keskmine kiirus seega 3:30 min/km ehk 17,15 km/h. Kokku lõpetas jooksu 261 osalejat. Osalesin sel jooksuvõistlusel kolmandat aastat järjest. 2016. aasta muljeid saate huvi korral lugeda SIIT!

Olge tublid! ;)

HALLOO! Liftist olete midagi kuulnud!?

14 korrust trepijooksulusti. :) Foto: Erakogu

Tänapäeva heaoluühiskonnas, kus inimeste üldine eluolu on muutunud aina paremaks ning mugavamaks, näib igasugune füüsiline aktiivsus paljude jaoks olevat võrdväärne ihunuhtluse, ülima enesepiinamise, karistuse või muu sarnasega. Nimekirja võib jätkata... Samas, ärgem kaotagem lootust, sest usk sureb viimasena. Totaalne mandumine pole veel õnneks aset leidnud.

Iga end vähegi normaalseks pidav inimeseloom kasutab kas lifti või eskalaatorit. Mõnisada meetrit poodi võib ka automobiiliga läbida, milleks ikka jalakesi kulutada ja koormata. Muu variant ei tule paljudele üldjuhul mõttessegi. Sekka muud tervist kahjustavad "lõõgastavad" toimingud, lisaks nutiajastu, ja voilaa. Kompott missugune! Olgu, võib-olla pole reaalne asjade seis veel niivõrd masendav, taotuslikult maalisin taolise kujutluspildi, kuid ikkagi - tõsine mõttekoht.

Igatahes, kujutate ette, mõned hullud jooksevad mööda treppe. Jah, lugesite õigesti. Ennekuulmatu, onju? :D Eks trepijooks on Eestis hetkel paraku jätkuvalt nišispordiala, mis suuri inimmasse pole suutnud kõnetada. Tõsine töö käib, et olukorda lähiaastatel oluliselt parandada.

Trepist üles! Foto: Tallinna Tõusujooksusari FB

Minagi otsustasin laupäevase pärastlõuna trepijooksuga sisustada. Sündmuspaigaks Fahle maja, kus osalejaid, sarnaselt Superministeeriumi sprindietapile, 14 korrust eneseületusi ees ootamas. Kes soovis, võis koguni kahel korral kangete treppidega rammu katsuda. Enamus seda ka tegi. Kui juba, siis juba. Elamus täie raha eest! :)

Suutsin olla nii osav, et mõlemal katsel fikseeriti mul ajaks üks minut ja kuus sekundit, mis üldkokkuvõttes tähendas neljandat kohta. Esimese ja teise katse vaheline taastumisaeg paarkümmend minutit. Teisel katsel tegin küll mõned korrektuurid tehnikas ja taktikas, aga tolku sellest kahjuks polnud. Ebaõnnestunud avakatse suutis organismi piisavalt ära kurnata, mis andis korduskatsel ka tunda. Kõrgesse mängu sekkuda ei suutnud. Siiski, mõnus vaheldus tavapärasesse treeningrütmi. Seekordne võistlus mööda külgi kindlasti maha ei jooksnud. Homme juba järgmine mõõduvõtt, milleks heategevuslik Vana-aasta jooksu 8,44 kilomeetrit. Näis, kas ja kuidas too start õnnestub.

Fotod: 2x Tallinna Tõusujooksusari FB

Võitja (Rauno Tiits) ajaks 59 sekundit, lähimad näljased jälitajad (Lauri Tanner&Rando Riks) vaid sekundi kaugusel. Taaskord tihe rebimine ja tugev konkurents. Täpsemalt loe SIIT!

Kalevi uus reklaaminägu. :D Foto: Tallinna Tõusujooksusari FB

Trepijooksuhooaeg jätkub 13. jaanuaril, kus huvilistel võimalus Olümpia hotellis läbida paaril korral 26 korrust. Kavas on ka lastejooksud. Auhinnalaudki pidi rikkalik olema. Lisainformatsioon SIIN!

1500 meetrit suremist

Täna oli mul au osaleda ühel ajaloolisel jooksuvõistlusel. Nimelt Lasnamäe Kergejõustikuhallis toimus Rae Spordikooli jõuluvõistlus, mille raames peetud 1500 meetri jooksus õnnestus noorukesel Kristian Otlotil (UP Sport) purustada Eesti B-klassi siserekord sel võistlusmaal. Ajaks  4:14,53. Senine tippmark 4:20,03 kuulus Sergei Tšerepannikovile aastast 1998.

Mina sel korral nii väledalt oma jalakesi liigutada ei suutnud. Tegemist oli kontrolljooksuga, saamaks parem ülevaade oma hetkevormist. Ühtlasi oli tegemist ka minu staadionijooksudebüüdiga. Kunagi varem pole ma ühtegi distantsi täielikult staadionijooksurajal läbinud, kuigi jah, staadionil olen siiski osaliselt jooksnud. Ehk siis, täna hüppasin pea ees tundmatusesse ja olin hankimas väärtuslikku kogemust edaspidiseks.

Esmalt kolmekilomeetrine tempokam soojendusjooks kodust võistluspaika, kus peagi kohtusin vahvate kamraadidega Rapla Jooksuklubist, kelle koosseisu ma nüüd kuulun. Treener Erik Horn tõi mulle proovimiseks kotitäie naelikuid, kuna hetkel mul taolised isiklikud jalavarjud puuduvad. Tavaliste jooksusussidega tehiskattega jooksurajal ei võistelda üldjuhul. Lõpuks leidsin sobivad papud.

Sisehallis tegin lisaks veel kilomeetrise jooksuotsa, võimlemisharjutused ja mõned lahtijooksud. Olek oli värske, väike ootusärevuski sees. Kuna kaasvõistlejad on varem taolistel võistlustel osalenud, siis nad ei pidanud ka paljuks mulle soovitusi jagada. Aitäh selle eest. Eeskätt oli küsimus õige tempo valimisel, sest 1500 meetrit harjumatult lühike maa. Otsustasin end mitte tagasi hoida ja väledamatega kohe alguses kaasa minna. Näis, mis saab. Kaotada pole midagi. Kui kustun ära ja end kinni jooksen, siis pole hullu. Isikliku rekordi saan niikuinii kirja. :D

Enne starti jõudis adrenaliinitase lakke tõusta. Tahtmine oli suur. Kõlas päästev stardipauk ja üheksa võhmameest asusid võistlustulle.

Mõnda aega suutsin enesele üllatuslikult püsida jooksjaterivi eesotsas, kuid peagi selgus, et olin liiga uljalt alustanud ja hoog  rauges. Teinekord loodetavasti targem. Vajusin võistlejaterivi keskele, konkurendid vuhisesid minust kui seisvast postist mööda. Piltlikult öeldes. Ma ei heitnud meelt, jalga sirgu ei lasknud ning pingutasin lõpuni. Miski lõpuspurdi moodi asjanduse suutsin isegi organismist välja pigistada. Seitse ja pool ringi tiirutamist saigi läbi. Olin andud endast parima, mis tähtsaim, ja hingeldades vajusin jooksuovaali tehiskattele. Veidike taastumist, naelikud jalast ja paljajalu asusime kilomeetrisele lõdvestusjooksule, kus muljeid vahetada saime. Jällegi üks uus kogemus juures. Kuiv riie selga, rahulikult joostes tuldud teed Lasnamäe magalarajooni tagasi. Mõni õnnelik läks hoopis saunatama, mina pidin leppima kuuma vanniga, sest ei võtnud pesemisasju kaasa.  Hiljem köhisin nagu metskurat. Põhjuseks intensiivne kuiva õhu sisseahmimine. :)

Enne jooksu leidsin ühe internetisaidi, mis prognoosis mu 1500 m lõppaega 4:30 kanti. Läks prognoositust paremini - 4:26,96.

Tean, et olen paremaks tulemuseks suuteline, kuid esimene vasikas sel korral pigem aia taha ei läinud. Targema jõuvarude jaotamise korral oleks resultaat vast kuhugi sinna 4:20 kanti tulnud. Edaspidi saan sekundeid vaikselt kärpima hakata. Tänane etteaste tuli põhimõtteliselt vana rasva pealt, spetsiaalset ettevalmistust lõigutrennide ja muu toreda näol pole veel teha jõudnud. Küll sedagi teha jõuan. Kiirus on mul olemas, loodetavasti suudan selle peagi ka oluliselt viisakamaks tulemuseks vormistada. Elame, näeme.

Rekordüritust aitasid ellu viia Karel Hussar Jooksupartnerist, Arvi Alamaa, Kalev Hõlpus, Mario Markus ja Mardo Lundver Rapla Jooksuklubist, Marti Medar Treeningpartnerist ning Franko Reinhold ja Kevin Väljaots klubist Täppsportlased. Täpsemalt loe huvi korral SIIT!

Head treeningindu!

Kiire, kiire, kiire...

Sel korral pikka juttu pole. Järgneb välkraport.

Hingekuu möödus puhkuse tähe all. Jooksmine jäi mõneks ajaks tahaplaanile, sest elu vajab samuti elamist ja eraelus olid üldse kiiremad ajad ja palju muid olulisemaid asjatoimetusi. Käsil on vägagi suured muutused.

Seega ei tasuks nüüd imestada, et jooksukilomeetreid kogunes mul kooljakuul pelgalt 85,9, millest veidi üle paarikümne tiksus täis kahe viimase ööpäevaga. 2016. aasta novembris oli vastav näitaja 103,4 km. 11 kalendrikuu kogusummaks 1540,5 kilomeetrit.

Novembris osalesin kahel jooksuvõistlusel. Esmalt Rapla Talvejooksul, kus õnnestus rohkem kui poole minutiga uuendada oma 5 km maanteejooksu isiklikku tippmarki - 16:23,73. Boonuseks pjedestaali kolmas aste. 20. novembril anti Superministeeriumis avalöök trepijooksuhooajale.

Soovin Teile rahulikku pühadeaega, kallid lugejad!