Möödunud pühapäeval tegin enda peal järjekordse inimkatse. Nimelt sain eelmisel nädalavahetusel Kuressaares toimunud II Ultima Thule võidukalt poolmaratonilt lisaboonusena kaasavaraks külmetushaiguse - nohu ja väikese köha. Ühesõnaga, tõbine olin, kuid sellele vaatamata otsustasin osaleda neljandat aastat järjest Pirita sügisjooksul, sest enesetunne oli piisavalt hea. Too jooksuvõistlus leidis aset seitsmendat korda.
2016. aasta muljed Start oli ootamatu ja seda mitte ainult minu jaoks. Kõlaritest tulev heli jättis soovida ja stardipauk anti ca minut enne ettenähtud aega ja seda kusagilt tagantpoolt (alustasin esireast), mil ma veel kella näppisin ja juttu ajasin, mitte jooksjate eest, mida võiks eeldada ja harjunud ollakse. Ühesõnaga, mingi mähis. Muidu oli korraldus tibens-tobens, nagu ikka. Üks kamraad kukkus suures saginas - küllap mass pressis lihtsalt julmalt peale. Aga andsin siis jalgadele valu, ise vaikselt kirudes, ja asusin ca 200m+ asfaldilõigu järel liidergruppi, mis küll ka võrdlemisi kiirelt lagunes. Järgnes pööre vasakule Pirita kitsale metsarajale, kus häid möödumisvõimalusi palju pole, mida mööda kulges jooks kuni finišini. Alustasin 6. kohalt. Mõne aja pärast tõusin viiendaks, lõpukilomeetrid jooksin 4. koha omaniku selja taga, kellest kordagi mööda ei läinud. Lõpuks jäigi vahe vaid mõni sekund. Finišisirgel ei hakanud ka eriti punnitama, sest 4. koht polnud just kõige motiveerivam. Samas, ega polnud ka uut lisakäiku võtta. Alles Kohilas, ca kuu aega tagasi, jäin neljandaks. Pirita metsade vahel siiski tulin viiendaks. Kolmas koht jäi 30,5s kaugusele, kuid too mees jäi sel korral kahjuks püüdmatusse kaugusesse. Kusjuures, eelmisel aastal oleks ma oma ajaga II koha eest heidelnud ja isegi pühapäeval 8. koha saanu sai kirja samasse suurusjärku kuuluva aja ehk tase oli esiotsas sel aastal märksa tugevam. Kindla seljavõidu (aeg 18:50,1) sai Roman Hvalõnski, kes alles päev varem Sparta SS koosseisus EKIDENI EMV-l 10K 31:45-ga läbis, kuuludes ühtlasi ka kuldsesse meeskonda. Teise koha ajaks 20:02,5.
Üldiselt, võib rahule jääda nii lõppkoha kui ka ajaga. Rada iseenesest pigem siiski aeglasevõitu, võrreldes nt asfaldiga. Samas, tõusud puuduvad. Lihtsalt tähelepanelik peab olema, sest esineb juurikaid jms. Külmetushaigusest kurnatud organismiga end piinamas
Enne starti. Foto: Heimar Pehk
Ütlen kohe alguses ära, et võistlema mingem ikka vaid sel juhul, kui tervisenäitajad korras, sest üldjuhul viirusevimmaga tehtud tugev pingutus tervisele just kõige paremini ei mõju. Minu puhul oli aga tegemist teadliku valikuga, olles enam-vähem teadlik kõigist võimalikest negatiivsetest tagajärgedest. Mõistlik ja ratsionaalne too tegevus pigem siiski üldjuhul pole.
Mis korraldusliku poole pealt tõsiselt häiris, oli see, et stardikoridor oli selgelt ja arusaadavalt märgistamata. Paljudel tekkis küsimus, kus on õige stardijoon, sest mingit linti ees või joont maas polnud. Nii siis paljud, kümned inimesed, olidki kaootiliselt starti ootamas. Õnneks lõpuks suunati too mass tahapoole ikka... Lisaks leidus jooksjaterivi eesotsas palju lapsi, mis ohtlik neile kui ka kiirematele jooksjatele, sest nii kitsal rajal väga suure tõenäosusega trügimisi ja muid kehalisi kontakte esineb. Võib sündida eriti valusaid ja kurbade tagajärgedega kukkumisi. Mõttekoht korraldusmeeskonnale! Ohutus siiski ennekõige.
Enda etteaste kohta tegelikult midagi väga kirjutada polegi. Ei pakkunud too mõõduvõtt nüüd mingeid erilisi eneseületusi ega emotsioone. Selline tuimapoolne sutsakas. Noh, et linnuke taaskord kirjas või nii. Ikkagi neljas osaluskord, omamoodi traditsioon juba.
Räägime põgusalt numbritest. Vaatamata sellele, et ma polnud just parimas võimalikus konditsioonis, suutsin eelmise aasta aega oluliselt parandada - 20:28,7 andis 687 lõpetaja seas tubli 6. koha. Hetkevormi arvesse võttes oleks võimetekohane ajaline resultaat umbes 20 minuti piirimail, seega oma täit potentsiaali realiseerida sel korral paraku ei õnnestunud. Positiivne oli see, et väledamad konkurendid suutsid tugevat taset näidata. Võrdluseks, eelmisel aastal oleks ma sama tulemusega poodiumi kolmanda astme hõivanud. SIIT leiad parimate kommentaarid.
Kulus rohkem kui veerand sajandit, kuid reedel see lõpuks esimest korda juhtus - tegin hulluse ära ning elasin üle oma senise elu esimese lennu raudkotkaga. Sihtkohaks Kuressaare, kus järgmisel päeval oli aset leidmas II Ultima Thule Maraton. Lennukiga lendamisest veel nii palju, et olin vaimselt valmistunud märksa hullemaks kogemuseks, kuid nüüd sain hoopis hamba verele ja soovin kordusetendust. Ma pigem selline inimene, kes eelistab kahe jalaga kindlalt maapinnale jääda. :D Õhkutõus oli kõige ägedam, maandumine igavavõitu ning muidugi need imelised vaated pilvepiirist kõrgemal... Ilmaga vedas. Veidike kahetsen, et tagasisõidu bussi ja praamiga otsustasin teha. Samas, eks seegi elamus omaette. Nägin kah lõpuks need kurikuulsad uued praamid ära, millest meedias hiljaaegu alles kõvasti pasundati, aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatama hakata, vaid hoopis oma järjekordsest jooksuseiklusest. Kinnitage turvavöö ja ohutut lugemist. ;)
Foto: Erakogu
Meenutusi 2016. aastast I Ultima Thule Maraton 21,1 km 2. koht (79 osalejat) Aeg: 1:21:41
Esmakordne Saaremaatrip läks üle ootuste hästi. Sain esimest korda sekkuda nö kõrgesse mängu. Võitja oli sel korral siiski veel liiga tugev minu jaoks. Teine poolik 6 päeva jooksul. SEB Tallinna Maratonil sain netoajaks 1:23:14. Jooksmiseks oli ilm ideaalilähedane, SEB-ga ei anna võrreldagi. Temperatuur oli oluliselt madalam ja päikese käes grillima ei pidanud. Rada vaheldusrikas, väheste sirgetega ja nõudlik - nt pehme terviseraja pinnas mõne tõusukesega. Nii poolel maal, asub raja raskeim osa - endisele prügimäele rajatud Kudjape terviseraja tõus. Tegin taktikalise jooksu. KM-tähised iga 5km tagant, mis oli harjumatu. Medal kenake ja korraldus esimese korra kohta igati OK. Kindlasti julgen seda võistlust soovitada!
Elu esimese (klaas)karika sain samuti. Autasustamist ning päeva tervikuna nautisin täiel rinnal. Ahjaa, praami peal õnnestus too auhind oma lohakuse tõttu maha kukutada ja see murdus pooleks. Õnneks superliimiga sai see hiljem kokku lapitud ning kodus nähtavale kohale eksponeeritud. Välimus sai küll oluliselt kannatada, kuid vähemalt nüüd on trofeel oma lugu, mida huvilistele jagada.
Oluline taktikaline eelis sai määravaks
Foto: Erakogu
Eelmisel nädalavahetuselläbisin esmalt 10 kilomeetrit SEB Sügisjooksu raames 34:55-ga ja päev hiljem aitasin sõbral esmakordselt poolmaratonis alistada 90 minuti piiri. Tänasele poolmaratonile eelnevatel päevadel eeskätt taastusin ja puhkasin, vaid neljapäeval tegin peaaegu 10-kilomeetrise rahuliku treeningjooksu.
Võrreldes Järvakandi Igamehe Maratoniga olid II Ultima Thule Maratoni stardihetkel valitsemas jooksmiseks ideaalilähedased olud, eeskätt temperatuuri silmas pidades, tugevapoolne vastutuul ja vihmasadu oli pigem segavaks teguriks, kuigi peab tõdema, et mulle üldiselt taolised veidike ekstreemsemad tingimused sobivad, sest need toovadki võistlejates esile nende tõelise sisu. Vähemalt minu puhul on nii. Kui veel kompotile juurde lisada pehme pinnasega vesised rajalõigud ja paras ports tõuse, siis saamegi ühe igati vahva mõõduvõtu. Tänane võistlus tõestas, et maastikujooksud on minu leib. Kusjuures, mul sisetunne ei eksinud ning eeldasingi taolisi olusid, seega sain väga suure strateegilise eelise konkurentide ees, kuna panin jalga Icebug ACCELERITAS OCR maastikusjookusjalanõud, mis tegid jooksmise väga nauditavaks. Polnud libe, haarduvus super, seega sai keskenduda põhilisele. Asfaldilgi kannatas nendega täitsa okeilt joosta. Mõnel teisel nii hästi ei läinud.
Foto: Erakogu
Mulle tehti küll üsna põhjalik stardieelne briifing seoses tugevamate võhmameestega, kuid ma ei lasknud sel informatsioonil end eriti häirida, sest plaanisin keskenduda eeskätt enda sooritusele. Eesmärgiks ideaalis poolmaratonis alistada "maagiline" 80 minuti piir, mis mul juba mõnda aega mõtteis olnud on. Kui see peaks ebaõnnestuma, siis uue isikliku rekordi oleks tahtnud ikka kirja saada. Ehk siis, teoreetiliselt kavatsesin läbida kilomeetreid 3:50-ga või veidi kiiremini. Kuidas aga praktika möödus, saategi nüüd täpsemalt lugeda. :)
Foto: Erakogu
Teadsin, et võrreldes aastataguse ajaga oli trass uuenenud, kuid üldjoontes siiski enam-vähem sama. Stardipaugu kõlades ma kohe päris jooksjaterivi etteotsa ei trüginud, vaid jälgisin mõnda aega, mida eeldatavad konkurendid teevad. Alustati kiiresti ja minu esialgne plaan läks kohe vett vedama, sest ei tahtnud nii distantsi alguses maha jääda. Võtsin riski. Õnneks uljas tempo peagi rauges, ju siis tuli mõistus pähe tagasi mõnel. :)
Esimestel kilomeetritel oli mul nii hea minek, et julgesin lausa rajal juttu ajada ja muljetada. Tagantjärgi tarkusena muidugi rumal tegu, sest milleks mõttetult väärtuslikku energiat raisata. Kui läbitud oli ligikaudu 1/3 distantsist, umbes seal Kudjape terviseraja killertõusu kandis, suutsin lähimate jälitajatega sisse rebida väikese vahe, mida tasapisi kasvatama asusin. Muidugi, oleksin võinud ka grupis passida või kellegagi koostööd teha, kuid mul oli ambitsioon suurem ja ei viitsinud molutada. Mis mul ikka kaotada oli, kui kusutun ära, siis kustun. Eks vastutuult andis ikka üksinda murda, kuid mul oli lihtsalt selline power sees ja tundsin, et siit on tulemas midagi suurt. Vaim oli tugev, motivatsioon laes, organism alt ei vedanud. Mida lähemale tuli finiš, seda rohkem lisajõudu sain. Eks liidrikoht andis samuti kiirust juurde. Ulme. Tegelikult peaks ju hoopis vastupidi olema, noh, et lõpus ikka sured, mitte ei naudi jooksmist. :D
2017. aasta jooksuhooaja seitsmes esikoht saigi reaalsuseks! Aeg nii võimas, minusuguse harrastaja kohta muidugi, kui 1:17:49, mis tähendas kindlat seljavõitu. Olgu, konkurents polnud just kõige tugevam jne, kuid ega mina selles ju süüdi pole. See ei kahanda minu võidu väärtust. Ise sean tänase triumfi seitsme esikoha võrdluses poodiumi kõrgemaile astmele. Mulle pole vist praegusekski kohale jõudnud, kui suure eneseületusega hakkama suutsin saada. Uskumatu! Ma teadsin, et olen 1:20 alistamiseks oma praeguse vormi juures suuteline, kuid sellist purakat küll ei osanud oodata. Pean vist endasse rohkem uskuma. :) Kusjuures, jätkuvalt tunnen, et olen ka vähemalt mõne minuti võrra kiiremaks jooksuks võimeline, seega kõik on võimalik. Peab vist ambitsioonikamaid eesmärke edaspidi seadma... Aga jah, kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis areng on olnud üle ootuste kiire, mis natuke hirmutab, samas tekitab hasarti. Eks aeg annab aru, kas ja kunas sein lõpuks ette tuleb. Lõpuks ju peab???
Läheb degusteerimiseks. 20-eurone Rademari kinkekaart anti kah. Foto: Erakogu
Sel korral jäi klaaskarikas terveks... Foto: Erakogu
Vot sellise emotsiooniga läbitakse poolmaraton alla 90-minutise ajaga! Foto: Aiki Lill
Värskelt on meeles kolleegi näoilme, kui kuulis, et kavatsen Eesti suurimal jooksupeol ehk SEB Tallinna Maratoni raames teha esmalt ühe tugeva pingutuse 10 kilomeetri sügisjooksul ja siis järgmisel päeval veel 21,1 kilomeetrit boonusena otsa. Ütleme nii, et tollest näoilmest sai nii mõndagi välja lugeda. Samas, ma olen juba ammu aru saanud, et ega ma mingi tavaline, nii-öelda normaalne (loe: igav), inimeseloom ikka pole. Olen ainulaadne. Eriline. Nagu tegelikult me kõik. Mõne puhul paistab see lihtsalt rohkem välja, tahab ta seda ise või ei taha. Ühesõnaga, segaseks võib mind siis nimetada küll. Ärge kartke, ma ei solvu. Võtan seda pigem kui komplimenti. :D Päevad pole vennad
Mäletate, kuus päeva tagasi Pärnus alistasin esmakordselt 10 kilomeetri maanteejooksus "maagilise" 35 minuti piiri, saades kirja superaja 34:34,6? Igatahes, salamisi lootsin, et Tallinnas suudan sekundeid veelgi kärpida, sest hetkevorm on ülihea, seega rauda tuleb taguda seni, kuni see veel kuum. Vanarahvast tasub kuulata, lähtusin õpetussõnadest.
Sarnaselt Pärnuga olid ka pealinnas ilmastikuolud võrdlemisi soodsad, et taaskord teha üks edukas sooritus. Sellele vaatamata uut rekordiparandust paraku ei sündinud, kuid siiski suutsin pakkuda tubli etteaste ning jäin esitusega üldjoontes rahule. Lõpuajaks 34:55, mis 3760 võistluse lõpetanud jooksja seas andis igati väärika 9. koha. Eestlastest olin koguni kuues, kolmikvõit läks Keeniasse. Kaks esimest välejalga suutsid olla kiiremad 30 minutist. Mina vaevalt kunagi neegritega koos liduma hakkan, seega no problemo. :)
Peas sai pandud valmis plaan, läbida kõik kilomeetrid 3:25-ga või kiiremini ehk teistsugune strateegia kui suvepealinnas valitud sai, mis tähendanuks ideaalis, teoreetiliselt, aega 34 minuti algusesse. Tean ja usun, et olen selleks juba praegu suuteline, eeldusel, et olud sobivad, hea päev ning ka veidike õnne. Reaalsuseks too masterplan sel korral kahjuks ei saanud.
Miks, imestate? Põhjuseid on mitmeid. Esiteks, võistluskeskusesse jõudsin liiga hilja, mis omakorda tähendas kiirustamist ja ülemäärast närvikulu, mis mulle üldse ei meeldi. Üldjuhul saabun võistlustele piisava ajavaruga, et ei peaks liigselt rapsima ja tõmblema ning saaks rahulikult kõik vajalikud toimingud ära teha. Samuti ei jõudnud ma seetõttu end piisavalt hästi häälestada ja üles kütta ning või(s)tluslainele viia. Mõtted olid hajevil, keskendumine jättis kõvasti soovida. Sada häda... Lisaks, kui veel vabandusi otsida ja muidugi ka leida, siis oli trass minu hinnangul nõudlikuma reljeefiga, kui Pärnus. Mitmeid salakavalaid tõusukesi ja see pikk lõputõus finišini. Eks sinna vaikselt need sekundid kadusidki.
Seega, arvessse võttes eespool mainitud asjaolusid, läks mul isegi hästi. Sisse jäi kindlasti arvestatav varu. Proovin tehtud vigadest omad järeldused välja sõeluda ning tolle õpetliku mõõduvõtu toel edaspidi juba edukam olla. Eks ka taolisi kogemusi on arenguks vaja. Alati ei saagi õnnestuda. Kuigi jah, ega seda resultaati nüüd ebaõnnestumiseks nimetada oleks totter. Siiski, süües kasvab isu ja eesmärgid peavad pakkuma väljakutset.
Lõpetuseks jäädvustan kilomeetriajad:
I pool: 3:22,5/3:22,2/3:29,5/3:29,3/3:29,3 II pool: 3:34,3/3:38,2/3:37,4/3:26,0/3:30,0
Emme, issi, miks sel onul NII kuri nägu on? :D Foto: Andres Putting
Ema Teresa ja Jossif Vissarionovitš Stalin ühes isikus
Mardo vaheldumisi ergutas, õpetas, kasvatas, noomis, juhendas jne :) Kujundlikult väljendudes oli ühes inimeses nagu kombineerunud headuse kehastus õnnis Ema Teresa ja viimase vastand Jossif Vissarionovitš Stalin :D Tempomeister jagas ühe käega piitsa ja teisega präänikut :D
Heimar Pehk
Just taolised kuldsed read sõber Heimar, keda siinkohal ka tsiteerisin, oma muljetes(kliki lingile, kui soovid täpsemalt lugeda) kirja pani. Ilmselgelt polnud mul plaanis teist päeva järjest maksimaalselt pingutama minna, vaid pühapäevast poolmaratoni võtsin kui tugevat tempotrenni, ettevalmistust 16.09 Kuressaares toimuvale II Ultima Thule Maratoniks, kus lähen sel aastal viimast korda ründama 80 minuti piiri. Miinimumeesmärk on uus isiklik rekord. Ühtlasi oli mul au olla abiks kamraadi eneseületuse sünnilool, sest andsin oma tagasihoidliku panuse, et ta suudaks elus esimest korda poolmaratoni läbida kiiremini ajast 1:30. (Sõbra aeg 1:29:51, mul mõni sekund kiirem) Ise läksin rajaäärset melu nautima, mitte võistlema. Aeg ja koht olid sekundaarsed, primaarne positiivne emotsioon ja mälestus. Lõin igal võimalusel pealtvaatajatele higiseid plakse, naeratus oli põhimõtteliselt terve distantsi vältel kõrvuni. On, mida meenutada!
Kas tõesti juba neli aastat möödas? :) Foto: Erakogu
Sel korral asun kohe asja kallale, olen tavapärasest konkreetsem, ei hakka teid pika sissejuhatusega piinama ja põnevust kruvima. Pääsesite. :) Ühesõnaga, pühapäevasel sõudelegend Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksul õnnestus mul suvepealinn Pärnus 10 kilomeetri maanteejooksus esmakordselt alistada "maagiline" 35 minuti piir. Kuidas täpsemalt uus isiklik rekord sündis, sellest mu järjekordne blogipostitus pajatabki. Teekond praeguse tasemeni
Oma ametliku debüüdi jooksuvõistlusel tegin 09.09.2012, kui SEB Tallinna Maratoni raames läbisin 10-kilomeetrise distantsi. Olen suhteliselt kindel, et tol hetkel polnud ma elus kunagi nii pikka vahemaad joostes järjest läbinud ning teadmatus-aukartus oli suur. Mind oli ees ootamas paras väljakutse. Põhimõtteliselt nulltreenituse pealt sai siiski ka eesmärk paika pandud ning selleks oli ühe tunni alistamine. Etteruttavalt võib öelda, et eesmärgi täitsin - brutoajaks 57:29, mis 7372 osaleja seas andis 2369. koha. Kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis too jooks oli üks paras agoonia ja kannatus, kuid suuresti vast tahtejõu abil ma finišisse siiski kuidagi jõudsin. Tugeva tahtejõuga võib korda saata imesid!
Järgnes pikem jooksupaus.
Kuna 2014. aasta oktoobris oli mind ees ootamas 8-kuuline ajateenistus Tapal asuvas Pioneeripataljonis, siis tolle aasta suvel tõmbasin taaskord jooksusussid jalga, sest tundsin, et füüsilist vormi oleks vaja parandada. Otseselt võistlemisplaane polnudki, kuid enne riiki teenima asumist osalesin kuuel rahvaspordiüritusel. Võrreldes debüüdiga oli areng märgatav - Eesti suurimal jooksupeol fikseeriti mu lõpuajaks 51:07 (neto: 50:27) ja võis rahule jääda.
2015. aasta mais lõppes mitmekülgne ajateenistus, mis oli igati väärtuslik ja arendav kogemus, ning kuna jooksupisik oli jätkuvalt sees, siis jätkasin hobikorras jooksmist. Aga räägime ka põgusalt numbritest. 7. juunil viisin III Rapla Selveri Suurjooksul oma 10 km rekordi uuele tasemele - brutoajaks 44:08 (neto: 43:57). Augustis tuli 5. Rakvere Ööjooksul uus rekordiparandus - 43:24,2 (neto: 43:06,7). 6. septembril olin Pärnus taaskord kohaliku sõudelegendi-nimelisel jooksuvõistlusel stardis - 43:36,3 (neto: 43:21). 3. oktoobril viisin IV Tartu Sügisjooksul oma rekordnumbrid 40:42-ni. 13. detsembril alistasin Jõgeval 10 kilomeetris tol hetkel "maagilise" 40 minuti piiri - 39:34,3.
2016. aastal meeletu areng jätkus. 14. mail viisin 10 kilomeetri tippmargi Tartu Kevadjooksul uude minutise - 38:34. 5. juunil Raplas paukus püss veel kõvemini - netoaeg 36:43. 4. septembril Pärnus jäi veel napilt alistamata 36 minuti piir - netoaeg 36:03. Aasta parim etteaste kümnes kilomeetris sündis 23. oktoobril Pärnu Rannajooksul - netoaeg 35:51.
Käesoleval aastal olen suutnud veelgi sekundeid kärpida, kuid arusaadavatel põhjustel pole rekordiparandused olnud enam nii märgatavad, sest kõrgemal tasemel hakkavad senisest enam lugema pisidetailid. Siiski. 19. augustil tegin Peetri jooksul esimese katse alistamaks 35 minuti "maagilist" piiri. Enne toda starti olid mu 10 km rekordnumbrid 35:14, mis joostud 15. aprilli aset leidnud Eesti-Läti jooksul. Tahtmine oli tol päeval Peetri tänavate vahel suurem kui füüsilised võimed võimaldanuks. Alustasin võistlust liiga kiire tempoga, viisakalt öeldes, ning jooksin end lihtlabaselt kinni. Järgnes pikk kannatamine, mis õnneks kulimineerus isikliku rekordiga - 35:08,7. Vigade parandus oligi plaanis teha just Pärnus.
Suutsin tehtud vigadest õppida
Jooksututtavaga lobisemas. Foto: Urmas Luik
Foto: Pärnu Kahe Silla klubi FB
Mina all paremas nurgas. Viimane stardieelne peenhäälestus. Foto: Urmas Luik
Pärnus olin Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksul võistlemas neljandat aastat järjest. Tegemist on ühe mu lemmikjooksuga, eeskätt tugeva konkurentsi ja üldise taseme poolest, mis paneb ka ennast rohkem pingutama, mugavustsoonist väljuma, ja pakub eneseületusi. Samuti ei maksaks unustada ka rajaäärset melu, sest kaasaelajaid ja ergutajaid leidub seal väga palju, mis annavad rasketel hetkedel lisajõudu.
Üldjuhul tajun juba soojenduse ajal, kas on oodata edukat etteastet või mitte. Pärnus tundsin, et võib juhtuda midagi suurt. Enesetunne paljulubav, olin täitsa omas mullis, ülimalt keskendunud. Täpne sõjaplaangi peas valmis - esimene pool distantsist läbida 17:30-ga ehk keskmiseks tempoks 3:30 min/km kohta, võistluse teises pooles ideaalis tempot tõsta. Uskusin oma võimetesse, olin optimistlik, sest tean, et mul on tugev sisu. Olen võitleja, suure tahtejõuga, sitke, kergelt alla ei anna ja naljalt ei murdu. Mulle meeldivad väljakutsed! Ilmgi oli soosiv, päikest polnud, taevas pilvine. Temperatuur jahedapoolne, puhumas jahutav tuul. Täpselt olud, mis mulle mokkamööda, seega ole nüüd vaid mees, ja jookse!
Kes leiab mind inimmassi seest üles? :) Foto: Urmas Luik
Esimene kilomeeter möödus ikkagi liiga kiirelt, ajaga 3:19,5. Proovisin end küll tagasi hoida, nii palju kui vähegi võimalik. Õnneks järgmise nelja kilomeetriga olukord stabiliseerus ja suutsin säilitada kaine mõistuse ja distsipliini. Kilomeetriajad: 3:33,0/3:28,5/3:28,3/3:40,2. Vaatasin ka 5 kilomeetri vaheajapunktis kella, mis kuvas ajaks napilt alla 17:30. Püsisin graafikus. Nüüd pidi tempot tõstma, mida õnneks soosis taganttuul. Võistluse esimeses pooles oli olukord vastupidine, pidi murdma vastutuult.
Distantsi teise poole läbisin kamraad Aleksandr Kuleshoviga, kellega sel hooajal nii mõnelgi mõõduvõtul juba heidelnud oleme. Mõlemad tegime sel konkreetsel jooksul ka oma senise jooksjakarjääri kiireimad 10 kilomeetrit. Usun, et suutsime üksteist rohkem pingutama sundida. Mind küll motiveeris nii tugeva võhmamehega heitlemine, tõsi, jäin talle napilt alla lõpuheitluses. Vaheks 1,7 sekundit. Tänud põneva mõõduvõtu eest. Teinekordki. ;)
Viimase kilomeetri soovinuks ideaalis veelgi väledamalt läbida, kuid eks olin ka selleks ajaks juba võrdlemisi väsinud. Siiski, rahuloluks on põhjust, sest tegin targa jooksu. Järgisin täpselt plaani. Võistluse teine pool märgatavalt kiirem. Lõpuajaks 34:34,6, mis 1896 lõpetaja seas andis igati väärika 24. koha. Üldvõit läks taaskord Keeniasse. Ibrahim Mukunga Wachira, kel ka kätt suruda õnnestus ja talle kindla võidu puhul õnne soovisin, sai ainsana kirja aja alla poole tunni - 29:44,6. Sportlikul nädalavahetusel nautis liikumist kokku üle 3600 erinevas vanuses spordisõpra. Täpsemalt loe parimate kommentaare SIIT!
TOP100 seas lõpetanatutele anti auhinnaks kenake spordisärk. Foto: Erakogu
Olen etteastega enam kui rahul! Suutsin end taaskord ületada. Hetkel küll usun, et ka 34 minuti piiri alistamine peaks omal käel saavutatav olema. Kunagi lähitulevikus. Potentsiaal on igatahes olemas. Teoreetiliselt muidugi. :) Sealt edasi, kardan, peaksin juba arvatavasti mõne pädevama treeneri poole pöörduma, eeldusel, et soovin veel areneda, sest ega kunagi ju ei tea, mis elu meil tuua võib, seega naudin pigem hetke ja luban olla ka veidike uhke oma saavutuse üle. Vahest võib. ;)
Siinkohal kasutaksingi võimalust, et tänada kõiki teid, kes mind heade sõnadega toetanud olete, mulle mu jooksutegemistes kaasa elanud, pöialt hoidnud, eneseusku süstinud, konkurentsi pakkunud. Olen teile südamest tänulik, eriti teie, kes ka rasketel aegadel mulle truuks jäänud, abi pakkunud ning pole mind hüljanud. Annan endast parima, et ka teile samaga vastata. Eks te ise vast teate, kes olete, ei hakka teid, austades teie privaatsust, kõiki eraldi nimeliselt välja tooma. Usun, et saate aru. Pühendan oma rekordjooksu just teile, kallid kaasteelised!
Olen väga tänulik, et mu praegune tööandja, kelle juures olen töötanud juba kaks aastat, on liitunud MTÜ Spordiseltsiga. Nimelt, tänu sellele asjaolule olen stardimaksude näol säästnud, julgeks väita, nüüdseks juba kolmekohalise rahasumma kindlasti. Täpset summat polegi kokku liitnud, võimalik, et jutt käib reaalselt juba sadadest eurodest. Tore, et panustatakse aina enam töötajate tervisesse ja üldisesse heaolusse, sest uskuge, too väike investeering tasub end lõpuks mitmekordselt ära. Jooksmine on küll üldiselt võrdlemisi odav hobi, kuid kui nii tihti võistelda kui mina, siis seda va krõbisevat ikka kulub. Tänagi sain tasuta osaleda ühel öisel linna-maastikujooksul.
Enne starti. #kaevur #teetööline #valguspulgaga dirigeerimas #moeikoon :D Foto: Heiki Rebane
Võistluse, mille korraldusmeeskonna CV-see kuuluvad ka Tallinn City Trail ja Eesti Maastiku Maraton, nimeks Tallinn City Trail Night Edition. Põhidistantsi võistlusmaa pikkuseks ligi 8 kilomeetrit. Trass, kus asus ka üks joogipunkt, mida läbiti kahel korral, kulges Kadrioru- ja Pae pargi teedel ning radadel. Kuna jooks toimus pärast päikeseloojangut ehk pimedas (start anti kell 21), siis rangelt soovituslik oli kasutada enda tervise ja ohutuse huvides kas pealampi või taskulampi, valgustusjõuga rohkem kui 100 luumenit. Ainult umbes pool trassist oli valgustatud. Joostav teekond oli tähistatud erinevate helkurtähistega (suunanooled, helkurviidad, puudele kinnitatud helkurtäpid). Üldiselt, rajatähistuse osas nuriseda ei saa. Eksimisvõimalus oli üliväike ja seegi pigem enda, kui rajameistri süül. Mina kordagi võssa igatahes ei pannud. Teiste eest rääkida ei saa.
Rajakaart. Foto: Erakogu
Võistlusnumbreid polnud, osalejad kinnitasid käe ümber SI-kiibi, millelt siis hiljem aeg maha loeti. Välja jagati ka helendavad pulgakesed, et jooksu meeleolukamaks muuta.
Täna ma võistlema ei läinud, vaid tegin jooksuvõistlusel hoopis vahelduseks ühe trenni. Jah, ka nii võib teha, see pole keelatud ega ammugi miski häbiasi vms. Koos on ju ikka lõbusam, kui üksinda. Ajasime kamraad Heikiga juttu, naljatasime. Nautisime ööjooksu.
Päris lahe üritus kokkuvõttes. Omapärane, teistest eristuv. Paras ports tõusumeetreidki kogunes, sest rajal oli jooksjaid tervitamas nii mõnigi tõsisem tõus. Asfaldit minimaalselt, arvestades fakti, et mõõduvõtt toimus siiski linnakeskkonnas, seega päris vältida seda peaaegu, et võimatu või siis võrdlemisi keeruline. Mul polnud kontaktläätsi kah silmas, seega "poolpimedana" jooksmine oli juba kogemus omaette. Kõik udune jne. :D Pealamp jäi lahjaks, kuid enam-vähem tegi oma töö ära. Koolipoisi kolmele.
Võistlusjärgselt oli osalejatele kaetud lauake hea-paremaga. Suupisteteks erinevad kommid, banaanid, morss/vesi, krõpsud, kohv, nn tundengieine, grillvorstid.
Tänasel tarkusepäeval oleks esmalt paslik soovida edukat ja produktiivset kooliaasta algust, koolijütsid! Õppigem siis hoolega, onju. ;) Jah, tõesti, suvi on taaskord märkamatult läbi saamas. Sügis kraabib vaikselt ukse taga, piilub salakavala ilmega, sisse õnneks veel astuda ei julge. Hiilib, va suslik! Egas midagi, eks sa siis tule ja paku meile kirevat värvidemängu. Näita ikka rohkem oma helgemat poolt...
Kes nüüd lootis siit lugeda avameelseid enesepaljastusi jms, siis paraku peate pettuma. :) Tegemist pole ei millegi muuga, kui mu tavapärase kuu kokkuvõttega ehk ei midagi eriti huvitavat ja põnevat.
Niisiis. Kui eelmisel kahel kuul täitus mul 200 jooksukilomeetrit, siis augusti vastav näitaja oli veidike tagasihoidlikum - vaid 171,1. 2016. aasta sama periood - 165,5 km. Millest taoline langus? Ei, laiskusest see tingitud pole. Ütleme nii, et elulised põhjused. ;) Samas, usun, et väike puhkus ei teinud teps mitte halba. Hoopis vastupdi, tuli kasuks. Kaheksa kuu kogukilometraažiks 1143,5 kilomeetrit.
Jalgrattakilomeetrite arvestuses olin aga vägagi tubli (kokku 675 km) ja kui nüüd ei eksi, siis ühes kalendrikuus ma polegi varem kunagi nii palju kokku vuranud. 2016. aasta augustikuus tiksus täis 603 km.
Augustis võis mind kohata seitsmel jooksuvõistlusel. Otsa tegi lahti I Saku Ekstreemjooks, kus nii individuaal- kui ka võistkondlikus arvestuses oli au astuda poodiumi teisele astmele. Ühtlasi kuulutati mind ka I Eesti Ekstreemjooksu Karikasarja võitjaks.
Järgmisel nädalavahetusel osalesin Lähte Vägilase jooksul, kus nautisin üheskoos sportimist ja toredat seltskonda. Kusjuures, rajale otsustasin minna kostümeeritult - kikilips, valge triiksärk ja viigipüksid. Eks nalja peab kah saama! ;)
12. augustil püstitasin kuuendal Järvakandi Igamehe Maratonil, vaatamata põrgukuumusele, uue isikliku rekordi poolmaratonis. Siiski, võimetekohane eesmärk joosta aeg alla 80 minuti jäi sel korral veel täitmata.
Nädal aega hiljem läksin Peetri jooksule 10 kilomeetris alistama "maagilist" 35 minuti piiri, kuid alustasin võistlust liiga kiire tempoga, viisakalt öeldes, ning jooksin end lihtlabaselt kinni. Järgnes pikk kannatamine, mis õnneks kulimineerus isikliku rekordiga ka tollel distantsil. Nagu öeldakse, mis halvasti, see uuesti! Järgmine katse juba sel pühapäeval (3.09) Pärnus. Pöidlad pihku!
Päev hiljem nautisin muuhulgas kauneid loodusvaateid järjekordsel takistustega maastikujooksul nimega Passion Run. Tegemist polnud võistlusega.
Kuu viimane nädalavahetus tõi endaga kaasa samuti tiheda graafiku. 45. jooks ümber Ülemiste järve lennuka sammuga, ent väikese varuga, läbitud, järgnes XXI Kohila Rahvajooks, kus õnnestus 5,6-kilomeetrine kõrvaldistants kinni panna, mis 2017. aastanumbri kuuendaks esikohaks. Patt oleks kurta ja nuriseda. On läinud üle ootuste hästi.
Septembri võistluskalender: 01.09 Tallinn City Trail Night Edition 8 km 03.09 Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks 10 km 09.09 SEB Tallinna Maraton 10 km 10.09 SEB Tallinna Maraton 21,1 km 16.09 Ultima Thule Maraton 21,1 km 22.09 Vanaka Vallutus ? 24.09 Pirita Sügisjooks 6 km
30.09 Maardu linna sügisjooks ?
Üldjoontes kõik stardid paigas, vaid mõni osavõtt hetkel veel lahtine. Eks otsustan jooksvalt, vajadusel improviseerin. :D
