Minu tee jooksumaailma

Kõva Mehe Jooks 2015

Hei-hei, kallid jooksusõbrad!

Mul tuli jälle "kirjutamis"tuhin peale ja kuna teatavasti pikk jutt, s##t jutt, siis asugem asap asja kallale:

Lühidalt sporditaustast

Spordipisikuga, täpsemalt -huviga, nakatusin juba võrdlemisi varases lapsepõlves, kindlasti enne puberteediiga. Siinkohal pean silmas eeskätt tugitoolisporti, kus põhifookus läks eestlaste tegemiste jälgimisele. Spordialadest murdmaasuusatamine, kergejõustik, erinevad suurvõistlused ning pallimängud, milledest jalgpall on vast kõige südamelähedasem. Eks ka teiste spordialade parimate poegade-tütarde esindajate esitustega sai läbi spordiuudiste end kurssi viidud. Spordilembene olen tänini.

Tartu Sügisjooks 2015

Lapsepõlves mul kahjuks-õnneks polnud võimalust kusagil trennis käia, kuid põlise maapoisina sai end juba väikese naglana värskes õhus liigutatud küll - rattasõidud külavaheteedel käsitsi kokku pandud Vene jalgrattaga, müttamised metsades-põldudel jne. Hiljem, vanuse lisandudes, sekka ka erinevaid maatöid ehk siis mõõdukas-tervislik füüsiline koormus oli loomulik osa igapäevaelust, mida paraku tänapäeva noorema generatsiooni kohta öelda ei saa, kuid eks ajad on ka teised muidugi ja segavaid tegureid-ahvatlusi märksa rohkem. Kooliajal lisandus kehaline kasvatus, suuremasse asumisse kolides erinevad hoovimängud jms. Ehk siis veidike olen end ikka liigutanud ning mingigi põhi loodud.

Debüüt rahvajooksul

Gümnaasium 2011. Issanda aastal edukalt lõpetatud, sukeldusin olude sunnil töömaailma ning sporti ma väga enam ei teinudki. 2012. aastal võimaldas tollane tööandja tasuta osaluse Eesti suurimal jooksupeol, milleks teatavasti SEB Tallinna Maraton ning mina haarasin härjal sarvist ning panin end kirja 10km distantsile. Olen suhteliselt kindel, et tol hetkel polnud ma elus kunagi nii pikka vahemaad joostes järjest läbinud ning teadmatus-aukartus oli suur. Mind oli ees ootamas paras väljakutse.

Põhimõtteliselt nulltreenituse pealt sai siiski ka eesmärk paika pandud ning selleks oli ühe tunni alistamine. Etteruttavalt võib öelda, et eesmärgi täitsin - brutoajaks 57:29, mis 7372 osaleja seas andis 2369. koha. Kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis too jooks oli üks paras agoonia ja kannatus, kuid suuresti vast tahtejõu abil ma finišisse siiski kuidagi jõudsin. Tugeva tahtejõuga võib korda saata imesid!

Pikem jooksupaus ja comeback

Kuna 2014. aasta oktoobris oli mind ees ootamas 8-kuuline ajateenistus Tapal asuvas Pioneeripataljonis, siis tolle aasta suvel tõmbasin taaskord jooksusussid jalga, sest tundsin, et füüsilist vormi oleks vaja parandada. Otseselt võistlemisplaane polnudki, kuid augusti lõpus osalesin 11. Ülemiste järvejooksul, distantsiks 5km. Kuna too võistlus õnnestus lõpetada 3. kohaga, ajaks 23:20,1, siis tekkis väike hasart. Järgmisel päeval tegin kohe I Kohila Rahvajooksu otsa. 5,6km läbimiseks kulus mul 25:33,9. Septembris Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks 9,86km (bruto: 49:12, neto: 48:33) ja järgmisel nädalavahetusel taastutvumine SEB Tallinna Maratoni 10 000 meetriga. Võrreldes debüüdiga oli areng märgatav - ajaks fikseeriti 51:07 (neto: 50:27) ja võis rahule jääda. Päev enne ajateenistusse asumist osalesin Pirita Sügisjooksu 6km jooksul (27:32,6). Asusin riiki teenima.

Jooks Ümber Ülemiste Järve 2015

Ülemiste Järvejooks 2014

Süües kasvab isu

2015. aasta mais lõppes mitmekülgne ajateenistus, mis oli igati väärtuslik ja arendav kogemus, ning kuna jooksupisik oli jätkuvalt sees, siis jätkasin hobikorras jooksmist. Jooksuvõistlusi (sh Marathon100.com poolt korraldatavad virtuaaljooksud) kogunes mul tol aastal koguni 33! Niisiis, mu süda oli võidetud.

Tartu Novembrijooks 2015

Areng oli samuti üle ootuste kiire, sest treenisin nö oma enese tarkusest ja ega jooksukilometraažki just kõige suurem polnud. Vaikselt harisin end jooksualaselt ja teen seda tänase päevani, sest veel palju-palju on õppida. Suureks abiks on olnud Marathon100.com portaal, ajakiri "Jooksja" ja ka "Jooksja käsiraamat". Treeningkava pole mul tegelikult kunagi olnudki, ses osas olen väga paindlik. Pigem teen nö tunde järgi trenni ning korraldan enda peal inimkatseid ja proovin mitte väga üle pingutada ehk kuulata organismi ja puhkan-taastun pikemalt (vajadusel). Üle ei tasu pingutada ning asjale tuleb kaine mõistusega läheneda. Seda enam, et olen pelgalt üks harrastusjooksja, mitte mingi tipptegija. Protsessi tuleb nautida!

Viljandi Linnajooks 2015

Pahatihti oligi nii, et kuna võistlushooaeg kestis kuni aasta lõpuni, siis nädala sees väga trenni teha ei jõudnudki, kuna nädalavahetuse pingutusest oli vaja taastuda. Pean end maksimalistiks ning harva esineb jookuvõistlusi, mille sirge jalaga läbin. Ausalt öeldes väga raske on seda teha. Siiski, ka taolisi võistlusi on vaja, mil aega-kohta taga ei aja ning lihtsalt naudid atmosfääri. Sageli on just need võistlused ka kõige meeldejäävamad. Alati ei peagi nina verest väljas punnitama ning oma piire kompama. 

Minu elu esimese poolmaratoni finiš

Aga räägime ka põgusalt numbritest. 7. juunil viisin III Rapla Selveri Suurjooksul oma 10km rekordi uuele tasemele - brutoajaks 44:08 (neto: 43:57).  Augustis tuli 5. Rakvere Ööjooksul uus rekordiparandus - 43:24,2 (neto: 43:06,7). 6. septembril olin Pärnus taaskord kohaliku sõudelegendi-nimelisel jooksuvõistlusel stardis - 43:36,3 (neto: 43:21). Järgnes traditsiooniline SEB Tallinna Maraton, kuid sedakorda 10km asemel 21,1km. Lendasin rahulikult peale, kogemust hankima, ning läksin jooksu nautima, kuna ma polnud kunagi nii pikka distantsi läbi jooksnud. Enne starti oli pikimaks läbitud jooksuvõistluseks Saadjärve 17,5km. Trennis nii pikki vahemaid ette ei võtnud. Debüüt poolmaratonis lõppes brutoajaga 1:48:04 (neto: 1:47:06).

Pärnu Kahe Staadioni Jooks 2015

3. oktoobril viisin IV Tartu Sügisjooksu 10km-s oma rekordnumbrid 40:42-ni. 8. novembril läbisin Rapla Talvejooksul 5km 18:30,4-ga. 6. detsembril jooksin Vändras oma elu teise pooliku. Vaatamata tuulisele ja vihmasele ilmale ning asjaolule, et olin ka tõbine, sain ajaks 1:37:06,5. Tol hetkel pigistasin endast välja maksimumi. Seitse päeva hiljem alistasin Jõgeval 10km-s "maagilise" 40 minuti piiri - 39:34,3. Aasta viimasel päeval läbisin poolmaratoni. Spordialaselt igati kordaläinud aasta!

Väikese vihjena võin juba ette öelda, et 2016. aastal progress jätkus, kuid sellest juba järgmises blogipostituses. Seniks aga soovin Sulle, kallis lugeja, rahulikku pühadeaja jätku!

Naeratage rohkem!

Miks?

Leidsin end siin korraks mõttekäigult, et miks küll inimesed blogi peavad, ning mõtlesin selle ka siia kribada.

Olles juba üle kahe aasta regulaarselt (omal käel) jooksmisega tegelenud, siis sündmuste nö loogiline jätk pani mind ka mõnda konkreetset jooksublogi jälgima. Ja ütleme nii, et häid-huvitavaid-värvikaid jooksublogisid on meil mitmeid. Lausa lust on mõne autori sissekandeid lugeda-oodata (loe: neelata). Mõni kohe oskab kirjutada. (Nimekirja minu poolt jälgitavatest blogidest leiate parempoolsest leheosast. Äkki leiate ka enda jaoks midagi meelepärast?) Eriti meeldivad mulle kirevad detailirohked võistluste kokkuvõtted ning eneseanalüüsid. Inimpsühholoogia on mind alati huvitanud niikuinii, seega win-win olukord.

Miks aga mina tegin blogimisega algust? Hmm, noh, päris ühtset põhjust selleks vast polegi, kui vast see, et tunnen-tundsin, et oleks praegusel eluperioodil vaja oma mõtteid veidike korrastada. Eks eneseväljendusoskust võiks samuti veidike lihvida (parasiitsõnad, kordused jms), milleks blogimine sobib nagu rusikas silmaauku. Kirjutamine on mulle alati meeldinud. Samas, eks kunagi hiljem on ka hea jälgida, kas ning kuidas areng toimus ning end paremini analüüsida ja vajadusel viia sisse teatud korrektuurid nt treeningprotsessis vms. Tähelepanuvajadust mul olla ei tohiks, KUI, siis võib-olla ainult tibake. Pigem olen selline inimene, kellele meeldib pigem tahaplaanile hoida ning liigsest tähelepanust hoidun, kui vähegi võimalik. Nö hall kardinal. Vaevalt et mu blogi nüüd mingid ülisuured massid jälgima satuvad ja ega see polegi ettevõtmise põhimotiiviks, nagu juba eelpool olevast tekstist vast ka selgus. Aga kui tänu minu kirjatükkidele leiab keegi tee tervislikemate eluviiside, mitte ilmtingimata just jooksu,  juurde, siis on juba mission complited!

Rohkem ei tahtnudki teiega hetkel midagi jagada.

Side lõpp!

Stamina Vana-aasta Jooks 2016

Osalejamedal 2016

Tervist, kallid blogilugejad!!!

Olete lugemas minu elu esimest blogipostitust.

Täna sai osaletud teist aastat järjest heategevuslikul Stamina Vana-aasta jooksul, millel distantsiks 8,439km. Start anti kell 13:00 ning jooksmiseks olid olud võrdlemisi head - lumes sumpama ei pidanud, jääkate asfaldil põhimõtteliselt puudus ning termomeetergi kuvas mõned plusskraadid. Ehk siis, kel oli soov head aega joosta, siis tingimused olid selleks igatahes loodud.

Ise võtsin tänast võistlust kui treeningut, mis tähendab seda, et ei lõppaeg ega -koht olulised polnud, ja paterdasin raja rahulikult läbi. Ma ei teinud täna isegi soojendust! Siiski, ca 500m enne lõppu sai tehtud ka väheke kiiremaid liigutusi ning võimas lõpuspurt oli tõsiasi. Täitsa nagu lendamise tunne oli.

Ajavõtusüsteem fikseeris mul ajaks 42:51,2, mis andis 216 osavõtja seas mittemidagiütleva 77. koha. Vähemalt number on ilus. Asi seegi! Eelmisel aastal sai punnitatud ajaks aga 33:58,3 (netoaeg 33:50,9), mis andis 286 osaleja seas tubli 21. koha, mis tolle perioodi vormikõverat arvesse võttes oli täitsa nitševoo resultaat. Nagu tähelepanelik lugeja vast juba ka märkas, siis sel aastal oli rahvajooksul koguni 70 osalejat vähem, ka vapraid maratonilõpetajaid oli 2016. aastal märgatavalt vähem ja seda 50 jalapaari võrra. Huvitav, et kas siis paljud ajasid rahva kokku ning osalesid oma tiimiga teatemaratonil või vähenes ka seal osavõtjaskonna koguarv? See-selleks.

Pärast jooksu sai iga osaleja ilusa medali ning lõpetajakotikese vee, keefiri ja kohukesega. Ka sooja magusat teed pakuti, mille kiirelt sisse manustasin, pärast mida läksin pessu, millele järgnes väike basseinisuplus ja lihaseid lõõgastav saun ning vutt-vutt kodu poole ajama. Väike jooksusutsakas saigi läbi.

Aga jah, viimane võistlus oli mul ca. kuu aega tagasi, 19. novembril, kus uuendasin Tartus oma 5km rekordit, mis nüüdseks 17:23,4. Sisse jäi ka väike varu, sest pidin järgmisel päeval Rapla Talvejooksul sama pikal võistlusmaal startima, kuid too ettevõtmine reaalsuseks ei saanud, sest pärast Tartu Novembrijooksu edastati mulle üks väga kurb uudis, mis mind totaalselt nokauti lõi. Too pauk oli kui välk selgest taevast ning šokk oli suur, viisakalt öeldes... Ma detailidesse ei sooviks laskuda, sest haav on alles värske, kuid võin vaid niipalju hetkel öelda, et kaotasin ootamatult enda jaoks ühe väga tähtsa inimese. Esimesed päevad-nädalad olid kui üks lõputu halb unenägu ja emotsionaalne sõit  Ameerika mägedel. Praeguseks on seis enam-vähem stabiliseerunud, kuid vajan veel aega. Ilmselgelt olles taolises mustas augus, oli jooksmine vms tegevus mu jaoks sekundaarne. Esimese lühema jooksuotsa tegin alles 6. detsembril ja kuni tänaseni on mul jooksutrenne kogunenudki vaid pelgalt 3. Sekka paar ujumisseanssi. Eks proovin end vaikselt taaskord rööbastele ajada ning eluga edasi minna. Õnneks on maailmas palju häid suure südamega inimesi, kes mulle tol raskel ajal suurt tuge ja abi pakkusid. Ühesõnaga, hoidke oma lähedasi, sest elu on väga habras. Väga...

Selleks korraks vast aitab klaviatuuri kulutamisest, kuigi öelda oleks veel oi-oi kui palju, aga võib-olla mõni teine kord, kunagi kaugemas tulevikus. Lähiajal postitan käesoleva hooaja kokkuvõtte ja uue hooaja eesmärgid-mõtted. Võib-olla midagi veel. Võimalik, et osalen enne aastavahetust 31. detsembril Nõmme Spordikeskuse ümbruses toimuval 5km pikkusel Jooksul Uude Aastasse. Eks näis, kuidas tuju-aega-viitsimist on. Rohkem lubada midagi praegu ei tihka.

Tänan tähelepanu eest. Püsige lainel!

Olge terved!